Vana armastuskiri

P RO L O O G

Hiljutine rõõmujoovastus on praeguseks täiesti kadunud. Ometi tundsin alles tund-paar tagasi, et olen tähtsa avastuse lävel, mind valdas tohutu elevus. Elevus ja hasart käivad uurimisega paratamatult kaasas. Tunned adrenaliini voogamas, suu ja põsed on krampis pidevast naeratusest, käed kipuvad värisema. Oled nii lähedal avastusele, kohe-kohe see tuleb, annab vastuse ammugi piinanud küsimusele. Ja siis – täielik soss! Pettumust on alati nii raske taluda. See pole ka lihtne pettumus, pigem tunned, et oled ahastuse äärel. Kuidas ma võisin üldse arvata, et see kiri on Brian Giffey kirjutatud?

Tookord, 1920.–1930. aastatel, oli paljudel sarnane ilus käekiri. See mind eksiteele viiski. Kirjatehnikale pöörati siis tähelepanu, diplomaatide käsitsi kirjutatud kirju on arhiivis väga mõnus lugeda. Ja see konkreetne

7

T i i n a

T a m m a n

kiri on justnagu sama kooli oma – sellepärast arvasingi, et autoriks on Giffey.

Parem alustan algusest, et maha panna mingisugunegi loogiline jälg.

Olen uurija ja elulugude kirjutaja. Keerulise saatusega eestlasi on üle maailma laiali ja tegelikult peaks enamikust neist raamatu kokku panema, ent olen vaid üks inimene ning jõuan vähe. Aga mõne eluloo olen siiski kirjutanud.

Nii arhiivimaterjalide kui ka isiklike paberite põhjal. Tunnen vajadust inimeste mälestusi jäädvustada ja järgnevatele põlvedele midagi alles jätta. Et nad ei unustaks meie ajalugu. Suur lai maailm tungib peale ja meie, eestlased, oleme vaid piisake meres, meie riik vaid pisike täpe maakaardil.

Siin Stockholmis uurin Brian Giffey arhiivi. Seegi on pikk ja keeruline lugu, miks just Stockholmis, kui Giffey suri Londonis, ja ammu, aastal 1967. Giffey oli inglane (või sakslane?), kes võttis naiseks eestlanna Anni Orase, kui teenis aastaid Briti luure agendina Tallinnas. Anni oli 25 aastat mehest noorem ja elas kauem – suri alles 2000. aastal. Testamendis jättis ta oma vara Rootsis elavale õetütrele, kes transportis terve Giffeyde paberimajanduse Londonist Stockholmi. Ja mina olen selle õetütrega, proua Vendeliniga, saavutanud kokkuleppe, et ta lubab mul kolme päeva jooksul kõigi paberitega tutvuda.

Olukord on narr, sest kolme päevaga ei jõuaks ka korrastatud pabereid nii suurel hulgal läbi vaadata, ent need siin on täiesti segiläbi, sorteerimata. Korraliku tutvumise

8

V a n a

a r m a s t u s k i r i

asemel istun või kükitan tundide kaupa proua Vendelini elutoa põrandal, tõmban kastidest järjest uusi pabereid välja. Need võivad olla igivanad gaasiarved Bagdadis, isiklikud või ametlikud kirjad, mis on saadetud Kairost, Istanbulist või Londonist, mingid arusaamatud eskiisid, numbrijadad või katked Indias peetud päevikust. Loen diagonaalis kõike, mis kätte juhtub. Osa paberilehti on veel kokku murtud, kirjadki vahel ümbrikus, mitu kirja poolikud. Kõik võtab aega. Mõnel hetkel tunnen, kuidas iga närv minus on ootel, sest pole veel selge, kas see kõik on väärtusetu paberipahn või kallihinnaline varandus, millest saab raamatut kirjutada.

Küsisin kohe alguses, kas proua ei annaks tervet arhiivi mulle, kas või laenuks, aga vastus oli kindel ei. Aga mis ta ise sellega teeb? Räägib suguvõsa jaoks säilitamisest ja Anni Giffey käsitööde näitusest, ent kui nii mitu aastat pärast Anni surma pole keegi materjale vaadanud ega korrastanud, siis kahtlen, kas seda edaspidigi tehtaks. Samas on proua igati kena, pakkus mulle eile, siinviibimise esimesel päeval, öömaja, aga mul oli hotellituba juba kinni pandud. Täna tegi proua mulle lõunat, sõime köögis koos omletti. Näost näkku on ta väga sõbralik, aga meilidele ja kirjadele tõrges vastama.

Kui proua lubas mul selle üheainukese kirja kaasa võtta, tundsin võimast elevust ja rõõmu. Avastasin selle joonistusploki vahelt, näitasin talle ja minu hämmastuseks ütles ta: „Kui see on vene keeles, siis selle võite võtta.

Vene keelt ma ei oska.“ Ei vaielnud üldse vastu, kui ma selle kotti panin ja ära tõin.

9

T i i n a

T a m m a n

Tunnen end nüüd nii lõpmatult tühja ja pettununa, kuna ei oska sellest kirjast midagi välja lugeda. Kas minna alla ja juua klaas veini? Nägin juba eile, et siin Serena hotellis on alumisel korrusel täiesti viisakas baar. Ent kas seegi aitaks, lohutaks mind, peletaks pettumuse? Siin hotellitoas ei saa ma ometi rahu. Mind häirib vaikus, aga telekat ma juba proovisin – see tundub liiga lärmakana.

Ah, see kiri, see kiri! Olen kindel, et see on adresseeritud Konstantin Pätsile, sest selles on viide riigivanemale, ja ometi olen täielikus segaduses, kuidas niisugune kiri Giffeyde paberite hulka sattus. Oletasin kirja silmates, et see on Giffey kiri Pätsile. Siis plahvataski mu peas uskumatuna tunduv lootus, sellepärast tahtsingi kirja endale.

Oletasin, et Giffeyl oli mingi põhjus Pätsile kirjutamiseks ja et üks väike avastus viib järgmiseni ... Aga tegelikkus on karm: kiri ei ole Giffeylt, autoriks on keegi tundmatu.

Allkirjaks on märgitud vaid üks täht – L. Kindlasti naisterahvas, see on kirja sisust selge. See on armastuskiri.

Käsitsi kirjutatud, vene keeles, Tallinnas, ilusa käekirjaga, kuupäevaks 6. veebruar 1931, algab sõnadega „Kallis Konstantin“.

Nii palju on mõistatusi. Isegi Giffey elu kronoloogia pole mulle veel selge. Tean, et ta saabus Tallinna 1929. aastal ja abiellus Anniga 1937. aastal, aga ilmselt reisis ta palju ka Lähis-Idas, kui hotelliarveid ja kirjapealdisi arvesse võtta. Kusagilt vilksatas läbi veel Johannesburg ja esimeses maailmasõjas osales ta samuti. Kas saab sellest materjalist üldse tervet elulugu kokku panna?

10

V a n a

a r m a s t u s k i r i

Ah, parem lähen ikkagi alla baari. Seal on teisigi inimesi, üldist kõnesuminat, ma ei ole oma mõtetega üksi.

Võtan parem kaasa eile-täna proua Vendelini juures tehtud märkmed ja vaatan need üle. Eesti jaoks olid Giffeyd kindlasti ebatavaline ja huvitav paar.

]

11

V a n a

a r m a s t u s k i r i

E S I M E N E P E AT Ü K K

„Kas tulete ülehomme?” jõudis Juhani Vartilainen veel lausuda, enne kui äsjane reisikaaslane talle selja keeras ja kogu tähelepanu vastu tulnud sõbrannale suunas.

Pettunult silmitsedes elevil naisterahvaid enda ees, kaalus vibalik Vartilainen juba lahkumist, siis aga pööras Luisa Gulkoff oma rõõsa näo uuesti mehe poole. „Siin ongi mu sõbranna Nadja Golubeva,” teatas ta rõõmsalt. Vartilainen ei jõudnud ära imestada, kuidas ühe naise nägu võib nii elav olla, niivõrd kärmesti muutuda.

Nagu selge järve pinnalt käisid sellest üle küll pilved, küll tuuleiilid, küll päike. See ei olnud nägu, vaid maastik – muutuv maastik. Muidu väga tavaline nägu, ent päeva jooksul oli see alatasa elavnenud mingi sisemise virvenduse ajel, nagu praegu. Nad olid Varssavist alates koos reisinud ja teekonna vältel oli soomlane ikka ja jälle tähele pannud, millise kerguse ja loomulikkusega Luisa oskas üllatuda ja

13

T i i n a

T a m m a n

rõõmustada. Tema seltsis muutus näiteks tüütu vahepeatus Kovnos mõnusaks lõunaks sealses jaamarestoranis.

Vartilainen tundis rõõmu naise seltskonnast, tema rõõmsameelsest jutust, sest ta enda tuju oli paha. Kahju oli raisatud ajast ja reisikuludki tekitasid meelehärmi, ja tolku ei suuremat. Varssavis oli ta käinud põllumajanduskonverentsil – poola keelt valdas ta nüüd üsnagi vabalt – ja konverentsi varjus kohtunud ka kohalike sõjaväelastega.

Põhja-Locarno julgeolekuidee, millest alles paari aasta eest loodeti garantiid Läänemere riikidele, oli praeguseks küll maha maetud, ent küsimus riikidevahelisest tihedamast koostööst rippus ikkagi veel õhus. Koostööd oli tuleviku jaoks hädasti vaja.

See naine siin oskas teda viia aga hoopis teiste teemade juurde. Nad olid kiiresti leidnud ühise keele, kui naine oli öelnud, et tahab ära arvata, mis tähtkuju all mees on sündinud. Oleks vaja vaid mõnele küsimusele vastata. Astroloogia vastu ei olnud Vartilainen kunagi huvi tundnud ega seda tõsiselt võtnud, aga eelseisev rongisõit oli pikk ja pakkumine omamoodi intrigeeriv. Üldiselt talle ei meeldinud, kui esitati isiklikke küsimusi, aga see naine tundus nii avala ja ohutuna, et ta nõustus.

Suur oli ta üllatus, kui naine arvas õigesti: tähtkujuks on Neitsi ja seega sünnipäev kohe varsti tulemas.

Ja umbes nii, nagu selgitaks patsiendile haiguse olemust, kirjeldas naine Neitsi all sündinuid, teda ennast. Vartilainen kuulas oimetuna, suugi lahti. Neitsi all sündinud jahivad täiuslikkust, tahavad kõige paremat, samas näivad kõrvaltvaatajale liialt kriitiliste, lausa tähenärijatena,

14

V a n a

a r m a s t u s k i r i

võimetuna lõõgastuma. Praktilise meelega ja õpihimulised, ei oska nad ometi vastassugupoolega suhelda ja tööl antakse neile tihtipeale kõige troostitumad ülesanded.

Vartilainen ei teadnud, kas nutta või naerda, sest eriti viimase osas läks kirjeldus täiesti täppi. Ühise keele leidsid reisikaaslased ka kirjanduse teemat arutades. Selgus, et mõlemale meeldis lugeda. Mõlemad olid omajagu reisinud ja reisil on lugemine peaaegu kohustuslik. Luisa oli just lõpetanud Somerset Maughami novellikogu ja rääkis entusiastlikult sellest, kui hästi ja huvitavalt on novellides kirjeldatud Kagu-Aasia olusid.

Ka inimesi, eriti just naisi, kirjeldas Maugham värvikalt. „Minu lemmikkirjanik,“ teatas Luisa uhke pealiigutusega.

Vartilaisele meenus sama autori romaan „Inimorjusest“, mis talle küll sugugi ei meeldinud. Selline hinnang üllatas Luisat, ajendas teda uurima, mis Vartilaist romaani juures oli häirinud. Talle endale oli raamatust hästi meelde jäänud peategelase pettumus, et pärast kunstikooli ei saanudki temast tõelist kunstnikku. Midagi taolist oli Luisa kogenud iseenda elus. Aga polnud põhjust sellest reisikaaslasele jutustada.

Vartilaisele oli isiklik analüüs vastumeelt, aga see väike naine oskas nii pärida, et soomlane ka sisimas ei pahandanud, vaid mängis kaasa. „Romaan oli liiga pikk,“ tunnistas ta kohe ja rääkis sellest, kuidas tegevus lohises, kestis liiga kaua. Tegelikult ei meeldinud talle peategelase ebaterve, lausa haiglane kiindumus naisesse, kes polnud seda väärt, aga seda ei kippunud ta vestluskaaslasele ütlema.

Luisaga oli aga huvitav vestelda. Mõlemad, nagu selgus,

15

T i i n a

T a m m a n

olid ka kunstilembesed, nii et nad said arutada veel maalide ja kunstigaleriide üle. Pikalt rääkis naine Vincent van Goghist, kelle eraelu oli ebatavaline – nagu ka Somerset Maughamil –, ja kahekesi arutasid nad mõnda aega selle üle, kas looja eraelu on üldse võimalik tema loomingust lahutada.

Luisa Gulkoff polnud just ilus, kui Vartilainen teda nüüd perroonil silmitses, ent temas oli midagi erilist. Pisike naine suurte sügavtõsiste pruunide silmadega, nende kohal kõrge otsmik tumeda juuksepahmakaga. Ovaalses näos andis tooni tugev nina, huuled olid roosinupukesena kokku surutud, lõug pikk ja ümar. Tarvitses aga mingil mõttel nägu elavdada – nagu praegu, kui ta ilmselt tundis rõõmu Tallinnasse jõudmise ja sõbranna leidmise üle –, kui silmades hakkasid helklema kullakarva täpikesed.

Vartilainen, tähelepanelik ja täpne mees, tundis nende külgetõmbejõudu.

Luisa oli sada korda rohkem elus kui tema kõrval seisev sõbranna, kes oli hoopis teisest puust. Kleenukesest Luisast oli ta kaalukam nii kogult kui ka esinemiselt ja mõjus pigem maalitud nukuna. Suure punaseks värvitud suu, valge näonaha ning tumedate silmade ja juustega oli ta kaunilt vormitud, ent Vartilainen kahtles tema siiruses, võimes üllatuda või rõõmustada. „Väga meeldiv,“ sõnas mees kombekohaselt, kummardas kergelt ja ütles oma nime. „Tulge ka teie ülehomme sünnipäevale,“ kutsus ta viisakalt ja pöördus siis minekule. „Kes see oli?“ päris Nadja sõbrannalt, silmad mehe kaugenevas kujus kinni.

16

V a n a

a r m a s t u s k i r i

„Soome saatkonna atašee,“ vastas Luisa kergelt. „Näed, kuidas saatus mind soosib,“ naeris ta. Naised hakkasid kõrvuti jaamahoone suunas astuma, pakikandja ja Vartilaise järel. „Varssavis ta astus mu kupeesse ja siis selguski, et me mõlemad sõidame Tallinna. Paremat reisikaaslast poleks osanud tahtagi. Ta on väga hea kuulaja, kes esitab ka küsimusi. Ja ülehomme on tal sünnipäev – saab 31 aastat vanaks.“ Luisa kiikas rõõmsameelselt Nadjale otsa vaadata. „Nii et lapsuke alles,“ naeris Nadja. „On ta vaba ja vallaline?“ päris naine edasi.

Luisa naeris heledalt. „Ah see sind siis huvitabki,“ vilksas ta pilgu sõbrannale. „Isiklikust elust me ei rääkinud, aga abielusõrmust ei pannud ka tähele,“ lisas ta kelmikalt.

Tõsinedes lisas ta siis kerge kahjutundega hääles: „Aga mul on sõrmus ikka alles.“ Smaragdiga sõrmuse oli ta juba ammu ära müünud, aga abielusõrmus oli ikka veel sõrmes, justnagu südame küljes kinni. Seda ei saanud taskusse libistada, nagu ühel hetkel oli kavatsenud. Pariisis. Jah, alles Pariisis tegi ta kindla otsuse ja kirjutas Nadjale, et tuleb. Aga sugugi mitte puhkusereisile, nagu oli Vartilaisele öelnud. Luisa Gulkoff saabus kindla missiooniga. Sellele mõeldes kerkis tema pikk ümar lõug trotslikult ülespoole.

Nadja oleks tahtnud Luisale uurivalt näkku vaadata ja küsida, kuidas ta vastu peab, aga tundis, et selleks pole veel õige aeg. Parem alustada ettevaatlikult. Koju jõudes asus ta kohe köögis toimetama.

17

T i i n a

T a m m a n

„Mul on ka pudel koduveini,“ hõikas ta Luisale. „Kas otsin välja?“ Luisa revideeris Nadja uut elamist. See oli tagasihoidlik, ei meenutanud otseselt toda Tallinna korterit, kus Luisa oli veetnud nädala, kui eelmine kord külas käis. Mööbel tundus võõrana: laud, tool, riidekapp ja punase riidega kaetud diivan. Kõik kuulus ilmselt majaomanikule. „Jaa, otsi ikka,“ hõikas ta vastu. Aknast välja vaadates silmas ta korrastatud siseõue, kuuri äärde riita laotud küttepuid, kaharat õunapuud kuuri kõrval. Punnis viljade järgi otsustades oli oodata head õuna-aastat. „Kas tunned, et oled end siin korralikult sisse seadnud?“ päris ta kööki astudes. „Peale raamatute ja ühe õnnetu begoonia polegi sul midagi isiklikku näha.“ Ta vaatas küsivalt Nadjale otsa. „Ah jaa, tühi linnupuur on sul ka,“ meenus talle siis.

Nadja ohkas ja laiutas käsi. „Minu käes toataimed kaua vastu ei pea. See begoonia oli alguses suur silmarõõm, aga siis hakkas kiratsema.“ Nadja ohkas uuesti, asus otsima veiniklaase. „Ja Tibukesega läks samuti kehvasti. Mu kallis kanaarilind suri just enne siia Lembitusse kolimist.

Sa veel mäletad Tibukest, eks?“ tõstis ta kulmu. „Oli juba siis olemas, kui sa eelmine kord külas käisid. Ilmselt sain ta siis, kui Tallinna tulin – seda ma ei mäletagi. See oli kümmekond aastat tagasi. Alailma siristas, ja ikka nii reipalt. Kuni ühel päeval kukkus õrrelt maha ja enam ei laulnud. Üldsegi mitte.“ Nadja peatus hetkeks, siis jätkas heldinult: „Leidsin kena väikese karbi ja matsin ta aeda, seal vanal aadressil.“ Kunagi oli linnukese alaline vidin

18

V a n a

a r m a s t u s k i r i

Nadjat ärritanud, aga praegune vaikus tundus samuti ebaloomulik.

Luisa silmad valgusid sõbrannat kuulates vett täis ja ta vajus taburetile kössi. Tibuke oli surnud linnukese jaoks kõrges vanuses, aga tema Andrei oli vaid mõni aasta üle kolmekümne – suri liiga noorelt, liiga rumalasti. Aga ei, nutma ta täna ei hakka. Ta neelatas ja vaatas ülespoole, lakke, nagu Muriel oli õpetanud, et pisaraid tagasi hoida.

Võimalikult normaalse häälega katsus ta jätkata. „Vähemalt puur on sul alles, see hoiab Tibukese mälestust.“ Hääl murdus. Ühe liigutusega pani Nadja veiniklaasid käest ja heitis Luisa ette põlvili. Ta haaras sõbranna ümbert kõvasti kinni ja surus end tema vastu. „Anna andeks,“ sosistas ta Luisa kõrva. „Tahtsin kogu aeg Andrei kohta küsida, aga ei teadnud, mida öelda. See on nii raske teema. Ma lihtsalt ei oska.“ Luisa pisaraid ei suutnud nüüd enam miski pidurdada.

Nägu tihedalt vastu Nadja karedat jakki, nuttis ta vappudes, nagu oleks nuukseid terve päeva kogunud ja alles nüüd need valla päästnud. Jakikaelus oli varsti läbimärg.

Nadjagi nuttis kaasa, nägu Luisa karmides juustes. Ühel hetkel said aga mõlemal pisarad otsa. Naised toibusid.

Nadja tundis, et põrand on kõva ja küürutada ebamugav.

Ja Luisa tundis, et silmad tundusid pundunutena ja nägu vajas pühkimist.

Mõlemad tõusid peaaegu korraga, silmad küll punased, nägu märg, ent koos nutmine oli toonud kergendust, neid ka lähendanud. Muidugi olid nad vanad sõbrad ja kirjades

19

T i i n a

T a m m a n

alati avameelsed, ent kolm aastat on pikk aeg, ka sõprade vahel. Nii pika aja jooksul kasvavad inimesed lahku, nende huvid hargnevad. Igapäevaelu koosneb ju pisiasjadest, mida kirjades ei tule pähegi mainida. Nad teadsid teineteisest kõike või peaaegu kõike, ent ei olnud sündmusi silmast silma arutanud, ei olnud rõõmu ja kurvastust ühel ajal jaganud.

Nüüd tegi Nadja veini lahti ja valas klaasidesse – tume sõstravein. Punane ja must sõstar 1929, seisis sildil – eelmise aasta toodang. Luisa vaatas klaasi pikalt, nagu kardaks, et selle sisu on mürgine, ja ütles siis kahtlevalt: „Kas see pole mitte tardunud vere värvi? Varem ma polnud punase suhtes tundlik, ent nüüd häirib mind terve see värvigamma. Punaseid asju ei saa enam maalida – nutt tuleb peale. Oma punased riided olen ära andnud, aga näe, sulgi on punane diivan. Punaseid asju on maailmas nii palju. Iga kord, kui ma midagi punast näen, mõtlen ma Andreile.“ Ta tõstis klaasi ja sõnas, Nadjale silma vaadates: „Joome parem Andrei terviseks.“ „Tema mälestuseks,“ parandas Nadja.

Naised lõid klaasid kokku ja rüüpasid. Punane vedelik oli hea ja magus. „Mulle tundub, et ta on kusagil seal üleval ja vaatab alla, ka praegu. Tema mind näeb, aga mina tema juurde ei pääse.“ Uus pisaratetulv kogunes Luisa silmade taha, vajutas ta uuesti taburetile. „Kuidas ta võis mind niiviisi hüljata?“ „Kas ta jättis vähemalt mingi selgitava kirjakese?“ uuris Nadja ja võttis samuti istet.

20

V a n a

a r m a s t u s k i r i

„Kas just selgitava,“ kahtles Luisa. „Aga jah. Kinnitas, et armastab mind ja lapsi ning palus andestust – see oli ka kõik.“ Naise silmadesse kogunenud pisarad jooksid aeglaselt mööda nägu alla. „Väga lühike kiri. Lühem isegi kui Majakovskil, kui sa mäletad, mida Majakovski enesetapukirjas kirjutas.“ Luisa ohkas sügavalt. „Olen tagantjärele palju mõelnud, kuidas asjad oleksid võinud minna, kui Andrei oleks koju tulnud ja pankrotist rääkinud. Oleksime kahepeale kindlasti midagi välja mõelnud. Aga ta ei tulnud. Ja püstol oli tal tööl. Sinna tuli ka tööalane post, seal luges ta ajalehti.“ „Andrei oli impulsiivne mees – see ta võluvaks tegigi.

Aga et ta isikliku katastroofi puhul nii impulsiivne on, seda poleks ma osanud arvata,“ kostis Nadja.

Luisa noogutas sõnatult, õlad längu vajunud, käed loiult rüpes. „Äritegevuses on alati ootamatusi,“ alustas ta uuesti. „Ma ei tea ... Olen vahel arvanud, et tegelikult ta ei sobinudki ärimeheks. Tal oli ilmselt õiget vaistu, esinduslikkust, juttu, enesekindlust. Ja äris oli ta olnud terve täiskasvanuelu! Aga võib-olla oli risk oma käe peal tegutsedes suurem. Kui ta Seligmani juurest ära tuli ja oma firma asutas, siis oli kõik ju tore. Arutasime koos, mis firmale nimeks panna – otsustasime Kapitani kasuks; see sobis nii vene kui ka inglise keeles. Ostsime Oxfordis maja, et lastel oleks mänguruumi ja minul maalimiseks stuudio.

Ja mõtle, nii mitu aastat läks meil hästi! Aga kolm aastat tagasi tuli esimene pauk, kui London katkestas diplomaatilised suhted Moskvaga. Vene kaubanduskeskust Arcos pidasid inglased spioonipesaks. See ajas Andreid vägagi

21

T i i n a

T a m m a n

ähmi – seda ma mäletan. Niisugust poliitilist kliimamuutust ei osanud ta ette näha, see oli tema jaoks ootamatu.

Keegi ei olnud seda ette näinud. Kuid siis tuli ta vähemalt minu juurde ja rääkis, kuidas asjad on: firma on pankroti äärel. Aga ajapikku leidis ta uued võimalused, taastus ka kauplemine Nõukogude Liiduga. Praegune börsikrahh tuli samuti ootamatult ja alguses see teda ei puudutanud. Ju ta lootis oma jõududega vee peale jääda. Aga siis tuli uudis firma pankrotist ja oligi kogu lugu.“ Luisa tõstis käe kujuteldava püstoliga lauba juurde ja vajutas päästikule. „Andrei oli uhke mees, pidas endast väga lugu,“ sõnas Nadja aeglaselt. „Ma ei tea, kuidas see mõjub, kui sul pind jalge alt kaob. Ilmselt teedki midagi äärmuslikku,“ järeldas ta. „Ühe hetke reaktsioon: firma on pankrotis, mis ma nüüd teen, ja kuul pähe! Kui sul on püstol ja oled endast väljas, siis võibki see lahendusena tunduda.“ „Majakovski surm nii varsti pärast Andreid mõjus mulle ka halvasti,“ tunnistas Luisa. „Neis kahes enesetapus oli minu jaoks midagi ühist. Sarnane meetod, sarnane vanus, sarnane välimus. Inglise lehtedes avaldati pilte Majakovskist – täitsa meenutas Andreid.“ Ta naeratas nukralt.

Nadja elavnes. „Jaa, ma mäletan seda kirja, kus sa sellest kirjutasid.“ Murelikult sõbrannale otsa vaadanud, leidis Nadja momendi sobiva olevat, et küsida: „Olen kõige rohkem imestanud, kuidas sa seni oled hakkama saanud?“ Sellele oli ta Luisa kirju lugedes mitu kuud mõelnud.

Luisa näol virvendas midagi naeratusetaolist. „Oh, paar esimest kuud hoidis mind elus pime viha: nördimus, pahameel, ärritus, et mu kallis mees on oma probleemi

22

V a n a

a r m a s t u s k i r i

omal viisil lahendanud, ilma mulle mõtlemata. Armastasin teda väga, armastan ka praegu, ent vihastasin tookord kapitaalselt. Kuidas ta võis nii teha, mind üksi jätta?“ Luisa hääl tõusis, sõrmed hoidsid lauaservast kõvasti kinni, nagu saaks sellest tuge. „Kirjalikust vabandusest ei piisa. Olen vahel mõelnud, et parem, kui ta polekski kirjutanud. Ellujäänul, see tähendab mul, tuleb teistele midagi öelda, kuidagi asja seletada, ka ise asjast aru saada. Ja meil on ju lapsed, kes tahavad teada, kus issi on. Pidin nuputama, mida neile öelda. Ja mida sa niisugustele ikka räägid – Albert on seitse ja Elsa on neli! Valetad, nii et suu suitseb: issi sõitis pikale reisile.“ Luisa tundis Nadjaga rääkides järjekordselt ärritust, aga ka kergendust. Muriel Londonis oli küll hea sõbranna – neid sidus kunstihuvi –, aga ta ei teadnud midagi vene hingest ega Majakovskist. Teisedki tuttavad ei teadnud.

Samal teemal oli Luisa aga rääkinud tuhat korda, väikeste variatsioonidega. Inimesed olid osavõtlikud, lohutasid, esitasid ettevaatlikke küsimusi küll Andrei äritegevuse kohta, tema kontori ja püstoli kohta, nende kodu ja laste kohta.

Paaril korral oli Luisa tabanud end kirjeldamas Andrei surnukeha ja vereloiku seal kõrval, mida ta ise polnud näinudki. Miks oli ta seda teinud, miks asju välja mõelnud, ei osanud ta hiljem endalegi seletada. Aga Andrei kontoris olnud Pärsia põrandavaipa mäletas ta hästi, mäletas, kuidas nad olid selle kord eksprompt Ealingis ostnud, katsunud lahti mõistatada mustrit, imetlenud sügavpunast põhitooni, silitanud siidist pinda. See oli ilus vaip. Seda kirjeldades sai Luisa surnukehast ja vereloigust justnagu

23

T i i n a

T a m m a n

üle astuda ja meenutada vaiba geomeetriat. Müstiliste mustrikolmnurkade kirjeldamine mõjus talle rahustavalt.

Naised istusid veel kaua köögis, sest neil oli mitu aastat tasa teha. Hea oli Andreid meenutada, mõne asja üle nutta, mõne teise üle rõõmustada. Nadja enda tutvus Andreiga oli pealiskaudne. Kaheksa aasta eest oli ta spetsiaalselt nende pulmadeks Londonisse sõitnud, sest Luisa kirjeldused mehest olid intrigeerivad. Andrei meeldis talle sedamaid. Luisast palju nooremas Andreis oli sellist otsekohesust, mis avaldas muljet. Tema siniste silmade kõne oli aval, tähelepanu kuulus jäägitult vestluskaaslasele. Selline vaade oli haruldane, seda niisama lihtsalt ei unusta.

Kui esimene veinipudel sai tühjaks, tekkis asemele teine, siis kolmaski, ja südaöösel praadis Nadja õige mitu muna. Terve õhtu polnud nad midagi söönud. Magama said nad alles vastu hommikut.

Heledad suvekleidid seljas, jalutasid Nadja ja Luisa Lembitu tänavat pidi Väike-Tartusse, sealt Estonia teatri juurde, edasi Suur-Karjat pidi Saksa teatrist mööda, läbi vanalinna, mööda Pikka tänavat, siis Laia pidi tagasi, tuttavad munakivid jalge all. Pikast jalast astusid nad üles Toompeale. Päev oli päikseline ja soe. Luisa mäletas hästi Estonia teatrit, aga selle vastas asuv mälestussammas vabadussõjas hukkunud õpetajatele ja õpilastele oli Nadja jutu järgi uus, seda ta ei mäletanud. Küll aga mäletas Nevski katedraali, läbi udu ka Toompea lossi.

Et riigikogu oli puhkusel, lubati külastajatel lossis ringi

24

V a n a

a r m a s t u s k i r i

vaadata, siseneda kohvikusse, mille rõdult avanes hea väljavaade vallikraavile ja kindlusemüüridele. Edasi astusid nad Toomkoolist mööda Toomkiriku juurde. Sinnagi astusid nad sisse ja uudistasid rüütliperede vappe. Luisale tundus tuttavana Šotimaalt pärit Vene admirali Samuel Greigi hauamonument. Küllap käisid nad siin ka kolm aastat tagasi. Edasi jalutades näitas Nadja Luisale välisministeeriumi hoonet ja Soome saatkonda. Viimasesse olid nad järgmise päeva õhtuks kutsutud sünnipäevale, aga praegu astusid nad majast mööda, et imetleda vaadet all-linnale ja sadamale. All-linnas sõid nad lõunat Anette Muru söögisaalis Raekoja platsis. „Sellisena ma Tallinna mäletangi. Kolme aastaga pole siin midagi muutunud,“ arvas Luisa. „Pärast Pariisi tundub Tallinn väikese ja madalana.“ Ta naeratas. „Aga magussöögid on siin head,“ mõtles ta äsja söödud roosamannale. „Ja karbonaad meeldib mulle väga.“ „Nojah, suurlinn Tallinn just ei ole – ainult 120 000 elanikku,“ sõnas Nadja vastu. „Ei tasu üldse võrrelda. Aga muudatuste koha pealt on sul õigus: midagi uut pole tõepoolest südalinna ehitatud.“ Ta mõtles veidi, siis itsitas. „Ainult elektrijaam on uus, päris südalinnas.“ Naised sõitsid trammiga Kadriorgu. Luisa tundis sõidul midagi lapseliku erutuse sarnast. Tramm oli raske ja aeglane, aga omamoodi põnev, isegi haruldane. Oxfordis elas umbes poole Tallinna jagu rahvast, aga trammi seal ei olnud. Pariisis (kaks miljonit elanikku) olid küll trammid, aga Luisal polnud vaja kuhugi trammiga sõita. Ja Londonis (kaheksa miljonit elanikku) sõitis ta trammiga ammu, õige

25

T i i n a

T a m m a n

mitu aastat tagasi. Tallinna tramm tundus teistsugusena, uudsena. „Sa tahtsid midagi uut näha,“ sõnas Nadja, kui nad jalutasid Russalka juurde rajatud rannapargini. „Vaata, siia on istutatud noori puid. Sellest saab kunagi imeilus mereäärne park, kui puud suureks kasvavad. Aga üldse on Kadriorg jalutajate seas populaarne.“ Nad peatusid Russalka ees. „Küllap me käisime siin ka eelmine kord,“ pöördus ta Luisa poole, aga too raputas pead. „Ei vist. Mulle ei tule see üldse tuttav ette. Arvan, et nii ilusat mälestussammast ma mäletaksin.“ Leebe tuul paitas põski, kui naised tegid tiiru ümber ristiga ingli ja lugesid hukkunud vene meremeeste nimesid, siis jätkasid mereäärset kõndimist supelsalongini, imetlesid väikest purskkaevu selle ees. „Ja kui me siit veel edasi kõnniksime ja üle tee läheksime, siis saaksime uue laululava juurde,“ ütles Nadja, ent keeras end otsustavalt tagasi Kadrioru poole. „Meil on vaja Kadrioru pargi ja luigetiigiga lähemat tutvust sobitada,“ kutsus ta Luisat. „Kui ma sulle eelmine kord Russalkat ei näidanud, siis ilmselt jäi meil Kadriorus üldse käimata.“ Luisa pööras end aeglaselt, jäi sillerdavat merepinda silmitsema. See tundus lõputuna. „Ahoi!“ hõikas Luisa tasaselt õõtsuvale lainetusele. „Kui mul hästi läheb, siis jään siia elama, saan merd kas või iga päev imetleda.“ Ta pööras õnneliku näo Nadja poole.

Leo Päts, sügavalt enesekriitiline noor mees, vaatas lipsusõlme sidudes peeglisse. Vanust oli tal 27 aastat, aga juuk-

26

V a n a

a r m a s t u s k i r i

sed meelekohtadel kippusid juba taanduma. See häiris teda, pani nina kirtsutama. Aga ta oli ju papasse ja papa noorepõlvepildid näitasid ka varast taandumist, lauba avarust võimendades. Praeguseks oli papal terve pealagi hõredaks kulunud. Leo ohkas. Küllap juhtub nii ka temaga. Üldse oli ta välimuselt papasse: kõrge laup, suur nina, parajalt vormitud huuled.

Noormees valmistus koos papaga naabritele külla minema. Ühised sünnipäevade pidamised olid traditsiooniks saanud. Alati, kui kellelgi saatkonnas oli sünnipäev, kutsuti ka Pätse ning Leo ja papa enamasti tulidki kohale.

Soomlased olid nende vastu üldse sõbralikud. Viktor oli Tartus – ta õppis õigusteadust nagu Leogi enne teda – ja tädi Johanna vabandas end tihtipeale majapidamiskohustustega välja. Sünnipäevakingi tõi traditsiooniliselt papa, see oli midagi tema enda toodangust. Täna oli selleks purk Kloostrimetsa mett.

Sünnipäevalaps Juhani Vartilainen, pikk prillidega mees, kummardas kergelt kingitust vastu võttes. Leo ja papa soovisid õnne, surusid kätt ning tõstsid pakutud klaasi mehe terviseks. Kolmekümne esimene sünnipäev polnud iseenesest midagi erilist, ent mullu oli tal kolmekümnes jäänud hoopiski tähistamata, sest soojale augustilõpule vaatamata oli ta jäänud haigeks ja põdenud mumpsi, mida loeti küll rohkem piinlikuks lastehaiguseks.

Mõnes mõttes on kummaline siin tumepunase reljeefse tapeediga salongis seista, mõtles Leo. Mitte just õdus.

Soomlased polnud saatkonnas midagi olulist muutnud – salongi uhke kroonlühtergi oli jäänud samaks. Mõne aasta

27

T i i n a

T a m m a n

eest oli salong olnud Pätside elutuba. Papa oli maja ostnud, sisustanud ja siis soomlastele edasi müünud. Eesti kunstnike maalid seintel olid küll vahetatud Soome kunstiteoste vastu, suurde saali oli toodud Hiina mööblit ja tiigrinahk, ent salong oli samasugune, nagu Leo seda mäletas.

Seltskond ei olnud täna suur, aga saatkonnal oli ka vähe personali: saadik, paar atašeed, paar nõunikku ja masinakirjutaja. Viimane oli tavaliselt ainus naisterahvas taolistel koosviibimistel – kuivetanud vanatüdrukuna mõjuv preili Riitta. Täna oli Vartilaise kutsel kohale ilmunud veel kaks naisterahvast. See oli suur uudis. Leo vaatas võõraid naisterahvaid huviga; üllatus, kui kuulis, et nad on venekeelsed ja et eesti keelt räägib ainult üks neist.

Papal, Konstantin Pätsil, oli salongis „oma“ tugitool.

Sealt, konjakiklaas käes, vaatas ta nooremate inimeste sebimist talle omase rahuga. Mõnel hetkel tundus talle, et 55 aastat turjal on üsna keskmine eluiga, aga mõnel teisel, vähem rahuldaval hetkel, tundis ta end vanana. Olenevalt sellest, kas ja kuidas valutasid jalad, vahel ka hambad.

Täna oli enesetunne päris hea. „Paistab, et teie mesilastel läheb Kloostrimetsas hästi,“ sõnas naabertugitooli istunud saadik meepotile viidates.

Linnamees, kes ei osanud aiatööd ja mullas sobramist hinnata, suhtus lugupidavalt Pätsi maaelu ponnistustesse, millest oli ikka vahel lehes lugeda. Saatkonnatöötajatel oli sünnipäevade aegu võimalusi selle töö vilju hinnata. „Kuulu järgi olevat teil seal hiigelsuur lilleaed.“ Päts naeratas laialt. Kloostrimetsa lilleaed tegi talle palju rõõmu. „Jalutan seal iga päev, kui maal olen,“ kostis

28

V a n a

a r m a s t u s k i r i

ta rahuldustundega. „Olen väga rahul nende lilledega, mis välismaalt said tellitud. Daaliad on toredad, siis veel roosid ja gladioolid – kõik Hollandist. Küllap see värvikirevus ja lõhnarohkus meeldibki mesilastele. Nad töötavad päris hoolega.“ Pätsi naeratus oli lapselik ja särav. Kloostrimetsa üle tasus uhkust tunda. Sinna oli ta ise, samuti noorem vend Voldemar, matnud palju tööd ja vaeva. Kui ta selle maalapi veel enne Eesti iseseisvumist Tallinna linnalt rendile võttis, oli see soine ja täiesti kasutu. Aastaid kulus selle kuivendamiseks ja kraavitamiseks, enne kui sinna sai midagi istutada. Ja ehitanudki oli ta seal mõnuga: elumaja kõrvale kerkis tööliste maja, siis veel saun ja hulk muid abihooneid. „Eesti mesilased koguvad välismaist nektarit,“ pomises saadik.

Päts mühatas: „Aga mesi jääb kõik kodumaiseks tarbeks,“ ja vaatas vilksti soomlase poole. „Peaksime tegelikult palju tihedamat koostööd tegema. Eesti-Soome liidust ei räägi ma niisama suusoojaks. Ja vaadake, uus Eesti-Soome kaubandusleping sai küll alles paika pandud, aga kaubavahetus ei suju mitte. Ikka tahate meie kartulile kõrget maksu peale panna.“ Sünnipäevalised olid vahepeal laulu üles võtnud. Päts keeras oma suure pea lauljate poole. Tore oli kuulata ettevõtulustiliste noorte elagu-laulmist, vaadata nende energiat. Päts ise polnud suurem asi laulumees, ehkki muusikat kuulas ta hea meelega. Riia seminaris oli neile laulmist õpetatud ja vend Nikolai pidas täiesti rahuldavalt

29

T i i n a

T a m m a n

viisi. Abikaasa Helma polnud ka suur laululind ja Leo ei hoolinud suurt muusikast. Viktor küll mängis koolis kornetit ja nüüdki törtsutas vahel saksofoni.

Noorte inimeste grupis pani Päts äkki tähele väikesekasvulist naist, kes eemalt vaadates meenutas talle Helmat. Mõte ise oli ootamatu, ei tundunud sündsanagi. Päts laskis silmadel kontrolliks uuesti üle käia: pealiskaudne sarnasus oli täiesti olemas. Tundmatul oli samasugune pikk näoovaal ja kräsus pruunid juuksed nagu Helmalgi.

Naine tema kõrval, keda Päts samuti ei tundnud, ei mõjunud samas sümpaatsena. Ei meeldinud Pätsile need praeguse aja moodsad naised, kes end värvisid, oma kohalolekut rõhutasid ja rumalusi rääkisid. Helma, nagu tundmatugi, oli olnud tagasihoidlik, ehkki elurõõmsa olekuga naine.

Päts tühjendas konjakiklaasi. Ta ei olnud suur napsumees. Pidudestki ei osanud ta suurt midagi arvata. Varsti saab ehk ära koju minna.

Nüüd oli aga sünnipäevalaps grammofoni mängima pannud ja end tantsulainele seadnud. Ta kavatses üleeilse reisikaaslase Luisa põrandale kutsuda. Olles end ringi keeranud, selgus aga, et oli hiljaks jäänud: Leo oli temast ette jõudnud ja juba fokstrottis Luisaga. Leo tahtis ilmselt tõendada, et on hea poeg, on papa juttu kuulda võtnud, hoolib tema manitsustest, otsib naiste seltskonda. Papa oli Leod korduvalt küsitlenud naisevõtu teemal – Leo jaoks tüütu teema.

Pettunud Vartilainen pöördus siis teise naiskülalise poole, keda alles üleeile oli pidanud värvitud nukuks.

30