PROLOOG
Endise kallima lips oli Nataliel ärgates endiselt peos. Pea valutas ja suus oli paha maitse, nagu oleks ta hambaid pesemata magama läinud. Tal oli vastik ebamäärane tunne, et ta oli teinud midagi, mida kahetseb, aga hetkel ei suutnud ta meenutada, mis see on. Ta ei olnud kodus. Ta istus, turvavöö üle rinna. Silme ees oli tema enda auto tuuleklaas, kaetud õhukese jääkirmega, ja tema Colorado osariigi võtmehoidja rippus süütelukus. Natalie taipas siis, et tal oli olnud mälukaotus. Seda oli ennegi juhtunud, kui ta oli palju noorem, ja selle kohutava toibumise mälestus tabas teda nagu elektrilöök. End kiiruga üle vaadates nägi ta, et riided on seljas, midagi pole katki ega valesti. Ta pistis lipsu mantlitaskusse. Siis keeras ta tahavaatepeegli enda poole ja nägi, et tema pruunid silmad on tohutud, pupillid tillukesed nagu nõelapead ja ripsmetušš laiali. Alumise huule all oli haav, aga muid vigastusi ei olnud. Ta polnud seega ilmselt vastu maja või puud sõitnud. Sireene polnud kuulda. Natalie keris akna alla ja autosse vajus õhuke jääkiht, mis tegi villased sukkpüksid ruudulise seeliku all niiskeks. Väljas oli peaaegu pime. Töö. Ta oli töö juures. Lumise parkla teises otsas nägi ta erakooli idatiiva tagaust, kus ta töötas haldusassistendina. Ta tõmbas villase mütsi pähe ja avas autoukse, märgates jalajälgi, mis küll veidi lume alla jäänuna viisid auto juurest kooli võimla tagumise ukse juurde. Teised jäljed, täpselt samasugused nagu esimesed, tulid ukse juurest autoni, aga mitte sirgjoones. Need käisid siksakis ja lumes oli ka suur lohk, umbes väikese 5