1
Uus mäng
Arthur Conan Doyle oli poiss, kes pidi mõrva lahendama.
Soovitatavalt enne lõunasöögi algust.
Tema kõhukorin kajas läbi tolmuse unustatud ruumi. Professor Sherlock Holmes kergitas kulmu. „Keskendu, Arthur. Meil on väga vähe aega jäänud. Mida me teame?”
„Et … ohver oli oma voodis,” vastas Arthur nelja sambaga voodi poole osutades. Seda ümbritsesid peaaegu laest põrandani ulatuvad tumedad villased kardinad ja kattis koidest puretud tekijäänus. „Naise tuba oli lukus.”
„Sissepääsuvõimalused?” küsis Holmes.
„Aknad olid riivis ja luugid kinni,” kandis Arthur ette, „ja uks oli seestpoolt lukustatud, nii et ühtegi selget tuppa pääsemise võimalust ei ole.”
„Ja ometi see noor naine mõrvati,” nähvas Holmes talle vastu. „Tema elu oli õitsele puhkemas ja ta oli hiljuti kihlunud! Ta
oli pärimas oma surnud vanemate varandust ja panemas alust omaenda majapidamisele. Kuidas see juhtus?”
Arthur proovis Theodora Parksi kummalise loo fakte meenutada. Holmesi sõnul oli naine mõrvatud sada aastat tagasi sellessamas toas. Tuba kui kuriteopaik oli puutumatuna säilitatud, aga mõrva polnud siiani lahendatud. Täpsemalt kuni selle hetkeni, mil õpilane Holmes tulevase Baskerville Halli kooli hoonete kasutusest väljas pööningu- ja keldriruumides kolades kogemata sinna sattus.
Sestpeale oli mees õpilasi valides seda juhtumit kasutanud nende detektiiviande proovile panemiseks. Katse kuritegu lahendada oli Arthuri esimene ülesanne pärast Holmesi Siseringi liikmeks saamist.
Ametlikult oli Baskerville Halli koolis ainult viis ringi ja kõik Arthuri sõbrad olid erinevatesse ringidesse pääsenud. Arthur oli vaimustuses, kui Holmes kutsus ta Siseringiks nimetatud ühingusse, kus ta ei pidanud keskenduma ainult ühele valdkonnale, vaid võis õppida midagi kõigilt aladelt. „Lõppude lõpuks,” oli Holmes talle öelnud, „on tõeliselt võimekas detektiiv asjatundja loodusteadustes, inseneritöös, poliitikas, bioloogias ning jah – ta on tohutu suure tundmatust täis maailma õpilane. Iga juhtum on erinev, mu poiss, nii et sa pead olema valmistunud kõigeks.”
Aga pärast Holmesilt saadud kutset oli kahe päeva jooksul jõudnud palju muutuda. (Kas tõesti oli möödas ainult kaks päeva?) Ja nüüd, mil sõbrad istusid õhurikastes klassiruumides või olid väljas päikese käes, passis Arthur koos Holmesiga selles trööstitus kambris.
Poisi sõrmed pugesid taskut katsuma. Ta kibeles sinna peidetud kirja lugema, ehkki oli seda juba nii palju kordi lugenud, et oleks võinud selle sõna-sõnalt peast ette kanda.
Kallis Arthur.
Ma loodan, et ammune sõbranna Dinah on sul ikka veel meeles.
Millises vaimustuses ma olin eelmisel nädalal sinu emaga kokku juhtudes …
„Doyle!” käratas Holmes, nii et Arthur võpatas. „Mida sa juhtumi kohta veel tead?”
Arthur püüdis pea selgeks saada. Ta ei tahtnud, et Holmes kutse koha pealt ümber mõtleks.
„Esiteks,” alustas Arthur, „kuulis ohver mitmel järjestikusel ööl enne surma kummalisi helisid, just nagu linnu siristamist. Aga selles piirkonnas on ainsad öösiti aktiivsed linnud öökullid ning seda heli kirjeldati pigem kui vilistamist.”
„Jätka,” utsitas Holmes.
„Teiseks,” jätkas Arthur, „ei olnud naise kehal nähtavaid vigastusi, nii et surma põhjus on jäänud mõistatuseks.”
Ta heitis pilgu voodi kohal rippuvale maalile. See kujutas puuviljakaussi puust laual … aga kausi kõrval oli tumedate, põhjatuna tunduvate silmakoobastega kolp. Need mustendavad augud tegid poisi enesetunde veel ebakindlamaks.
„Ja kolmandaks,” ütles Arthur, „enne surma karjus ta midagi imelikku. „Kirju …””
„Täpiline!” parandas Holmes.
„Täpiline … pael,” tuli Arthurile meelde. „See võis olla viide rändtsirkusele, millele Theodora eestkostja oli pakkunud
peatuskohta neile kuuluval maal. Aga pole teada mingit põhjust, miks oleks mõni tsirkuseartist ta tappa võinud, ning pealegi polnud kellelgi võimalik naise tuppa pääseda, kui ta magas.”
„Seega?”
Holmes lõi Arthurit vahtiva maalitud kolbaga kampa. Nad ootasid.
Arthur püüdis mõttes kilde kokku klapitada. Ta oli meeleseisundis, mida Holmes nimetas kontsentreeritud atmosfääriks ja kus õhk ta ümber oli vihjeid täis, aga ta ei suutnud juhtumile keskenduda. Kiri oli ta taskus sulgkerge, aga selle sõnad tirisid teda põhja nagu ankur.
Sinu õde Mary meeldis mulle esimesest pilgust. Ma olen temasse lausa nii kiindunud, et ei suudaks taluda mõtetki sellest, et temaga võiks midagi traagilist juhtuda.
„Ja kuidas siis lugu on? Milline on lahendus?”
„Ma … ma ei tea, härra,” tunnistas Arthur lõpuks.
Ma ei tea, mida teha, mõtles ta süngelt. Ta soovis, et võiks selle valjusti välja öelda, et ta võiks Holmesilt omaenda murele lahendust küsida. Aga see ei tulnud kõne allagi. Selle kohta olid kirjas selged juhised.
„Doyle, sa üllatad mind,” sõnas Holmes. „Sa ei ürita isegi mitte oletusi välja käia? On sinuga ikka kõik korras?”
„Palun vabandust, professor. Ma olen vist väsinud.”
Arthur ei vaadanud seda öeldes Holmesile silma. Ta kartis, et mees tabab vale ta pilgust.
„Ah nii,” ütles Holmes. Ta kõhkles. Arthur hoidis hinge kinni. „Ma arvan, et see on täiesti loomulik. Sul on suur seiklus selja
taga. Muidugi mina, kes ma kogu loo maha magasin, olen üpriski hästi välja puhanud.”
Seiklus oli sõna, mis võttis kokku loo sellest, kuidas Arthuril napilt õnnestus nurjata Holmesi vana sõbra ja ühtlasi direktor Challengeri noorema venna Williami plaan. William, keda tunti ka Rohelise Rüütlina, oli ära mürgitanud nii Holmesi kui ka Challengeri, hoides neid koomas, kuni ta suudab meelitada Arthuri ja ta sõbrad lõksu, kus toimub elektri abil surnust üles äratamine ja õõvastav kehade vahetus.
Arthur mõtles tahtmatult, et seiklus on kõige juhtunu laiahaardelisuse iseloomustamiseks üsna lahja sõna.
„Olgu pealegi,” lausus Holmes oma pikka kitsast nina Arthurile lähemale kallutades ja ta teraskarm pilk leebus. „Võta järelduse tegemiseks aega juurde. Anna mulle teada, kui sul on lahendus käes. Ma pean nüüd oma teiste õpilastega tegelema.”
Nende sõnadega kiirustas ta hämarast ruumist minema, jättes
Arthuri ta mõtetega silmitsi.
Need mõtted olid kehv seltskond.
Vähemalt sai poiss natuke aega omaette olla. Ta jagas tillukest ühiselamutuba oma sõbra Jimmie Moriartyga ning päeva muud tunnid veetis ta teiste sõprade ja klassikaaslaste seltsis. Seega oli tal raske leida aega kirja uurimiseks ja otsimiseks, ega tal eelmistel lugemistel midagi kahe silma vahele jäänud.
Ta viskas end hooga igivanasse voodisse pikali ning üles kerkinud tolmupilvekesed ajasid ta köhima.
Kui tolm hajus, võttis ta kirja uuesti välja.
Ta oli olnud üliõnnelik enne seda, kui ema talle kirja andis.
Roheline Rüütel William Challenger oli nüüd alistatud ning
Arthur oli suutnud parandada kahju, mille William oli ta sõprusele Jimmiega tekitanud. Holmes oli maksnud kinni rongipileti, et Arthuri ema saaks Baskerville Halli tulla, ning ema oli parajasti
Arthuriga hüvasti jätmas, kui talle meenus ta uue kostilise kiri.
„Orb, kes toa ja toidu eest tööd teeb,” selgitas proua Doyle. „Temast on mulle tohutult palju abi olnud. Minu meelest pole ta sinust eriti palju vanem – aga ta on üpris vana hing, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Ta on oma punaste juustega ka päris kenake. Tegelikult ta mainis, et tunneb sind. Ilmselt te kohtusite Edinburghis. Mis tuletab mulle meelde, et ta palus mul sulle kirja üle anda!”
Arthur ei tundnud oma kodulinnas ühtegi punapäist tüdrukut. Aga ta oli kirja saatja täpselt ära arvanud veel enne, kui ema talle nime ütles.
Preili Dinah Grey.
Arthur teadis, et see kostiline pole üldsegi nooruke abi otsiv orb, vaid professor Dinah Grey – võimunäljas teadlane ja ühtlasi
Baskerville Halli endine õpetaja, kes leiutas surematuks tegemise masina, mis suutis vanale inimesele nooruse tagasi anda. Arthuri arvestust mööda oli naine jõudnud juba kolm elu ära elada, mängides kõigepealt oma tütart ja seejärel tütretütart. Ta oli iga kord õpetajana Baskerville Halli naasnud, kus tema surematusemasin oli kappkella sisse peidetud.
Arthur ja ta sõbrad olid masina hävitanud, aga Grey oli jõudnud seda enne veel kord kasutada, muutudes nendevanuseks imeilusate punaste juustega tüdrukuks. Ta oleks hävitustöö käigus tekkinud väikeses maalihkes äärepealt koos masinaga hukka saanud, kuid suutis viimasel minutil põgeneda.
Niisiis teadis Arthur, et naine on endiselt elus ja tõenäoliselt kusagil oma järgmist sammu kavandamas. Aga ta ei osanud oodata, et asjasse saab segatud ta perekond.
Nüüd silmitses ta Grey tuttavaid varesejalgu.
Kallis Arthur.
Ma loodan, et ammune sõbranna Dinah on sul ikka veel meeles. Millises vaimustuses ma olin eelmisel nädalal sinu emaga kokku juhtudes. Ta oli piisavalt lahke, et mind teie koju kutsuda, ning ma olen end siin üpris mugavalt sisse seadnud.
Sinu õde Mary meeldis mulle esimesest pilgust. Ma olen temasse lausa nii kiindunud, et ei suudaks taluda mõtetki sellest, et temaga võiks midagi traagilist juhtuda. Sellepärast ma lubasingi su emale, et hoolitsen tema eest väga hästi, kui me läheme järgmisel nädalal maale väikesele puhkusereisile. Sinu ema ja mina oleme ühel meelel, et tüdruku tervisele on ülioluline natukeseks ajaks saastunud linnaõhust pääseda. Arthur, ma kavatsen pidada su emale antud lubadust. Küsin selle eest ainult väikest teenet sinult. Siis oleme oma arved igaveseks ära klaarinud.
Varsti kutsutakse sind reisile. Holmesile, kes sinuga kaasa sõidab, pakub vana sõber uurimistööd. Hoolitse, et ta selle vastu võtaks ning kõik lõpuni välja selgitaks. Ole lahenduseni jõudmisel kohal ning pea meeles, et võitja saab kõik. Arthur, sina pead olema see võitja, või ma pean kahetsusega sinu õe selles mängus kaotajaks tunnistama.
Saadan sulle edasised juhised jooksvalt.
Sinu ustav sõber
Dinah Grey
P.S. Hoiatan ette, et kui sa peaksid nendest kirjadest kellelegi rääkima, tabab väikest Maryt peagi samasugune saatus kui see, millega sina mu silmitsi jätsid. Ma hoian sul silma peal.
Kirja lugemist lõpetades kippus Arthuril pea ringi käima. Iga kord, kui ta seda üle luges, oli tal tunne, nagu seisaks ta vaarudes kuristiku serval. Üks vale liigutus ja ta kukub. Ainult et praegu ei rippunud oht tema pea kohal. See rippus ta armsa õe Mary pea kohal.
Tavaliselt tõi Maryle mõtlemine ta näole naeratuse. Plika oli paras marakratt, kes ei jõudnud ära oodata, millal omapäi seiklema saaks minna. Mõte Edinburghist puhkepäevadeks maale pageda pidi õel pea pööritama panema. Arthur kahtlustas, et tüdruk on piisavalt hulljulge, et ennast esimesel võimalusel ohtu seada.
Tal jooksis judin üle selja tundest, nagu keegi vahiks teda. Aga ringi vaadates ei leidnud ta toast kedagi teist. Teda jälgis ainult maalitud kolp. Ta oli mitmes mõttes täiesti üksi.
Ta mõtles uuesti aegadetaguse ohvri Theodora Parksi peale. Tütarlaps oli uskunud, et siin oma magamistoa lukustatud ukse taga on tal turvaline olla, ehkki ta oli oma mõrtsuka õelas mängus vaid mängunupp.
Nüüd oli ka Arthurist saanud mängunupp. Uus mäng oli algamas ning seekord sunniti teda mängima vaenlase poolel.