Ursulina

URSULINA BRIAN FREEMAN Inglise keelest tõlkinud Kadri Metsma

Originaali tiitel: The Ursulina Copyright © 2022 by Brian Freeman Published by Blackstone Publishing All rights reserved.

Keeletoimetanud ja korrektuuri lugenud Astrid Tihane Kujundanud Signe Kanarbik Kaanefotod: Shutterstock

Tõlge eesti keelde © Kadri Metsma ja Ühinenud Ajakirjad, 2023 www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud ISBN 978-9916-734-30-8 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

Ma tean, et sa ei andesta mulle mu tegu iialgi.

Usu mind, ma ei proovi sind veenda selles, et olen tegelikult hoopis parem inimene, ega palu sul leida oma südames kaastunnet minu vastu. Ma ei palu sinult isegi seda, et sa mind ei vihkaks. Selleks on liiga hilja.

Ei, ma tahan ainult seda, et sa mõistaksid, kuidas ma jõudsin punkti, kuhu ma jõudsin, ja miks ma arvasin, et mul pole ühtegi teist valikut. Olen kindel, et oled seda endalt aastate jooksul palju kordi küsinud.

Miks? Miks ma seda tegin?

Olgu, kullake, siin on vastus. Nüüd viimaks saan sulle rääkida. Aga ole minuga kannatlik, sest on saladusi, mida on raske jagada, need eelistavad päevavalgusele hämaruse varje.

Ma olin kakskümmend kuus, kui koletis Musta Hundi maakonda naasis.

Vastused, mida sa soovid, saavad alguse Gordon Brinki nimelise mehe surmaga sama aasta jõuluajal. Aga kui tahad kõike juhtunut päriselt mõista – ja ma pakun pimesi, et just seda sa tahad –, pead minema mu elus veel kaugemale.

Aastatetagusesse aega, öösse, mil ma kohtusin näost näkku Ursulinaga.

Niisiis, alustame sealt. *

8

B R I AN F R E E M AN

Me käisime ikka riigimetsas järve peal paadiga sõitmas, mina, mu isa ja mu vanem vend. Olin tollal kümnene. Me veetsime seal päevi, nemad leotasid vees õngenööre, minul oli käes mõni raamat. Ööseks panime telgi üles ja isa viskas püütud kalad grillile koos metsast korjatud seentega, ta näitas mulle, milliseid on ohutu süüa ja milliseid mitte. Siis istusime tule ümber ja laulsime Rolling Stonesi laule. Mu kõige elavam mälestus isast on ilmselt see, kuidas ta vinnutatud veiseliha täis suuga esitas Mickiks kehastunult laulu „Get Off Of My Cloud“.

Selle matka meenutamine tekitab minus nostalgiat. Meie kolm ei veetnud eriti palju aega koos perekonnana, sest meil oli liiga palju tegemist, et ots otsaga kokku tulla. Oma ema ma eriti ei tundnudki, ta suri leukeemiasse, kui ma olin kolmeaastane. Jah, ma tean, see muudab selle, mida ma sinule tegin, ainult jubedamaks. Mu isa oli nädalate kaupa veoauto roolis ja vend hakkas juba kuueteistkümneselt tööl käima, nii et mul tuli enda eest ise hoolt kanda. Selleks ajaks, kui sain seitse, sõitsin üksi jalgrattaga kodu ja kooli vahet. Kümneselt olin meie maja peamine kokk.

Oli aasta 1969. Mujal hakkas maailm hulluks minema, aga Musta Hundi maakonnas kulges elu ilma vähimagi arvestatava rahutusemärgita.

Paar kohalikku poissi sai Vietnamis surma, me leinasime neid ja läksime siis tagasi tööle. Meil ei olnud valikut. Kuni tänase päevani naljatatakse Musta Hundi maakonnas, et sel on selline nimi sellepärast, et hunt ei ole meie koduuksest kunagi kaugel. Töökohti oli juba niigi vähevõitu. Me asume kõigest eemal, kruusateede ja tiheda metsaga maakonnas, kus lähimad naabrid elavad üksteisest kilomeetrite kaugusel. Tol ajal ei olnud turistid meid veel avastanud, neid käis ainult paaris järveäärses puhkekeskuses, elu ja töö keerlesid kohaliku baari, keskkooli ja kiriku ümber.

Ja vasekaevanduse.

Meie elu tõusud ja mõõnad sõltusid vasekaevanduse edust.

Meil ei olnud palju vara, aga üks, mida meil oli palju, oli maa. Maa oli odav ja laius igasse ilmakaarde. Telgimatkal olevale kümneaastasele lapsele tundus, et terve mets kuulub meile kolmele. Ma ei mäleta, et me oleksime

UR S UL I N A

9

metsas oleku ajal näinud ühtegi teist elavat hinge. Loomulikult ei tähenda see, et meie olime ainukesed olendid, keda seal võis leida. Metsaalune kubises pesukarudest, hirvedest, huntidest, karudest, põtradest ja puumadest. Me leidsime nende jälgi ja väljaheiteid igal pool, ja isegi kui me neid ei näinud, teadsime, et nad on olemas ja jälgivad meid.

Sellepärast võtsingi keset ööd meie telgist lahkudes kaitseks kaasa isa relva.

Ma olin juba aastaid laskmist harjutanud. Sellises paigas elades lihtsalt pead teadma, kuidas lasta. Sul ei ole valikut.

Meie telk oli püstitatud suure päevalillekujulise järve kaldale, mille sopid turritasid ringikujulisest keskmest välja nagu õielehed. Seisin mõnda aega veepiiril ja kratsisin sääsehammustusi oma kätel ja jalgadel. Taevas oli täiskuu, mis heitis öösse valgust. Nägin väga selgelt vaikset tumedat vett ja järve servas kasvavate kuuskede siluette. Kuskil minu lähedal huikas lumekakk.

Seirasin öötaevast, et teda leida, kuid ta oli end puuvõradesse peitnud. Olen alati kakkudega erilist sidet tundnud. Tagasi vaadates mõtlen, et äkki lind hoiatas mind selle eest, mis oli mind metsas ees ootamas. Aga ma ei kuulanud. Läksin ikkagi metsa, et saaksin laagripaigast eemal oma häda ära teha.

Mul oli taskulamp ühes ja laetud Colti revolver teises käes. Relv oli oma pika päraga peaaegu sama suur nagu mu käsivars. Mul olid jalas kantud lühikesed püksid, mis olid kuulunud mu vennale ajal, kui ta oli minust tunduvalt noorem, ülemises otsas kulunud särgik, mis mu kõhna kogu ümber lotendas. Mu rinnad ei olnud veel kasvama hakanud. Ega nad ei hakanudki. Mu mustad juuksed olid pikad ja turris nagu tormituule kätte sattunud nõial. Ma ei olnud isegi kikivarvul 1.50 pikkune, ja see tegi kõndimise lihtsamaks, sest jäin enamikust allapoole rippuvatest okstest madalamale.

Jõudsin väikesele lagendikule. Välk oli maha murdnud ühe vana tamme, nii et puukoor oli tuhaks põlenud, ja ka mõned noored kased olid selle langemise alla jäänud. Maapind oli lehtedest pehme. Leidsin ühe lohu, mille kohale kükitada ja teha, mis vaja. Pidin taskulambi ja relva jalgade juurde maha panema, et saaksin käed tasakaalu hoidmiseks oma kondistele põlvedele toetada. Paksud puukroonid moodustasid minu ja kuuvalgusest heleda

10

B R I AN F R E E M AN

taeva vahele teki, ja kui taskulamp oli välja lülitatud, olin tegelikult täitsa pimeduses, nagu oleks mul kapuuts silmadele vajunud.

Selles ebamugavas asendis olles kuulsin mingit häält.

Kõigepealt kostis vilistav hingetõmme, justkui oleks keegi pikalt välja hinganud. See oli vali ja väga lähedal. Selle järel tulid praksatused ja sahistamine, kui keegi otse mu ees metsa all maapinda muljus. Ja siis, ja see oli kõige hullem, jäi kõik vaikseks. Vaikus tähendas, et kes seal väljas ka oli, oli ta mind kuulnud ja haistnud, ja pidas pausi, et asja lähemalt uurida.

Kõige ohtlikumad loomad on vaikselt hiilivad jahimehed, kes ei taha, et neid kuuldaks, sellepärast oli mu esimene mõte: karu. See ei pannud mind eriti muretsema. Mustkarud on meie kandis tavaline nähtus ja poegimisaeg ei olnud veel käes, siis muutuvad karuemad väga kaitsvaks. Taipasin, et kui ta mu lõhna üles võtab, leiab ta mu üles. Hoolimata sellest lõpetasin alustatu nii kiiresti, kui sain, kompasin maapinda ning võtsin taskulambi ja relva uuesti kätte. Ma ei olnud kuulnud midagi, mis oleks lasknud oletada, et loom hakkab minust eemalduma, ja see tähendas, et mulle väga lähedal oli ikka veel keegi.

Lülitasin taskulambi sisse. Heitsin aeglaselt puudele valgust, alguses ühes suunas, siis teises. Laulsin endamisi üht laulu – „Jumpin’ Jack Flash“ –, osalt sellepärast, et end paremini tunda, osalt sellepärast, et anda arglikule karule põhjust lonkida metsa teistele aladele.

Lihtsalt kindluse mõttes tõmbasin kahe pöidlaga püssilukku ja vinnastasin relva.

Puhhhh. Veel üks kiire, vali ja vihane nuusatus.

Maapind pragises raskete käppade kaalu all.

Suunasin taskulambi hooga hääle poole. Valgusvihu teises otsas märkasin mingit kogu puude vahel liikumas, minust ehk kuue-seitsme meetri kaugusel.

Elajas oli seal ja kadus siis hetkega. Silmasin seda küll ainult sekundiks, aga ma polnud midagi sellist kunagi varem näinud. Karu see kohe kindlasti ei olnud. See kõndis kahel jalal nagu inimesed ja oli üle kahe meetri pikk, tal oli paks, tuhm ja pulstunud roostepruun kasukas. See vaatas mulle otse silma, kui valgust nägi, ja tema enda silmad olid nagu kaks veripunast päikest.

UR S UL I N A

11

Vaat see ajas küll hirmu peale.

Seisin üksinda lagendikul, olin täiesti paigale tardunud ega suutnud ühtki lihast liigutada. Soovisin, et kuuleksin neid kõmisevaid samme endast kaugemale suundumas, aga elajas oli jälle seisma jäänud. Pimeduses mürises järjekordne vali möire ja sellesse oli kätketud ähvardus, see oli nagu hoiatus.

Püüdsin otsustada, mida teha, kui kuulsin üsna lähedal tuttavat hüüet.

See oli mu isa. „Rebecca?“ Ta oli mind otsima hakanud, jumal tänatud. Tema päästab mu. Lange­ tasin pea ja sööstsin tagasi metsa alla, tegin nii kõva häält, kui suutsin, tasku­ lambi valgusvihk hüppas jooksmise ajal hullumeelselt. Tuhisesin läbi metsvaarikate, mis mu mustadest pulstis juustest kinni haarasid ning oma puiste sõrmedega mu paljaid käsi ja jalgu kraapisid.

Lootsin, et kära ehmatab elaja minema, aga seda ei juhtunud.

Seal ta oligi. Tema hiiglaslik vari kõrgus otse minu ees ja sulges mulle tee. Ma ei julgenud taskulampi tõsta, et teda selgemini näha. Mu silmad seletasid ainult tema piirjooni, tal oli küür seljas, ta oli tohutu suur, kaks korda minust suurem. Me olime teineteisele nii lähedal, et ma tundsin tema lehka ja ta kuuma hingeõhku. Ta oleks võinud ühe käpalöögiga mu näo eest rehmata. Proovisin karjuda, aga mu kõrist ei tulnud piuksugi. Värisesin üle kere.

Tõstsin relva, mul oli raskusi selle paigalhoidmisega. Mu sõrm vabises päästikul. Viskasin taskulambi maha ja panin teise käe randme alla toeks.

Selle kauguse pealt ei laseks isegi väike hirmul tüdruk mööda.

Aga ma ei suutnud seda teha. Lihtsalt ei suutnud.

Ma ei suutnud tappa seda asjandust, mis ei olnud mulle mitte midagi teinud. Ma arvan, et ta sai sellest mingil moel aru, me oleks nagu vaherahu sõlminud. Tema ei kavatsenud mulle viga teha ja mina ei kavatsenud vigastada teda. „Rebecca!“ Isa hüüdis uuesti, nüüd oli ta meile palju lähemal.

12

B R I AN F R E E M AN

Isa hääle peale trampis koletis minust mööda. Kui ta möödus, kraapisid ta ühel käpal olevad teravad küünised mu kätt, nii et veri väljas. Hoidsin hinge kinni ja mõtlesin, kas ta võtab mu endaga kaasa – aga ei. Elajas kadus puude vahele, ma jäin üksi. Kui ma nägin taskulambi valgusvihku, hüüdsin, ja mõne sekundi pärast ilmus metsast välja mu isa. Tema näole tuli mind nähes kergendus. „Rebecca! Mida sa siin väljas teed?“ Kehitasin õlgu, nagu poleks midagi juhtunud. „Mul oli vaja pissida.“ „Sa ehmatasid mu poolsurnuks. Tule telki tagasi.“ „Jah, hea küll.“ „Said viga? Sa veritsed.“ „Kriimustasin ennast, ja kogu lugu.“ Läksin isa järel telki, ta pani mu käel olevatele haavadele sideme. Pärast seda teesklesin magamist, kuid mu silmad olid hommikuni pärani lahti.

Kogu ülejäänud öö, kogu ülejäänud matk olid sündmustevaesed. Mul ei tulnud enam ühtegi imelikku kohtumist ette. Kuulatasin kogu öö, kas kuskilt ei kosta puhhh, mis annaks mulle märku, et ta on lähedal, kuid kuulsin vaid kaku huikeid puude otsast.

Leidsin end ikka ja jälle mõtisklemast, kus elajas võib olla ja kes ta üldse on, ja miks ta polnud mind tapnud.

Mingil põhjusel teadsin, teadsin juba tüdrukuna, et me kohtume kord uuesti.

Ma ei rääkinud oma isale kunagi, mida olin näinud. Ei temale, ei oma vennale, mitte kellelegi. See hetk seal metsas on alati olnud minu saladus.

Sina oled esimene, kellele ma sellest räägin, kullake, aga on väga oluline, et sa tõde teaksid.

Saad aru, on üks asi, mida sa pead meeles pidama, kui ma sulle ülejäänud loo ära räägin.

Ursulina on päriselt olemas.

ESIMENE PEATÜKK

Kui oled ainuke naissoost šerifiabi maakonna šerifijaoskonnas ja käes on jõuluõhtu, mis sa arvad, kes on see õnnelik, kes öise vahetuse endale saab? Õige, see olen mina.

Väljas langes tohutuid lumeräitsakaid, mis andis lootust, et sügisese detsembri lõpus tulevad valged jõulud. Tolle esmaspäeva hommikul umbes kell kümme istusin üksinda oma maasturis, sõitsin mööda Musta Hundi maakonna kõrvalteid ja laulsin kaasa Mitch Milleri jõululaulude kassetile, mille isa oli mulle mingist Wyomingi rekka­ peatusest saatnud. Minu vend oli Texase naftaväljadel. Olin üksildane, püüdsin külma eemale peletada ja kihutada peast mõtet, et mu elu on laiali lagunemas.

Oli aasta 1984. Olen kindel, et oskad isegi arvutada. Sinu sündimiseni oli veel peaaegu aasta aega.

Sa võid ju arvata, et pühade ajal on öises patrullis rahulik, aga sa eksid. Jõulud teevad inimestega imelikke asju. Esimese kõne peale pidin tegelema Darius Stedmaniga, kes tegi baari 126 parkimis­platsil kaasaskantavatest kõlaritest kostva Michael Jacksoni laulu saatel kuukõndi. Härra Stedman kandis jõuluvana mütsi, ainult jõuluvana

16

B R I AN F R E E M AN

mütsi. Väljas oli seitse kraadi külma ja sellise ilmaga külmuvad kehaosad üsna kiiresti ära. Niisiis, panin sireeni tööle ja lähenesin huilates 126-le, pidin ju kindlustama, et härra Stedmani mitmesugused lisandid tema küljest lahti ei murduks.

Ta ei olnud maakonna kainestusmajas püsiklient. Neid oli meil küllalt. Ei, tema oli neljakümne kolme aastane korralik kodanik ja minu loodusteaduste õpetaja keskkoolis. Ta meeldis mulle. Aga ta oli suvel südamehaiguse tõttu kaotanud oma naise ja pühadel on kombeks meile selliseid asju ehmatava valjusega meelde tuletada, eriti veel siis, kui asjasse on segatud alkohol. Kui ma 126 ette saabusin, elas rühm baarikülalisi rõõmsalt kaasa härra Stedmani tantsuversioonile „Billie Jeanist“.

Nende hulgas oli ka Ricky, minu mees, kellega ma olin neli aastat abielus olnud, aga me ignoreerisime teineteist nagu võõrad. Ajasin seltskonna laiali, mässisin härra Stedmani teki sisse ja viisin ta tema majja, et ta üles sulatada ja kaineks saada. Järgmised kolmkümmend minutit veetis ta mulle kohvi kõrvale nuuksudes oma naisest rääkides.

See viis mind mõttele, kui tore võib olla armastada kedagi nii sügavalt, et tema kaotus nii hullusti haiget teeb. Ma ise ei olnud selliseid tundeid kogenud ja mul ei olnud määratud neid kogeda enne järgmist aastat.

Kuni sündisid sina, kullake.

Ma lahkusin, kui härra Stedman oli lõpuks diivanile magama jäänud. Pidin tagasiteel jaoskonda 126-st mööda sõitma ja otsustasin seal kinni pidada, et Rickyga rääkida. Olin kindel, et ta on endiselt baaris.

Ta oli alati seal, lõi mu riigipalka laiaks ja flirtis kaheksateistkümne­ aastaste ettekandjatega. 126 oli meie kohalik patupesa. Nime oli see saanud 126. maantee järgi, mille ääres ta asus, umbes 15 kilomeetri kaugusel maakonnakeskusest, linnast nimega Random1. Suviti peeti seal striptiisiõhtuid ja märja T-särgi võistlusi. Noolemängudest said 1

Random – eesti k suvaline, juhuslik. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

UR S UL I N A

17

noavõitlused. Tualettruumides tõmmati kokaiini ninna. Ja ikkagi käisid peaaegu kõik maakonna elanikud, lapsevanematest kiriku­ õpetajateni, 126-s mitu korda nädalas pitsat söömas ja napsitamas, sest kuskile mujale ei olnud minna.

Pühapäeviti oli baaris tavaliselt filmiõhtu, mis tõi alati kohale korraliku rahvasumma. Eelmisel päeval oli näidatud filmi „Trading Places“, millest Ricky ei olnud tahtnud ilma jääda, kuna näha sai Jamie Lee Curtist ja tema rindu. Mina kasutasin kinoskäigust loobumise ettekäändeks külmetust, aga Ricky ja mina pidasime maha suure tüli, enne kui ta läks filmi vaatama. Ma kaotasin külma närvi ja ütlesin asju, mida poleks tahtnud kõva häälega välja öelda.

Nagu näiteks selle l-tähega sõna – lahutus, esimest korda.

Oli möödunud peaaegu kaks aastat ajast, mil Ricky kaevandusest ülemuse ründamise pärast lahti lasti. Isegi siis, kui me mõlemad olime tööl käinud, kraapisime me vaevu raha kokku, ja detsembri maja­ laenu­makse saime ära maksta ainult tänu sellele, et minu isa andis mulle kakssada dollarit. Jaanuar lähenes ja majalaenu makse tähtaeg hakkas jälle saabuma, Ricky aga polnud töö leidmisele sammugi lähemale jõudnud. Aga meie tüli põhjuseks ei olnudki niivõrd tema ja raha, vaid rohkem mina. Ma maadlesin elu suurte küsimustega. Kes ma olen. Mis vigu ma olen teinud. Mida peaksin tegema, et oma elu tagasi saada. Mõtlesin aina rohkem ja rohkem tulevikust ilma Rickyta, aga keset vaidlust, mil me mõlemad olime purjus ja vihased, ei olnud küll kõige õigem aeg seda öelda. Sellepärast otsustasingi tol esmaspäeva õhtul, mis oli peale kõige muu veel ka jõululaupäev, baarist läbi astuda ja vaadata, kas meil õnnestuks vaherahu sõlmida, vähemalt pühade ajaks.

Aga hoolimata headest kavatsustest ei läinud mul korda temaga kohtuda. Järgmine väljakutse tuli veel enne, kui ma 126. maanteele olin jõudnud, ja ma pidin oma plaani muutma. Sel korral helistas Sandra Thoreau.

18

B R I AN F R E E M AN

Tavaliselt kuulsin Sandralt paar korda kuus tema kodus toimunud vandalismiaktide kohta. Ta oli peamine hageja seksuaalse ahistamise kohtuasjas, mille paarkümmend naist olid algatanud Langfordi vasekaevanduse vastu, ja arvestades sellega, et kaevandus oli maakonna suurim tööandja, ei olnud Sandra eriti populaarne. Meie kandi mehed tegid kõik selleks, et ta seda teaks. Tema maja seintele oli nilbe sisuga grafitit kritseldatud nii palju kordi, et ta ei vaevunud seda enam isegi kustutama. Õigupoolest oli ta seda lausa täiendanud ja joonistanud mõne kehvema varustusega kaevandustöötaja anatoomiliselt korrektsed kehaosad koos nende nimedega. Tema motoks oli: kuidas küla koerale, nii koer külale.

Kui ma Sandra maja juurde jõudsin, istus ta oma pikapi kasti äärel.

Tal oli seljas pikk viledaks kulunud villane mantel, selle all sinine öösärk, ta huulte vahel oli sigaret ja käes Old Style’i õllepurk. Kui ta välja hingas, segunesid jäises õhus aur ja suits. Tema pruunide rasvaste juuste peal olid kõrvaklapid ja tal olid jalas kantud mokassiinid. Nägin ta selja tagant, et nii auto esimene kui ka tagumine aken olid kildudeks, ilmselt kuulitabamuse tõttu. Värske lumevaip oli täis klaasi­kilde, mis helkisid maja kaunistavate jõulutulede valguses. „Häid jõule, Rebecca,“ tervitas Sandra mind. Ta pühkis auto­ põrandalt ühe kalliskivi meenutava klaasikillu. „Päkapikud juba piiluvad.“ „Päkapikkudel on palju tegemist olnud,“ vastasin. „Kas nägid, kes seda tegi?“ „Võiksin ju sulle mõne nime pakkuda, aga ei, ma ei näinud neid.

Ma olin voodis ja üksnes kuulsin lasku. Selleks ajaks, kui ma välja sain, olid nad juba läinud. Kuulsin ainult, kuidas kummid maanteel vilisesid.“ „Kas Henryga on kõik korras?“ „Jajah, ta ei ärganud isegi üles selle peale. See laps suudab ka tornaado ajal magada.“

UR S UL I N A

19

Henry on Sandra poeg, kes oli siis kaheksa-aastane. Jah, ma ei tee nalja, tema nimi on Henry Thoreau1. Olen üpris kindel, et Sandra pole kunagi „Waldenit“ lugenud ja et ta valis oma poja nime hoopis Henry Winkleri ja Fonzi2 järgi. Aga naljakas on see ikka.

Sandra oli üksikema ja sellele poisile viimseni pühendunud. Mitte keegi meie kandis ei teadnud, kes on Henry isa, ja kui aus olla, ei ole ma kindel, kas Sandra isegi seda teadis. Ta oli magatanud enamikku Musta Hundi maakonna meestest, olgu nad siis abielus või mitte, nii et kahtlus­aluseid oli päris palju. Aga üksinda lapse kasvatamine ei olnud mingi lust ja lillepidu, sellepärast oligi Sandra seitse aastat varem vastu võtnud töö kaevanduses. Palk oli hea ja raha oli tal väga vaja. Kui tema oli otsa lahti teinud, järgnesid talle teised naised. Kahjuks näevad paljud meie kandi inimesed asja nii, et kaevanduses töötavad naised varastavad meestelt töökohti, mida need hädasti vajavad.

Ilmselt võid isegi arvata, et nende tunded šerifiabina töötava naise vastu olid samasugused. Seega, kuigi Sandra ei olnud mingi ingel, oli meil kahel nii mõndagi ühist. Kuigi me olime väga erinevad, oli ta ikkagi üks mu lemmikinimesi. Kaevanduses vastupidamiseks oli vaja julgust, veel rohkem julgust läks vaja selleks, et kaevata selle üle, kuidas mehed teda kohtlevad. Noil päevil ei olnud seksuaalne ahistamine miski, mille pärast naised kohtusse lähevad. Räpased naljad, igapäevane seksile ärgitamine, seksielu- ja menstruatsiooniteemalised märkused, himurad pilgud, vile laskmine, kerged puudutused ja masseerimine, kommentaarid säärte, rindade ja tagumiku kohta – see oli täiesti tavaline hind selle eest, et üks naine saaks tööl käia. „Kas sind on viimasel ajal ähvardatud?“ küsisin temalt.

Henry Thoreau, Ameerika kirjanik ja filosoof, oli üks ökofilosoofia rajajaid.

Tema teos „Walden ehk elu metsas“ ilmus 1854, eesti keeles 1994 ja 2021.

2 Henry Winkler on Ameerika filminäitleja, koomik, produtsent ja režissöör.

Ta sai kuulsaks Alfred „Fonzie“ Fonzarelli rolliga telesarjas „Happy days“ („Õnne­päevad“).

1

20

B R I AN F R E E M AN

Sandra kehitas õlgu. „Mis päev täna on?“ Tegin ringi ümber ta auto, kuid ei leidnud ühtegi kasulikku asja, mis oleks mulle öelnud, kes seda tegi. Seisin Sandra tagasihoidliku maasturi juures ja panin käed puusa, et uurida pikka sissesõiduteed ja puude vahel kulgevat teelõiku. Lund oli juba nii palju, et männid sarnanesid järjest rohkem valgete sõduritega. Olid ühed autojäljed, üks auto oli pikapi taga seisma jäänud, kuid need ei olnud nii selged, et neist mulle mingit abi oleks olnud. Sarnaselt Sandraga võisin ilmselt ka mina nimetada kahekümne kohaliku poisi nimed, kes oleks sellise tembuga hakkama saanud, aga ma ei oleks suutnud midagi tõestada. „Kui sa kedagi ei näinud, ei saa ma peale vahejuhtumi registreerimise õigupoolest midagi teha,“ möönsin. „Ma tean. Ma ei oleks viitsinud sulle helistadagi, aga Norm ütleb, et ma pean kõigest teada andma. Ta tahab kohtuistungi jaoks kirjalikke tõendeid.“ „Nojah, olgu nii.“ Norm Foltz oli kohalik advokaat, kes tegeles Sandra ja teiste kaevanduses töötavate naiste kohtuprotsessiga. Nad tahtsid ahistamis­ süüdistuste alusel kollektiivset hagi esitada ja kuigi kaevandus oli juba rohkem kui kolm aastat proovinud kohtuasja lämmatada, oli Norm lõpuks ometi skeptikutest jagu saanud ja suutnud ametlikult kollektiivse hagi algatada. Tol hetkel veeti kihla selle peale, kas kaevandus­ firma pakub kohtuvälist lepet või riskib kohtuprotsessiga. Mina panustasin kohtuprotsessi peale. Kaevanduse omanikud vihkasid neid naisi, eriti Sandrat, ja kavatsesid võita.

Kuulsin oma autost raadiovastuvõtja sahinat. Kuskil maakonnas ootas mind järjekordne jõulurõõm. „Kirjutan raporti valmis ja saadan sulle koopia. Saad selle Normile edasi anda.“ „Aitäh.“ Sandra läitis järgmise sigareti, tal oli jututuju. „Ma kuulsin, et sul oli Rickyga korralik ragistamine. Rahamured, mis?“ „Head uudised levivad kiiresti.“

UR S UL I N A

21

„Nojah, eilse filmiseansi ajal muust ei räägitudki.“ „Ma ei hooli kuulujuttudest,“ vastasin talle. „Nojah, seda sa ütled praegu, aga ma tean, mis tunne on kõigil hammaste vahel olla. Usu mind, kallike, see mäng võib üsna julmaks muutuda.“ „Tean-tean.“ Hakkasin oma auto poole minema, kui Sandra mulle järele hüüdis. „Kuule, Rebecca? Kas sa ei küsigi minult, kus ma olin?“ „Mida sa sellega mõtled?“ „Ma kuulsin, et Gordon Brinki pisike blond jääkuninganna sai väikese õudusfilmi osaliseks. Keegi lajatas talle viis liitrit seaverd selga.

Ma nagu arvasin, et olen peamine kahtlusalune, kuna Brink esindab kaevandust. Aga sa ei olegi minu käest selle kohta pärinud.“ „Kas sa tegid seda?“ „Ei. Olin terve päeva šahtis.“ „Jah, ma kontrollisin,“ ütlesin talle. „Sellepärast ma ei hakanudki sinu poole tulema. Ega sa vist ei tea, kes seda siis tegi?“ „Pole õrna aimugi,“ vastas Sandra sigaretisuitsu seest itsitades. „Aga see ajab mind öökima.“ „Seda ma näen.“ Hakkasin uuesti oma maasturi poole minema, saapad lumel krudisemas, kuid Sandra polnud veel lõpetanud. „Rebecca?“ ütles ta terava noodiga hääles. „Ära tunne kaasa ei Brinkile, tema naisele ega ühelegi teisele nende värdjate seast. Nad tapsid mu koera. Ma ei teatanud sellest, aga seda nad tegid.“ „Oled kindel?“ „Lasksin Pogo kaks nädalat tagasi lahti, kui töölt koju jõudsin. Ta ei tulnud tagasi. Me ei ole teda enam näinud. Katsu sellist asja tihkuvale kaheksa-aastasele selgitada. Kaevanduse rahvas ja nende advokaadid on parajad litapojad. Ma loodan, et nad kõik mädanevad põrgus.“ Sandra pühkis põselt pisara. Talle meeldis jätta muljet, et ta on kivikõva, sest niipea kui kaevanduse mehed nõrkust haistaksid, oleks nad

22

B R I AN F R E E M AN

tal jalgupidi seljas. Aga ma teadsin, et sügaval sisimas ei olnud ta nii karm, nagu teeskles. Teadsin seda, sest kandsin ise šerifijaoskonnas sageli samasugust maski. „Mul on Pogo pärast kahju,“ ütlesin talle õrnalt, „aga sa ju tead, et meil läheb siin palju loomi kaduma. Selline see metsik loodus juba kord on. See ei tähenda veel tingimata, et seda tegi Gordon Brink või mingid kaevandusinimesed.“ „Järgmisel päeval leidsin töö juures oma kapist koti koeramaiustega,“ jätkas Sandra.

Panin suu kinni.

Tal oli õigus. Loomulikult oli tal õigus. Mäng võis päris julmaks minna. „Ma ütlen sulle, Rebecca, need inimesed on kurjust täis. Nad hoolivad rahast, nad hoolivad võitudest, millestki muust nad ei hooli.

Mulle ei lähe karvavõrdki korda, mis nendega juhtub. Tõesti ei lähe.

Nad on kõik halva ära teeninud.“ * Pärast seda jätkus jõululaupäev sama veidralt.

Järgmiseks veetsin mitu tundi, lahendades teisi pühadeprobleeme mitmel pool maakonnas. Helistasid paanikas Emily ja Kevin Pipewell, kes andsid teada, et nende kaksikud tütred on kadunud. Kui ma nende juurde jõudsin, märkasin täisteraküpsiseid söövaid tüdrukuid katusel, korstna lähedal, kus nad ootasid jõuluvana. Tõime nad sealt alla ja viisime voodisse tagasi.

Nelja-aastane Denny Bublitz helistas sellepärast, et tema vanemad magasid. Ta oli oma kuldkala vetsupotist alla lasknud, sest tahtis näha, mis juhtub, aga kui kalake kadus, tahtis ta, et ma seda otsima hakkaksin. Ütlesin talle, et veega alla lastud kalakeste päästmise eest vastutab meil härra Jenkins lemmikloomapoest ja tema vanemad saavad ta kuldkala pärast jõule härra Jenkinsilt tagasi.

UR S UL I N A

23

Louisa Shepherd, kes oli kaheksakümmend üks ja endiselt nii hakkamist täis, et lõhkus endale ise kirvega küttepuid, helistas mulle ja andis teada, et küpsetas jõuluküpsiseid ja et kas ma ei tahaks maitsta.

Jah, tahtsin küll.

Ja lõpuks helistas Al Poplar, et öelda, et tal on relv ja ta kavatseb ennast ära tappa. Ta oli alates tänupühadest teinud tosina jagu samasuguseid kõnesid ja iga kord, kui ma tema juurde sõitsin, avastasin, et relv ei ole laetud. Käisin pärast südaööd jälle tema juurest läbi ja veetsin peaaegu terve tunni teda ta pühadedepressioonist välja tulema meelitades, enne kui ta oma Smith & Wessoni minu kätte andis.

Seekord oli relv vinna tõmmatud ja laetud.

See tuletas mulle meelde mu partner Darrelli sõnu, et politseitöö kõige tähtsam õppetund on: ei või iial teada.

Kella kaheks öösel oli suurem osa Musta Hundi maakonna inimestest lõpuks ometi magama jäänud, mis tähendas minu jaoks öist vaikuse­ hetke. Sõitsin tagasi Randomisse ja parkisin auto tühjale tänavale. Kõik jõulutuled põlesid ja linn nägi välja nagu mingi Hollywoodi võtteplats 1930. aastatel. Kahe vana telliskivikvartali taga, mis moodustasid meie linna südame, kõrgus äärelinnade kohal riigimets, sama sünkjas, nagu pidi tunduma ka Joonal vaala kõhus. Tulin maasturist välja ja läksin üle peatänava, minu jäljed olid ainukesed, mis värskel lumevaibal näha olid.

Random. See oli minu kodulinn. Olin seal elanud terve oma elu.

Kas tahad teada, miks sellel selline nimi on? Paljud tahavad. Minu meelest loodavad nad teada saada, et kunagi elas keegi Jedediah Random, kes ehitas sinna esimese kiriku. Või äkki väänati hoopis mõnda indiaani, prantsuse, saksa või rootsi sõna, kuni see aastate jooksul „randomiks“ muutus. Vastus on, et me ei tea. Mitte keegi ei oska selgitada, miks me seal oleme või miks meie linnal selline nimi on. Ajaloolased ütlevad, et sõna „random“ ilmus maakaartidele paari sajandi eest, aga nad ei tea, kes rajas esimese asula. Meil ei ole ühtegi jõge ega esmaavastajate rajatud ristteed, mis meie olemasolu

Musta Hundi maakonnas hüütakse seda koletist Ursulinaks, kuid teda tuntakse ka lumeinimese ja metsakollina. Šerifiabi Rebecca Colderile ei ole koletis müüt, sest ta on teda lapsepõlves kohanud. Aastaid hiljem võtab metselaja identiteedi endale aga üks sarimõrvar. Iga surnukeha juurest võib leida verega kirjutatud kõheda sõnumi: mina olen Ursulina. „Ursulina“ jutustab Edgar Allan Poe põnevikuauhinna finalistide ja New York Timesi menukite hulka jõudnud raamatu „Sügav, sügav lumi“ peategelase, noore politseiniku Shelby Lake’i ema noorusaja sündmustest, see on Shelby elu eellugu. Autor Brian Freeman viib meid koos šerifiabi Rebeccaga süngele teekonnale, et avastada tõde Ursulina kohta. Noor naine peab tegema elu muutva otsuse, mis jääb teda alatiseks piinama.

www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud