Uinunud, mitte surnud

Toimetanud Milvi Teesalu Kujundanud Piret Tuur Kaanefoto: Shutterstock / TheZAStudio Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-091-0 ISBN 978-9916-12-092-7 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus

Piki mereranda edasi kõndides tundis Ira peagi, et ei suuda ees kõndijatega sammu pidada. See välivarustus, millesse tema end sündmuskohale minekuks oli riietanud, ei sobinud kohalike oludega kokku. Liiv ummistas roomiksaabaste taldu ja muutis liikumise vaevaliseks ning Ira kahetses, et polnud konstaabel Mari Poolakese eeskujul varbavaheplätusid jalga pannud, kerget tuulejopet selga tõmmanud ega ahistavast poolkombinesoonist suviste vormipükste kasuks loobunud. „Jõuad sa veel või?“ küsis Mari tagasi vaadates ja surus politseikirjaga nokatsi sügavamale pähe, lisades: „Meil tuleb veel oma kilomeetri jagu edasi minna ja sinna pääsebki vaid jalgsi.“ „Märg liiv ja libedad kivimürakad kõrkjatega vaheldumisi!

Isegi rannavalve hõljukiga on raske ligi pääseda,“ kinnitas kohaliku konstaabli kõrval kõndinud teine uurija. „Sellepärast lohesurfarid seda metsikut kohta armastavadki, et seal ei käi eriti muud rahvast,“ sõnas rannavalvetöötaja, kes neid hommikuse reidi ajal rannast leitud laiba juurde juhatas.

— 5 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

„Pisut harjumatu maastik, jah!“ vabandas Ira Tever mahajäämist, tuues oma häda põhjenduseks eelmise töökoha, Kagu-Eesti olude erinevuse Läänemaa regiooniga võrreldes. „Kas meie boss Anti Saam siis ei valgustanud sind eelnevalt?“ tahtis teine uurija teada ja jätkas samal toonil, lisades: „Eesti on ju ikkagi mereriik, mis sest, et siin elab metsarahvas!“ „Saamimee … no me pole veel kohtunudki – ei olnud mahti,“ vastas Ira end ootamatult eksimisvõimaluselt tabades, sest oleks kogemata oma endise kolleegi ja uue ülemuse hüüdnime paljastanud ja see poleks Läänemaa ja saarte politseijaoskonna komissar Anti Saamile kindlasti meeldinud. „Räägiti, et te olla kunagi ühes mansas töötanud,“ sõnas teine uurija ja võttis Ira õlakoti enda kanda. „Vastab tõele!“ ohkas Ira häbelikult kergendust tundes ja lisas kombinesooni tõmblukku pikemalt avades oma vana nalja: „Kiirustamiseks pole vist tõesti põhjust, sest ega see laip enam minema jookse!“ „Vale puha! Teil seal metsas vast tõesti ei jooksnud, aga meil ei jäta meri midagi saatuse hooleks,“ sõnas kohalik konstaabel ilma naljata ja pöördus seejärel teise uurija poole: „Sina, Marko, peaksid ju mäletama, kuidas me toona seda modelli taga otsisime, kes fotograafile poseerides kividel kõõludes vette libises ja õnnetul kombel uppus. Tema laip oli juba oma kilomeetri jagu rannast eemale uhutud, enne kui päästeteenistuse kopter ta kätte sai.“ Irale oli meri tõesti seni olnud vaid heade mälestuste ja puhkamise paik, kuigi samas tuli tal aru anda tõele, et see hiiglane polnud sugugi nii rahumeelne ja heatahtlik, kui

päike sel hommikul ta peegelpinna peal paista laskis. Kogu see akvamariinne ilu võis hetkega muutuda mäslevaks põhjatuks sügavikuks.

Läks veel oma veerand tundi, enne kui nad üle libedate kivide ja läbi roostiku pugedes jõudsid liivapaljandile, mida eraldas merest looduslik kivisein. Esimene asi, mis Irale silma jäi, oli neoonvärvides diivan, mis roheliste kõrkjate taustal lausa võõrkehana tundus ja seda see täispuhutav madrats ju tegelikult oligi. „Jumal küll! Milline vaikus,“ imestas Mari Poolake seisma jäädes. „Jah!“ sosistas Marko Laine oma rinnasilti nähtavale seades, sest võsas ronides oli see kuidagi viltu läinud, ning vaatas siis taevasse, lisades: „Siia ei ole isegi kohinat kuulda – meri oleks justkui taevasse tõusnud.“ „Jah, see on väga huvitav rannalõik,“ sõnas neile teed näidanud rannavalvetöötaja ja lisas oma seletuse. „Me ka algul imestasime, et kuidas nad siia saavad, sest surfilaager ja võistlused toimuvad tavaliselt Lemmes ja sinna on siit veel oma kolm kilomeetrit, aga siis avastasime, et üks kohalik talupidaja pakkus huvilistele oma eravalduses parkimisteenust. Sealt on randa minekuks kohalike poolt sisse tallatud üks kitsas salatee, mida mööda pääses juba ammusest ajast lihtsa vaevaga merele.“ Ira vaatas pärani silmi rannaparadiisi, millest oli lapsena oma mõtteis unistanud ning tema arvamus erines eelkõnelnuist sedavõrd, et võttis neil lausa sõnad suust. „Paradiis!? Jah, ja veel surmaparadiis, sest minu teada on see siin suisa kolmas laip,“ sõnas Ira uus kolleeg Marko Laine

— 6 —

— 7 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

seepeale, lisades: „Aga kohe vaatame, kes siis seekord selle paradiisi peremees on?“ Paar meetrit enne diivanikujulist õhkmadratsit pidid nad aga ehmudes seisma jääma, sest selle tagant roostikust kostis raginat.

Rannavalvemees pidi tahes või tahmata turtsatama, sest tema juba teadis oma kolleegist, kelle oli hommikuse reidi ajal sündmuskohta valvama jätnud, kuid unustanud uurijaid sellest teavitada, kuna taoliste leidude puhul oli see ju rutiinne nõue. „Mida põrgut … ma pole veel nelikümmendki, aga oleks praegu sinu pärast infarkti saanud!“ röögatas Marko, kui oli tulija ära tundnud. „Mis on?“ imestas viimane ja küsis: „Miks teil nii kaua läks? Ma pole veel hommikustki söönud, aga varsti on juba lõuna käes!“ Märganud Irat, tegi mees omad järeldused ega jätnud neidki välja ütlemata. „Ah sellepärast – uus nägu! Pildi järgi võiks oletada, et veel üks blondiin, kes käia ei jõua,“ lisas ta Mari Poolakesele silma tehes ja sai välkkiire liigutusega naiselt mütsinokavopsu vastu laupa. „Ai-!, see oli valus …“ hüüatus kajas vastu nii vasakult kui paremalt ning hajus siis kõrgusse.

Tõesti imelik koht, mõtles Ira, kuid ei lausunud enam sõnagi, sest mine tea, kelle kõrvu need veel oleks jõudnud.

Diivanil lebav lohesurfar polnud puhkama heites isegi kalipsot seljast võtnud ja lamas asendis, mis viitas soovile vaid hetkeks pikali heita ning siis edasi toimetada. Surfilaud ja kokkupakkimata lohe lebasid liival ning muu lisavarustus ja isiklikud asjad olid ilmselt seljakotis, mida kasutati padjana. Õudseks muutis selle vaatepildi punane veri, mis kattis surfari rinda ja osa madratsit. See oli ka esimene asi, mis Irale silma jäi ja näole muige manas, kuigi seda poleks tohtinud juhtuda. Seda, et veri oli vaid haavast välja voolates punast värvi, muutudes seejärel üsna ruttu kohvipruuniks, teadsid isegi lapsed. „Mingi nali vist,“ märkis ta näoilmet tõsiseks muutes ja tõmbas laiba kohale kummardudes kombinesooni luku koomale. „Surm ei ole kunagi nali!“ protestis Ira vastne kolleeg, aga kohalik konstaabel jäi naisuurijaga nõusse, väites, et see polnud esimene kord, kui verele nalja pärast värvi lisati. „Sul ikka unub kõik nii kiiresti!“ selgitas viimane. „Kas sa siis ei mäleta, et eelmisel kevadel olid abituriendid oma tutipeol ühe vigase luige guaššvärviga üle valanud, väites, et see jäi mingi rikkuri kaatri sõukruvi alla…“ „See oli ju vaid lind ja vesi pesi ta puhtaks, aga siin lamab inimene, keda on mõnitatud ja tema on surnud – neil kahel juhtumil on ikka vaks vahet!“ jätkas Marko Laine endale kindlaks jäädes ja kamandas siis Ira poole vaadates: „Mina pildistan, sina pane märgid juurde. Ja teeme ruttu, sest komissar tellis transpordiks kopteri ning iga sekund maksab.

Sa ju tead, kuidas meie uus boss raha loeb...“

— 8 —

— 9 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

Ira teadis, et Anti oli majandades täpne, ent tundis hoopis, nagu oleks teda ennast pisut madalamale astmele pandud.

Samas polnud tal uustulnukana ka põhjust solvumiseks ja nii ta siis tegigi, mida nõuti.

Silmanurgast pilte klõpsutavat Markot vaadates meenus talle tahes või tahtmata Üllar Laks. Anti Saam oli ka teda oma meeskonda kutsunud, kuid Üllar oli otsustanud vabakutseliseks hakata ning Ira isegi ei teadnud, kus või mille peale ta ammune hea kolleeg ja vana sõber hetkel oma annet kulutas.

Professionaalse fotograafi töövõtteid teades ei jäänud Irale aga kahtlustki, et tema uus kolleeg Marko Laine tegi küll kellegi teise kui oma tavapärast tööd – ta pildistas nagu ootamatust võimalusest vaimustusse sattunud teismeline.

Helikopteri tiivikute tümpsumist kuuldes vaatasid nad küll kõik ühes suunas: nimelt taevasse. Oli ka viimane aeg kohapealsed vaatlused lõpetada, sest päike tõusis ja õhk lagendikul soojenes talumatult kiiresti. Oli selge, et edasine tegutsemine tuli juba järgmise ala proffidele jätta. Iral endal polnud aga aimugi, mida tuleb nende maapealsel tiimil järgmisena teha, aga ta sai selle teada kohe, kui helikopter oli laiba maast oma pardale tõstnud ja vaateväljast kadumas. „Okei! Meie sama teed tagasi ei lähe ja surfilaagrisse võime hiljem autoga sõita, sest sinna pääseb lihtsamini ligi,“ sõnas Marko, nagu olnuks tema töörühma juht.

Tegelikult oli Ira auastmelt ja staaži poolest oma kolleegist üle ja Anti oligi ta vanemuurijana oma uurimisrühma palganud, kuid samas oli Ira ikkagi justkui õpipoisi rollis, sest polnud veel uute kaaslaste ja kohalike oludega kohanenud.

„Aga meie auto jäi ju sinna parklasse,“ pakkus ta välja oma arusaama edasi liikumisest. „Jäi, jäi! Aga me teeme väikese haagi ja liigume veel pisut jalgsi. Külastame seda eravaldust, mille peremees surfaritele teeneid osutab,“ selgitas Marko oma mõtet ja leidis rannavalvemeestega hüvasti jättes ise eksimatult üles kõrkjaisse peidetud maismaaraja. „Miks me siis siitkaudu ei võinud tulla?“ imestas Ira, kui nad juba kümnekonna meetri pärast avatud rannakarjamaale välja jõudsid, kus võis kahe piirdetraadi vahel kulgeval rajal palju vabamalt edasi liikuda, kui ennist liivas sumbates. „Lihtsalt nii on! Siinpool pole keelavat viita ja sealt tulles oleks eravalduse silt meil tee tõkestanud ja siis oleks tulnud tegelda igasugu jamaga,“ sõnas Mari Poolake ja sirutas edasi kõndides käed üle traattõkke, millest ühel pool kari lambaid ja teisel pool paar punaka karvkattega veist. „Lähme üllatame selle sinu paradiisi peremeest!“ sõnas Marko muiates ning selgitas siis juba asjalikumas toonis: „Armin Suurtük on vana kala ja arvab, et on hirmus kaval, aga tühjagi. Tuli kümnekonna aasta eest pealinnast oma isatallu elama ja on sellest ajast peale Hunt Kriimsilma kombel üheksat ametit pidanud. Küll asutas ta kohaliku külaseltsi, et seda juhtida, tegi vallavalitsuse komisjonides istudes karjääri ja hakkas lõpuks turismiäriga tegelema. Nüüd kasvatab suvitajatele tomateid ning hapendab kurke. Ah jaa – puhkeala grillikollete puiduäriga tegeleb ta samuti.“ „Maal elades peab ju kuidagi hakkama saama,“ nentis Ira, sest temal polnud veel oma arvamust mehe suhtes, kellest ta

— 10 —

— 11 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

kolleeg nii arvustavalt kõneles, küll aga oli tal oma seisukoht maal elavate ja töötavate inimeste suhtes üldiselt. „Teil seal…“ tahtis Marko oma juttu jätkata, kui Ira talt oma vahelausega sõnad suust võttis. „Meil siin või teil seal!? Lõpetaks selle lahterdamise ära,“ sõnas Ira ja pöördus kohaliku konstaabli poole, küsides, mida tema käsiloleva juhtumiga seotud isikutest ja asjaoludest teab, sest Ira ise polnud veel jõudnud end taustainfoga kurssi viia. „Armin Suurtükist pole meie registris ühtki märget, aga Argo Lumm, see meie tänane laip, oli Eesti üks tuntumaid lohesurfarid, kes poole oma ajast veetiski Hawaii või Kaplinna randadel, aga teise poole aastast viibis siiski kodumaal.

Siin käis ta igal aastal ja osales kõigil võistlustel. Tema isik on tuvastatud seljakotist leitud ID-kaardi alusel. Sündmuskohal on viiteid vägivaldsele surmale,“ luges Mari Poolake teksti oma telefoniekraani silmas pidades ja vaatas siis Irale otsa, lisades: „Ise nägid ju!“ „Nägemisest ei piisa, kui fakte pole tuvastatud, aga…“ alustas Ira oma versiooniga, kuid taas oli teine uurija see, kes tal poolelt lauselt sõnad suust võttis. „Faktid tulevad morgist, aga juba see, kuidas laipa oli kunstiliselt kujundatud, viitab asjaolule, et üks esinumbriga tippmees jäi kellelegi hambusse. Eks me kuule, mida sõbrad kõnelevad,“ sõnas Marko Laine enesekindlalt.

Oli selge, et see mees ei kavatsenudki oma juhtrolli juhtumi uurimisel kusagilt teisest Eesti osast tulnule loovutada.

Ira tajus seda suhtumist omamoodi, kuid ei kavatsenud protestida, sest antud olukorras olnuks taoline vaidlus rumal ja

mõttetu ning nii jätkaski tema oma juttu sealt, kus see katkestati. „…aga tunnistajate ütlused on taolistel puhkudel, ma mõtlen inimese surma teatraliseerimist, väga olulised, sest igaüks salvestab etenduse oma mällu enda vaatekohast lähtudes ja mida rohkem erinevaid vaatenurki, seda täpsemini saab juhtunut fokuseerida.“ „See on minu jaoks küll liiga teaduslik,“ märkis Mari Poolake ja lisas oma vaatenurga esimesena, „aga mis siis, kui tunnistajaid polegi? Äkki oli suitsiid? Või armukese kättemaks? Ehk valas see mees end ise protesti märgiks värviga üle! Punane on ju armastuse värv … või siis hoopis näide vihkamisest?“ Kuna Marko oli neist mehesammul eemaldunud ega kavatsenudki tagasi vaadata, jätkas Ira oma versiooniga ja mitte ainult mõttes, vaid ka tegelikult. „Kuni uurija Laine selle koha valdajaga vestleb, no ma oletan, et ta teeb seda, võime meie talus töötavaid inimesi küsitleda,“ sõnas Ira ja põhjendas oma otsust enda kogemusest lähtudes. „Siin on nii palju kasvuhooneid. Need nõuavad ju pidevat hoolt. Keegi ikka nägi midagi. Ei saa ju olla, et üks üle õue mere poole jalutav tippsportlane mõnel perekonnaliikmel või noorel hooajatöölisel märkamata jäi.“ Seda lausunud, tõmbas Ira oma töötõendi kaelusest välja ja oli lipsti esimese kasvumaja avatud ukse vahelt sees. Kohalikule konstaablile see lähenemine meeldis ja kuigi ta oleks alustanud vestlust esimese ettejuhtunuga, arvas Ira, et hoone tagumisest otsast oleks parem, sest sealt kostis noorte hääli.

— 12 —

— 13 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

Niiske ja soe õhk ning lopsakad kurgilehed olid küll suurepärased varjumismängu harrastajaile, kuid mitte selles rõivastuses, mida sissetungijad kandsid, ent Ira oli juba harjunud igasuguseid olusid trotsima. „Hei, hei! Oodake! Oleme uurijad. Tulime surfialalt … kas saaksime vestelda? Ainult paar küsimust!“ hüüdis ta, nähes kasvuhoonet poolitavas vahekäigus kolmeliikmelist noortekampa, kes tulijaid märgates kohe lahkneda kavatses. Üks noortest jooksis minema, aga kaks jäi paigale. „Keda? Seda uut meest või? Mina nägin!“ vastas linalakk, umbes neljateistkümnene poiss Ira esitatud küsimusele võistluste favoriidi kohta. „Lumm oli ka. Tema oli eile väljas oma uue lohe all! Tal on selline kuuvarjutusega päikese logo: must kullaga neoon rohelisel taustal. Jube äge, ilmselt eritellimus – oleks mul sellised võimalused!“ lisas teine poiss ja jätkas: „Jumala hästi sõitis, aga jäi teiseks, sest see uus mees Norlich, see väliseestlane, tegi talle punktidega ära. Kohtunike süü…“ „Jah, aga ikkagi on Lumm parim,“ kinnitas ennist kõnelnu ning tundis Mari mütsile viidates huvi: „Miks see politseid huvitab? Kas keegi pani kitse? Või on jälle mingi jama selle dogiga, kes seal surfilaual sõites sõud teeb?“ „Sa mõtled koera?“ tahtis Ira täpsustust, sest oli ühes meediaväljaandes mingit sedalaadi infot lugenud. „Jah, sest paljudele see koer tegelikult ei meeldi ja ta pidi ikka hambaid ka näitama, kui mõni liiga lähedale juhtub tulema,“ selgitas linalakk ja teine poiss lisas: „Eile oli ka vist üht tüdrukut kannikast näksanud. Selle koera omanik on üks naine. Räägiti, et endine profisportlane, kellel hai oli jala

otsast hammustanud. Ise ta enam ei saa surfata ja siis treenis koera ning teenib sellega räiget pappi.“ „Milles küsimus?“ kuuldus äkki kurgilehtede varjust välja ilmunud tüdruku suust ja kohe ka soovitus poistele, et nad minema kaoks, sest ema oli neid juba taga otsinud.

Samas jäi see hoiatus pisut hiljaks, sest niiskusest ja higist leemetavana ilmuski kardetud isik kohale, kes oludest olenemata suutis selget ja kõva häält teha. „Te ei tohi lapsi ilma vanemate juuresolekuta üle kuulata!“ pragas ta ja tegi alles siis väikese hingamispausi. „Meie ei kuula kedagi üle, vaid kogume infot,“ kinnitas Mari Poolake ja Ira Tever lisas, et tegu oli tavalise vestlusega, lisades lausa naiivse kergusega: „Kasvuhoone uksel oli ju kiri, et siit saab kõige värskemat…“ Viimati kohale ilmunud tüdruk teadis ilmselt midagi rohkem, sest tema kõrvasosistamised muutsid poiste näod kaameks ja ema korraldus kohe koju minna täideti jooksujalu. „Ma kuulsin, et Marko rääkis Arminile kellegi surmast.

Kui tegu on mõne suvitajast turisti või surfariga, siis meid see ei puuduta. Meie talumaad on eravalduse siltidega märgistatud ja … ja meie pakkumised piirduvadki vaid aiasaaduste müügiga,“ sõnas perenaine ja kuigi ta polnud end sellena tutvustanud, olid kõik viited selleks olemas.

Astunud sammu Irale lähemale, haaras naine ta rinnal rippuvast kaardist ja luges valjult välja: „Vanemuurija Ira Tever! No mis ma ütlesin: uurijad! Teie ei pea ju vestlusi, vaid nuhite,“ lisas ta ja palus neil kohe lahkuda.

Kuulnud Ira soovist paar kurki kaasa osta, käitus naine spontaanselt, kuid ei lausunud enam sõnagi: pani kurgid

— 14 —

— 15 —

IRA TEVERI PÕNEVIK

UINUNUD, MITTE SURNUD

kaalule, luges saadud raha üle ning näitas siis käega ukse suunas. „Mul jäi täna hommikusöök vahele ja nüüd tuleb vist ka lõunast loobuda,“ torises Ira teist kurki oma kaaslasele ulatades. „Siin sama,“ vasta kohalik konstaabel ning võttis pakkumise vastu, lisades peale esimest ampsu: „Mh, päris hea!

Kaubanduskeskuse toidupoest ikka sellist ei saa.“ Ira esimene päev uues töökohas oli olnud nii tihe, et tal polnud Duo Lofti tüüpi korterelamusse üüritud tuppa jõudes enam muud soovi, kui ainult magada. Nii ta suutiski vaid kombinesoonist välja ronida ja uni võttis ta hoobilt enda valdusse. Maganud oma neli tundi jutti, ärkas ta ootamatult justkui mingist tuksatusest ning pidi koha ja aja suhtes mälu pingutama, sest ta keha oli tegutsenud kiiremini kui vaim.

Mõelnud pisut ajas tagasi, virgus ka ta aga täielikult ja võis uuel kohal jätkata.

Magnus Müür, Ira Teveri endine boss, polnud lahkumisavaldust saades üllatunud ning käitus, nagu oleks seda oodanudki. Piisas paarist päevast ja Ira võis oma vanas töökohas lauasahtlid tühjaks teha, korteri müüki panna ning ära kolida.

Tema lahkumine ühest regioonist teise käis justkui iseenesest ja kõrgemal tasandil nimetati seda lihtsalt ümbermääramiseks.

Tegelikult polnudki see toonud tema ellu palju muudatusi, kui elukoht välja arvata, sest põhiosa uurija elust moodustasid ikkagi juhtumid, mida tuli uurida.

Vahe muidugi oli, ja mitte vaid inimestes, kellega koos tal töötada tuli, aga ka elukeskkonnas, millega kohanemist ta

alles alustas. Duširuum, kuhu Ira oma mõttetegevuse virgutamiseks sel ööl läks, oli moodsama disainiga, esik avaram ja firmalogodega kuivatuslinad teist värvi, aga muus osas toimis kõik vanaviisi.

Soojast voodist külma dušivee alla siirdudes tajus Ira täie teravusega, et käsil olevas juhtumis oli midagi, mis teda ikka päris korralikult ärritas – tippsportlase surmast oli tehtud lavastus! Mehe kulmud oli vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda oli tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum oli siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu oli noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võis oletada, et see lavastus viitas millelegi isiklikule, kuid samas võis see olla seotud ka mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega.

Kuna aeg jaoskonda minemiseks oli veel liialt varajane, asus Ira pärast duši all käimist oma arvutikoti sisu lahti pakkima, sest ka selleks polnud tal päeval mahti olnud. Tuba, mille ta esimese hooga oli endale elamiseks üürinud, asus maja viimasel korrusel ja oli vaatega merele. Ta ise poleks ehk midagi nii luksuslikku valinud, kuid Saam isiklikult oli selle just tema tarbeks broneerinud ja Ira oma pikaaegse kolleegi valikuga pimesi nõustunud. Sellest, et Antist oli vahepeal naaberregiooni jaoskonna ülemus saanud, ei osanud Ira algul midagi arvata, sest ta lihtsalt ei mõelnud selle peale.

Vastu hommikut püüdis Ira veel tunnikese magada, kuid see uni polnud enam nii sügav kui uinumine väsimusest. Ikka ja jälle segas miski magama jäämist ja lõpuks pidi ta lihtsalt lamama ja ootama, et normaalsel ajal jaoskonda minna.

— 16 —

— 17 —