2 Maribelil olid peas muud mõtted. Veel pikalt pärast seda, kui ta oli andnud oma ütlused, prokurör esitanud asi tõendid ning Veiko kaitsjad ei suutnud kohtunikku tema süütuses veenda, veel pikalt pärast seda, kui Veikole mõis teti tapmise eest kümme aastat vangistust, mõtles Maribel sellele, kui väike ja tühine see karistus oli. „Kümme aas tat? See ei ole midagi,“ oli ka tema abikaasa Andrus nõus. Maribelil ja Andrusel oli traditsioon, et nad räägivad kord nädalas, reedel pärast õhtusööki, oma nädalast, et seda üheskoos analüüsida. Nad ei tahtnud, et lapsed sel lest midagi kuulevad, sest Andruse jutus oli palju büro kraatiat, partneritega vaidlemist ja ebastabiilsel tööturul navigeerimist, ning Maribel rääkis sellest, kuidas ta vägistajaid, peksjaid ja mõrvareid taga ajas. Tavaliselt vaid Eesti piirides, aga Veiko juhtum oli võtnud lausa rahvus vahelised mõõtmed. „Seda ma silmas peangi. Ja ma ei usu, et ta kogu selle aja üldse vanglas veedab. Seadus ütleb, et tapmise eest on maksimaalne karistus 16 aastat, seda saavad vähesed. Kristjan Saapamäe, kes kuus aastat tagasi lasi ühe liikluspolitseiniku maha, kuna ta jäi salakauba vedamisega 13
vahele, sai 14 aastat. Juba praegu räägitakse, et ta saab peagi välja. Veiko sai praegu kümme ja ma ei imesta, kui ta kuue-seitsme aasta pärast välja saab. Suur osa tema elust on USAs, ta läheb sinna tagasi ja ta elu läheb edasi. Kes teab, kas seal üldse on tema juhtumit kajastatud. Tal on ju Ameerika kodakondsus. Ta saab väita, et elas Ees tis sugulaste juures ja ongi kõik. Ei mingit karistust. Ma ei poolda, et mõrvarid peaksid terve oma ülejäänud elu looma moodi vangis veetma, aga kümme aastat tundub vähe. Ja ta veel teeskles ohvri emale, et ta tütar on elus ja kirjutas talle kirju. Selle eest oleks ta võinud veel mõned aastad saada,“ kurtis Maribel Bordeaux’ veinipiirkonnas toodetud Merlot’ veini juues. „Olen sinuga täiesti päri,“ vastas Andrus. „Ma ei tea, kas see oli millalgi sel aastal või eelmisel, aga mäletad, kui „Pealtnägija“ meenutas kümme aastat hiljem selle poisi juhtumit, kes Viljandis oma õpetaja maha lasi? Tead, kui see lugu eetris oli, siis oli naga oma karistuse ära kandnud ning juba ammu vanglast väljas ja elas perega välismaal. Nagu mis? Karistus ei ole kuriteoga proportsioonis. Ma lugesin sellest loost siis, kui see juhtus. Jube. Poiss võtab isa relva, läheb kooli ja laseb maha õpetaja, kes talle ei meeldi. Saab karistada, aga kas õiglaselt? Ei. Poisile öel dakse, et proovime selle lihtsalt unustada, aga mis õpeta jast saab? Tema lähedased kaotasid pereliikme ja kool hea töötaja. Nali mis nali.“ „Praegu ei ole enam midagi parata. Ma ei saa muud teha, kui leida need, kes on teistele kurja teinud ja nemad oma tegude eest vastutama panna. Kas ma tahaksin, et 14
karistused oleksid natuke pikemad? Jah. Aga ma ei saa sel leks midagi teha.“ Maribel jõi pokaali lõpuni, võttis abikaasa tühja klaasi ja pani need nõudepesumasinasse. „Sa Aimariga oled rääkinud?“ küsis Andrus. „Mis temaga on?“ „Ma ei tea. Ta tundub kuidagi tujust ära. Ma proovin temaga rääkida, aga ta ei taha. Ütleb, et kõik on korras ja ta on lihtsalt väsinud,“ tundis Andrus oma poja pärast muret. „Ta on juba pikka aega selline olnud. Kui tal ongi mingi probleem, siis see on juba pikalt kestnud. Ma võin temaga ise rääkida, aga kui ta ise ei soovi jagada, siis ma ei pea tema eraelus detektiivi mängima.“ „Olgu, aga ära liiale mine. Ta on teismeline poiss ja sa võid ette kujutada, mis ta elus toimub. Keha muutub, tunded on segased, mõtlemine ei toimu alati kahe kõrva vahel.“ „Mina oma pojaga seksist ei räägi. Seda teed sina. See on sinu kui isa roll. Kui Maris saab üks kord nii vanaks, et temaga on vaja see jutt maha pidada, siis ma olen valmis seda tegema.“ „Maris on ju sama vana, kui sina olid. Tead küll.“ „Jah, aga tal on kaks korda rohkem mõistust peas, kui minul oli. Ma olin loll ja lasin end ninapidi vedada. Ta ei ole nii rumal kui mina.“ „Loodame. Aga ma arvan, et sa oled enda suhtes liiga karm. Mehed võivad olla väga sarmikad, kui nad midagi või kedagi tahavad. Ja sealt ei tule tihti head nahka. Vaata 15
kasvõi Jeffrey Epsteini. Tal oli raha ja võimu ja mõju ning ta ei olnud ka eemaletõukava välimusega. Ta oleks saanud mis iganes naisi, keda ta oleks tahtnud, aga ei, tema tahtis teismelisi tüdrukuid. Haige.“ „See on see, kui oled aastaid ja aastaid harjunud puh talt pääsema. Kunagi ei pea oma sõnade ja tegude eest vas tutust võtma. Kurat, ma isegi lugesin, et ta tunnistas end alaealisega magamises süüdi, aga sai ikkagi tehingu, mis ta vanglast päästis. Uskumatu.“ „Jah, aga õnneks või kahjuks, kui see info välja tuli, siis prokurör ju jäi oma tööst ilma. Alexander Acosta, või mis iganes ta nimi oli.“ „Jäi ühest töökohast ilma, küll keegi ta hiljem kuskilt peale korjas, ja teenib edasi miljoneid ja miljoneid dolla reid, nagu midagi poleks juhtunud.“ „Ah tead, las jääda. Meil siin Eestiski toimub igasugust jama, pole siia vaja lisada seda, mis lombi taga toimub. Ära saa valesti aru, see on oluline ja nendest asjadest ei peaks lihtsalt niisama mööda vaatama, aga … kes oleme meie, et seda muuta?“ Maribel võttis oma telefoni ja lülitas selle sisse. Üks nende reedeõhtuseid reegleid oli, et telefonid lülitatakse perega olemise ajaks välja. Maribeli meeskond teab seda ja kõik peavad sellest reeglist kinni. Äärmisel juhul tohib talle saata sõnumi, et Maribel saaks ise otsustada, kas ja millal ta vastab. Kohe, kui telefon sisse lülitus, ilmusid ekraanile vastamata kõned Joonaselt, neid oli üle kümne. Siis saabusid ka sõnumid, mis ei olnud enne kohale jõud nud. „Maribel, võta telefon“, „Boss, midagi juhtus“, 16
„Helista tagasi“ jne. Maribel kortsutas kulmu, ta ei suut nud isegi oletada, mis võis juhtuda nende paari tunni jooksul, kui ta telefon oli väljas, mille peale Joonas selliselt reageeris. „Maribel?“ „Ah, mida? Ütlesid sa midagi?“ „Jah, kas see ei ole mitte üks sinu omadest, kes mööda sissesõiduteed siiapoole kõnnib?“ Maribel vaatas aknast välja ja Joonas oli kohe tema välisukseni jõudmas. Veel enne kui nooremuurija kopu tada jõudis, avas Maribel ukse. „Mis juhtus?“ küsis ta resoluutselt ilma tervitamata. „Sa siis ei ole kuulnud?“ küsis Joonas alistunult. Ta ei tahtnud olla oma ülemuse ukse taga külmal veebruari õhtul ja edastada talle julma uudist. „Mida?“ „Susanna. Meie Susanna. Ta oli autoavariis ja … ta suri.“ Maribel vahetas kiiresti riided, ütles Joonasele, et ta jätaks oma auto tema juurde ja kamandas noorema kolleegi val gesse Lexusesse. „Räägi mulle, mis juhtus? Kuidas ta sur nud on? Ma alles täna rääkisin temaga.“ „Nii palju, kui mina kuulsin, siis ta oli pärast tööpäeva läinud oma sõpradega välja. Täna oli tema elukaaslase sünnipäev. Pidu läks suht kiiresti käest ära, elukaaslasel tekkis teise paariga tüli ning nad läksid autoga sõitma. Miks, ma ei tea, aga ühel hetkel olid nad Vahis, juht kao 17
tas auto üle kontrolli ja sõitis suurel kiirusel vastu puud. Susanna sai otsetabamuse ja … suri kohe. Nii vähemalt ütles kohtuarst Patrick.“ „Millal see juhtus?“ „Kaks tundi tagasi. Sulle helistati esimesena, kui kohale jõudnud kiirabi sai aru, et Susanna on politseinik ja sinu … meie tiimis. Aga sul oli telefon väljas. Siis helis tati mulle ja ma pidin sinuga ühendust võtma. Ja siin me oleme.“ „Kes roolis oli?“ „Elukaaslane. Maani täis. Turvavööd ka ei olnud peal.“ „Ja Susanna? Ära vasta, ma tean juba ise.“ Kui Tartu linnas leitakse kellegi surnukeha, viiakse see – isegi juhul, kui isik on teada –, Tartu krematooriumi külmkambrisse. Seal saavad ametivõimud uurida, kas on toime pandud kuritegu, ning lähedased hiljem otsustada matuste korraldamise üle. Kohtuarst Patrick Jürgens, surma põhjustanud elukaaslane ja esimesena sündmus kohale jõudnud päästjad tunnistasid kõik üheselt, et Susanna Tamm kandis autos olijatest ainsana turvavööd ja tema joove oli minimaalne. Samas näitas esmane test, et autoroolis olnud Susanna elukaaslase Jani joove oli üle kriminaalse taseme ehk rohkem kui 1,5 promilli. Tei sed kaks autos olnud inimest olid samuti purjus, nende turvavööd olid kinnitamata ning kuigi kolm ellujäänut viidi Maarjamõisa EMO-sse, kus nad vajasid arstlikku kontrolli, oli juba alguses näha, et peale üksiku luumurru fikseerimise ning siit ja sealt õmblemise nad rohkem ravi ei vaja. Kõige kohusetundlikum inimene nende seast oli 18
aga saanud fataalseid vigastusi ning suri veel enne, kui kiirabi ja päästjad sündmuskohale jõudsid. Krematooriumis lasti Maribel ja Joonas Susanna surnu keha juurde. Tal olid seljas ikka veel need riided, mis ta oli samal õhtul selga pandud, sest hilise kellaaja tõttu polnud temaga jõutud tegeleda. Maribel ja Joonas ei öelnud kel lelegi midagi, vaid vaatasid oma noort kolleegi vaikuses. „Ma helistan tema vanematele,“ ütles Maribel ja katkestas vaikuse. „Ma annan meie omadele teada, kui nad veel ei tea,“ sõnas Joonas, kel oli temaga teatud telepaatiline side.
19
3 Nüüdseks peaaegu 50-aastane Anu ei olnud Veiko peale mõelnud juba üle kahe kümnendi. Kõik mälestused tulid aga korraga tagasi, kui ta luges Postimehest, kuidas 2004. aastal kadunuks jäänud Liina säilmed leiti Siuru kultuurikeskuse väljakaevamistel. Selgus, et tüdruku mõrva riks osutus linnavalitsuses töötanud, kuid siis Ameerika Ühendriikidesse põgenenud Veiko. Anu jälgis kohtupidamist suure huviga ning rõõmustas sisemiselt, kui mehele mõisteti pikk vanglakaristus. Teda hüljanud mees peab nüüd järgmised kümme aastat vangikongi seinu vahtima. Ja kuigi Anu oli elanud pärast seda ebameeldivat hommikut 2004. aasta juulis pika ja värvika elu, tundis ta ikka sisemist rõõmu, et Veiko sai lõpuks oma teenitud palga. Kõige selle juures ei mõelnud Anu kordagi sellele, et Veiko oli vanglas Liina tapmise, mitte tema hülgamise pärast. Nii raskelt oli talle mõjunud see, kui ebameeldivalt oli temaga käitunud näiliselt sarmikas ja karismaatiline toonane kolleeg. Kõik see aga pani Anu mõtlema sellele, kuidas end antud olukorras väljendada. Ta oli aastate jooksul vaid käputäiele inimestele rääkinud sellest, mis oli temaga 20
juhtunud ja mida Veiko oli talle teinud. Sellest ei teadnud midagi tema praeguseks endine abikaasa Indrek, kes töö tas nüüd A. Le Coqi õlletehases, ega ka tema lapsed. Ta oli oma kogemust jaganud parima sõbrannaga, kes elas uue abikaasaga Austraalias, ja õe Meelikaga, kellega ta igal nädalavahetusel telefonis rääkis. Ta oli Meelika käest küsinud, kas ta võiks sellest kogemusest Facebooki vahen dusel oma 332-le jälgijale rääkida. Seda, kuidas ta magas mehega, kes nüüd vangi saadeti. „Miks sa peaksid seda tegema? See juhtus ju nii kaua aega tagasi,“ ei saanud Meelika õe soovist aru. „Jah, aga ta tappis selle noore naise just samal päeval, kui ta minuga nii käitus. See näitab, milline inimene ta on.“ „Ei, see näitab, et ta on alati tõbras olnud ja sa peaksid olema õnnelik, et sina ei olnud see, kes mänguväljaku alla maeti.“ Vaikus. „Hästi.“ Ja siis katkestas Anu kõne. Vaatamata kõigele ebameeldivale, mis võis teda ees oodata, vaatamata sellele, kui vähesed inimesed teadsid Anu seosest Veikoga, vaatamata sellele, mida tema oma õde oli talle öelnud, istus Anu arvuti taha, avas Facebooki ja alustas: MA MAGASIN MÕRVARIGA See on midagi, mida isegi minu kõige lähedasemad ja sõbrad ei tea. Aga kuna see isik on nüüd meedias figureerinud ja talle määrati hiljuti kümneaastane vangistus, 21
siis on praegu hea aeg seda mainida. Aastal 2004, samal päeval, kui Veiko Läänemets pani toime julma veretöö ja tappis 19-aastase Liina Kallase, heitis seesama mees mind kõrvale ja viskas tänavale nagu kasutu rämpsu. Sest samal ööl andsin ma end talle, teadmata, mis inimesega on tegu. Täna, aastal 2026, olen ma tänulik oma perele ja sõpradele, et mina ei olnud see, kes veetis kaks kümnendit peidetuna mänguväljaku alla, kuhu vanemad oma lapsi tõid ja kus nad rõõmsalt mängisid. Ma olen tänulik, et mina olen mina. Anu lisas postitusse detaile, mida ta mäletas eelnenud õhtust ja järgmisest hommikust. Ta ei olnud sellele kõik need aastad mõelnud ja detailid ei olnud enam nii sel gelt meeles, aga oma mõtted ta kirja sai. Ta jäi loomuli kult mõtlema, mis tagasisidet ta sellele kõigele saab. Anu oli juba noorest east tõmmanud oma välimusega meeste tähelepanu ja see oli andnud neile lihtsa võimaluse kut suda teda kolme tavapärase L-tähega algava sõnaga. Nende meeste peas oli hea nimetada rinnakat blondi ema seks koeraks, eriti kui seesama naine ei tundnud mingit huvi nende lähenemiskatsete vastu. Võiks ju arvata, et kõik see kasvatas Anule elu jooksul paksu naha, et ta on selle kõigega harjunud, aga ta on liiga empaatiline. Mingis mõttes on see hea, et ta ei ole sellega harjunud. See näi tab, et ta ikka hoolib ja see on tema jaoks oluline. Anu ei ole süüdi, et ta näeb füüsiliselt välja nagu Anna Nicole Smith, aga see ei takista meestel ega naistel teda teisejärgulisena kohelda. Anu on praegu 48, endiselt kaunis, 22
kuigi on näha, et ebameeldivalt lõppenud abielu, kolme lapse üksinda kasvatamine, nooruses peo panemine ning pidev stress ja pinge sissetuleku pärast lisavad ta välimu sele mõned aastad juurde. Tal on rohkem sisu, kui talle omistatakse, ning solvangud, mõnitamised ja nendele järgnenud pisarates ööd on mõjutanud ka tema vaimset tervist. Anu valmistus solvanguteks ka nüüd, juba eelda des, mis sealt tulema hakkab. Postitus oli juba mitu tundi väljas ja Anu jõudis vahe peal koeragagi jalutada, kuid see oli saanud vaid käputäie reageeringuid – kaks meeldimist ning ühe kommentaari: „Olen sinuga. Ole tugev.“ Selle kirjutas tema Lääne-Viru maal elav tädi Laine. Ja rohkem mitte midagi. Vastukaja ei olnud selline, nagu ta oli lootnud. See ei olnud nii ebameeldiv, kui ta arvas, ega ka tema negatiiv sust kummutavalt positiivne. See oli ükskõikne. Anu ei oodanud seda. Ta tundis, et on jubeda mehe ebameeldiva teo ohver, aga rahvas seda ei märganud. Ei, nii ei saa olla. Tema on ohver, ta avab neile oma südame, vabatahtlikult, ilma sundimata, aga talle ei pöörata tähelepanu. „Kutsuge mind või litsiks …“ alustas ta, kuid ei lõpeta nud mõtet. Selle asemel kirjutas ta postituse ümber, lisas sinna rohkem emotsioone ja liialdusi, rohkem oma tun deid ja kriitikat Veiko suunal. Postitus vol. 2 pidi andma talle selle, mida ta soovis – tähelepanu. Sümpaatiat. Hoo livust. Kinnituse, et tema ongi ohver. Nüüd läks Anu veel ka sammukese edasi. Ta jagas seda paljudes gruppides, mis puudutasid vaimset tervist ja seksuaalset vägivalda. Ta jagas seda Facebooki grupis „Märgatud Tartus“. Ta kirjutas 23
mitmele kohalikule ajakirjanikule. Anu tahtis näidata, kui valus tal on, ja et tema emotsionaalne proovilepanek peab võrduma teatud hulga meeldimiste, jagamiste ja kommentaaridega. Sest nii ta näeb oma silmaga, kuidas ühiskond tema loost hoolib. Susanna Tamm maeti Ropka kalmistule, kuhu pere oli aastaid tagasi ostnud hauaplatsi. Sinna oli maetud ka Susanna vend, kelle üledoosisurm inspireeris sel ajal Selve ris klienditeenindajana töötanud Susannat Sisekaitseaka deemiasse astuma. Maribel ei teadnud, mis konditsioonis on tema noore kolleegi vanemad, kes seitsme aasta jooksul olid pidanud matma kaks last. Ta andis Joonasele korral duse neil silma peal hoida ning neid abistada, millega vaja. See tähendas ka matusekulude kandmist, midagi, millest Susanna vanemaid ei teavitatud. Maribel ütles neile, et politsei katab kulud, sest Susanna oli uurija, aga tegelikult reeglid seda ette ei näinud, sest Susanna suri töövälisel ajal. Sellele vaatamata Tammed matusebüroolt arvet ei saanud. Matusel olid kohal Susanna vanemad Karl ja Inga, Maribel koos oma meeskonnaga ning Susanna sõbrad ja sõbrannad, kellest Maribel enne polnud kuulnud. Miks ta oleks ka pidanud, sest Maribel ei hoidnud oma meeskonnal töövälisel ajal silma peal. Matused möödusid rahulikult ja probleemideta. Üks intsident oli, kui Susanna tapnud elu kaaslase Jani õde Jane soovis samuti matustest osa võtta, sest tahtis oma venna teo pärast vabandada ja hüvasti jätta. Inga seda aga ei soovinud ning matustel turvamehe 24
ülesandeid täitnud Joonas eskortis Jane surnuaiast välja. „Tule pärast tagasi. Siis, kui teised on lahkunud. Las pere leinab,“ ütles ta. Jane noogutas ja lubas hiljem tagasi tulla. Maribel ei teadnud, mis edasi saab. Jan oli haiglast välja saanud ja viibis eeluurimisvanglas. Ta kuulis kolleegidelt, et mees ei näe endal mingit süüd – süüdi olevat hoopis sõbrad, kes ta vihale ajasid. Nagu Jan ise oli öelnud, ei väärinud Susanna surma ja tal on sellest väga kahju, kuid end süüdlaseks ta ei pea. Maribel lootis, et Jan saab aru, et tema oli see, kes purjus peaga rooli istudes seadis ohtu kõi kide elud ning nemad kolmekesi – Jan ja tema kaks sõpra, kes tagaistmel istusid –, peaksid olema õnnelikud, et nad on elus ning vastutama oma tegude eest. Kas see juhtub, küll seda näitab aeg.
25