A nagu abitus
Anu istus põrandal ja vaatas oma jalanõusid. Tema kõrval pikutas tema parim sõber, kass Aksel. Anu tahtis õppida ise kingapaelu siduma. Ta oli seda juba mitu korda proovinud. Ta tegi uuesti lipsukesed, tõmbas paelu, aga need läksid ikka sassi ja valesti. Mõnikord tuli sõlm liiga lõtv ja libises lahti, teinekord läks paela ots valesse kohta ja sidumine ebaõnnestus täielikult. Anu kulmud tõmbusid kortsu. Ta proovis uuesti. Ja veel kord. Aga ikka ei tulnud välja nii, nagu vaja.
Tema sõrmed muutusid kohmakaks ja süda hakkas kiiremini põksuma. Kõhtu tekkis imelik raske tunne, ja hinge hakkas vaikselt abitus pugema. Anu vaatas oma kingi ja sosistas vaikselt: „Ma ei oska …“
Siis ilmus Anu ja kass Aksli kõrvale väike, hall ja pehme tegelane. Ta nägi välja nagu pisike pilveke.
Külalist nähes kikitas kass Aksel kõrvu ja vaatas Abitust oma suurte silmadega. „Ohoo,“ ütles Aksel lõpuks. „Miks sina täna meile tulid? Kas ka sind on tabanud abitustunne?“
„Ei, ma tulin täna teie juurde, sest mul on Anule midagi tähtsat näidata,“ sosistas Abitus vaikselt. „Ma tulen alati siis, kui miski tundub liiga raske või ei tule kohe välja!“
„Mida ma siis tegema pean, kui sa tuled?“ küsis Anu selle peale tasasel häälel. „Sinuga tekib mul tunne, et ma ei oska midagi ja olen päris saamatu …“
„Ma võin sinuga koos harjutada,“ ütles Abitus. Anu pani käed südamele, hingas kolm korda sügavalt sisse ja välja ning ütles: „Ma tunnen end abituna, sest ma ei tea, kuidas seda teha.“ Kass Aksel istus tema kõrvale ja vehkis sõbralikult sabaga, nagu ütleks: „Selline tunne on täiesti tavaline.“
Anu vaatas oma kõhtu ja tunnetas oma südametukseid. Ta hakkas aegamisi rahunema. Käed ei olnud enam kanged
ega higised. Süda ei tuksunud enam nii kiiresti. „Aitäh, et sa mind kuulasid,“ sosistas Anu. „Kass Aksel ja sina aitasite mul abitustundega sõbraks saada.“ Ta naeratas vaikselt.
Kõhus oli veel natuke raske, aga nüüd oli tal juba sõbralik ja turvaline olemine.
Anu proovis uuesti, keel natuke vasakus suunurgast väljas. Ta võttis kingapaelad oma väikeste sõrmede vahele ja vaatas neid keskendunult. Ta tõmbas paelad sirgeks. Siis tõstis ta ühe paela teise peale ja tõmbas alt läbi.
Täpselt nii, nagu ema oli talle näidanud. Ta tegi paelast väikese silmuse, hoides seda ettevaatlikult, et see laiali ei pudeneks. Teise paelaga tegi ta tiiru ümber lipsu, aeglaselt ja hoolikalt. Siis püüdis ta leida selle väikese augu, kust peab veel paela läbi pistma. Sõrmed natuke värisesid, aga ta ei andnud alla. Ta lükkas paela ettevaatlikult läbi, võttis mõlemast silmusest kinni ja tõmbas tasakesi.
Ja korraga: seal see oligi. Väike sõlm, natuke viltune, aga päriselt tema enda tehtud ja tugev. Anu silmad lõid särama. Ta puudutas sõlme õrnalt, justkui kontrolliks, kas see on ikka päris.
Seda kõike nägid pealt kass Aksel ja Abitus.
Sellest ajast peale aga teadis Anu, et abitustunne võib tulla ja minna. Ta teadis, et kui sa enda sees olevat tunnet tähele paned, siis on alati võimalus temaga sõbraks saada.