Topelt-Felix

Kaks Minu arvates saab kõik päevad paigutada ühte liiki kahest: A) Päev, mis kujuneb täpselt selliseks nagu peab – ja seda kõige paremas mõttes.

B) Päev, mis kujuneb täiesti teistsuguseks – ja üldsegi mitte heas mõttes.

Tänane algas A-päevana, aga paistab, et see on pööranud valesse suunda ja on nüüd pigem B-päev.

Ma tean seda selle pärast, et istun direktori kabinetis ajal, mil peaksin tunnis olema. On esmaspäev, nii et ma peaksin õppima õigekirja, sest nimelt seda me igal esmaspäeval esimese tunni ajal teeme.

Ma olen varemgi proua Lovejoy kabinetis olnud.

See ei ole mu esimene kord. Olen Scribbly Gumi algkoolis käidud aastate jooksul siin tegelikult päris palju aega mööda saatnud. On olnud mõned ... noh, mõned arusaamatused.

Aga tänane päev on teistsugune.

See on teistsugune sellepärast, et proua Lovejoy ei ole koos minuga oma kabinetis. Ma olen siin täitsa omapäi. Ja uks on lukus. Proua Lovejoy on 9

väljaspool. Ma ei usu, et ta sellise asjakorralduse üle väga rõõmus oleks. Võin seda väita, sest ta karjub.

Ema ütles mulle, et kui inimesed karjuvad, on nad tavaliselt millegi pärast endast väljas.

Ma ei tea, millega ta rahul ei ole. Mina peaksin endast väljas olema. Mina olen see, kes on tema kabinetis luku taga. Mina olen see, kellel on nüüd väga-väga hull B-tüüpi päev. „Felix?” hüüab proua Lovejoy valjult läbi ukse. Ta kasutab oma ma-lihtsalt-teesklen-rõõmsameelsustkõneviisi. See on kõrgetooniline leelutus. „Kas sa palun teeksid ukse lahti?”

Proua Lovejoyl pole mingit vajadust häält tõsta.

Ma kuulen tema juttu suurepäraselt. See on väga õhuke uks.

Ta lõgistab linki, uks püsib lukus.

Siis kuulen ma, kuidas ta ütleb vaiksemalt: „Helen, too mulle nuga.”

Ma arvan, et ta räägib tõenäoliselt proua Troyga, kes istub tema kabineti eesruumis ja loeb valjuhääldite kaudu teadaandeid ette. Proua Troy kannab väga kõrge kontsaga kingi ja kui ta kõnnib, tekitavad need klobinat, nagu oleks ta poni. Ma kuulen, kuidas ta tooli lauast eemale lükkab ja mööda koridori õpetajate tuppa traavib. „Felix? Kas sul on seal kõik korras?” segab proua Lovejoy mu mõtetele vahele. „Miks sa ei võiks lihtsalt ust lahti teha, et me saaksime seda asja mõistlikult arutada?”

10

Ma ei vasta. Olen hoopis ametis proua Lovejoy lüüra-viigipuu sõnajala potti täpselt kahekümne kahe pastaka ja pliiatsi mulda toppimisega. „Monica, palun helista Bill Fisherile,” ütleb proua Lovejoy.

Monica on kooli maiustusteärist. Ta on ilmselt tulnud vaatama, miks kõik karjuvad. Bill Fisher on kooli majahoidja. Scribbly Gumi algkoolis ei julge keegi mõelda isegi lambipirni vahetamisele, kui tal ei ole selleks Bill Fisheri luba. „Ütle talle, et teda on otsekohe vaja. Meil on hädaolukord. Ja ütle, et ta võtaks kruvikeeraja kaasa. Ja võib-olla sae? Või kirve? Kas meil on kirvest?”

Kirve? Mida ta sellega teha kavatseb? Ma võtan kõik raamatud proua Lovejoy laua taga riiulitest välja ja panen need tagasi kahekaupa, nii et kahe raamatu seljad oleksid ühte värvi. Kaks punast, kaks sinist, kaks kollast, kaks valget, kaks rohelist, kaks punast, kaks valget. See näeb nüüd palju ilusam välja. „Ma tõin noa,” kuulen proua Troyd ütlemas, kui ta valju klobinaga õpetajate toast tagasi jõuab. „Suurepärane,” ütleb proua Lovejoy. „Hakka ukse küljest lukku lahti kruvima, kuni me püüame Billi üles leida.”

Ukselinki lõgistatakse jälle.

Ma loodan, et proua Troy ei lõika endale seda lukku lahti kruvida püüdes sisse. Ta on minuga alati nii kena olnud. Ta ei virise kunagi, kui peab emale 12

helistama, et ta mulle lõunasöögi järele tooks, sest mina olen selle unustanud, kuna mul on niisugune päev, mis kipub valele poole kalduma. „Felix! Tee uks lahti!” kisab proua Lovejoy jälle oma kabineti uksele koputades. Tema hääletoon ei kõla enam nii hirmus rõõmsameelsena.

Kuulen veel samme ja siis liitub vestlusega üks uus hääl. See tundub olevat preili Jessup, kes oli eelmisel aastal minu õpetaja. Preili Jessup oli tore õpetaja. Kui mind õpetas preili Jessup, ei sattunud ma ligilähedaseltki nii paljudesse pahandustesse.

Ma arvan, et see on sellepärast, et ta järgis reegleid ja kui me pidime midagi tegema, siis me seda ka tegime. Ta ei oleks kunagi proovinud esmaspäeval esimese tunni ajal loodusteadusi õpetada, kui me pidime tegelema õigekirjaga.

Kostab veel üks koputus uksele ja ma kuulen preili Jessupit ütlemas: „Felix. Kas sa teeksid mulle palun ukse lahti? Me kõik muretseme su pärast.”

Ronin proua Lovejoy toolile, et seintel rippuvate raamitud piltideni ulatuda. Viis tükki on ühes kobaras otse tema laua taga, need kõik on õpilaste tehtud ja läbisegi seinale visatud. Selles ei paista olevat mitte mingisugust süsteemi. Võtan ettevaatlikult alla eelkooli b klassis käiva Kayla C. joonistatud magava kaelkirjaku pildi ja viskan selle tükkis raamiga prügikasti. Võtan alla ülejäänud neli pilti ja tõmban naelad seinast välja. Siis, kasutades proua Lovejoy klambrilööjat haamrina, löön naelad uuesti 13

14

õigetesse kohtadesse korralikult sisse ja riputan neli pilti kahekaupa üles. „Võib-olla peaksime helistama ta emale?” pakub preili Jessup. „Tema oskab ehk aidata.” „Ma juba helistasin talle. Ta peaks iga hetk siia jõudma,” ütleb proua Troy ohates ja ukselinki lõgistades. Uks püsib kenasti lukus.

Võtan ühe kolmest erksamustrilisest padjast, mis proua Lovejoy kabineti tugitoolides lösutavad. Kolm patja on lihtsalt väär. Vaatan ringi, kuhu ülearust patja toppida, aga proua Lovejoy kabinetis napib ruumi asjade ladustamiseks. Siis jääb mu pilk puhkama tööstuslike mõõtmetega paberihundil tema laua taga. Mul on võimalus padjast tema meeleheaks lõplikult vabaneda. Panen padja paberihundi peale ja lülitan selle sisse.

Paberihundi terad hakkavad undama ja masin hakkab padja uhke kanga serva närima. „Felix! Mis müra see on?” hüüab proua Lovejoy üle töötava paberihundi mürina. Nüüd hakkab ta küll tasapisi paanikasse minema.

Kahjuks on padi tervikuna liiga paks, et tõepoolest paberihundist läbi minna. Mida rohkem kangast masinasse kaob, seda vähem ruumi jääb sulgedele padja selles osas, mis on pealisriidest alles. „Jumal tänatud, et sa kohale jõudsid,” kuulen ma proua Lovejoyd ukse taga ütlemas.

Kostab võtmete kõlinat, mille põhjal oletan, et Bill Fisher on lõpuks kohale jõudnud. Tal on suur 15

võtmekimp, mille küljes on üle saja võtme, üks iga ukse jaoks koolis ja mõni selline, mille kohta ta minu arvates ise ka ei tea, mida see avama peaks. „Nii, las ma vaatan seda asja,” kuulen ma teda ütlemas, kui ta aeglaselt võtit lukuauku sobitab. „Ei, mitte see.” Kuulen, kuidas ta võtmeid võtmerõnga peal edasi lükata kõlksutab, enne kui katsub järgmist lukuauku lükata. „See ka mitte.”

Paberihunt ulub, püüdes patja edasi järada, aga see on kinni jäänud. Väga, väga kinni.

Kuulen, kuidas ta ukse taga võtmeid sorteerib ja siis järgmist proovib. „Ei, ka mitte see võti. Hm...

Aga äkki siis see?”

Ta proovib neljanda võtmega lukku lahti keerata.

Ta tundub tegutsevat laisklooma tempos. „Noh, see päris kindlasti ei keera,” kommenteerib ta.

Padja kangas on juba viimase võimaluseni pingul, sest paberihundi hambad järavad meeleheitlikult, püüavad kangekaelselt kangast masinasse tõmmata ja suled on nüüd nii kõvasti kokku pressitud, et neil pole kuhugi minna. Paberihunt teeb sellist häält, nagu võiks selle mootor iga hetk üles öelda. „Oh, anna need ometi minu kätte!” röögatab proua Lovejoy.

Kuulen, kuidas ta Bill Fisheri käest võtmekimbu kahmab ja hakkab võtmeid üksteise järel katsetama, iga kord käepidet lõgistades nagu võiks üks neist imekombel ukse avada.

16

Paberihunt hakkab värisema ja selle tagant kerkivad suured suitsupahvakud.

Võti keerab lukus ja proua Lovejoy sööstab sisse just sel hetkel, kui padi enam survele vastu ei pea. Õmblused rebenevad ja suled lendavad toas laiali nagu plahvatav seen. Need sajavad laest alla ja katavad terve kabineti valge pehme kihiga. See näeb välja täpselt nagu lumi.

Proua Lovejoy lihtsalt seisab, suu pärani lahti. Ta on ilmselt nii üllatunud kõigist neist asjadest, mis

17

ma tema kabinetis selle lühikese ajaga korda saata jõudsin.

Vaatame viivuks teineteisele otsa, mõlemad sulgedega kaetud. „Tere, proua Lovejoy. Tere, proua Lovejoy,” ütlen ma.

Siis hakkab sadama.

Sedapuhku ei saja sulgi. Sajab vett. Päris vett.

Sprinkleritest laes, mis on mõeldud suitsu peale käivituma ja tule kustutama. Nagu ma ennist ütlesin: täna ei ole hea päev.

Ja otsustades proua Lovejoy ilme põhjal, usun ma, et ta arvab samuti.