Teekond laiult ära

TEEKOND LAIULT ÄRA

Aeg ei peatu Aeg ei lase ennast surma laastamistööl peatada. See ei jää seisma ega oota järele neid, kes peavad tinaraskete jalgade ja murtud südamega vaevaliselt rühkima üle suure tühjuse, mille surma löök endast maha jättis.

Aeg on talv ja kevad, suvi ja sügis. Aeg on hooled ja mured, aeg nõuab mõtteid ja tegusid. Tuleb kaasas käia.

Ei tohi seisma jääda.

Talve ja kevade jooksul on Maia palju kordi tundnud seletamatut vajadust käsi välja sirutada ja paluda ajal oodata. Ta on selle tunde üle imestanud ja hoidunud nii kohatule soovile järele andmast. Tegelikult ei ole seal midagi imestada, sest mõtteid liikuma panna on kirjeldamatult raske. Aga suure jumala ime läbi käib ta ajaga kaasas. „Jumal aidaku sind,“ ütles isa, kui tõi sõnumi, et Janne ei tule enam koju, sest vajus läbi jää ja uppus.

Iial ei unusta Maia neid sõnu, mis isa vaevukuuldavalt lausus. Need tarretasid ja purustasid ühekorraga.

*** 7

ANNI BLOMQVIST

Maia pilgutab silmalauge. Tal ei tohi silmad märjad olla, kui ta lüpsmast tuleb. Laste silmad näevad temast otsekui läbi ja ta ei taha nende õlgadele laduda rohkem muret ja kurbust, kui nad niigi juba kannavad.

Möödus mitu nädalat, enne kui talle selgeks sai, et ta ei ole oma leinas ja igatsuses üksi. Ta pidi ju sõnadetagi teadma, et Marial ja Augustil ja Sigfridil on raske.

Nad on samavõrd muserdatud kui tema. Näevad tühja kohta ja tunnevad igatsust.

Hindrik ei tea surmast midagi, sest ta ei olnud veel sündinud, kui tema vend Mikael uppus. Sellepärast küsis ta tihti, millal isa koju tuleb, ja vastus, mis ta alati sai, et isa on jumalariigis, ei kurvastanud teda, sest isa oli seal, kus jumal ja inglid elavad. Mõnikord ei jäänud ta selle vastusega siiski rahule, vaid ütles, et tahab, et isa otsekohe koju tuleks. Gabriel oli liiga väike, et suurt midagi küsida, ja väike Johanna ei teadnud üldse midagi, sest tema sündis samal päeval, kui surmateade saabus.

Need mõtted panevad Maia pisarad lahinal voolama ja üksinda kõndimine on trööst. Kui ta on üksi, võivad pisarad vabalt voolata ja tal on tunne, nagu sulataksid need valu ära ning siluksid haavu ja helli kohti. Et jumal ja Janne tema pisaraid näevad, on paratamatu, Maia palub neilt andeks nutu eest ja selle tunde eest, et ta peab nutma, et jaksaks elada.

Maia paneb piimanõud maha, pühib käeseljaga põski ja püüab värske roheluse keskel ringi vaadata.

8

TEEKOND LAIULT ÄRA

Soojusel on raske ennast maksma panna, kuigi on suvekuu. „Enne jaani sii naljald soojaks äi lähegid,“ oli Jannel kombeks öelda, kui Maia ootas kannatamatult sooja, mis paneks rohu kasvama ja vabastaks ta alalisest murest loomade pärast.

Selle mõtte kaudu on Janne talle väga lähedal ja tal on tunne, nagu paitaks mees tema põske, kui uued pisarad voolama hakkavad. See tunne lohutab. Tunne, et Janne on lähedal. Maia teab, et see on paganlik mõte, sest jumalasõna ütleb, et Janne lebab ülestõusmis­päevani merepõhjas, aga Maia lubab endal siiski uskuda, et see ei ole nii, vaid jumal laseb Jannel tema kõrval käia, et tal oleks rohkem jaksu edasi minna ning keegi annaks talle nõu, kui ta argielu arvukate toimetuste ja murede ees kõhklema lööb.

Janne ei olnud kõhkleja, tema teadis nii jumala kui ka iseenda teid kahtlemata ja kõhklemata. „Emaaa.“ Sigfridi hõige ajab Maiale elu sisse. Süüdlasliku rutuga pühib ta pisarad ära, kohendab pearätti ja sätib piimapüttide sangad kaelpuu konksude otsa.

Käänakul, kus looklev rada mere poole keerab, jookseb Sigfrid talle vastu. „Agust andis moole peksa,“ ähib ta. „Andis vöi? Jo sa pole siis söna kuuland, sa pead Agusti söna kuulama, ja ta käskis räime rookida, eks?“ 9

ANNI BLOMQVIST

„Ma’p taha rookida. Ja Agust mind äi kamanda.“ „Agust peab nüid kamandama, kui isa änam äi ole.“ „Ma tahan, et isa kodu tuleks,“ ohkab Sigfrid Maia ees mööda rada kõndides. „Isa oo jumalariigis ja mei peame köik paid olema, et jumal äi nutaks,“ vastab Maia, olemata ühtäkki kindel, kas tema hääl kannab.

Tükk aega valitseb vaikus ja Maia vaatab kaastundlikult Sigfridi punaseid jalgu. „Kas jälgadel oo külm?“ küsib ta, püüdes lohutada. „Teite jälgadel oo külm vöi?“ küsib Sigfrid ja hakkab kepslema, unustades täiesti äsjase viha ja nutu.

Leina ränk hoop tõi väikese Johanna enneaegu ja ootamatult ilmale ja tema pärast, rohkem kui ühegi teise lapse pärast, peab Maia kõigest väest pingutama, et edasi elada. Isa, kellel polnud kunagi tarvis olnud neid muresid üksinda kanda, kui tema lapsed ilmale tulid, poleks saanud sattuda suuremasse kimbatusse kui siis, kui Maia äkitselt adus, et laps, keda ta ootas alles paari kuu pärast, andis oma tulekust teada mõni minut pärast seda, kui Maia oli saanud teate Janne äkilise surma kohta. „Saada Anna Ullale söna!“ See oli ju Janne käsk, ja Maia tundis otsekohe suurt rahu. Niisugust rahu, mida ta ei ole enne ega pärast tundnud.

10

TEEKOND LAIULT ÄRA

„Kis läheb?“ küsis Maia ringi vaadates.

Aga isa, kes oleks pidanud targem olema, oli seda nägu, nagu poleks midagi kuulnud. „Viggskärile oo taris söna viia, et Anna Ulla tuleks nii ruttu kut vöimalik,“ ütles Maia.

Isa tõusis kähku püsti, taibates, mida nüüd teha tuleb. Ta hakkas oma kindaid otsima. Maia palus, et isa paigale jääks ja läheksid hoopis Kalle ja August. Ei, mitte August, tuli talle meelde. Poiss on arvatavasti puruväsinud. „Kas Kalle vöiks üksinda menna,“ ütles Maia, unustades täiesti, et jää on habras ja isa ei taha Kallet pimedas üksi minna lasta.

Kallega läks Viggskärile kaasa Maria, ja isa muretsemine, kui pimedus tihenes ja oodatavad näisid hilja peale jäävat, pani Maiat peaaegu imestama.

Maia ei muretsenud. Tuhude vahel pidi ta kõigest väest tegutsema. Kuivade silmade ees virvendas. Lapp, millega ta linnaseleibu määris, pudenes ikka ja jälle käest, ükskõik kui kõvasti ta ka püüdis seda peos hoida, ja pirrud, mida ta süütas ja ahjusuhu kinnitas, et ahju sisemust näha ja leibu mitte üksteise otsa panna, kukkusid alatasa ära. „Ma aitan sind,“ ütles isa.

Maia vaatas teda nõutult, mõeldes, kuidas isa küll aidata oskab – vaevalt on ta oma elu jooksul kunagi ahjupirdu paika pannud või leivalabidat peos hoidnud.

11

ANNI BLOMQVIST

Valu tuli ja rebis tema küsimuse puruks, ja kui ta toibus, pani isa igatahes leibu ahju.

Nii Maia enda kui ka tema ümber viibinute iga sõna ja liigutus on tal eredalt meeles, nagu oleks see olnud eile. Ärevus, mida isa tunda sai, lisaks surmasõnumi tooja raskele ülesandele, pidi olema raske mehele, kes oli kogu oma elu elanud külas, inimeste keskel, kus tal oli olnud võimalik eemale hoida, kui ema nurgavoodisse heitis. „Jumal tänat,“ ütles isa, kui Anna Ulla uksest sisse astus.

Kuigi isa murekoorem läks Anna Ulla saabudes kergemaks, oli Anna Ullal seda raskem, sest ka tema arvas, et ei oska aidata. „Janne käskis soole söna saata,“ vastas Maia. „Jumal küll, oled sa peast segi. Ööldi jo, et Janne uppus ää,“ kostis Anna Ulla ehmunud häälel.

Kuigi Maia oli muserdatud, oleks tal justkui olnud kahekordne kuulmine. Sellepärast jõudis temani Janne hääl, kuigi mees oli surnud, ja ta kuulis, kuidas Anna Ulla hääl Maia sõnade peale õudusest värises. „Kobbo emaga oo kaup tehet, aga ta elab vist liiga kaugel,“ vastas Maia ning tal jätkus oidu Jannet enam mitte mainida. „Meite mihed läksid kohe Kobbole, aga Kobbo ema äi jöva siia enne, kui valgeks läheb. Ja mine tea, kas jää nönna palju kannab, et teda kelguga vidada saab.“ 12

TEEKOND LAIULT ÄRA

*** Enne kui hommik koitis, oli väike Johanna ilmale tulnud. „Et see laps ellu jääks, peab küll suur ime sündima,“ ütles Anna Ulla pärast sügavat kergendusohet, kui oli suutnud Maia nii kaugele aidata.

Maiale ei tulnud pähegi, et laps võib surra, aga ta ei jaksanud vastu vaielda, kui Kobbo ema kohale jõudes otsekohe hädaristsed läbi viis ja temalt küsimata pani lapsele nimeks Johanna. „Kui ta ellu jääb ja öpetaja ta üle ristib, vöib ta teise nime juure saada,“ ütles vana naine, kui talitus oli tehtud. „Peaasi oo, et ta äi sureks paganana.“ See nimi ühtaegu kurvastab ja lohutab Maiat. On ainuõige, et tüdruk saab endale nime, mis meenutab isa, kellest tal elavat mälestust ei ole.

Lapse kaks esimest kasvukuud emaüsast väljas oli Maiale imeaeg. Tillukesed ihuliikmed ei olnud tavaliste titelappide jaoks küllalt suured, rääkimata pikast mähkmest. Maia ei teinud nägemagi, et laps jalakesi kõhu all konksus hoidis, ega kuulmagi, et ta on äbariku ilmale toonud.

Iga kord, kui ta tite sülle võttis, et teda kasida ja toita, tundis ta hädavajadust käed palveks kokku panna, aga talle ei tulnud pähegi paluda, et jumal lapse endale võtaks. Oli enesestmõistetav, et Johanna jääb ellu. Et jumal on nii otsustanud.

13

ANNI BLOMQVIST

Kui jää kandma hakkas, tuli ema. Ta manitses Maiat, et selle pisikese olevuse pärast ei tohi teisi lapsi ära unustada. Süüdistus tegi haiget, aga Maia võttis seda manitsust õppetükina, mis tuleb läbi veerida ja selgeks õppida.

Muuseas, kuidas võis ema arvata, et ta on teised lapsed ära unustanud? Nad olid ju kogu aeg tema ümber.

Ta püüdis neid toita nii hästi, kui sai, ja jõudumööda mõelda selle peale, et nad oleksid riides ja soojas. Oli hädavajalik neid appi käsutada nagu ennegi ja vaadata, et nad teeksid kõik ära, mida oli vaja teha.

Ema ei võinud ju teada, kui katki Maia seestpoolt oli, ning et rinnalaps vajas palju hellust. Ta tundis pidevalt, et Janne on lähedal. Janne oli lähedal, kui Maia istus, rinnalaps süles, ja püüdis talle mõne tilgakese piima suhu pigistada. Janne kõndis tema kõrval mööda pimedat laudateed, aga Maia hoidus alati kätt välja sirutamast, et meest puudutada, sest teadis ju, et see on ainult mehe hing, kes temaga kaasas käib või meelde tuletab, mida ta tegema peab.

Kas ema mõtles, et ta ei tohi Jannet niimoodi leinata, kui ütles, et Maia vaadaku ette, et ta ennast hulluks ei leinaks?

Kas on võimalik, et ta ongi ennast juba hulluks leinanud? Tal peaks ju olema kindel teadmine, et Janne on viimse kohtupäevani surnud, aga ehk on jumal, kelle käes kõik on võimalik, andnud talle selle tröösti, et Janne elab läheduses, kuigi on surnud.

14

TEEKOND LAIULT ÄRA

Maial on raske jumala kavatsustest aru saada. Sellest asjast, mis on nii eluliselt tähtsaks muutunud, ei ole tal kellegagi rääkida. Kuna Anna Ulla ehmus ja küsis, kas ta on peast segi, kui Maia ütles, et Janne oli käskinud sõna saata, peab ta hoiduma kellelegi rääkimast, mis tunne tal on ja mida ta arvab Janne surematust hingest, kes aitab tal elada.

Midagi uut mõelda on nagu kobamine tühjas ruumis, aga Janne läheduse tajumine on selgete sõnumite saamine ilma pingutuseta. See on turvalisus ja kindlustunne. Janne lähedus on valgus ja rahu.

Ta vajab jumalasõna rohkem kui kunagi varem. Kui ta istub, lauluraamat käes, leiab ta sealt ilma otsimata alati laulu või ka ainult salmi, mis justkui pühib tema kõhklevad küsimused minema ja ta on veendunud, et ta elab ja jaksab igapäevaseid toimetusi teha mitte omal jõul, vaid jumala abiga, ja ta ei peaks soovima, et seda, mida jumal oli Janne jaoks kavandanud ja täide viinud, ei oleks olnud.

Mitte kellegi peas ei kõverdata juuksekarvagi ilma issanda tahtmiseta. Sellepärast on mõttetu jumalalt küsida, miks Maia on keset merd asuval laiul lastega üksi jäetud.

Kui on pühapäev või püha, istub laua ääres Janne koha peal August ja loeb raamatust jutlust. Nii pidi see minema. Maia võttis suure raamatu, pani lauale ja otsis välja koha, kust August pidi lugema hakkama. Ette mõeldes ajas see ülesanne Maiale ahastuse peale. Tunne 15

ANNI BLOMQVIST

oli kohutav, kui talle laupäevaõhtu vaikuses meelde tuli, et Janne ei istugi enam laua ääres ega loe. Kuidas Maia küll sellega hakkama saab – temal on nii raske tähti näha, kui ta üksinduses mõnda trööstivat sõna vajab.

Ta oleks justkui Jannega selle küsimuse üle aru pidanud, ja kui talle oli selgeks saanud, et August peab kohe isa asemele astuma, tuli tema südamesse suur rahu. „Sa, Agust, oled köikse vanem ja pead nüid isa asemele astuma,“ ütles Maia, kui pühapäev kätte jõudis ja ta jutluseraamatu lauale pani. „Sa pead püsti seisma,“ lisas ta, nähes, kui madalale laua kohale August toolil istudes ulatus.

Maia ei unusta kunagi seda hellusetunnet, kui ta istus ja vaatas Augustit, kes ajas oma töntsaka näpuga raamatus rida ning luges sõnu selge ja pühaliku häälega.

Hellus ei olnud ainus tunne. Valu oli ka.

Tema laps peab isa asemele astuma, oli ta öelnud.

Poiss, kes oli alles nii lühike, et pidi laua ääres püsti seisma ja näpuga järge ajama, et ülesandega toime tulla.

Maia ise istus nagu ikka, hoides Gabrieli tugevasti süles. Juhtus midagi erilist: ta tundis Janne lähedust ning istus vaikselt, süda tulevikulootust täis.

Esimesel leinatalvel ei jätnud naabrid neid kaugeltki üksi. Viggskäri Jan Hindrik, Norrholmi Herman ja Kobbo Tomas, olgugi meesterahvad, tulid ja pärisid, kuidas titt kosub ja kuidas neil kõigil läheb.

16

TEEKOND LAIULT ÄRA

„Kas teitel ikka puid oo, et tare soe oleks?“ küsisid nad kõik, hääles siiras mure.

Ja puid neil oli, rohkem kui neil Stormskärile tulekust saadik eales oli olnud. Isa ja tema sulased vedasid kohale suured koormad kuivi puid Mörsnäsilt, mis asus Österö põhjapoolses otsas, kust oma kolde jaoks veeti tuulemurdu harva. Kuivad puurondid andsid sooja ja valgust ning Maia ja lapsed olid keset oma leina õnnelikud kõige selle hea üle, mis korralikud küttepuud neile andsid. Ühe õnnistusena ei olnud talv kärekülm, aga oli oht, et tappev põhjatuul võib tee ära lõhkuda, sest merel ei olnud tugevat jääd.

Talv möödus nagu valu ja argielu täis unenägu.

Maial oli raske mõelda, aga kõik, mis Janne oli ette valmistanud ja plaani võtnud, oli tal selgelt meeles.

Vahel võis Maia imestada, et igasugune ärevus ja hirm on talle kaugeks jäänud. Kui ta sängi heitis ja väikese õrnukese Johanna kaissu võttis, ei tulnud talle pähegi mõelda, et ta võib lapse unes ära lämmatada.

Tal oli kogu aeg tunne, et Janne valvab ja hoiab oma kaitsvat kätt tite peal, kui Maia unes külge keerab. Aga ärgates oli Maia alati samas asendis. Ärgates ei olnud mõtet pimedas lapse hingamist kuulatada, sest tolle hingetõmbed olid nii nõrgad, et neid oli päevavalgeski raske tajuda.

17

ANNI BLOMQVIST

„Oia lein endast eemal, et sool oleks lapsele süüa anda, kuniks ta elab,“ oli Kobbo ema öelnud, enne kui koduteele asus.

Kes saab leina endast eemal hoida, kui see on nii hirmus ränk, et on inimese tuhandeks killuks purustanud? Aga Janne alaline manitsus, kui ta kodus oli, et Maia peab ise ka sööma, mitte ainult teisi toitma, oli käsk, mille täitmise nimel ta pingutas.

Johanna magas kogu aeg, ei kisanud kunagi ega vajanud kuigi palju toitu, aga juhtus ime: tema jalad läksid sirgeks ja ta kasvas, kuigi nii aeglaselt, et Maia ei pannud seda ise tähelegi.

Kui tuli Anna Ulla ja ütles, et nüüd võib Maia titte mähkima hakata, kohkus ta päris ära ja arvas, et tillukest last on ebainimlik säärasesse vangistusse kinni mässida. Seni oli ta lamanud kõige pehmemate linaste lappide ja villaste rättide sees, mis ema oli oma pani­ paikadest leidnud.

Maia pidi küll tunnistama, et emal oli õigus olnud, kui ta hoiatas, et vastsündinu pärast ei tohi teisi lapsi ära unustada.

Maial oli häbi, kui August tuli ja ütles, et tema ja Sigfrid viisid paadikuuri aerud ja hauskarid, mis olid sellest saati väljas olnud, kui vanaisa ja Kalle-onu väikese paadi kaldale tõmbasid. „Need olid lume all, aga mei kaevasime nad välja,“ täiendas Sigfrid teadaannet.

18

TEEKOND LAIULT ÄRA

Maia mõtted ei olnud mereni üldse ulatunud. Ta oli vahel ainult paadikuurist soolasilku toonud, kui silgukibu tühjaks sai ja ühtegi last parajasti käepärast ei olnud, aga võrguait, paadikuur ja paadid olid olnud Janne hoole all.

Päev, mil ta mere äärde läks, oli krõbekülm ja rada oli lahti rookimata, näha oli ainult laste jälgi eelmisest korrast, kui nad olid silku toomas käinud. Maia ei taibanud, kuidas nad olid jaksanud täis silgukibu kanda, kui temale tundus see teekond armutult raske.

Raske oli paadikuuri vaadata, aga otsa ümber pöörata ta ei võinud. Ilmus päikeseviir nagu lendav lind ja laotas tema vaevalisele teele helkiva lindi. Päikeseviir kadus sama ruttu, nagu oli tulnud, ja triivivad pilved ei lasknud päikesel enam välja tulla. Olgugi et päikeseviir oli põgus, jõudis see siiski anda Maiale seletamatu jõu, ja jõudmata ennast ette valmistada kohtumiseks sellega, mis oli tõeliselt ränk, ajas ta paadikuuri ukse ette kuhjunud lumehange jalgadega laiali.

Maia tõmbas pulga uksekrambist välja ning pistis selle seinaprakku, et see ei oleks kadunud, kui ta hakkab ust kinni panema. Ta oli teinud seda lugematu arv kordi, mõtlemata ja kiiruga, aga nüüd oli kulunud puupulga kättevõtmine tähtis ülesanne, hüvastijätt möödunuga või millegi uue algus. Ta avas krambi väga ettevaatlikult, justkui ei tahaks kedagi segada, aga pidi andma uksele kõva müksu, et see lahti läheks. Ta silitas 19

ANNI BLOMQVIST

käega uksepiita, mida Janne õlad olid tuhandeid kordi riivanud, ning astus siis üle leina ja igatsuse arvukate lävede, et elu edasiminekuga lähemat tutvust teha.

Talvepäeva hämar valgus tungis põrandapragude vahele, ja uksest sisse imbuva valguse käes vaatas Maia ringi asjade keskel, mis olid elavad mälestused Janne elust. Tühjad silgutünnid seina ääres reas, põhjad ülespidi. Liinide ja võrgutoodritega ankur lebas veel põrandal ning osa kuppusid ja käbasid oli seinalavatsile pandud. Maia võttis kinda käest ja silitas palja käega kõike, mida viimati oli puudutanud Janne. Kõik tundus jääkülm, aga see külmatunne tuli talvest, mitte surmast. Ukse juures põrandal vedeles vana ülekuub, Maia tõstis selle nii ettevaatlikult üles, nagu oleks see Janne kirikukuub. Ta hoidis seda tükk aega süles, enne kui taipas panna nagisse, kus see tavaliselt rippus. See oli Jannele paljudel reisidel sooja andnud ja Maia meelest oli veidi kummaline, et see oli koju jäänud, kui Janne viimast korda teele asus. Edaspidi soojendab see mind või Augustit, mõtles ta kuube peoga silitades.

Tagasi ei saanud minna, enne kui ta on näinud kõike, mida peab nägema, et leina ja elu edasiminekut omaks võtta.

Ta hakkas koukima silku kibekülmast soolveest, mis ei külmunud jääks, olgu nii külm kui tahes. Ta tundis end nagu kõige armetum laps, kuni käesse elu tagasi tuli ja kinnas sai kätte tõmmatud.

20

TEEKOND LAIULT ÄRA

Tundus, et ta oli kaua ära olnud, kui tagasi jõudis ja tare ukse enda järel kinni tõmbas. „Kallid lapsed, väljas oo külm,“ ütles ta laste sõnatult küsivate pilkude all.

21