Nadja Yllner
Teda kutsuti KODUSISTUJAKS Koolist’ pisaratest ja võitlusest esikus
Teda kutsuti
KODUSISTUJAKS
Koolist’ pisaratest ja võitlusest esikus
Nadja Yllner
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
9
Selle raamatuga seoses olen koos oma tütre Lovaga läbi teinud ajarännaku. Mina olen küll kõik üles kirjutanud, enamik jutustatust on edasi antud minu pilgu läbi, aga Lova on aidanud mul meenutada. Ta on ka teksti lugenud ja öelnud, kui meie mälupildid lahknevad. Kui ma rääkisin talle mõttest meist raamat kirjutada, panin vaimu valmis vastuseks, et see on halb mõte. Ja kui ta oleks üles näidanud vähimatki kõhklust, poleks ma muidugi sõnagi kirjutanud. Aga tema seisukoht oli kindel: „Mulle tundus see tore mõte ja oli hea, et küsimusele tähelepanu pöörati. Ma tean, kui palju sa oled raamatuid otsinud, leidmata sellist, milles end ära tunda. Ja kui mina ise kodus olin, otsisin väga palju YouTube’ist teisi, kellel oleks samamoodi nagu minul – kes samuti ei suutnud koolis käia –, aga ma ei leidnud midagi. Ma mäletan, kuidas ma igatsesin kuulda teistest, kes on ka kodus, et ma ei peaks tundma ennast nii imelikuna.“ „Aga kas sind ei hirmuta mõte, et kõik saavad nüüd lugeda selle kohta, kuidas sa ennast tundsid, kui sul polnud kõik hästi?“ „Ei, sest see Lova, kellest sina kirjutad, ei tundu enam nagu päris mina. See on üks teine osa minust, mis oli siis, mitte praegu.“ Nadja Yllner Stockholm, jaanuar 2021
TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
EESSÕNA
NELJANDAS
12 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
VÕITLUS ESIKUS Ma panin Lovale tumepunase tutimütsi pähe ja lükkasin teda õrnalt üle läve. Siis sulgesin meie järel ukse, võtsin tal käest kinni ja ütlesin: „See läheb üle, palun tule nüüd.“ Pärast mõningast kõhklust hakkasid ta jalad aeglaselt edasi liikuma. Proovisin teda käsivarrest sikutada, kui kõndisin mööda kulunud kivitreppi kaks sammu temast eespool. Oli veel pime, kui me hoovi astusime. Kui Lova taas ütles, et tal on paha olla, sirutasin välja oma kümme sõrme ja küsisin: „Kui paha?“ Ta ei lausunud sõnagi, vaid osutas näpuga minu parema käe keskmisele sõrmele. Ühesõnaga kümnepalliskaalal kolm. Pole väga hull. Jõuluvaheaeg oli läbi, jõulupuud nagu hüljatud luukered muruplatsil kummuli. Jõulutähed rippusid veel akende ees ja puitfassaad säras uksevalgustite kumas kollaselt. Üle saja aasta olid kümneaastased nagu Lova mänginud seitsmes hoovis, mida ühendasid lahtised rattaparklatega kangialused. Üheskoos moodustasid kolmekorruselised tüüpilised Göteborgi majad Kolumbuse kvartali. Karl Johani kool oma 650 õpilasega asus otse kõrval. Kui meie magamistoa aknast välja küünitada ja vasakule vaadata, võis näha suurt neljakorruselist kollast tellismaja teispool Amiralitetsgatanit.
13 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
Kool avati 1925. aastal ja sestsaadik on selle uksest sisse kõndinud tuhandeid lapsi. Lapsi, kes vähimagi kõhkluseta jooksevad üles mööda nüüdseks ära tallatud marmortreppe, mööda kreekapärastest kujudest, läbi kõledate ja kajavate koridoride edasi klassidesse. Ma ei suutnud kuidagi mõista, miks pidi minu tütrel olema nii raske teha samamoodi. Kui me parima sõbra Kajsa välisuksest möödusime, küsisin: „Kas sa oskad kirjeldada, kuidas see „paha olla“ välja näeb?“ „Ta on seelikuga tädi,“ vastas Lova. „Olgu, mis värvi ta riided on?“ „Seelik ja kampsun on lillad.“ „Kas tal on nimi ka?“ „Jah, ta on Violetta.“ Mõtlesin, et halvast tundest oleks lihtsam rääkida, kui sellel oleks nimi, ja olin üllatunud, et vastus tuli nii kiiresti. Alles hiljem rääkis Lova, et valis nime noortesarjast „Violetta“, mida ta just sel ajal vaatas. Erinevate telesarjade vahel, mida Lova vaatas, pöördus ta alati tagasi lemmikute Tedi ja Barney juurde sarjas „Kuidas ma kohtasin teie ema“. Olles kõik 208 episoodi ära vaadanud, alustas ta otsast peale, ikka ja jälle. Tema Ameerika sõbrad oli koos temaga, kui ta süüa tegi, joonistas ja tualetis käis. Kusagil televiktoriinis oleks Lova kindla peale osanud vastata kõikidele küsimustele teemal „Kuidas ma kohtasin teie ema“. Neil päevadel, kui Lova jäi koju, sest tal oli paha olla, ei pidanud ta tundma üksindust ega igavust. Tal olid tahvelarvutis telekasõbrad, ja kui ta soovis vaheldust, mängis ta netis Star Stable’it. Kolmapäev oli nädala tipphetk. Siis uuendati mängu ja sinna ilmusid uued hobused ja uued ülesanded, mis tuli lahendada. Võib-olla oli kellelgi vaja abi porgandite toomisega saare teisest otsast. Tulevikus ootas meid ees ka päev, kui Lova kappas pigem animeeritud hobuste seljas Star Stable’is, kui sõitis päris talli.
14 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
Lova isa Tomas on teadusajakirjanik ja vabakutselisena on tal harva kindlad tööajad. Ta töötab palju kodunt ja on nii minu kui ka Lova turvapadi. Talle meeldib teha paljude koostisainetega toite ja just tema hoolitseb selle eest, et me igal õhtul kella seitsme paiku koos sööma istuksime. Ta on minust kuus aastat vanem ja kõige targem inimene, keda ma tean. Isegi kui me mõtleme erinevalt, mõistab ta alati, kuidas mina mõtlen. Sel hommikul, kui Lova ristis oma enesetunde Violettaks, jäi Tomas köögilaua taha istuma ja Dagens Nyheteri lugema. Meie poeg Nils, kes käis gümnaasiumi teises klassis, ei alustanud sama vara ja magas kõrvaltoas. Lova võitlus iivelduse vastu oli kestnud terve aasta. Esimest korda ilmus see jõulude ajal, kui Lova käis kolmandas klassis. Ma istusin diivanil ja Lova seisis diivani kõrval, kott mahekomme peos. Äkki tõstis ta teise käe suu ette ja välja tuli veidike seedimata toitu – katki näritud pähkel ja natuke šokolaadikreemi. Me vaatasime peaaegu lõbusalt teineteisele otsa, sest olime mõlemad ühtviisi üllatunud. Toona arvasime, et Lova oli lihtsalt liiga palju šokolaadi söönud. Me ei osanud aimata, et see imelik väike iiveldus oli tulnud, et jääda. Käisin Lovaga mõni nädal hiljem Majorna polikliinikus ja küsisin, mis võib sellist iiveldust põhjustada. Kui arst nägi, et kõik testitulemused olid korras, ütles ta, et Loval võib olla mingi kõhuviirus, aga see kindlasti taandub aja jooksul. Mõni kuu hiljem läksid Tomas ja Lova ühte teise kliinikusse vanas Televerketi majas. Ka sel korral võetud proovid ei näidanud midagi kummalist. Nüüd pakkus üks teine arst diagnoosiks maokatarri ja Lova tuli sealt tagasi Novalucoli retseptiga. Tomas ei uskunud hetkekski, et tabletid aitavad, kuid märkis, et ju tervishoid nii töötab. Antakse tablett. Kuna polnud võimalik teada, kui haigena Lova end õieti
15
Mõni nädal pärast kooliaasta lõppu tundis Lova end nii hästi, et me unustasime iivelduse ära. Puhkasime Sjöhagenis, väikesel saarel Söderköpingi lähedal ilma elektri ja voolava veeta, koha oli ostnud minu vanaisa 1940. aastatel. Teel sinna käisime läbi Dollarstore’ist ja ostsime täispuhutava kummikaelkirjaku, mille Lova välja valis. Nad said parimateks sõpradeks ja olid koos ööpäev läbi. Kui Lova istus vees kaelkirjaku seljas, oli tolle kael nii pikk, et nende silmad olid samal kõrgusel. Lova heledad juuksed, mis ulatusid peaaegu vööni, sädelesid õhtupäikeses. Ainult tema ja mina – ei kedagi teist, nii kaugele kui silm seletas. Ta harjutas kaelkirjaku treenimist ja pakkus, et teeb mulle väikese esitluse. Oli tuulevaikne ja vesi loksus kergelt, kui ta tegi aeglase pirueti. Ta hoidis mõlema käega kaelkirjaku kõrvadest kinni ja selgitas: „Ma juhin nagu sadulast, eks.“ „Ma arvan, sa saaksid palju punkte,“ ütlesin. „Jah. See on selline piaff-galopp. Emme, kas sa oskad piaffi?“ „Ei, mitte nii ilusasti kui sina.“ Mõni päev hiljem kaelkirjak suri. Õhk tuli visinal välja ja Lova kallist sõbrast sai plastihunnik. Lova nuttis ohjeldamatult kuni päikeseloojanguni. Kui oli aeg magama jääda, ütles ta mulle, et tahab lõpetada lihasöömise. Ta ütles, et oli kurbade pärastlõunatundide jooksul koos surnud kaelkirjakuga mõelnud nii: „Kui mina võin olla nii kurb, kui minu kummi kaelkirjak õhust tühjaks läheb – siis peaksin hoolima ka sellest, kui päris loomad surevad.“
TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
tundis, olime ebakindlad. Mõnikord jätsime ta koju, mõnikord õnnestus veenda teda kooli minema, kuigi tal oli süda paha. Viimaks saabus kolmanda ja neljanda klassi vaheline suvevaheaeg.
16 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
Haarasin mõttest kinni ja sestsaadik pole keegi meist söönud ei kaelkirjakuid, lehmi ega sigu. Ka linnud oleme rahule jätnud. Kui Lova neljandasse klassi läks, tundis ta end ikka veel hästi. Ta hakkas käima teatriringis ja kord nädalas ratsutamas. Sügisvaheajal sõitsime Rooma ja meie pere kõik neli last olid kaasas. Nils on seitse aastat vanem kui Lova ning vanemad õed Ellen ja Vera on 13 ja 14 aastat vanemad. Nad elasid juba mitu aastat Stockholmis, aga olid ikkagi Lova parimad sõbrad. Ellen, kes oli käinud Gamleby teleproduktsiooni kursusel, filmis Lovat, kui ta suud liigutas ja tantsis, ning lõikas siis kokku lahedad muusikavideod, kus Lova on nagu rokkstaar. Ja mitte keegi ei osanud teha prantsuse patse Lovale paremini kui Vera. Esimesel õhtul oma Itaalia Airbnb-korteris pressisime end kuuekesi kaheinimesevoodisse ja vaatasime filmi „Gladiaator“ – kindralist, kellest sai ori ja kes võitles oma elu eest Rooma areenidel, mida saime peagi oma silmaga näha. Kuna pilt oli sülearvutis väike, ei tundunud film nii hirmutav, kui võiks arvata. Ja Lova, kes kartis pigem kummitusi kui verd, leidis, et see oli väga tore. Järgmisel päeval trampisime üles Colosseumi tribüünile ja fantaseerisime sellest, kuidas kaks tuhat aastat varem tapeti juubeldava publiku ees ilusaid noori mehi. Lova oli ergas, tahtis rohkem näha ja kõndis mitu kilomeetrit, et jõuda õigesse restorani. Olime kindlad, et iiveldus on lõplikult kadunud. Ent siis tuli pime talv ja nüüd läksime taas kooli, seltsiks iiveldus. Just sel hommikul, kui „Violetta“ sai endale nime, sain lõpuks lasta kooli ees Lova käest lahti ja näha teda eemale kõndimas koos parima sõbra Kajsaga, kes oli meile järele jooksnud.
24 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
SALADUS Pärast piinarikast võitlust ukse juures, mis lõppes sellega, et Lova tõmbas end lahti ja jooksis minema, lõpetasime Tomasega tema käest tirimise. Proovisime veel paar korda ta jalgu saabastesse suruda, aga kui me ei suutnud teda kooli minema veenda, lasime tal koju jääda. Kuid iiveldus aina süvenes. Ja neil päevadel, mil me suutsimegi ta kooli viia, ei saanud me kindlad olla, et ta seal kogu päeva püsib. Kui ta klassis istus ja tundis, et nutt tuleb peale, läks ta koridori tualetti. Pärast kümmet minutit seal istumist hiilis ta koju. Esimene kord, kui see juhtus, paluti kahel Lova klassikaaslasel talle koju järele minna. Käik õnnestuski, aga teisel korral ei olnud see enam sama lihtne. Lova oli üksi kodus. Kui ta kuulis uksekella helinat, jooksis ta oma väiksesse tuppa ja peitis end laua alla. Seal istus ta vaikselt oma roosa pissihaisuse hamstripuuri kõrval. Ta nuttis ja kartis, et lapsed, kelle hääli ta ukse taga kuulis, murravad korterisse sisse. Ta keeldus ust avamast. Jaanuari lõpus juhtus koolis õnnetus, mis muutis Lova elu veelgi raskemaks. See juhtus kehalise kasvatuse tunni ajal. Osa klassist seisis pingil valvel ja moodustas niinimetatud Hiina müüri. Lova ja tema meeskond pidid sellest mööda
25
Ühel veebruarikuu pühapäeva õhtul, kui Lova käis neljandas klassis, lamas ta kõhuli põiki üle minu ja Tomase suure voodi. Tema pikad heledad juuksed olid pisaratest ja tatist märjad. Esmalt ütles ta, et ei taha enam kunagi kooli minna, ja siis tulid need sõnad – sõnad, mida ta oli endaga kaasas kandnud nagu saladust ja mida ma nüüd kuulsin tingimusel, et ei räägi neid kunagi kellelegi edasi: „Ma ei taha elada, emme.“ Kodus olime ainult Lova ja mina. Tomas oli Rwandas, kus ta täitis Rootsi Raadio abiorganisatsiooni MDO ülesannet, koolitades veel kaks nädalat raadioajakirjanikke. Lova rääkis mulle, et ta oli kaks korda seisnud sisehoovi avaneva akna all kontoritoolil ja kummardunud välja, et alla hüpata. Siis sirutas ta käe ja näitas punaseid jälgi. Ta ütles, et oli end meie köögikääridega küünraõndlast kriimustanud. See tundus täiesti ebareaalne. Vaid paar kuud varem olin teinud saatelõigu selle kohta, kuidas tundlikud ja enesevigastamise kalduvusega teismelised tüdrukud olid pandud koos Rootsi kõige ohtlikumate mõrvaritega Växjö kohtupsühhiaatrilisse kliinikusse. Saates kirjeldasin, kuidas tüdrukud reageerisid, kui nad olid eriti ärevad. Nad lõikusid käsi ja jalgu nugade ja žiletiteradega, sest tundsid, et see leevendab piinavat valu nende hinges. Nüüd muutusin ebakindlaks – kas Lova oli näinud minu telesaadet? Kui jah, siis kas mina olin talle õpetanud, et endale haiget tegemine võib olla meeldiv? Kas mina olin talle teed juhatanud, olgugi et teadsin – paremini kui enamik –, kuidas enesevigastamine võib kasvada üle millekski kohutavaks. Kõik tundus ebareaalne ja mul oli nii raske uskuda, et
TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
jooksma, ilma et neid kinni püütaks. Kui Lova üritas mööda joosta, põrkas ta ühe poisiga kokku ja kukkus nii rängalt, et rebestas üht sidet. Jalg läks siniseks ja paisus kaks korda jämedamaks. Ta pidi mitu nädalat hüppama haiglast antud karkudel. Koolis käimine oli ilma karkudetagi raske. Karkudega oli see peaaegu võimatu.
26 TEDA KUTSUTI KODUSISTUJAKS
Lova mõtleb oma sõnu tõsiselt. Mäletan, et mõtlesin, kuidas meil vedas, et elasime teisel korrusel ja mitte viiendal. Järgmisel päeval jäin Lovaga koju. Teisipäeval viisin ta kooli sotsiaaltöötaja Marianne’i juurde tingimusel, et ma ei paljasta tema saladust – et ta ei taha elada. Ja ma pidasin oma lubadust. Lova vaatas Zlatan Ibrahimovići pilti Brisi kaardimängus ja luges veidi selle kohta, kui raske temal oli koolis olnud. Siis tahtis Marianne Lovat kuulata. Mis nii raske on? Probleem oli selles, et Lova ise ka ei teadnud. Keegi meist ei saanud aru. Pärast seda läksime naaberkvartali Biscotti kohvikusse ja tellisime šokolaadiküpsiseid. Kui ma sõrmed välja sirutasin, osutas Lova minu vasaku käe nimetissõrmele – iiveldustase oli seitsme peal. Alles siis, kui hakkasime unistama kutsika võtmisest, tundsime mõlemad end veidi paremini. Õhtul läks Lova vanni, et leevendada iiveldust, mis oli kerkinud kümnepunktilisel skaalal üheksani. Pesumasin surises ta kõrval ja mina koristasin ära mõned tühjad šampoonipudelid. Siis istusin tualetipotile ja mõtlesin, et jätkan juttu sellest, milline koeratõug on kõige ilusam. Aga nii ei läinud. Lova, kes oli äsja üleni vee all lamanud, kerkis veest välja ja hüüdis meeleheitlikult: „Ma ei taha elada, emme!“ Tollal polnud ta veel isegi 11-aastane ja mina polnud mõistnud, et tema iiveldust võib nimetada ka ärevuseks.
Ühtäkki ta lihtsalt keeldus kooli minemast. Algas pikk ja käänuline teekond _ võitlus ärevuse ja depressiooniga. Rootsi ajakirjanik Nadja Yllner jutustab siin raamatus oma tütre loo. Liigutaval moel avab ta koolist kõrvale jäänud lapse maailma ja kirjeldab perekonna pingutusi keerulise olukorra lahendamisel, kuid esitab ka olulise küsimuse ühiskonnale: miks ei suuda üha rohkem lapsi koolis käia ning kuidas neid aidata? „Teda kutsuti kodusistujaks” on raamat kõigile, kes hommikuti oma lapsega esikus maadlevad, kõigile, kes meelitavad, anuvad, näägutavad ja pingutavad selle nimel, et laps kooli saada. Siit leiab äratundmist ja nõuandeid, aga ka terava kaasaja analüüsi. Kuid ennekõike on see raputav isiklik lugu sellest, kuidas Lovast sai – ja kuidas ta lakkas olemast – kodusistuja.
ISBN 978-9908-54-201-0