SISUKORD
Eessõna Sissejuhatus 1 MEDITEERIMINE JA VAIMU OlEMUS 2 TäNUlIKKUSE VOOg 3 TAASüHENDUS lOODUSEgA 4 SUHTED TAIMEDEgA 5 RITUAAlID JA MINEVIKU KOHAlOlU 6 lAUlUD, lOITSUD JA MUUSIKA VägI 7 PAlVERäNNAKUD JA PüHAPAIgAD 8 JäRElDUSED: VAIMNE PRAKTIKA IlMAlIKUl ......AJASTUl Tänuavaldused Kasutatud kirjandus Register
9 21 31 59 73 102 120 146 173 202 221 223 232
SISSEJUHATUS
Kõikidel religioonidel on vaimsed praktikad. Need praktikad aitavad meil astuda ühendusse teiste inimestega ja meist kõrgemate teadvuse vormidega. Veel hiljuti pidas enamik ateistidest ja sekulaarsetest humanistidest enesestmõistetavaks, et need praktikad on ajaraisk või kujutavad endast lausa ohtlikku mõistusevastasust. Kuid need hoiakud on muutumas, eriti tervishoiu ja üleüldise hüvangu küsimustes. Kuigi meditsiin on teinud tohutuid edusamme, ei anna see elule tähendust ega eesmärki, samuti ei anna see juhiseid, kuidas parandada oma suhteid teiste inimestega või juurutada tänulikkust, suuremeelsust ja andestusvõimet. Me ei oota arstiteaduselt selliseid asju. Need rollid kuuluvad religioonile ja tuleb välja, et neil on inimeste tervisele ja käekäigule suur mõju. Hiljutised teadusuuringud näitavad, et religioossed inimesed kannatavad keskmiselt vähem ärevuse ja depressiooni all kui mittereligioossed inimesed12; nad sooritavad vähem enesetappe13, suitsetavad vähem14 ning kuritarvitavad väiksema tõenäosusega alkoholi ja teisi narkootilisi aineid15. Suurem osa nendest uuringutest ei püüdnud eristada üksteisest erinevate vaimsete praktikate ja uskumuste mõjusid, aga kõikides religioonides on väga mitmeid praktikaid. Mõningaid nendest – näiteks tänulikkust ja mediteerimist – võib rakendada ka sekulaarses 12 13 14 15
Koenig et al. 2012, peatükid 7 ja 9. Ibid., peatükk 7. Ibid., peatükk 26. Ibid., peatükk 11.
22
RUPERT SHELDR AKE
kontekstis. Tuleb välja, et need praktikad on kasulikud isegi mittereligioossete inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kahekümnendal sajandil uskusid paljud inimesed, et teadus ja mõistus saavutavad peagi ülemvõimu ja religioonid kaovad vaikselt unustusse. Inimkond areneb lõpuks sekulaarsel mõistusel rajaneva ühiskondliku elukorralduseni ning vabaneb oma iidsete dogmade ja ebausu köidikutest. Kuid selle asemel, et välja surra, on religioonid alles jäänud. Islam pole kahanenud. Hinduism on elu ja tervise juures. Budismi prestiiž on kasvanud eelnevalt mittebudistlikes maades, osaliselt tänu dalai-laamale. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kristlus tõepoolest taandumas, aga see kasvab Sahara-taguses Aafrikas, samuti Aasias ja Vaikse ookeani regioonis, kus elab praegu rohkem kristlasi kui Euroopas.16 Venemaal oli riik Nõukogude ajal ametlikult ateistlik ning religiooni suruti toorelt maha, aga pärast seda, kui kommunistlik süsteem 1991. aastal otsa sai, on kristlaste osakaal rahvastikus kõvasti kasvanud. 1991. aastal määratles 61 protsenti venelastest ennast mittereligioossena ja 31 protsenti vene õigeusklikena; 2008. aastal ütles ainult 18 protsenti, et neil puudub religioon ja 72 protsenti vastas, et nad on õigeusklikud.17 Vastusena nendele ootamatutele suundumustele näeme sõjaka ateismi taassündi. Seda 21. sajandi antireligioosset ristikäiku juhivad niinimetatud uued ateistid, kellest kõige märkimisväärsemad on Sam Harris, kes on kirjutanud raamatu The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason; Richard Dawkins (The God Delusion18); Daniel Dennett (Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon) ja Christopher Hitchens (God is Not Great: How Religion Poisons Everything). Uued ateistid ei usu jumalasse, aga nad usuvad seda tugevamini materialistlikusse filosoofiasse. Materialistid oletavad, et kogu universum on teadvusetu, koosneb elutust mateeriast, mida valitsevad http://www.pewforum.org/2011/12/19/global-christianity-exec/. Külastatud 11. novembril 2016. 17 http://www.perforum.org/2014/02/10/russians-return-to-religion-but-not-tochurch/. Külastatud 25. novembril 2016. 18 Luul jumalast. Tallinn, 2011. Tõlkija Kaia-Leena Lass. 16
T E A D U S J A VA I M N E P R A K T I K A
23
ebaisikulised matemaatilised seadused. Loodusel puudub plaan ja eesmärk. Evolutsioon on pimeda juhuse ja füüsikalise paratamatuse tagajärg. Teadvus on suletud meie pähe ja eksisteerib üksnes meie ajudes. Jumal, inglid ja vaimud on ideed, mis asuvad inimeste teadvuses, seetõttu on nad suletud meie ajudesse. „Väljaspool“ puudub neil igasugune omaette eksistents. Materialistliku ususüsteemi perspektiivist vaadatuna paistab religioon ebausu ja rumaluse mülkana, see kujutab endast arengustaadiumi, millest inimkond on välja kasvanud. Ikka veel religioossed inimesed on kas nõrgamõistuslikud või eksiteele viidud; nad tuleks vabastada sellest valede vanglast, millesse nad on suletud, ja kui see ei õnnestu, siis tuleks vähemalt nende lapsed hariduse abil sealt ära päästa. Materialistlik maailmavaade on mänginud juhtivat rolli Euroopa ja Põhja-Ameerika ilmalikustumisel, millega on kaasnenud traditsioonilistes religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arvukuse vähenemine, seda eriti kristliku taustaga rahvakihtides.19 Tänases Euroopas osaleb kristlikes usutalitustes regulaarselt üksnes väike vähemus. Suurbritannias oli 2015. aastal korrapäraste kirikuskäijate osakaal 5 protsenti, 1980. aastal oli see olnud veel 12 protsenti.20 Palju suurem hulk inimesi, 49 protsenti, määratlesid end mittereligioossena. Valgete hulgas olid sellised inimesed enamuses.21 Kui Venemaa välja arvata, siis on kristlusesse uskuvate ja seda praktiseerivate inimeste arv vähenenud kõikjal Euroopas, seda nii katoliiklikes kui protestantlikes maades. 2011. aastal käis ajalooliselt katoliiklikul Prantsusmaal iga nädal jumalateenistustel üksnes ligikaudu 5 protsenti rahvastikust,22 mis on umbes sama palju kui ajalooliselt protestantlikus Rootsis.23 Isegi nendes riikides, kus katoSeda suundumust on põhjalikult ja läbinägelikult käsitlenud Taylor 2007. http://www. brin.ac.uk/figures/. Külastatud 8. novembril 2016. 21 http://www.lancaster.ac.uk/news/articles/2016/why-no-religion-is-the-new-religion/. Külastatud 8. novembril 2016. 22 http://about-france.com/religion.htm. Külastatud 8. novembril 2016. 23 http://www.pathwaystogod.org/resources/thinking-faith/religious-landscape-sweden. Külastatud 8. novembril 2016. 19 20
24
RUPERT SHELDR AKE
liku kirik oli väga tugev, on religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arv kivina kukkunud. Iiri Vabariigis käis igal nädalal missal ainult umbes 18 protsenti rahvastikust, 1984. aastal tegi seda veel pea 90 protsenti.24 Isegi Poolas, Euroopa kõige religioossemas riigis, oli iga nädal kirikus käivate inimeste osakaal 2011. aastaks langenud alla 40 protsendi.25 Suurem osa Euroopa riikidest on nüüd valdavalt sekulaarsed ning neid nimetatakse sageli postkristlikeks. Ühendriigid on aga religioossemad. 2014. aastal ütles 89 protsenti ameeriklastest, et nad usuvad jumalasse, 77 protsenti määratles end religioossena ja 36 protsenti käis iga nädal kirikus. Ateistide osakaal oli 3 protsenti, mis on palju vähem kui Euroopas.26 Kuid isegi USA-s on religioosne kuuluvus ja osalemine usutalitustes vähenemas.27 Nüüd on kõik muutumas. Materialismi fundamentaalsed oletused osutuvad väga küsitavateks, eriti siis, kui me vaatame nendele teaduse edukäigu valguses. Ma kirjutasin sellest oma raamatus The Science Delusion28 (mis USA-s anti välja pealkirja all Science Set Free). Viimastel aastatel on juba inimteadvuse olemasolugi selgitamine materialistide jaoks väga problemaatiliseks muutunud, sest viimased alustavad oletusest, et kõik – kaasa arvatud meie ajud – on tehtud teadvusetust mateeriast. Kui see on nii, siis kuidas saab teadvus tekkida just ajudes, kui see kõikjal mujal looduses puudub? Vaimufilosoofias nimetatakse seda küsimust „raskeks probleemiks“. http://www.irishcentral.com/news/numbers-in-irelands-catholic-church-continue -to-drop-stigma-attached-to-attending-mass-200315991-237575781. Külastatud 16. novembril 2016. 25 http://worldnews.nbcnews.com/_news/2013/03/05/17184588-as-church-attendancedrops-europes-most-catholic-country-seeks-modern-pope?lite. Külastatud 8. novembril 2016. 26 Hout, M., Smith, T. W., „Fewer Americans affiliate with organised religions, belief and practice unchanged“, Key findings from the 2014 General Social Survey, 2015: http:// www.norc.org/PDFs/GSS%20Reports/GSS_Religion_2014.pdf/. Külastatud 8. novembril 2016. 27 http://www.pewforum.org/2015/11/03/u-s-public-becoming-less-religious/. Külastatud 8. novembril 2016. 28 Dogmadeta teadus: uuriva vaimu vabastamine. Tallinn, 2014. Tõlkija Andres Tamm. 24
T E A D U S J A VA I M N E P R A K T I K A
25
SPIRITUAAlSUS VälJASPOOl RElIgIOONI
Eelpool kirjeldatud religioosse kuuluvuse ja usutalitustes osalemise vähenemisest tunnistavad suundumused ei tähenda seda, et enamikust inimestest oleksid saanud ateistid. Suurbritannias 2013. aastal läbiviidud uuringus nõustus ainult 13 protsenti täiskasvanutest väitega: „Inimesed on läbinisti materiaalsed olevused, kelles puudub igasugune vaimne element.“ Üle kolmveerandi kõikidest täiskasvanutest ütles end uskuvat, et „elus on asju, mida me ei suuda selgitada ei teaduse ega teiste tuntud meetodite abil“. Isegi end mittereligioossena määratlenud inimeste hulgas ütles 65 protsenti vastanutest, et on asju, mida ei saa selgitada ning rohkem kui kolmandik uskus mittemateriaalsete olendite olemasolu.29 Kuid sõltumata sellest, mida inimesed ütlevad oma enda uskumuste kohta, näitavad viimase aja uuringud, et vaimsed kogemused on üllatavalt sagedased – isegi nende hulgas, kes määratlevad endid mittereligioossena.30 Siin käib jutt surmalähedastest kogemustest, spontaansetest müstilistest kogemustest ja psühhedeelsete ainete mõju all saadud ilmutustest. Oxfordi Religioossete Kogemuste Uurimisüksus, mille asutas bioloog Sir Alister Hardy, küsis brittidelt: „Kas te olete kunagi tajunud millegi või kellegi kohalolu või väge (sõltumata sellest, kas te nimetate seda jumalaks või mitte), mis on erinev teie igapäevasest kogemusest?“ 1978. aastal vastas jaatavalt 36 protsenti küsitletutest; 1987. aastal 48 protsenti; 2000. aastal vastas juba üle 75 protsendi inimestest, et „nad on teadlikud oma kogemuse vaimsest mõõtmest“. 1962. aastal küsis Gallup ameeriklastelt, kas neil on olnud kunagi „religioosseid või müstilisi kogemusi“, millele vastas jaatavalt 22 protsenti küsitletutest; 1994. aastal vastas jaatavalt 33 protsenti ja 2009. aastal 49 protsenti.31 Theos, 2013. Mõningate eredate näidete kohta vaata Douthat, R., „Varieties of religious experience“.– New York Times, 24. 12. 16: http://www.nytimes.com/2016/12/24/opinion/sunday/varieties-of-religious-experience.html?_r=0. Külastatud 27. detsembril 2016. 31 http://www.philosophyforlife.org/the-spiritual-experiences-survey/. Külastatud 2016. aasta novembris. 29 30
26
RUPERT SHELDR AKE
Need tulemused ei tähenda tingimata seda, et vaimsed ja müstilised kogemused oleksid praegu sagedasemad kui varem, need võivad pigem anda tunnistust, et säärastest kogemustest rääkimise tabu on nõrgenenud. Paljud inimesed kartsid varem, et kui nad oma müstilistest kogemustest suu paotavad, peetakse neid kohe vaimselt tasakaalututeks. Kuid praegu on peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia taoliste „anomaalsete kogemuste“ suhtes palju avatumad ja nendest rääkimine on meie kultuuris nüüd palju lubatavam.32 Sekularism ei ole suutnud välja juurida huvi vaimsete sfääride vastu, ka vaimsed kogemused pole kuhugi kadunud.33 Ent paljude inimeste spirituaalsed huvid ja kogemused on nüüd traditsioonilistest religioossetest raamistikest väljaspool. Nii näiteks teevad miljonid inimesed joogat ja mediteerivad ilmalikus kontekstis. Me oleme tunnistajaks spirituaalsuse uutele vormidele, mis põhinevad peamiselt isiklikel kogemustel. Nad vastavad vajadustele, mida ateism ei suuda rahuldada. USUPUUDUSE KRIIS Sellised kompromissitud ateistid nagu Daniel Dennett ja Richard Dawkins ei usalda vaimsete kogemuste kirjeldusi ning tahavad need kas aju pettekujutelmade või keemiliste kõrvalnähtudena tähelepanuta jätta. Kuid kasvab nende ateistide ja sekulaarsete humanistide arv, kes on valmis sellistest kogemustest rääkima ning kes peavad taolisi kogemusi inimeste käekäigu jaoks isegi väga oluliseks. Lastekirjanikul Philip Pullmanil, kes on väljapaistev avalik ateist, oli noorukina müstiline kogemus, mis veenis teda, et universum on „elus, teadvusel ja sel on oma eesmärk“. Hiljutises intervjuus ütles ta: „Kõik, mida ma olen kunagi kirjutanud, isegi kõige kergemad ja lihtsamad asjad, on olnud kantud veendumusest, et see seisukoht on tõene.“34 http://www.philosophyforlife.org/the-spiritual-experiences-survey/. Külastatud 2016. aasta novembris. 33 Woodhead ja Catto 2012. 34 http://www.philosophyforlife.org/the-spiritual-experiences-survey/. Külastatud 9. novembril 2016. 32
T E A D U S J A VA I M N E P R A K T I K A
27
Filosoof Alain de Botton, keda kasvatati ateismi vaimus, on jõudnud järeldusele, et religioonist lahti öeldes muudavad ateistid oma elu palju vaesemaks. Oma bestselleris Religion For Atheists: A Non-Believers Guide to the Uses of Religion näitab ta, kuidas religioon teenib neid ühiskondlikke ja isiklikke vajadusi, mida puhtalt ilmalik elustiil rahuldada ei suuda. De Botton on kahe ilmaliku juudi poeg, kes tema sõnade järgi „panid religioosse usu samasse kategooriasse kiindumusega jõuluvanasse ... Kui selgus, et kellelgi nende seltskonda kuuluvatest inimestest olid salajased religioossed tunded, hakkasid mu vanemad näitama nende vastu üles säärast kaastunnet, millega koheldakse tavaliselt neid, kel on diagnoositud degeneratiivne haigus, ja mitte keegi ei suutnud neid enam panna selliseid sõpru tõsiselt võtma.“35 Oma kolmanda elukümnendi keskel elas de Botton läbi „usupuuduse kriisi“, nagu ta seda ise nimetab. Kuigi ta jäi pühendunud ateistiks, mõjus talle vabastavalt mõte, et religioonist on võimalik osa saada ilma mingeid religioosseid uskumusi omaks võtmata. Ta jõudis järeldusele, et tema jätkuv vastumeelsus religioossete ideede suhtes „ei saanud olla õigustuseks loobuda muusikast, sakraalehitistest, palvetest, rituaalidest, festivalidest, pühapaikadest, palverännakutest, ühistest söömaaegadest ja pühakirjadest“: Ilmalik ühiskond on ebaõiglaselt ilma jäetud tervest reast praktikatest ja teemadest, millega ateistid üldjuhul leppida ei suuda ... Sõna „moraal“ on hakanud meid hirmutama. Me läheme turri mõtte peale, et me peaksime kellegi jutlust kuulama. Me põgeneme idee eest, et kunst peaks hinge ülendama või et sel peaks olema oma eetiline missioon. Me ei käi palverännakutel. Me ei oska ehitada templeid. Meil puuduvad viisid, et väljendada oma tänulikkust. Iseteadlikud inimesed peavad eneseabiõpikuid absurdseteks. Me väldime vaimseid harjutusi. Võõrad inimesed laulavad väga harva koos.36 35 36
Botton 2013, lk 13. Ibid., lk 14.
28
RUPERT SHELDR AKE
De Botton ütleb, et „varastades“ need praktikad religioonilt, tahab ta ateistide elu rikkalikumaks muuta. Ta pöördub religiooni poole, et leida ideid, kuidas luua kogukondade ühistunnet, muuta suhted kestvamaks, saada jagu kadedus- ja väärtusetustundest ning leida rohkem kunstist, arhitektuurist ja muusikast. Teine ateist, Sam Harris, keda tuntakse tema religioonivastase poleemika poolest, on samal ajal järjekindel mediteerija. Ta veetis kaks aastat Indias gurude jalge ees ja teda pühendati Tiibeti dzogtšeni meditatsiooni traditsiooni. Oma raamatus Waking Up: Searching for Spirituality Without Religion kirjutab ta:
Spirituaalsus on endiselt suur auk sekularismis, humanismis, ratsionalismis, ateismis ja kõikides teistes kaitserajatistes, mille mõistlikud mehed ja naised püstitavad mõistusevastase usu vastu. Inimesed nii ühel kui teisel pool neid rajatisi usuvad, et nägemuslikel kogemustel puudub teaduslikus kontekstis koht.– kui selleks pole just vaimuhaigla koridorid. Seni, kuni me ei suuda rääkida spirituaalsusest mõistuspärastes kategooriates – tunnistades seejuures transtsendentsi võimalikkust.–, jääb meie maailm dogmatismi lükata ja tõmmata.37 Praegu pakub Harris internetis oma meditatsioonikursusi.38 Viimasel ajal laieneb kiiresti ka uus ateistlik kirik – Pühapäevakogudus (Sunday Assembly), mille asutasid 2013. aastal Londonis kaks koomikut: Sanderson Jones ja Pippa Evans. Selle teenistustel lauldakse, luuakse ühtekuuluvustunnet ja räägitakse innustavaid lugusid. Liikumise moto on: „Ela paremini, aita sagedamini, imesta rohkem!“ Jones iseloomustab ennast „humanistliku müstikuna“ ja loodab, et erinevalt varasematest humanistlikest rühmitustest suudab Pühapäevakogudus luua humanismi ekstaatilise või karismaatilise allharu.39 37 38 39
Harris 2014, lk 202–3. http://www.samharris.org/blog/item/how-to-meditate. Külastatud 9. novembril 2016. http://www.philosophyforlife.org/category/atheism/. Külastatud 9. novembril 2016.
T E A D U S J A VA I M N E P R A K T I K A
29
Mitmed vana kooli ateistid olid valmis tunnistama, et teaduslikult ilmutatud universum tekitas neis aukartust ja harrast imestust. Kuid see on ka ainus järeleandmine spirituaalsele subjektiivsusele. Ateistide ja sekulaarsete humanistide uus põlvkond uurib religiooni traditsioonilist territooriumi ja püüab sealt osa vaimsetest praktikatest oma ilmalikku elustiili üle võtta. Samal ajal uurivad teadlased vaimsete praktikate mõju rohkem kui kunagi varem. VAIMSETE PRAKTIKATE TEADUSlIKUD UURINgUD 20. sajandi lõpus jätkasid teadlased uuringuid, millega oli väiksemal määral algust tehtud 1970. aastatel. Nende huviobjektiks olid väga mitmed vaimsed praktikad, nagu näiteks mediteerimine, ühislaulmine ja tänulikkuse väljendamise rituaalid (see loetelu ei ole kindlasti ammendav). 2001. aastal andis Handbook of Religion and Health’is avaldatud põhjalik artikkel ülevaate rohkem kui 1200-st sellisest uuringust.40 Sel sajandil on taoliste uuringute arvukus oluliselt kasvanud ning eelnimetatud Handbook’i 2012. aastal avaldatud uues väljaandes käsitletakse rohkem kui 2100 algupärast, kvantitatiivset, andmetel baseeruvat uurimistööd, mis on ilmunud pärast 2000. aastat. Tulemused näitavad laias laastus seda, et religioossed ja vaimsed praktikad avaldavad mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas.41 Teaduse ja religiooni iganenud vastandamine on vale kaksikjaotus. Eelarvamustevabad teadusuuringud laiendavad meie arusaama vaimsetest ja religioossetest praktikatest. Selles raamatus käsitlen ma seitset sellist praktikat ja kirjutan nende mõju uurivatest teadustöödest. Ma ei võtnud siia kõikvõimalikke vaimseid praktikaid, vaid üksnes väikese valiku nendest. Järgmises raamatus42 kavatsen ma uurida neist veel mõnda. 40 41 42
Koenig et al. 2001. Koenig, et al. 2012. Sheldrake 2019.
30
RUPERT SHELDR AKE
Kõnealused praktikad on ühildatavad nii sekulaarse kui religioosse elulaadiga. Kõik need praktikad rajanevad kogemusel, mitte usul. Nagu ma järgnevalt näitan, mõjutavad aga uskumused nende praktikate tõlgendust. Nii näiteks on inimesed paljude sajandite vältel mediteerinud hinduistlikus, budistlikus, judaistlikus, kristlikus, muhameedlikus, sikhistlikus ja teistes religioossetes traditsioonides. Nad on teinud seda uskudes, et nende praktika ühendab neid inimestest kõrgemale ulatuva teadvusega. Materialistid eitavad põhimõtteliselt võimalust, et inimesest väljapoole jääv teadvus on olemas. Nad arvavad, et nende mediteerimisega seotud kogemused kujutavad endast vaid muutusi ajus, mis on kindlalt suletud nende pealuusse. Ent sõltumatult sellest, mida keegi usub, saavad inimesed meditatsioonist sageli abi ja see parandab nende elu. Need seitse praktikat, millest ma selles raamatus räägin, on omased kõikidele religioonidele. Palverännakud kuuluvad kõikidesse traditsioonidesse – hindud rändavad oma jumalatele ja jumalannadele pühendatud templitesse, looduslikesse pühapaikadesse nagu Kailase mägi või Gangese jõgi. Moslemid teevad palverännaku Mekasse. Juudid, kristlased ja moslemid lähevad Jeruusalemma. Lääne-Euroopas kõnnivad kristlased Santiago de Compostelasse, Rooma, Canterbury ja Chartres’i, Iiri katoliiklased lähevad iirlaste pühale mäele Croagh Patrickule ja Lough Dergile, nende pühale järvele. Kõikides religioonides püütakse astuda ühendusse inimesest väljapoole jääva maailmaga ning kõik nad üritavad luua vaimselt tähendusrikka suhte taimedega. Rituaalid on spirituaalsuse väljendusvahendid ning neid võib leida kõikidest religioonidest ja sekulaarsetest ühiskondadest. Loitsud ja laulud kuuluvad kõikidesse vaimsetesse traditsioonidesse. Iga peatüki lõpus pakun ma välja kaks viisi, kuidas te võite ise nendest praktikatest vahetult osa saada.
1. MediteeriMine ja vaiMu oleMus Kõikidest selles raamatus käsitletud vaimsetest praktikatest on mediteerimine kõige sissepoole suunatum. Mediteerivad inimesed astuvad oma argiaskeldustest välja ja istuvad tavaliselt suletud silmadega. Selles peatükis räägin ma kõigepealt sellest, mida mediteerimine endast kujutab. Seejärel räägin ma lühidalt mediteerimise ajaloost ning uuringutest, mis on tehtud selle mõjust füüsilisele ja vaimsele tervisele, ning näitan, kuidas mediteerimine mõjutab selles osalevate inimeste füsioloogiat ja ajutegevust. Lõpuks vaatlen ma mediteerimiskogemust üksikasjalikumalt ja teen sellest mõned järeldused, mis puudutavad meie arusaamist nii inimeste teadvusest kui ka meist kõrgematest teadvuse vormidest. Kõrvaltvaatajale paistaks vaikselt suletud silmadega istuv inimene vististi pigem palvetaja kui mediteerijana ja tegelikult ongi üks eriline palveliik – kontemplatiivne palve – oma olemuselt meditatiivne tehnika. Seesmine kogemus on sootuks teistsugune. Enamikus palveliikides suunatakse vaim endast väljapoole, sest tavaliselt palvetatakse teiste inimeste eest ja palutakse midagi. Sellised palved on millestki. Nad väljendavad soove. Mediteerimine toimub kavatsuste ja soovideta, selle sisuks on mõtetest lahtilaskmine. Ma ise nii mediteerin kui ka palvetan ja minu arvates sarnaneb üks neist sisse- ja teine väljahingamisega. Mediteerimine on nagu