Michaela von Kügelgen
Tagasi saarele Rootsi keelest tõlkinud Mari Tuulik
Originaal: Michaela von Kügelgen Hem till Halsterö Schildts & Söderströms 2026
Tõlkinud Mari Tuulik Toimetanud Tiiu Viirand Kujundanud Linda Liblikas Kaanefotod Shutterstock
Kõik õigused kaitstud Autoriõigus eestikeelsele tõlkele Mari Tuulik ja OÜ Hea Lugu
ISBN 978-9908-56-175-2
Trükkinud Books Factory
V E E B R U A R
1. p eatü kk
P
raam aeglustab käiku ja jääpangad kolksuvad vastu laevakeret. Sanne tõmbab beeži mohäärvillase mantli tihedamalt ümber, kaitseks külma veebruarituule eest. Miks ta küll mütsi kaasa ei võtnud? Saarestikus valitseb talvehallus, justkui oleks keegi kõik värvid kustutanud. Läbi uduvine märkab ta Ågreni punast mütsi. Mees seisab otsekui valves ning tervitab naist kerge peanoogutusega. „Kas sa hakkad linna poole sõitma?” pärib Sanne maale astudes. Ågren raputab pead ja napsab kipparilt Dagens Nyheteri, enne kui laev kai äärest tagurdades lahkub. „Nad unustavad mu ajalehe, kui mind kohal pole. Kõige eest tuleb ikka ise hoolitseda,” ütleb mees pilku Sannele pöörates. „Sind pole ma ka ammu näinud.” „Mhmh.” Otsene süüdistus. Selge see. Mida muud tal oligi oodata? „Teile noortele meeldib rohkem suurlinnas kui siin.” Ise on Ågren üks neid saarlasi, kes lahkuvad Halsterölt vaid kirstus. „Tervita Birgitit.” t a g a s i
s a a r e l e
5
Ågren astub reipal sammul saare poole. Sanne seisab veel, soovides, täpipealt nagu Ågren ütleski, et võiks laevale minna, kui see pärast saarestikus tiirutamist jälle suuna Stockholmi poole võtab. Kui laeva enam näha pole, pöördub Sanne saare poole. Ta lisab sooja saamiseks sammu, väljas on ligemale kümme miinuskraadi ja tuuleiilid kohisevad raagus puude vahel. Lumi krudiseb helepruunide poolsaabaste all. Need sobivad paremini linna kui metsaradadele. Sanne möödub teel Villa Hildast, mis sarnaneb rohkem kummitusmaja kui suvekohvikuga. Isegi kollane värv näeb pakase käes kuidagi luitunud välja. Tantsulava on lume all ning maja paljuruudulistele akendele on joonistunud jääkristallidest roosid. Halsteröl elab aastaringselt umbes viiskümmend inimest ligikaudu kümnel ruutkilomeetril, ent suvel mitmekordistavad elanike arvu saareelu nautivad stockholmlased. Eelmisel suvel käis siin lausa rekordarv külastajaid tänu sellele, et mamma koos Thomase ja Louise’iga äratas taas ellu Villa Hilda. Mälestus lühiromansist Thomasega paneb Sanne punastama. Eriti kui mõelda, et kohe algul oli ilmselge, et mees on huvitatud Louise’ist. Ning Sanne ei tahtnudki armuda. Mitte tõsiselt. Suhted Thomase ja Louise’iga võivad kujuneda pingeliseks ning seda Sanne taktitu käitumise tõttu eelmisel suvel, aga nad mõlemad on suuremeelsemad kui tema. Nad on Louise’iga paar korda linnas lõunatamas käinud ja Thomas on Maxi aidanud. Sanne ei tea, kas võib neid sõpradeks pidada, aga vähemalt vaenlased nad ei ole. Ning mõlemad armastavad Birgitit niisama palju kui tema. Sanne kiirustab Villa Hildast edasi, püüdes endas ärevust alla suruda. Mamma ei olnud viimasel korral tema ise. Kui Sanne eelmisel õhtul helistas, üritas Birgit jätta muljet, et 6
m i c h a e l a
v o n
k ü g e l g e n
kõik on nagu tavaliselt. Selge. Aga millal on ema millegi üle kurtnud? Ometi tundus Sannele, et miski on viltu. Mida lähemale Sanne lapsepõlvekodule jõuab, seda eredamalt talle meenub, miks ta on alati siit ära tahtnud. Siin on külm ja üksildane ning paganama kauge linnamelust. Kus restoranid, toidupoed ja suurepärane raamatukogu on jalutuskäigu kaugusel. Mitte tundidepikkuse laevasõidu taga. Kümme minutit hiljem seisab Sanne ema maja ees. Kunagi ammu olid selle seinad erkpunased ja majanurgad säravvalged. Nüüd koorub värv ja punased katusekivid näivad lumelaikude all väsinud. Ukse roheline värv sarnaneb pigem hallikaga. Sanne võiks sisse astuda, ent kaalub, kas poleks mitte mõistlikum enne koputada. Saarel ei lukustata kunagi uksi, välja arvatud jaaniööl, mil kutsumata külaliste tuleku risk tõuseb tunduvalt. „Küll oled sina alles nobe,” kuuldub elutoast Birgiti hääl. „Kust sa teadsid, et mina tulen?” Sanne kiikab ukse pealt tuppa ja näeb ema diivanil teki all lamamas. „Oi, ma arvasin, et Sebastian tuli. Mul on puud otsas,” ütleb ema. „Aga milline tore üllatus!” „Kui külm sul siin on.” Sanne trambib saapad lumest puhtaks, võtab jalast ja otsib endale esiku korvist villased sokid jalga. „Ma ju ütlesin, et puud on otsas,” kordab ema. „Aga kui tahad, mul on kohvi.” Sanne pomiseb midagi vastuseks. Punastest tellistest ahi, mis peaks hõõguma soojusest säärasel päeval nagu täna, on pime ja külm. Ta läheb kööki ja võtab endale korraliku kruusitäie kohvi. See on peaaegu soe. Villased sokid on pisut suured ja läbi kulunud kandade tunneb ta põranda külmust. Sanne pilk peatub seinakalendril. Möödunudaastane. Mamma, kes alati riputab kohe esimesel jaanuaril üles t a g a s i
s a a r e l e
7
uue kalendri. Sanne kirtsutab laupa ja vaatab enda ümber ringi. Kas siin pole mitte rohkem korrast ära kui tavaliselt? Ta surub koristamissoovi alla ja läheb elutuppa tagasi. „Kas kolimiseks on kõik valmis?” pärib ema. „Esmaspäeval käisin Oslos praktilisi asju ajamas. Me sõidame niipea, kui Maxil algab koolivaheaeg.” Sanne sätib end tugitooli diivani vastu, et ema silmitseda. Kas ta pole mitte pisut kõhnemaks jäänud? „On sul korter olemas? Ning Maxi jaoks kool?” „Firma on korraldanud meie ajutise elamise kuni suveni ja Maxi kool asub minu töökoha lähedal.” Pärast pikki läbirääkimisi Stockholmi korteriühistuga on tal õnnestunud korter alates märtsist välja üürida. „Nii et ma hakkan lõpuks paari nädala pärast tööle.” „Kas norra keeles või?” „Inglise keeles, taevale tänu. Aga mul on minu Norra noorsoosari „Skam”, kui peaksin hätta jääma.” Sannel õnnestub ema naerma ajada. Hoolimata sellest, et Sanne oli saate sihtrühma jaoks liiga vana, vaatas ta läbi kõik sarja osad. Viimast hooaega jälgis ta otse NRK saidil, sest ei jõudnud tõlget ära oodata. „Kahju, aga vaevalt mul läheb oma töös tarvis sõnu nagu peobuss ja sitapea.” „Ei või kunagi teada,” arvab ema ja nüüd on Sanne kord naerda. „Ma olen nii uhke sinu üle. Sa oled tubli ja teed, mida tahad,” jätkab ema. „Aitäh.” Sanne köhatab ega tea, kust otsast alustada. Tore oleks ju edasi naljatada, aga ta ei tulnud siia mitte selleks. „Kuidas sa ennast tunned?” „Väheke väsinult. Tänavune talv on raske.” „Ma ju näen, et siin on midagi enamat. Sa ei ole sugugi enda moodi.” Birgit pöörab pea ära otsekui trotslik laps, seejärel ohkab sügavalt. 8
m i c h a e l a
v o n
k ü g e l g e n
„Mul on kopsufibroos.” Kohvikruus Sanne käes peatub poolel teel suuni. Läheb veel pisut aega, enne kui ema öeldu temani jõuab. „Mida see endast kujutab?” küsib ta viimaks. „Et mul läheb järjest raskemaks hingata. Ma võtan seda pidurdavaid ravimeid, aga see ei näi palju aitavat.” Öeldu jõuab aegamisi Sanne teadvusse. Raske hingata? Ei näi aitavat? Kas ta oleks pidanud midagi aimama juba jõulude ajal, kui ema kogu aeg köhis? Siis ajas ema selle külmetuse süüks. Möödunud suvel jaanipäeva ajal vajus ta Villa Hildas keset tantsu kokku. Aga kõik läks tasapisi paremaks ning ema oli jälle tema ise. Muidu poleks Sanne mingi hinna eest Oslost tööd otsinud. „Miks sa midagi ei rääkinud?” küsib ta võimalikult neutraalsel häälel. „Ma ei tahtnud, et sa oma plaane peaksid muutma.” Sanne ei tea, kas olla tänulik või vihane. Ema ja tema ei helista, kui pole asja. Ja seda on harva. Aga nad on alati teineteisega rääkinud, kui asi on tähtis. Või kas ikka on? „Kui kaua siis ...” Sanne ei söanda lauset lõpetada. „Keegi ei tea.” Birgit köhatab nagu näidates haiguse tagajärgi. „Võib-olla mõned kuud või siis ka mõni aasta veel.” „Mõned kuud?” Sanne paneb kruusi käest, nii et kohv loksub kulunud lauale. „Nii et sa kavatsesid surra täielikus vaikuses? Ilma minule midagi ütlemata?” Ta on tarbetult häält tõstnud, aga kui ebamõistlik võib üks inimene olla? Nad pole ehk jõudnud kõigest rääkida, aga sa pead rääkima, kui sa surema hakkad. „Ma võin veel teab kui kaua elada,” vastab ema rahulikult. „Aga mõtle, kui ei lähe nii?” Ema tahab vastata, aga keegi koputab uksele ja astub kohe seejärel esikusse. t a g a s i
s a a r e l e
9
„Puud on kohal,” hüüab elutuppa astuv mees. Ta lööb näost särama, kui märkab Sannet. „Oi, tere, Sanne! Pole ammu näinud.” „Tere ...” „Sebastian Åkerholm, nagu sa näed,” tutvustab Birgit saabujat. Sebastian krabab peast karvamütsi, mis varjas poolt ta nägu ja pakse heledaid juukseid. Sannele meenub kooliaeg. Esimesest kuni üheksanda klassini sõitsid nad hommikuti koolipaadiga naabersaarele Klintale kooli ning pärastlõunal tagasi. Vanemaks saades käisid nad koos pidudel. Ilmselt olid paljud tüdrukud Sebastianisse armunud. „Sa ei käi siin kuigi sagedasti, või kuidas?” pärib mees samal ajal puid ahju kõrvale ladudes. Hääletoon ei ole süüdistav, kuid mõjub ometi kriitikana. Täpselt nagu Ågreni oma. Sanne, karjäärinaine Stockholmist, ei hooli oma vaesest haigest emast. „Sina siis aitadki mammat?” uurib Sanne, et juttu mujale viia. Ema ei ole sõnagagi maininud, et saare mehed käivad tal abiks. Mitte et Sannel oleks midagi selle vastu, aga kui ta oleks teadnud, et ema on raskelt haige ja vajab abi, oleks ta sõitnud siia tihedamini. Päris kindlasti oleks ta seda teinud. „Sebastian on siin ära parandanud kõik, mis parandamist vajab,” vastab Birgit, enne kui Sebastian vastata jõuab. „Ma olen väga tänulik selle eest.” „Kas panen põlema ka?” Sebastianil on madal hääl ning õladki laiemad kui Sanne mälestuses. Mees tõmbab ahjuukse lahti ja topib puud sisse oma jämedate kätega. Kätega, mis on teinud samu liigutusi tuhandeid kordi. „Küll Sanne pistab tule otsa,” noogutab Birgit Sannele julgustavalt. „Las harjutab.” 10
m i c h a e l a
v o n
k ü g e l g e n
Harjutab mida, tahaks Sanne küsida. Ta ei pea harjutama midagi säärast, mida peab tegema Halsteröl. Ei tule tegemist ega paadi vaierdamist tormise merega. Selle pärast ta siit ära minna on tahtnudki. Et kõigest sellest pääseda. „Oled kindel?” laseb Sebastian lahti käes olevast puuhalust. Sanne vaatab Sebastianile ja emale kordamööda otsa ning noogutab siis puhtast trotsist. Pagan võtaks, ta suudab tuld alla teha küll. Sebastian viipab korvile, mille ta sisse tõi. „Siit saad hakatist.” „Tänan.” Sanne astub otsustavalt ahju poole. „Köögis on kohvi,” teatab Birgit ja Sanne ohkab sisimas. Kas ta peaks nüüd tegelema külalisega, kui nad võiksid emaga omavahel rääkida? „Ma ehk võtaks ühe kiire kohvi. Sina, Birgit, teed nii head kohvi.” Sebastian kaob kööki ja Sanne sätib end ahju ette, kuhu Sebastian ladus äsja kena kuhila halge, nende vahele piisavalt õhuruumi jättes. Kähku pistab ta ahju vanadest ajalehtedest kokku keeratud tuusti, enne kui mees tagasi jõuab, kuid pilpaid korvis ei puutu. Ta tõmbab tikust tuld. Ajaleht võtab tuld, kuid leek kustub sama kiiresti kui süttis. „Pagan võtaks,” pomiseb naine ja võtab uue tiku. Selja taga kuuleb ta, et Sebastian on istunud samasse tugitooli, kust tema äsja tõusis. „Kuidas sul siis läheb?” pärib mees ja Sanne taipab, et küsimust ei esitatud talle. „Kord nii, kord naa, aga see külm on lihtsalt kohutav,” vastab Birgit. „Anna järgmine kord aegsasti teada, kui sul küttepuud otsas on.” Silmanurgast näeb Sanne, kuidas Sebastian tõmbab käega läbi paksude juuste. „Sa ei saa ju niimoodi elada.” „Sa ju alles üleeile käisid lund rookimas. Ma ei taha tülinaks olla.” t a g a s i
s a a r e l e
11
„Sa ju tead, et ei ole seda kunagi.” Sanne tajub seljal Sebastiani pilku, kui püüab tuld põlema saada, aga mehel on oidu mitte õpetama hakata. Viis tuletikku ja hulk paberit, lõpuks on tuli all ning Sanne söandab ümber pöörata. Ema ja Sebastian räägivad edasi, aga tema pole kuulnud sõnagi nende jutust. „Päris hästi. Isegi ilma hakatuseta.” Sebastian noogutab ahju poole ja paneb tühja kruusi lauale. „Aitüma, Birgit, kohvi eest. Ma ei taha kauem tülinaks olla, nüüd, mil Sanne on korraks külla tulnud.” Õuh. Need halsterölased ei säästa ikka sõnu oma kriitikat tehes. „Sina ei ole seda kunagi,” hüüatab Birgit. Sanne vajub tugitooli, higisena pärast seda, kui pidi publiku ees tuld süütama. Ta rüüpab nüüd juba jahtunud kohvi ning peab aru, kuidas nende jutuajamist jätkata. „Tal suri hiljaaegu isa,” ütleb ema, kui uks Sebastiani järel on sulgunud. „Nagu välk selgest taevast.” „Oi.” Sanne kõõritab esiku poole. Sebastiani habemeajamisvee lõhn hõljub veel kattel, mille ema on laotanud päevi näinud tugitoolile. „Kuidas tal läheb?” „Sa ju tead, kuidas sellega on.” Ei tea, tahaks Sanne hüüda. Ta ei tea tuhkagi, kuidas sellega on. Ja ta isegi ei taha teada.