Tööpõlgurid

MIDA??!

NE

HER

SOOL

OLI-V

Ü K S H I R M U S H O M MI K

„Veel! Korrata! Veel!!“ Jakob ärkab õuest kostva kära peale. Ta on esimene.

Magamistoas valitseb alles suur vaikus. Päike kõditab koolipõlgurite põski, aga unekotid ei tee teist nägugi. Jakob vaatab kella. Juba 5.15, nii et paras aeg teha algust hommikuse rituaaliga. Ikkagi suvi. Ikkagi kasvav laps. Ja see hea isuga laps vajab päeva esimest jäätist.

Ta paneb lühikesed püksid jalga, jätab ülemise nööbi lahti ja hiilib trepist alla.

Allkorrusel valitseb kaos. Igal pool vedeleb tekke ja patju. Õhk lõhnab kohvi järele. Aknalaud on täis määrdunud tasse ja küpsisepuru.

Jakob tõmbab sügavkülma ukse lahti ja hammustab ehmatusest pöidlasse. Kapp on tühi. Mitte ühtegi jäätist! Pole koorejäätist metsmaasikatega. Pole vaniljejäätist. Pole šokolaadiga

9

ega kondenspiimaga. Mitte midagi pole. Isegi haledat mahlapulka pole, mida lohutuseks lutsutada. Õues naerdakse. „Ole mees ja hoia!“ Jakob näeb läbi akna, kuidas isa jäätise kellegi kätte hoiule annab. Võtab siis hoogu ja teeb kastemärjal murul loperguse hundiratta. Kostab maruline aplaus. Jakobi isa kummardab ja sügab rõõmsalt kõhtu. See on sääsepunnidest kirju. Isa võtab jäätise enda kätte tagasi ja hävitab selle paari kiire ampsuga. Nii teevad ka teised vanemad.

Jakob vajub külmkapi ette kössi. „See pole normaalne,“ pobiseb ta. Kell on alles 5.20 ja juba on ta reedetud. Enda vanemate poolt. Üle poisi ümara põse veereb pisar.

10

SUHKRUL AKS

Jakob trambib vihaselt ülakorrusele. Kuigi ta on vahepeal ­pikkust visanud ega paistagi enam nii lai, väriseb trepp tema all ikka. Nüüd on ka Sume, Erik ja Simeon ärkvel. Jakob ei pea midagi ütlema. Sügav pettumus on tema sõbralikku näkku kirju­tatud. Koos venitakse trepist alla. Suurest otsaaknast paistab õues toimuv trall kenasti kätte.

Jakobi vanemad istuvad murul. Nägu jäätisega koos. Eriku ja Sume ema seisavad saunamaja ääres pea peal. „Proovige ka!“ karjuvad nad tuules kõikudes, „parim stressiravim üldse!“ Keegi jagab kommi. Simeoni isa tõstab oma naise pea kohale ja keerutab teda nagu propellerit. Ema kiljub hirmust.

Suur habemik keerutab muudkui edasi.

Sume isa otsib midagi muru seest. Sume süda läheb soojaks. Suur rahaboss on lõpuks hakanud huvi tundma taimede

11

ja putukate vastu. Aga ei. Mees leiab muru seest 50-eurose, suudleb seda hellalt ja pistab pidžaamapükste taskusse. „Nad pole üldse enda moodi,“ arvab pisike Simeon, kelle naha alt kumavad sinised veresooned. Poiss paneb kampsuni selga. Võrreldes teistega pole ta üldse kasvanud. Simeon teab, et selles on süüdi kohv, mida sauna taga salaja lürpimas käib.

Aga ta lihtsalt ei suuda vastu panna.

12

„Suhkrulaks,“ on Sume kuri ja silub paksu tukka. Ta püüab vähemasti hommikuti suhkrut vältida ja mõistab taolise käitumise täiega hukka. „Kohvilaks ka,“ lisab Jakob. „Tunni pärast on nad omadega õhtul. Lähme majakasse. Lauritsatel on äkki veel mõistus peas.“ Ükshaaval ronitakse aknast välja. Keegi ei taha õues lõbutseva seltskonnaga kokku põrgata. Ja mis neil üksteisele öelda olekski? „Kus meie jäätis on?“ Nad ju teavad vastust.

Jakob lahkub viimasena. Ta heidab pilgu sassis köögile.

Seis on väga nukker. Ja kell on alles 5.35.

13