Anagu armastus
Kord elas väike jänes nimega Aadu, kes armastas kodumetsa. Ta armastas päikest, mis paitas tema pehmet karva, ja ta armastas tuult, mis sahistas lehtedes. Aga kõige rohkem armastas Aadu vanaema, kes õpetas talle elu kohta tähtsaid asju.
Ühel päeval, kui Aadu vanaema külastas, leidis ta köögilaualt midagi erilist. Vanaema küpsetas just tema lemmikporgandikooki! „Vanaema, sa oled maailma kõige parem!“ hüüatas Aadu rõõmsalt.
Vanaema naeratas ja ütles: „Armas Aadu, armastus ongi nagu soe päikesepaiste. Kui sa seda jagad, siis tunned, kui ilus maailm tegelikult on. Sa saad vastu seda, mida jagad. Aga kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas tänulikkus on armastuse osa?“
Aadu kikitas kõrvu ja raputas pead. „Kuidas siis?“
Vanaema selgitas: „Kui sa oled tänulik kellegi headuse eest, siis sa näitad talle, et tema hoolivus on oluline. Näiteks täna, kui sa ütlesid, et ma olen parim, siis see tegi mu südame soojaks. Tänulikkus muudab armastuse veelgi tugevamaks! Kui sa jagad armastust ja teisi häid emotsioone, siis need võimenduvad. Head tunded ei ole nagu õunad, et kui jagad, siis saad ise vähem. Vastupidi, kui sa häid tundeid jagad, siis need mitmekordistuvad ja neid saab rohkem.“
Aadu mõtles veidi ja otsustas veel proovida. Ta läks ema ja isa juurde ning kallistas neid tugevalt.
„Aitäh, et te olete alati minu kõrval!“ ütles ta.
Sellest päevast alates sai Aadust kogu metsa kõige
tänulikum jänes, kes jagas armastust, tänulikkust ja kõiki teisi häid emotsioone kõigile, keda ta metsas kohtas.
Õppetund:
Armastus ei ole ainult sõnad või kingitused. See on ka tänulikkus nende inimeste ja hetkede eest, mis teevad meie elu kauniks.
Bnagu bänd
Väike karupoeg Bruno armastas tohutult muusikat. Metsas, kus ta elas, oli palju erinevaid helisid. Nagu näiteks õrn linnulaul, lehtede vaikne sahin ja oja kiire vulin. Aga Bruno hing soovis midagi enamat. Ta unistas bändist!
Ühel päeval kutsus ta kokku oma parimad sõbrad: rebasepreili Rebeka, siilipoiss Siimu ja teder Tõnu. „Teeme koos bändi!“ hüüdis Bruno õhinal.
Kõik sõbrad olid mõttest elevil, kuid peagi selgus, et koos mängimine polnudki nii lihtne. Siim ei suutnud kuidagi rütmi hoida, Rebeka kitarrikeeled kippusid segamini minema ja Tõnu unustas kõik laulusõnad ära. „See ei toimi!“ ohkas Bruno õnnetult.
Seda kõike oli pealt vaadanud vana tark öökull, kes ütles sõpradele rahustavalt: „Parimad bändid ei ole koos ainult muusika pärast. Need sünnivad ja kestavad sõprusest ja tänutundest üksteise suhtes. See on sõpradega koos olemine ja selle tegevuse nautimine.“
Bruno mõtles sellele hetke ja hakkas oma sõpru tänama: „Siim, ma olen tänulik, et sa nii väga proovid! Rebeka, ma armastan su püüdlust kitarrikeeli ohjata! Tõnu, sinuta poleks meie laul üldse nii täiuslik!“
Selle peale muutus midagi bändi liikmete emotsioonides ning teisedki sõbrad võtsid kaaslaste kiitmist tõsiselt. Kui nad aga
üksteist toetama hakkasid, kõlas muusika järjest paremini. Sõbrad olid koos ning nautisid õppimist ja arengut, mida nad harjutades kogesid.
Lõpuks metsasõprade ees esinedes oli nende bänd parim, mitte täiuslikkuse, vaid armastuse, tänulikkuse ja sõpruse pärast. See andis kõigile lootust, sest koosolemisest tunti tõeliselt rõõmu.
Õppetund:
Kui me oleme tänulikud üksteise pingutuste ja kohalolu eest, sünnivad ilusad asjad. Olgu see siis bänd või hoopis sõprus.