Tüdruk%2c kes sinust maha jäi näidisleheküljed

Jojo Moyes

Tßdruk, kes sinust maha jäi

Originaali tiitel: Jojo Moyes The Girl You Left Behind

Tõlkija: Mirt Väli Toimetaja: Angela Aasamets Kujundaja: Jan Garshnek

Copyright © Jojo’s Mojo Ltd, 2012 © Tõlge eesti keelde Mirt Väli ja Kirjastus Kunst, 2018

ISBN 978-9949-573-34-9 Trükitud trükikojas OÜ Trükikoda Koit www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

Tüdruk, kes sinust maha jäi

Esimene osa

5

6 

Jojo Moyes

Tüdruk, kes sinust maha jäi

7

1

St Péronne Oktoober 1916

M

u silme ees oli toit. Krõbedad baguette’id, mille puhasvalge sisu auras veel ahjusoojalt. Aegamisi mööda taldrikut laiali valguv küps pehme juust. Õhku täitis kaussides kuhjuvate aromaatsete tumedate viinamarjade ja ploomide hõng. Olin parajasti kätt välja sirutamas, et viinamarja võtta, kui mu õde mind peatas. „Jäta mind rahule, ma olen näljane,” porisesin ma. „Sophie. Ärka üles.”

Olin juustu maitset juba oma keelel tundnud. Nägin vaimusilmas, kuidas hõõrun soojale saiakäntsakale tüki Reblochoni ja haukan peale viinamarja. Mu suud ja ninasõõrmeid täitis külluslik magus aroom.

Nüüd asetses mu randmel aga õe käsi ja takistas mind. Taldrikud haihtusid, lõhnad hajusid. Üritasin neid kinni püüda, kuid need lõhkesid üksteise järel nagu seebimullid. „Sophie.” „Mida?” „Aurélien on nende käes!”

Keerasin end külili ja pilgutasin silmi. Õel oli peas puuvillane müts, nagu mul endalgi, et öösel soojem oleks. Isegi ta käes oleva

8

Jojo Moyes

küünla nõrgas valguses oli näha kaameks tõmbunud nägu ja suuri šokeeritud silmi. „Aurélien on nende käes. Alumisel korrusel.”

Mu pea hakkas selginema. Alt kostus meeste räuskamist, nende hääled kajasid munakividega sillutatud õuelt tagasi. Aedikus kaagutasid kanad. Pilkases pimeduses hõljus midagi kurjakuulutavat.

Tõusin voodis istuli, sikutades hommikumantlit endale ümber, ja üritasin süüdata öökapil asetsevat küünalt, mis ei tahtnud kuidagi tuld võtta.

Komberdasin õest mööda aknani, kust avanes vaade hoovile.

Võõra veoki esitulede valguses nägin sõdureid ja oma nooremat venda, käed ümber pea mähitud, üritades end püssipärahoopide eest kaitsta. „Mis toimub?” „Nad teavad sea kohta.” „Misasja?” „Härra Suel on meid ilmselt üles andnud. Kuulsin oma toast nende kärkimist. Nad lubasid Aurélieni endaga kaasa võtta, kui see välja ei räägi, kus siga on.” „Ta peab oma suu kinni hoidma,” laususin ma.

Me mõlemad kohkusime tagasi, kui kuulsime venna kisendamist. Sel hetkel oli mul raskusi oma õe äratundmisega: ta oli kahekümne nelja aastane, kuid nägi kakskümmend aastat vanem välja.

Teadsin, et tema hirm peegeldus mu enda näol. Juhtunud oli just see, mida olime kartnud. „Nendega on komandant kaasas. Kui nad selle sea üles leiavad,” sosistas Hélène hirmust väriseval häälel, „vahistavad nad meid kõiki. Sa tead ju küll, mis Arrasis juhtus. Nad teevad meist näidisjuhtumi. Mis küll lastest saab?”

Mõtted tormlesid mu peas ringi. Kartus, et vend võib meid välja anda, ajas mind hulluks. Mässisin salli ümber õlgade ja hiilisin kikivarvul akna juurde, et veel kord hoovis toimuvat kiigata.

Komandandi kohalolu andis mõista, et tegu ei olnud lihtsalt mingite purjus sõduritega, kes tahtsid oma viha mõne ähvarduse ja kerge kolkimise näol välja elada – me olime tõsises hädas. Tema kohalolu tähendas, et olime toime pannud kuriteo, mida tuli tõsiselt võtta.

Tüdruk, kes sinust maha jäi

9

„Nad leiavad sea üles, Sophie. See võtab neil vaid mõne minuti.

Ja siis ...” Hélène’i hääl jäi hirmuäratavast mõttest kurku kinni.

Mu pea oli täiesti tühi. Sulgesin silmad. Hetke pärast avasin need otsustavalt. „Mine alla,” sõnasin ma. „Teeskle, et sul pole aimugi, milles asi. Küsi komandandilt, mida Aurélien on valesti teinud. Räägi temaga, juhi ta tähelepanu kõrvale. Tee mida iganes, et mulle natukenegi aega anda, enne kui nad majja sisse tulevad.” „Mida sa teha kavatsed?”

Pigistasin õe kätt. „Mine nüüd. Ja ära räägi neile sõnakestki välja. Saad aru? Eita kõike.”

Mu õde kõhkles hetke, kuid jooksis siis koridori poole, öösärk selja taga voogamas. Ma ei usu, et olin end kunagi varem nii üksikuna tundnud kui neil sekunditel, kabuhirm kõri pitsitamas ja kogu perekonna saatuse koorem õlgadel lasumas. Jooksin isa töötuppa ja tuhnisin suure kirjutuslaua sahtlites, visates kogu nende sisu – vanad pastakad, paberilipakad, katkiste kellade jupid ja aegunud arved – põrandale laiali, kuni viimaks, jumalale tänu, leidsin, mida olin otsinud. Seejärel jooksin allkorrusele, avasin keldriukse ja tormasin külma kivitreppi mööda alla. Mu samm oli nüüdseks pimeduses nii kindlaks muutunud, et oleksin ka ilma võbeleva küünlaleegita hakkama saanud. Lükkasin eest raske ukseriivi ja astusin keldri tagaruumi, mis oli kunagi olnud puupüsti täis õllevaate ja head veini. Veeretasin ühe tünni kõrvale ja avasin vana malmist leivaahju ukse.

Põrsas, kes oli veel üsna väikest kasvu, pilgutas uniselt silmi.

Ta tõusis jalgadele, jõllitas mind oma õlgedest asemelt ja ruigas.

Kas ma olen teile põrsast üldse rääkinud? Me päästsime ta härra Girard’i talu rekvireerimise ajal. Nagu jumala kingitus oli vaene loom keset kaost teiste põrsaste hulgast minema ekselnud, kui neid sakslaste auto kasti oli aetud, ja kiiresti vanaema Poilâne’i kahara seeliku all lõpetanud. Oleme teda nüüd mitu nädalat tammetõrude ja toidujäänustega nuumanud, lootuses, et saame ta nii suureks kasvatatud, et kõigile natuke liha jätkuks. Mõte krõbedast seanahast ja mahlasest lihast oli Le Coq Rouge’i elanikke viimase kuu jooksul elus hoidnud.

Väljast kostus taas kord venna kiunatus. Sellele järgnes mu õe kärsitu ja tungiv hääletoon, mille katkestas järsult Saksa sõduri

10

Jojo Moyes

karm käratus. Siga vaatas mind elutarga ja mõistva pilguga, justkui oleks ta juba teadnud, mis saatus teda ees ootab. „Anna andeks, mon petit,” sosistasin ma, „muud võimalust lihtsalt ei ole.” Ja ma langetasin oma käe.

Mõne hetke pärast olin juba õues. Olin Mimi üles ajanud, käskides tal välja tulla ja tasa olla – laps oli viimaste kuude jooksul nii palju näinud, et oli ilma ühegi piuksatuseta allunud. Tüdruk oli hellalt oma väikevenda hoidnud, mulle otsa vaadanud, voodist välja roninud ja oma käe mulle pihku pistnud.

Karges õhus oli tunda talve lähenemist. Olime varasemalt õhtul natukene ahju kütnud ja tundsin nüüd enda ümber kerget tule hõngu. Silmasin läbi majataguse võlvialuse komandanti ja jäin hetkeks kõhklema. Tegu ei olnud meile tuttava Herr Beckeriga, keda me kogu südamest põlastasime. See mees oli kõhnem, ta lõug oli siledaks raseeritud ja ta oli tuima olekuga. Isegi pimeduse varjus oli näha, et tegu oli intelligentse mehega, mitte rumala jõhkardiga, ja see tekitas mus hirmu.

Uus komandant silmitses kaalutlevalt meie maja ülemisi aknaid, arutledes ehk endamisi, kas see hoone võiks Saksa vanem­ ohvitseridele paremat ulualust pakkuda kui Fourrier’ talu, kus nad hetkel ööbisid. Arvatavasti oli ta teadlik eelisest, mille meie maja kõrgest asukohast tingitud linnavaade talle andnuks. Hobusetall ja kümme magamistuba meenutasid aegu, mil meie kodu oli olnud üks linna edukamaid võõrastemaju.

Hélène oli põlvili munakividel, üritades kätega Aurélieni varjata. Üks ohvitseridest hoidis püssi ähvardavalt õhus, kuid siis tõstis komandant käe. „Paigal!” andis ta käskluse. Hélène kohkus ehmunult tagasi. Silmasin vilksamisi õe nägu, mis oli hirmust kangestunud.

Tundsin, kuidas Mimi käsi ema nähes mu pihus pingule tõmbus. Pigistasin teda julgustavalt vastu, kuigi kartsin kohutavalt. Siis astusin sammu ette. „Jumala eest, mis siin toimub?” Mu hääl kajas hoovis valjult.

Komandant, kellele mu hääletoon oli ilmselgelt üllatusena tulnud, pööras pea meie suunas. Ta pilgule avanes läbi võlvialuse hoovi kõndiv noor naine kahe lapsega, üks neist seelikusaba küljes

Tüdruk, kes sinust maha jäi

11

rippumas, pöial suus, teine sisse mähitud ja rinnale surutud. Mu öömüts asetses peas veidi viltu, valge öösärk oli nii kulunud, et kangast ei olnud naha vastas enam peaaegu tundagi. Palusin jumalat, et mu südame põksumine mehe kõrvu ei kostuks.

Pöördusin nüüd otse komandandi poole: „Missuguse arvatava kuriteo eest teie mehed meid seekord karistama on tulnud?”

Mõtlesin endamisi, et ilmselt polnud see mees kodust lahkumisest saati ühtki naist endaga niimoodi kõnelemas kuulnud. Hoovi täitnud vaikusega oli segunenud šokk. Mu õde ja vend keerasid end maas ümber, et mind paremini näha. Nad olid vägagi teadlikud, kuhu selline vastuhakk meid kõiki viia võis. „Ja teie olete?” „Proua Lefèvre.”

Märkasin, kuidas mees üritas silmadega mu abielusõrmust tabada. Ta poleks pidanud vaevaks võtma: nagu suurem osa meie kandi naisi, olin selle juba ammu toidu vastu maha müünud. „Proua. Meieni on jõudnud teave, et te varjate oma kodus ebaseaduslikku tapalooma.” Mees rääkis rahulikul toonil. Ta prantsuse keel oli rahuldav, vihjates eelnevatele ametikohtadele okupeeritud alal. Tegu ei olnud seda sorti mehega, kes oleks end ootamatust olukorrast häirida lasknud. „Tapaloom?” „Usaldusväärse allika sõnul hoiate te oma ruumides siga. Ilmselt olete te teadlikud, et direktiivi kohaselt karistatakse tapalooma varjamist administratsiooni eest vangistusega.”

Vaatasin talle otse silma. „Ma tean täpselt, kes teile sellist informatsiooni on andnud. Härra Suel, kas pole?” Mu põsed õhetasid, üle õla langev pikk punupats oli justkui elektrit täis. See torkis mu kukalt.

Komandant pöördus ühe oma käsilase poole. Ta luges mehe kõrvale pööratud pilgust välja, et olin tõtt rääkinud. „Herr komandant, härra Suel külastab meid vähemalt paar korda kuus, üritades meid veenda, et vajame oma abikaasade äraoleku ajal temapoolset lohutust. Tal olevat meile midagi väga erilist pakkuda. Kuna me oleme otsustanud, et ei soovi ta lahkust ära kasutada, maksab ta meile kätte kuulujuttude ja surmaähvardustega.”

12

Jojo Moyes

„Ametivõimud ei reageeriks, kui tegu ei oleks tõsiseltvõetava allikaga.” „Herr komandant, ma julgen väita, et see külaskäik tõestab vastupidist.”

Komandant vaatas mind pilgul, millest oli võimatu miskit välja lugeda. Ta pööras end kannal ringi ja suundus maja ukse poole.

Ma järgnesin talle, takerdudes sammu pidada üritades mitu korda pooleldi oma seelikusabasse. Teadsin, et ainuüksi komandandiga niisugusel moel rääkimist võidaks kuriteoks lugeda. Ometi ei tundnud ma sel hetkel enam hirmu. „Te vaid vaadake meid, komandant. Kas me näeme teie arvates välja, nagu me toituksime veisepraest, lambast ja seafileest?” Mees pööras end ümber ja piidles vilksamisi mu kondiseid randmeid, mis hommikumantli varrukate alt pisut nähtavad olid. Olin ainuüksi viimase aastaga keskkohast viis sentimeetrit kaotanud. „Kas teile tundub, et oleme end oma hotelli külluslikest toiduvarudest tohutult paksuks söönud? Kahest tosinast kanast on meil alles kolm. Kolm kana, keda meil on rõõm hoida ja toita, et teie mehed saaksid mune süüa. Me ise elame samal ajal leivast, mis on tehtud purust ja nii kehvadest kliidest, et me ei kasutaks seda loomasöödakski mitte. Saksa ametivõimud paistavad seda inimesele kõlbulikuks toiduks pidavat. Liha ja jahu kogused aina kahanevad.”

Olime tagumises koridoris. Komandandi kontsaklõbin kajas põrandaplaatidelt vastu. Ta kõhkles hetke, sisenes siis baari ja käratas mingi käskluse. Pimedusest ilmus välja sõdur, kes ulatas talle taskulambi. „Meil ei ole vastsündinute jaoks piima, meie lapsed nutavad näljast, me oleme toitainetevaegusest haiged. Ja sellest hoolimata võtate te kätte ja tulete keset ööd siia kahte naist hirmutama ja süütut poissi peksma. Kas te tõesti tulete meid ähvardama ja alandama, sest üks kõlblusetu mees levitab kuulujuttu, et me peame siin seapraega pidusööminguid?”

Mu käed värisesid. Pamp mu süles oli nihelema hakanud ja ma taipasin, et olin nii pinges, et olin teda liiga kõvasti hoidnud.

Astusin sammu tagasi, kohendasin ta ümber olevat rätikut ja ümisesin talle vaikselt. Seejärel tõstsin taas pea. Ma ei suutnud varjata oma hääles kõlavat kibedust ja viha.