Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja ... Punamütsike

Ühel hommikul otsustas suur kuri hunt, et käes on aeg õpetada oma neljateistkümnele kutsikale üht-teist olulist.

DID N U AH MID ÖÖVADis rõivais S unase

id p id ikese t druku ä V 1.

Joo

nis

1

„Tulge kõik siia, kullakesed.

Tänane tund on söögist!” „Jippii! Hurraa!” hüüdsid hundikutsikad. „Nii, mida hundid söövad?” küsis hundiissi.

„Põrsaid!” „Peekonit!”

„Mis minusse puutub, siis mina almastan väga peekonit!” kuulutas Lisett innukalt.

Hundiissi jätkas. „Ja kelle söömisest kõik hundid unistavad?” „Kena pontsaka tüdruku söömisest!” hüüdsid hundikutsikad kooris.

„Ja kes läheb otsima väikest punaseis rõivais tüdrukut?” „Meie!” „Sina oled liiga väike, Lisett” teatas hundiissi. „Otsi sina hoopis kastme jaoks seeni.”

NDID MIDA HU SÖÖVAunDaseis seid p uid 1. Väikeis druk rõiva t

Joonis

1

n Joo

is 1

Lisett oli päris solvunud, et tal ei lubatud teha seda, mida suurtel vendadel.

Kuid ta vĂľttis korvi ja kadus metsa.

Suure puu taga kohtus ta kummalise olendiga, kes oli üleni punasesse riietatud.

„Hei, sina, punastes lõivastes! Kes sa oled?” päris Lisett. „Eee... Mina olen Punamütsike, sa totuke!”

„Tele!”

„Kollas!”

hüüdis hundipiiga.

Ja ta kiirustas isa otsima.

„Ma leidsin ta üles!

Ma mälkasin teda metsas!” „Kõss! Ära sega meid,” ütles Susi, kes õppis küüniseid kasutama.

„Aga ma leidsin Punamütsikese üles!“

„Tore, tubli. Väga tubli,” vastas hundiissi, endal mõtted muude asjade juures. „Hästi… kui leidsid ta üles, siis ... siis too meile õige tema võikarbike.”