PEATÜKK
Elanike arvu poolest oli Fjellbergi vald suhteliselt väike. Oma pika rannajoonega oli see surutud suurte rahvarohkete naabervaldade vahele. Suurusest ja asukohast hoolimata oli Fjellberg üks Norra rikkamaid valdu, kus olid võimsad kalavarud, palju kalakasvatusi, mitmekülgne tööstus ja turism. Lisaks olid ettenägelikud poliitikud omal ajal paigutanud Fjellberghavni, valla suurimale tiheasustusalale, maakonnahaigla. Meditsiiniteenuse regioonideks ümberkorraldamisel 2001. aastal oli haigla nimi muudetud Fjellbergi haiglaks, kuid rahvas nimetas seda puhtast trotsist ikka veel maakonnahaiglaks.
Läbi valla vingerdas loiult kaardudes äsja valminud kaherealine maantee. Selle ääres leidus palju pärle, mida autoaknast ei näinud, ja üks neist oli Fjellberghavn. Teest allpool, mürast ja sissevaatest varjatult, ulatus mere ja skääride äärde asula, mis põhiliselt koosnes madalatest puitmajadest kitsaste tänavate ja munakivisillutisega nõlvade ääres, moodustades maalilise segu Sørlandi idüllist ja vanast Bergeni stiilist. Läbi Fjellberghavni kulges joonsirge Peatänav. Seal asus Peri Grillköök, teel, mis oli olnud peamine liiklustrass läbi asula, kuni kiirtee selle üle võttis. Peatänaval oli kaks kõrvaltänavat, mis viisid ühelt poolt üles maakonnahaigla ja teiselt poolt kiirtee ümbrusse, ning siis veel järsk Sadama tänav, kus elas Hoff, see viis alla sadama poole. All olid ka suvilarajoonid, kaljud ja skäärid, mis puhkajaid nii vaimustasid.
Fjellbergi politseijaoskond asus Sadama tänava alumises osas nurga peal rahvarohke väljaku ja sadama ääres vanas puumajas ning Hoffi kodu jäi sealt üle tänava. Maja kuulus politseiülemkomissar Ole Vikile endale. Sarnaselt Hoffi maja ja enamiku teiste keskust ümbritsevate hoonetega oli see vanas stiilis valge puuhoone. Pärast lahutust mõned aastad tagasi ja pärast seda, kui Ole Vik oli saanud isa surma järel korraliku
päranduse, oli ta haaranud võimalusest ja ostnud hoone, kui see müüki pandi. Seejärel oli ta teinud endale pööningukorrusele suure mõnusa korteri, kus oli katuseterrass ning uhke vaade sadamale ja skääridele. Ülejäänud maja rentis ta muu hulgas välja omaenda tööandjale.
Inimesed hüüdsid maja politseijaoskonnaks. Oma kätega oli Ole Vik kulutanud tuhandeid tunde, et taastada hoone vanade jooniste järgi, ja ta tundis selles enam kui saja aasta vanuses majas enam-vähem iga viimast kui lauda. Tema jaoks oli korteri asukoht mõne trepiastme kaugusel jaoskonna ruumidest ideaalne, kuna niimoodi sai ta olla elanikele kättesaadav ja pakkuda turvatunnet ööpäev läbi. See filosoofia tuli sel suveööl tõeliselt kasuks. Kui Per Hoffi karjed üle Sadama tänava kaikusid ja ajasid kuklakarvad püsti neil, kes veel üleval istusid ja sooja valget suveööd nautisid, magas Ole sügavaimat und. Tema ei kuulnud ühtegi häält. Küll aga ehmus üles mustvalge borderkolli Birk, kes oli koridoris vaibal sügavalt maganud, kõik neli jalga õhus. Ta keeras end ümber ja kargas läbilõikavalt haukudes püsti.
Selleks, et Ole Viki üles äratada, jäi sellest väheks, sest mehe võime magada oli haruldane. Kuid pärast kolmandat haugatust hakkas ta liigutama ja lõi segaduses mühatades silmad lahti. Järgmisel sekundil helises uksekell.
Mis toimub? Küsimus kihutas läbi Ole uduse pea, samal ajal kui ta voodis istukile tõusis ja lüliti järele kobas. Uksekell helises uuesti ja Birk haukus metsikult.
„Ja-jah, aitab nüüd, Birk!“ Ole ajas end jalgele, uksekella helistati muudkui edasi.
„Ma tulen, ma tulen,“ kähistas Ole ja manööverdas oma poolpalja keha koridori, kus Birk ukse juures seisis ja saba liputades ootas, justkui öeldes: „Kas sa ei kuule, et meile tuleb külalisi, ülemus? Tee nüüd kiiresti!“
„Tubli poiss.“ Ole haaras uksetelefoni toru.
„Halloo, jah!“
„Siin Hoff – siin Hoff! On juhtunud midagi kohutavat! Sa pead mind sisse laskma! Tee ruttu … tee ruttu!“
Koka hääl kriiskas telefonis.
Ole püüdis oma uinunud ajukäärud liikuma saada.
„Kurat küll – mis Hoff?“
„Hoff! Per Hoff! Peri Grillköögist! Sa ju tead mind!“
„Ah jaa, Kokk? Jumal küll, inimene, ütle siis seda kohe!“
Ole vajutas alistunult nuppu, et ust avada.
„Tule otse üles, neljas korrus,“ ütles ta. „Ma panen seni riidesse.“
Ta viskas toru ära ja läks magamistuppa.
Ta polnud kunagi mõelnud, et Kokal võiks ka mingi teine nimi olla – ja veel Hoff. Kuid Hoffi tundis ta kohe kindlasti. Tõenäoliselt oli ta tolle mehe üks parimaid kliente. Ei läinud päevagi, ilma et ta oleks Koka grillköögis käinud ja endale valmis õhtusööki, saia ja vorsti või hamburgerit sisse ajanud.
Ole kiskus seljast liiga kitsa särgi ja tõmbas ülle polo, mis oli samuti liiga kitsas ja pigem rõhutas tema suurt keha kui varjas seda. Et Ole oli kaotamas kontrolli kaalu üle, piinas teda tegelikult rohkem, kui ta tahtis tunnistada. Isegi nüüd, kui ta püüdis kiirustada, oli ajul aega saata välgukiirusel kriitilisi mõtteid, kui mees sviitrit selga sikutades aeg-ajalt oma alasti ülakeha silmas. Ta ei näinud hea välja. Ta teadis, et oleks pidanud ammu spordiklubis aja kinni panema ja et salendav kuur oleks olnud omal kohal juba 15 kilogrammi varem. Oli nii palju asju, mida ta oleks pidanud, tahtnud ja sunnitud olnud tegema, ning taolised mõtted vupsasid sellistel puhkudel ikka välja, et siis kohe saada lükatud alateadvusse, kus need kuhjusid kokku kõigi teistega, mille pärast tal südametunnistus piinas ja mida ta oli maha surunud. Aeg-ajalt naasid need justkui koondunud väena, nagu ehtne Napoleoni armee, ja tungisid teadvusse kõike varjutava häbitundena.
Selle tulemusena materialiseerus tema sisemise silma ette kohe hamburger salati ja kastmega. Muidugi sellepärast, et Kokk oli teel üles, tõdes Ole aju teadlik osa. Mühatades istus ta voodi servale ja hakkas jalga ajama vabaajapükse. Sokkidest ta loobus, liiga raske oli kummarduda ja neid endale kiirelt jalga saada, ning torkas paljad jalad ruttu mokassiinidesse, mis
seisid voodi all. Ta tõmbas käega läbi paksude sassis juuste, asjatult lootes, et need natukenegi korda saavad, ja tegi samaväärse katse habemega. Kui ta end püsti ajas, kõlas uksele äge koputus. Birk haukus uuesti.
„Ma tulen!“ Ole kiirustas koridori ja andis koerale käsu lamada.
Birk kuuletus kohe ja Ole avas ukse. Uksest koperdas sisse surnukahvatu Per Hoff. Mees ahmis õhku.
„Sa pead mind aitama! Keegi on nad tapnud! Mõlemad! Maha löönud!“ Hoff oli hüsteerias, Ole haaras tal õlgadest ja hoidis teda kinni. Mees vahtis talle silma.
„Kelle tapnud?“
„Kuninganna … Hertsogi … nad mõlemad!“
„Ja kes on Kuninganna ja Hertsog?“ Politseiülemkomissari sügav hääl kõlas üle ruumi.
Hoff ahmis õhku.
„Lind … ja … ee … minu kass.“
Ole keha lõdvenes veidi. „Kas keegi on ära tapnud sinu linnu ja kassi, kas sa seda mõtled?“
„Jah! Kuninganna … ta on … ja Hertsog … ei, ma ei suuda …“
Paistis, et Hoff hakkab kokku vajuma, ja Ole võttis tal ettevaatlikult õlgade ümbert kinni.
„Lähme istume elutuppa ja rahuneme veidi,“ ütles ta. „Ma arvan tõesti, et seda vajame nii sina kui mina.“
Ta näitas teed läbi koridori edasi suurde heledasse elutuppa ja suunas Peri tugitooli.
Ole tõmbas tooli Koka juurde, istus ja silmitses teda. See oli talle uudiseks, et mees on kiilas, asi oli muidugi selles, et ta nägi Kokka alati tolle söögikohas ja seal kandis Hoff kokamütsi. Nüüd nägi mees välja hoopis teistsugune, mõtles ta. Ja keegi oli Hoffi surmani ära hirmutanud. See oligi asja tuum, mitte see, et lind ja kass olid tapetud.
„Räägi mulle nüüd kõik ära,“ ütles Ole rahustavalt. „Kohe täiesti algusest peale, nii rahulikult, kui suudad. Et saaksin sind aidata, pead sa kõigepealt mind aitama.“
Hoff sai aru, mis ta öelda tahtis. Ta kuivatas varrukaga silmi, ajas selja sirgu ja vaatas politseiülemkomissarile nõrga andekspaluva naeratusega otsa. Siis hingas sisse ning hakkas kokutades ja katkendlikult rääkima.
Ole kuulas tähelepanelikult ja pahameel kasvas temas, kui ta kuulis, kuidas Kuninganna ja Hertsog olid pidanud elu jätma. Lõpetades vajus Per justkui kokku.
„Kas sa näitad mulle seda?“ küsis Ole, kuid tegelikult teadis vastust juba ette.
Hoffi silmad läigatasid paaniliselt. „Minu juures? Kas sa tahad, et ma tuleksin … sinna … selle juurde?“
„Ainult kui sa suudad, muidugi.“
„Ei, seda ma ei suuda. Ma ei saa. Ei suuda.“ Kokk peitis näo kätesse ja tema õlad hakkasid värisema. „Kes ometi võis midagi sellist teha?“ lausus ta oiates sõrmede vahelt. „Nad olid vaid lahked ja usaldavad lemmikloomad. Mis sorti … mis sorti … koletis see on, kes Fjellberghavnis ringi liigub?“ Ta tõstis pea ja vaatas politseiülemkomissarile meeleheitlikult otsa.
„Ma mõtlesin küsida sama,“ ütles Ole. „Me oleme sunnitud selle välja selgitama, kas pole? Kas sa oskad kedagi pakkuda? Kas mõni inimene sinu lähedasest või kaugemast tutvusringist võib sinu vastu näiteks mingit vimma kanda? Kes võis tulla mõttele sulle seda teha?“
„Motiiv?“ Per vaatas Olele küsivalt otsa ja tema pilk muutus kaugeks. Hoffi peas kihutasid mõtted. Kas Markusel võis olla motiiv midagi sellist teha? Ei, pole võimalik. Markus on aumees. Roar siis? Ei. Tema lihtsalt ei ole selline, isegi kui ta tihti käitub üleolevalt. Maria? Ei, tõepoolest, see välistas end ise. Aga Britt? Ei … Laubale tekkisid sügavad kortsud ja need levisid kaugele üle tema kiila pea. „Mul ei ole kellegagi vaenu, niipalju kui ma tean,“ lisas ta mõtlikult. „Ei ole ma kedagi ka vihale ajanud. Mitte ühtegi inimest. Mitte kedagi.“
Ta peitis näo uuesti kätesse ja tema keha hakkas taas värisema. Politseiülemkomissar pani talle käe õlale.
„Ära mõtle sellele rohkem, Per,“ ütles ta, „me selgitame selle välja.“
Ta heitis pilgu kellale ja tõdes, et see oli pool üks.
„Ma palun valveteenistuse korrapidajal kuriteopaiga enda kontrolli alla võtta,“ lisas ta. „Kas uks on lukus?“
„Ei.“ Kokk raputas pead ja vaatas üles. „Ma arvan … ma ei ole kindel. Võib-olla on pärani lahti. Jumal seda teab … ma lihtsalt … jooksin.“
„Siis peame kiirustama. Anna mulle mõned sekundid.“
Ole tõusis ja marssis raskete sammudega magamistuppa mobiiltelefoni järele. Ta helistas politseikonstaabel Cecilie Hopenile, kes oli sel ööl kodus valves.
Mõned minutid hiljem oli Ole tagasi.
„Konstaabel Hopen tegeleb sinu elamisega,“ ütles ta, „ja võin sulle lubada, et juhtum on kindlates kätes.“ Ta kõhkles pisut ja laiutas vabandavalt käsi. „Kuramus, ma ei ole sulle midagi juua pakkunud. Mis võõrustaja ma küll olen?“
Kokk naeratas jõuetult. „Sa oled kindlasti ise ka šokis,“ ütles ta viisakalt käega tõrjuvat liigutust tehes. „Mina ei soovi midagi, aga suur tänu sellegipoolest.“
Ole istus noogutades.
„Mis nüüd juhtub?“ uuris Per.
„Nüüd teeb Cecilie Hopen kuriteopaiga esialgse ülevaatuse, kogub asitõendid ja piirab kinnistu ära. Homme hommikul võtavad kriminalistid tehnilised jäljed.“
„Papagoi ja vana isase kassi pärast?“ Hoff vaatas talle skeptiliselt otsa.
„Ei.“ Ole vaatas vastu. „Õigusrikkumiste pärast, mis pandi kindlasti toime, et tekitada tõsist hirmu. See asjaolu on seaduses selgelt defineeritud.“
„Ah soo, et nii siis.“ Per kuivatas väriseva käega nägu. „Aga siis pannakse see asi kindlasti riiulile … kuna … tõendite seisu tõttu.“ Ta naeris kähedalt, peaaegu pilkavalt. „Pärast kõiki sissemurdmisi grillkööki on mul kodus hunnik neid teie standardkirju. Mitte midagi ju ei tehta.“
Ole naeratas relvitukstegevalt. „Kas me hakkame nüüd selle üle arutlema?“ küsis ta. „Võime seda vabalt teha, aga sel juhul pead sa ülejäänud öö üleval olema.“ Ole vaatas talle väljakutsuvalt otsa.
Kokk raputas pead. „Ei-ei, ma tean, millega sa tegeled, Vik. Ma ei mõelnud seda nii, olen lihtsalt nii … nii …“
„… šokis võib-olla?“ Politseiülemkomissar naeratas, hääles soojus. „Põhjust on küllalt.“
Ta vaatas meest hetke hindavalt.
Kokk oli kahvatu ja kurnatud, käed värisesid endiselt ja ta nägi õnnetu välja.
„Per, sa oled kogenud midagi väga valusat,“ ütles Ole kaastundlikult. „Minu hinnangul pead sa saama professionaalset abi, et seda läbi töötada. Ma võtsin endale vabaduse helistada maakonnahaiglasse, kui olin helistanud Cecilie Hopenile, ja öövahetus on valmis sind vastu võtma. Ma sõidutan sind nüüd sinna ega taha mingit vastuvaidlemist, saad aru?“
„Kriisipsühhiaatria …“ Kokk raputas alistunult pead ja ta silmad läksid jälle märjaks. „Ma olen alati arvanud, et see on mingi jama.“
„Ära unusta, et su kodu on kuriteopaigana suletud,“ lausus politseiülemkomissar. „Kuhu sa üldse läheksid?“
Per Hoff naeratas kahvatult. „Ei …“
„Hästi.“ Ole tõusis. „Siis oleme kokku leppinud. Hakkame minema.“
Mõned minutid hiljem istusid nad Volvos teel üles mööda Sadama tänavat. Maja number neli, Hoffi maja ees nägid nad politseikonstaabel Cecilie Hopenit teist patrullautot parkimas. Selle ümber tungles väike parv uudishimulikke inimesi. Kokal oli olnud täiesti õigus. Maja uks seisis pärani lahti.
Ole läks Periga koos haiglasse. Seejärel sõitis tagasi Sadama tänav 4 juurde ja jättis Volvo jaoskonna tuttuue Subaru taha. Cecilie ootas teda ukse juures, säravalt kena ja hoolitsetud nagu alati, kuid kahvatu. Nähtul oli kindlasti olnud oma mõju.
Kui Ole naise juurde tuli, põimis too käed rinnale risti ja vaatas talle pruunide intensiivsete silmadega otsa.
„Ole, see on täiesti groteskne. Kass … ta … see on uskumatu, aga ta on …“
„… nülitud, jah, ma tean.“ Ole täiendas naise juttu pead raputades. „Hoff rääkis mulle kõigest. Väga karm värk. Eriti sellisele loomasõbrale nagu sina, ma arvan.“
Cecilie Hopeni silmadest lõi sädemeid. „Tead, Ole, ma tunnen sellist pöörast … pahameelt.“ Ta lõi endale käega vastu rinda. „Ma olen nii vihane!“
„Siis on meid kaks.“ Ole noogutas ja rääkis talle Per Hoffi halvast seisundist. Cecilie hakkas midagi ütlema, aga tema mobiiltelefon helises. Naine vaatas ekraani, et näha, kas tunneb numbrit, ja vajutas vastamisnuppu.
„Fjellbergi jaoskond, siin politseikonstaabel Hopen,“ ütles ta viisakalt.
Ole jälgis naise näoilmet, kui too kuulas. Cecilie nägi välja üha murelikum, ja kui ta lõpetas sõnadega „võtke seda täiesti rahulikult, proua Jørgensen, me tuleme mõne minuti pärast“, sai Ole aru, et toimumas on vist midagi tõsist.
Cecilie pani telefoni taskusse.
„Britt ja Roar Jørgensen, suvilaomanikud, Ranna tee 20,“ ütles ta. „Nende juures on juhtunud midagi kohutavat, kui nad kalal käisid.“
„Mida siis?“
Naine vaatas talle ebakindlalt otsa. „Sellest oli võimatu aru saada. Naine oli hirmunud ja rääkis segaselt. Ma pean kohe sinna minema.“
Ta sulges Hoffi maja ukse ning pitseeris ukse ja piida vahe politseilindiga.
„Ma tulen sinuga,“ ütles Ole.
Naine keeras ringi. „Mina olen valves, Ole, sa ei pea tulema. Ma saan üksi hakkama, mine tagasi ja heida magama.“
„Nagu öeldud, ma tulen kaasa.“ Ole silmad läigatasid otsustavalt. „Seda sa võib-olla ei tea, aga Britt Jørgenseni neiupõlvenimi oli Hoff.“
Naine vaatas talle arusaamatuses otsa, siis hakkas talle äkki kohale jõudma.
„Nii et sa mõtled … ta on siis …?“
„Jah.“ Ole noogutas tõsiselt. „Britt Jørgensen on Koka õde.“