Surmalend

SURMALEND SURMALEND

SURMALEND

1

T

aevas oli äsja hakanud kanali tintjat pinda heledamaks toonima, lindude koidukoori piiksumine ja prääksumine oli vaibu­mas. Cassie Raven oli kõndinud kiirel sammul, pea kumaras, silmad pukseerimisrajal, korrates mõttes uuesti äsjast tüli oma peiksiga. Mistõttu ta peaaegu tormas sellele otsa.

Mida ku…?

Terastõke sulges pukseerimisraja. Ja paar sammu selle taga maa­ pinnal – tumepunane loik, täpne multifilmi jutumulli kuju, silma­ pilk äratuntav.

Veri, tubli liiter verd. Värvuse ja viskoossuse põhjal otsustades oli seda valatud nelja-viie tunni eest, kokkupuude õhuga muutis hemoglobiini juba raudoksiidiks – sellekssamaks, millest koosneb rooste. Tuletades meelde, kuidas inimkeha on põhimõtteliselt vaid uhkevõitu keemiakomplekt.

Naispolitseinik sammus pead raputades tema poole. Te ei saa ” siitkaudu minna, valige teine tee.“ 7

Mis juhtus?“ küsis Cassie, osutades kergitatud lõuaga vere­ ” loigule. Noahaav? Pussitamised, enamasti seotud narkokaubandusega, ei olnud Camdenis sugugi ebatavalised.

Mul pole õigust seda öelda,“ vastas politseinik Cassie täto­ ” veeringuid silmitsedes.

Mõistlik. Perekond ei pruugi veel teada, et nende armas inimene on tõsiselt viga saanud – või mis tõenäolisem, surnud.

Vereloik paistis noahaava jaoks liiga korrapärane ja laiali nühkimata. Kui Cassie tõstis kissis silmade pilgu kanali kaldal kõrguva tohutu viktoriaanliku laohoone poole, mis oli renoveeritud kalliteks korteriteks, märkas ta välgatust. Politseivormi-sarnases riietuses mees kiikas üle kitsa rõdu piirde. Üheksandal, võib-olla kümnendal korrusel. Õnnetu kukkumine? Või hüppaja. Arvestades kõrgust, kohtub ta temaga mõlemal juhul peaaegu kindlasti morgis. Ootamatute surmade puhuks kohalikus kogukonnas oli politseinikel kokkulepe matusebüroodega, et surnukehad viiakse ära ka väljaspool tööaega.

Cassie kohtles kõiki oma külalisi hoole ja lugupidamisega, kuid olles põhjatu meeleheite hetki omal nahal kogenud, tundis ta enese­ tappudega alati erilist sidet. Enne kui ta tuldud teed pidi tagasi läks, lausus ta politseinikule: Teie asemel kataksin ma koristajate saa” bumiseni vereloigu kinni. Lihtsalt juhuks, kui perekond siia tuleb.“ Ja jättis politseiniku hämmeldusse punkarisoenguga tüdruku autoriteetsest kõnepruugist.

* Archiega raksu minemine lõi ta rööpast välja. Nad olid tema jõe­ laevas koos elanud vaid üheksa või kümme nädalat, aga juba tekkis Cassiel see klaustrofoobne tunne, mis tema ühestainsast varasemast ja ebaõnnestunud kooselueksperimendist liigagi tuttav ette tuli.

8

Vähemalt oli hea, et nad mõlemad töötasid surnutega – Archie patoloogina, Cassie patoanatoomia laborandina –, mis lubas neil tööst rääkida ilma pideva enesetsensuurita, mida tuli kasutada tsiviil­isikute juuresolekul. Algul ta meest ei sallinud ja lahterdas ta privilegeeritud rikkuripojast arstiks, aga järk-järgult olid nad surnu­ kehade kohal armunud ning paarikuise kurameerimise järel võttis Cassie viimaks südame rindu ja nõustus mehega kokku kolima.

Archie oli muretu ja lõbus kaaslane – ja korrapärane seks oli kahtlemata boonus. Paraku polnud jõelaev kaugeltki ruumikas elu­ ase ja suure kajuti lagi ulatus kõrgeimas kohas 190 sentimeetrini – täpselt Archie pikkuseni –, mistõttu ta lõi oma pea vahetpidamata vastu lage ära. See pani Cassie kaastundlikult nägu krimpsutama, aga tekitas ka põrgulikku ärritust, mis oli metsikult ebaõiglane, nagu ta ise ka aru sai. Tol hommikul, kui mees voodist liiga kiiresti tõusis ja pea ära lõi, nähvas Cassie talle: Mida veel, Archie! Igal vii” masel kui hommikul?!“ Hullem veel, mees ei nähvanud vastu, vaid silmitses teda üksnes oma (üha tuttavamal) haavunud pilgul.

Cassiele koitis, et ehk tunneb ta end samamoodi nagu Archie – et talle ei jagu enam piisavalt ruumi.

* Morgi jõudes läks Cassie naiste riietusruumis duši alla – tema tava­ pärane komme sestpeale, kui Archie tema jõelaeva kolis. Kahekesi korraga tööleminekuks valmistumine oli nagu keeruline tantsu­ harjutus – või nagu klounid hoos. Puhtad sinised tööriided selga tõmmanud, pani ta huule- ja kulmuneedid tagasi ja tõmbas juuksed pealaele sõlme, taibates peegelduselt, et käes on aeg juuksed tava­päraseks nahkhiiremustaks üle värvida ja lasta pöetud osa trimmida. Peeglile lõusta tehes haaras ta telefoni ja toksis Archiele sõnumi.

9

Anna andeks, et ma hommikul selline sitapea olin.

Toon meile pärast karrit. C xxx

Cassie oli jõudnud tööle varakult, et nautida enne teiste saabumist paari üksindushetke. Ta sisenes külmkambri vaiksesse jahedusse, kus ainsa helina kostis hiigelkülmiku vaikne sumin, ja hakkas inventuuri tegema – või külaliste nimekirja üle vaatama, nagu ta eelistas sellest mõelda. Astudes edasi piki poleeritud terasest seina, avas ta järjest iga riiuli, et kontrollida laibakoti sildil ja oma dokumentides selle asuka nime, sünniaega ja identifitseerimisnumbrit, ise samal ajal valges surilinas surnukehaga vaikselt lobisedes, nagu suudaks ta teda kuulda.

Tere hommikust, härra H, doktor Curzon vaatab teid täna ” läbi, et kindlaks teha, miks te surite ja anda perekonnale selgitusi.“, Halloo, proua V, teie lähete täna hommikul meie juurest ära. ” Kuulsin, et teenistus toimub teie kodukirikus, kus te härra V-ga abi­ellusite. Nii kena.“ Paar pominal lausutud sõna igale daamile ja härrale riiulite pikas reas.

Cassie oli oma surnutest hoolealustega alati rääkinud nii, nagu oleksid nad ikka veel elus. Ta mõtles morgist kui varjuriigist, kus hiljaaegu surnud hõljusid kusagil elu ja matuste või kremeerimise vahelises interluudiumis, kus nad võisid olla ikka veel kuigivõrd teadlikud end ümbritsevast. Muidugi oli see irratsionaalne jaburus, mis käis vastu tema teaduslikule maailmapildile. Aga see veendumus andis tema tööle tähenduse ja muutis ta vastutavaks nende hingekeste eest ajal, mil nende kehad olid tema hoole all.

Sahtlis number kaheksa asus viimane saabuja, kelle matuse­ büroo oli toonud öösel. Ta leidis registrist sissekande ja tundis ära kanaliäärse kortermaja aadressi, kus ta oli hommikul politseinikke 10

näinud. Registris oli kirjas: Täiskasvanud naine, sünniaeg ?, arvata” vasti S. J. Angopoulis“. Seal alla kukkunu – või hüpanu – oli seega naine.

Cassie sikutas sahtli siinidel välja ja hakkas laibakoti lukku lahti tõmbama – talle meeldis uusi hoolealuseid alati isiklikult tervitada.

Aga üks pilk sellele näole pani kogu tema keha tugevalt judisema, ja see ei tulnud külmkambris valitsevast jahedusest. Cassie autonoomse närvisüsteemi sireen huilgas valjult. Noorel naisel oli kolju impressioonmurd, pea vasak pool purunenud, nägu meelekohast lõuani erklilla, aga ta oli endiselt täiesti äratuntav.

Naise nimi polnud Angopoulis. See oli Angelopoulos.

Sophia Angelopoulos. Tuntud pigem Bronte nime all.

2

E

nnast kokku võttes püüdis Cassie rääkida nii normaalselt kui iga teise külalisega. Tere, Sophia,“ lausus ta vaikselt. Pole ” ” kaua näinud. Sa oled Camdeni morgis ja ma hoolitsen sinu eest. Me püüame välja uurida, mis sinuga juhtus.“ Viimane kord kohtusid nad siis, kui olid neljateistaastased kooli­ plikad, klassiõed Camdeni keskkoolis. Klassiõed, aga mitte sõbrad.

Süüpuhangus Cassie kummardus lähemale ja lausus tundeliselt: Mul on nii kahju sind siin näha, Sophia. Luban, et me anname sinu ” ja su pere nimel oma parima“ – mõeldes, kas võiks ehk kinni püüda mõne vihje tema viimastest mõtetest, nagu mõnikord tema hoole all olevate lahkunutega suheldes juhtus.

Esimene kord oli siis, kui ta oli oma tööd teinud vaid paar kuud.

Ta oli vaadanud üle proua M-i, eakat naist, kes surnud koljumurru tõttu pärast jäisel hommikul oma kodutrepil kukkumist. Cassiet oli vallanud kummaline taju – tunne libisemisest unelemise ja reaalsuse vahelisse ruumi –, ja siis kuulis ta ühtainsat sõna, Pagan!

12

Ei midagi dramaatilist ega salapärast, kõigest vanadaami ehmatuse väljendus, mis, nagu ta teadis, oli loomulikult vaid kujutlusvõime toodang. Ja ikkagi …

Nüüd, mil ta asetas oma kohmetu käe Sophia külmale õlale, surus Cassie silmad kinni ja ootas, aga ainus heli oli külmiku vaikne surin.

Mida sa ootasid? nahutas sisehääl Cassiet. Miks peaks ta kõigi inimeste seast just sinuga rääkima?

Cassie oli täiskasvanud Sophiat tegelikult näinud pärast kooli veel ühe korra, kuigi kaugelt: paar aastat tagasi ühes Camdeni kontserdi­paigas Dingwallsis. Sophia seisis laval ja laulis – väikesest töntsakast tüdrukust oli saanud kaunis sale naine peaaegu süsi­ musta lokipilve ja mõlemat käsivart katvate tätoveeringutega.

Kuigi ta oli vaid soojendanud teist bändi – see juhtus veel enne hetke, mil meedia hakkas teda kutsuma tõusvaks täheks –, paistis tema sügav andekus selgelt välja. Vaatamata tillukesele, mitte üle pooleteise meetri pikkusele kehale, oli tema džässisugemetega kontraalt nii intensiivne, et pani Cassie värisema ja taustamuusikust buzukimängija andis paarile loole üdini tungiva kirvenduse. Ta ei teadnud varem, kelle kontserdile sõber ta lohistas, sest uus inkarnatsioon tüdrukust, keda Cassie oli tundnud Sophia Angelopoulosena, kandis nüüd Kreeka kõuejumalanna Bronte nime.

Koridoriuks avanes, et lasta sisse kaaslaborant Jason.

Mis täna menüüs on?“ küsis ta tüdinud häälel. Hüppaja?“ ” ” Pole aimugi, kuni tuleb koroneri aruanne.“ Cassie kõhkles. Ma ” ” tundsin teda kooliajast. Natuke.“ Lootes sellega ennetada Jasoni kiusatust teha nõmedaid märkusi: ta oli kord sunnitud teda noomima, sest mees nimetas surnukehasid korjusteks ja kommenteeris naiste rindade suurust. Nagu Sophia, oli ka Cassie vaid kahe­ kümne seitsmene – Jasonist umbes poole noorem –, kuid ta oli 13

vanem­laborant ja tema morgis koheldi surnuid väärikuse ja lugupidamisega.

Pole vaja mainidagi, et Sophia – Bronte – oli staar, keda võis pidevalt näha tabloidides, kuigi mitte alati meeldival põhjusel.

Cassie hoidis hinge kinni, pooleldi oodates, et mees tunneb ta ära, aga õnneks kehitas Jason lihtsalt õlgu ja pöördus minekule, öeldes: Teen ühe suitsu.“ ” Cassie lülitas arvuti sisse. Koronerilt polnud saabunud veel midagi, mille põhjal öelda, kas Sophiat ootab ees rutiinne lahang – selline, mis tehakse siis, kui surm saabub ebaloomulikul põhjusel või ootamatult, kuid ei ole kahtlane – või täiemahuline kohtu­arstlik versioon, sest politseil on põhjust kahtlustada, et midagi on valesti. Kell oli alles üheksa, tööpäeva algusest oli möödas pool tundi, aga ta ihkas kannatamatult rohkem teada saada.

Dorothy? Tere, Cassie siin.“ ” Telefonist kostis administratsiooni assistendi Dorothy soe ja kindel hääl. Oletan, et sa helistad selle vaese tüdruku pärast, kes ” kanali äärest leiti.“ Paus, kuni ta uuris arvutist. Sophia Angelo” poulos?“ Vähemalt oli tema perekonnanimi korrigeeritud. Kas politsei ” aruanne mainib tema lavanime Bronte?“ Paus, kuni Dorothy uuris toimikut. Silma küll ei hakka.“ ” Seega paistis, et politseinikud polnud veel kuulnud, et neil on tegemist staari surmaga. Üllatus-üllatus.

Milles asi?“ küsis Cassie. Kas koroner tahab tavalist või ” ” kohtulikku?“ Ainult tavalist. Politseinik, kes seal kohapeal oli – seersant ” Hickey – teatas, et kahtlased asjaolud puuduvad. Ilmselt jättis naine ka hüvastijätukirja – või noh, sõnumi.“

14

* Pool tundi hiljem oli Cassie Sophia kangestuvatelt jäsemetelt rõivad maha koorinud ja tõstnud ta oma töölauale lamama. Ta võttis tühja naise kehaskeemi piirjoontega eest- ja tagantvaates – ja hakkas sellele ristikestega märkima nähtavaid vigastusi, arme ja muud säärast. Seda teeme selleks, et anda patoloogile märku kõigest, mis ” ehk vääriks uurimist,“ ütles ta Sophiale vaikselt.

Rist peavigastuse märgiks, loomulikult. Sophia pead õrnalt küljelt küljele kiigutades tundis ta, et see kõlgub sama vabalt nagu nukul. C1-C2 kaelalüli murd. Veel üks ristike kaelale. Kogu keha üle vaadates märkis ta üles mitu verevalumit ja kriimustust, mis kahtlemata olid maaga kokkupõrke tulemus, siis pööras ta Sophia käsivarsi, tõstes peopesad ülespoole. Õrnal õlavarre sisekülje nahal lõikejälgi nähes pilgutas ta silmi. Koht enesevigastamiseks, et ei peaks avastamist kartma. Armid olid hõbevalged, ammuilma tuhmunud, võisid pärineda isegi tema kooliajast – nende kooliajast. Ta märkis armid üles, teades, et need lähevad kirja kui tõendid vaimse tervise probleemidest.

Ka Sophia vasak küünarvars kõlkus vabalt, selle küünar- ja kodar­luul oli mitu murdu – arvatavasti käe reflektoorse välja­ sirutamise tulemus enne maandumist. Parema käe peopesa ja sõrmede peopoolne külg olid kuivanud verest galaktikat meenutava kriimupilvega samuti tugevalt marraskil – see oli ootamatu, sest kõik ülejäänud vigastused asusid vasakul küljel, mida ilmselgelt tabas maandumisel tugevaim löök.

Kaart täidetud, tõmbas Cassie Sophia alasti kehale kaelast all­ pool katte peale. Tavaliselt ta midagi sellist ei teinud – surnu­ kehad olid morgis harjumuspärase, igapäevase töö osa –, aga talle

15

ei meeldinud mõte, et Jason näeb noort ja endiselt kaunist alasti naise­keha, vähemalt mitte kaelast altpoolt.

Pisut hilja ei ole tema kaitsele asuda või, märkis sarkastiline sisehääl.

Kui doktor Curzon ruumi sisse promeneeris, et läbi viia Sophia surnukeha väline vaatlus, naeratas Cassie talle viisakalt ja püüdis isegi seltskondlikku juttu ajada, kuigi läbi kokkusurutud hammaste.

Kuidas teie konverents läks?“ küsis ta mehelt. Bermudal, eks ” ” ole?“ Curzon krimpsutas nägu: tavaliselt vahetasid nad puhtalt funktsionaalseid, jaheduse piirimail lauseid. Ta polnud kunagi varjanud oma antipaatiat Cassie vastu: vastumeelsus näis osaliselt olevat instinktiivne reaktsioon kehaneetidele, tätoveeringutele ja muule sellisele, aga põhjuseks olid ka naise Seisukohad. Curzon jaoks olid Seisukohad eranditult patoloogi pärusmaa, mitte mingisuguse kõrge­masse klassi pürgiva pläralõuast laborandi asi – eriti veel sellise, kellel mõnikord jagus häbematust kahelda milleski, mis arstil oli surnukeha juures märkamata jäänud.

See oli väga meeldiv,“ lausus ta silmanähtavalt õhku täis minnes. ” Ma olin The Lorenis, Pink Beachil. Vaimustav koht ja mu artikkel ” võeti väga hästi vastu.“ See viimane öeldi naeratusega, mis pürgis tagasihoidlikkusele ja jooksis silmapilk enesega rahulolu karidele.

Kõlab oivaliselt,“ vastas Cassie innustunult ja seejärel ulatas ” talle koroneri aruande Sophia surma teemal. Tema sarmirünnakul oli selge tagamõte. Curzon võis oma parimatel hetkedel olla uisa­ päisa tegutseja, kes ihkas tööga ühele poole saada, et minna tagasi erapraksisesse, aga ta teadis tänu Archiele ka seda, et Curzoni naine oli teinud enesetapu, mis tähendas, et doktor kippus töös ette tulevatesse suitsiidijuhtumitesse suhtuma eelarvamusega.

16

Cassie ei kavatsenud lasta Sophiat halvasti kohelda. Pealegi oli sellest, kui Curzon oli tulnud koju ja leidnud eest kohutava vaate­ pildi, garaaži laetala küljes rippuva naise, möödas juba kaks aastat.

Vahest on ta nüüdseks hakanud sellest üle saama?

Curzon heitis pilgu Brontele. Järjekordne nartsissist, kellele ei ” läinud vähimatki korda, et ta raiskab politsei väärtuslikku aega ja ressursse,“ lausus mees, hääl happest nõrgumas.

Või siis mitte.

Miks ei sobi neile vaikne üledoos voodis? Vähemalt ei ärrita ” see naabreid.“ Arst ulatas aruande pahakspaneva turtsatuse saatel Cassiele tagasi. Tegi ilmselt narkot?“ ” Politsei aruanne ütleb, et sündmuskohal leiti midagi, mis osu” tus sünteetiliseks kannabinoidiks.“ Kinnastatud kätt sirutades keeras ta Sophia õnnetut vigastatud pead küljelt küljele, mis pani Cassiet nägu krimpsutama. Surma­ ” põhjuses pole kahtlustki. Nihkega kaelalülimurd ja raske pea­ vigastus kokkupõrkest terra firma’ga. Koolnulaigud näitavad, et ta lamas enne avastamist seal vähemalt neli tundi.“ Ta rääkis lillast värvist, mis kattis Sophia vasakut näopoolt sünni­märgisarnase laiguna. Samasugune paistis ka tema vasakul õlal, õla­varrel ja puusal: mitte verevalum, aga vere kogunemise ja koaguleerumise tulemus kohtades, kus keha oli lamanud vastu maapinda.

Ma märkasin üht marrastust,“ ütles Cassie ettevaatlikult, kee” rates Sophia parema käe ülespidi, et näidata patoloogile peopesa.

Raske on mõista, kuidas see klapib ülejäänud vigastustega. Vasaku ” käsivarre murdudest on selge, et see külg tabas maapinda,“ sirutades näitamiseks välja omaenda käe.

Curzoni suunurgad vajusid alla. Ta heitis kriimustatud käele vaevu pilgu ja kehitas õlgu. Arvatavasti marrastas ta seda ” 17

kukkumise ajal millegi vastu. Usun, et võime selle kanda ebaoluliste lahtrisse,“ ja saatis Cassiele hoiatava pilgu.

Tegele oma asjadega.

Nende sõnade saatel suundus arst Jasoni laua juurde, et võtta ette järgmine klient.

Cassie kummardus Sophia tumedate lokkide juurde. Ära pane ” teda tähele,“ pomises ta konfidentsiaalselt, nagu oleksid nad jälle kord koolikempsus õpetaja üle kaeblemas. Ta on elukutseline ” sitapea.“ Bronte. Minu nimi on Bronte.

Cassie pilgutas silmi. Need sõnad näisid kerkivat kehast häälel, mida ta mäletas neljateistaastasel Sophial: pisut järsk toon, solvunud kõla. Ratsionaalse inimesena teadis Cassie, et see kõik sündis arvatavasti tema enda peas, aga sellegipoolest austas ta kõike, mis surnutelt kostis.

Olgu pealegi, Bronte,“ vastas ta. ”

CasSie Raveni NELJAS raAmat: minevik kukub lahkamislauale Camdeni morgi vanemlaborandi Cassie Raveni jaoks eksisteerib häiriv võimalus, et tema lauale võib jõuda tuttava surnukeha. Lisandub veelgi häirivam võimalus, et surnukehal võib midagi öelda olla ...

Andekat, kuid eluga pahuksis lauljat Brontet peetakse järgmiseks suureks tegijaks pärast Camdeni üht kuulsaimat tütart Amy Winehouse’i, kuid siis kukub ta oma kümnenda korruse korteri rõdult alla. Ehkki Bronte võitles nii isiklike deemonite kui ka paparatsodega, terendas tema ees rahvusvaheline edu. Miks ometi pidanuks ta end tapma?

Tabloidide ja isehakanud netidetektiivide spekulatsioonide saatel tõmmatakse Cassie ohtlikult sügavale Bronte isiklikku ellu – tema vaenujalal vanemate, rokkarist poiss-sõbra ja muusikaäris tegutsevate haide keskele. Nagu sellest poleks veel küllalt, ujub minevikust välja saladus, mille ilmsiks tulek võib hävitada veel mõne elu, ning Cassie peab välja mõtlema, keda usaldada – ja keda karta.

Eesti keeles on Cassie Raveni sarjas varem ilmunud ” Kehakeel“ (2021), ” Eluaegne“ (2022) ja ” Ülitundlik“ (2024).

www.raamat24.ee