Issuu

2. PEATÜKK

Villaste kaelasallide ja labakute värskendamine

Tuuluta sall ja labakindad pakase käes. Pritsi seejärel rõivatükkidele lahjat pesuäädikalahust ja harja neid õrnalt riideharjaga, et saaksid ebemed ja mustuse lahti. Lõpuks auruta esemeid auruti või aurutriikrauaga, et anda neile õige kuju.

„Selline pidu siis,“ sõnas Annika ja vaatas ettevaatlikult vanema õe poole.

Vihm oli järele jäänud, aga õhk tundus sügiseselt vilu.

Pärast peomelu ja lämmatavaks muutunud korteriõhku tundus õueõhk imeliselt värske. Assi mässis villase salli paremini kaela ümber ja tundis selle kerget pesuäädikalõhna.

„Vahva, et nad soolaleivapeo korraldasid,“ ütles ta. „Ja tore, et Hilma hapu näoga vennapoeg ka minema hakkas. Loodan, et see oli viimane kord, mil ma temaga juttu ajama satun,“ ütles Assi.

„Ah soo? Kas ta oli vastik?“

„Pingul nagu pillikeel. Andis mõista, et me tahame Hilmast ja odavast korterist kasu lõigata.“

Annika pööritas silmi.

„Hilma on esiotsa veel täiesti teovõimeline kodanik, küllap ta teeb ka edaspidi oma otsused ise.“

„Loodetavasti,“ ütles Assi rõhukalt. „Ja kuidagi olin ma täna õhtul ... Ah, ei midagi.“

„Räägi välja,“ julgustas Annika.

„Ma olin kade,“ sõnas Assi vaikselt.

Sõna tundus liiga suur ja terav, selle väljaütlemine oli raske, aga mis öeldud, see öeldud. Annika vaatas üllatunult Assi poole.

„Sina? Kade?“

Assi hammustas huulde. Ta teadis, mida Annika mõtleb. Poleks vaja olnud midagi öelda.

„Neil kõigil on mingil kombel uus elujärk algamas,“ ütles Assi, tema hääl kõlas veelgi vaiksemalt. „Uus kodu ja Inkal on ka uus suhe.“

„Assi, sa ei mõtle seda tõsiselt,“ ütles Annika laitvalt. „Nad kolivad kolmekesi ühiskorterisse, kus peavad jagama omavahel dušši ja võitlema hommikuti kempsujärjekorras. Inka rügab oma pesumajas nagu väike ori. Eevi peab iga penni lugema ja haarama kinni igast võimalikust tööotsast. Hilmale on see võib-olla viimane võimalus oma kööki omada ja mitte keegi ei tea, kas tema füüsiline tervis ikkagi peab sellisele elustiilile vastu või peab ta minema kuhugi teenuskorterisse, kus teda koheldakse võibolla veelgi halvem kui eelmises kohas. Kuidas sa saad kade olla? Sina, kellel on maailma kõige turvalisem töö ja iga nädal kolmepäevane nädalalõpp, tore mees ja kena avar kodu?“

Assi hammustas huulde. Ta teadis, mille Annika ütlemata jättis, nad mõlemad teadsid. Assi oli neist kahest see õnnelik, sest tema elu oli majanduslikult kindlustatud ja kerge. Tal ei olnud kaela peal lapsi ega vanainimesi, kelle eest tuli hoolt kanda. Annika mõlemad lapsed olid erivajadusega ja tema elu nõudis tõelist pingutust sestpeale, kui Rasmus sündis. Ja kuigi Assi tundis oma õe suhtes maailma suurimat empaatiat ja oli tema elu lähedalt näinud, tegi vahel meelehärmi, et Annika ei saanud vist üldse aru, et ka Assi igapäevaelus olid omad stressiallikad.

Ja õige pea tuleb stressi juurdegi, aga Assi polnud sellest veel kellelegi rääkinud. Ta oli oodanud ja lootnud, et see asi läheb lihtsalt mööda, mõelnud, et äkki pöördub kõik siiski paremasse suunda. Aga nädalad liikusid vältimatu suunas ja mingit pööret polnud toimunud.

„Noh, mis töösse puutub, siis sellega on natuke probleeme,“ ütles Assi kuivalt.

„On või?“

„Mind saadetakse tõenäoliselt sundpuhkusele,“ ütles Assi.

Sundpuhkus. Veel üks liiga suur ja terav sõna, mida oli raske välja öelda ja mille sõnastamine muutis selle tõeks.

„Ei ole? Oh jumal, palun vabandust! Kas teil on tööd vähemaks jäänud või mis värk on?“

Annika kohkumine tundus kuidagi lohutav, see nagu andis ka Assile õigustuse natuke katki olla.

„Meie firmal on ju praktiliselt üks klient, naabervalla suur tööstusettevõte. Nemad on pidanud inimesi koondama ja muutuste käigus tegid nad uue konkursi ka raamatupidamisteenusele.

Nad jäid meie kliendiks küll edasi, kuid me peame hindu kärpima ja nad ostavad teenust harvemini. Nii et me oleme olukorras, kus vaja on vähem töökäsi, ja juhtkond andis sundpuhkuste kohaldamise vajadusest teada.“

„Ja see on kindel, et sundpuhkusele saadetakse just sind?“

„Praktiliselt kindel. Olen juba pikka aega neljapäevaseid töönädalaid teinud, reedeti on tulnud keegi minu asemele palgata. Minu ametikirjelduses pole midagi sellist, mida keegi teine vähemasti teoreetiliselt teha ei oskaks, ja mis eraellu puutub, siis minul ei ole ju alaealisi hooldatavaid. Nii et ma olen üsna lihtne sihtmärk.“

Annika vandus. Ka see tundus kummaliselt lohutav ja Assi mõtles, et õele ärarääkimine oli siiski hea mõte.

„Üks mu sõber jäi hiljuti töötuks, tähtajaline leping lõppes ja ta otsib nüüd uut tööd,“ ütles Annika otsekui vabandavalt Assi poole vaadates. „Ta ütles, et Harvelas oli töötukassaga asjaajamine ikka paras tsirkus.“

„Tõesti?“

„Jah. Neil on kuuldavasti mingi programm või Euroopa rahastus töötute olukorra leevendamiseks või midagi sinnapoole. Praktikas tähendab see kõiksugu lisapabereid ja küsimustikke. Räägin ainult sellepärast, et teaksid valmis olla.“

Assi ohkas.

„Aeg lähebki kiiremini, kui täidan oma sundpuhkusenädalad paberite täitmisega,“ tõdes ta irooniliselt.

„Mida Olli selle peale kostis?“ küsis Annika ettevaatlikult.

„Noh, Olli on Olli,“ muigas Assi pingutatult. „Kui ma räägin talle mingist mulle muret tegevast asjast, läheb ta närvi, hakkab omakorda muretsema ja tõmbab ennast nii käima, et enam muust ei räägigi. Lõpptulemus on alati see, et mina olen endisest veelgi rohkem mures ja ahastuses ja soovin lõpuks, et ma poleks seda asja maininudki. Aga sel korral pole see võimalik, sest ma ei saa ju hommikuti mängult tööle minna ainult sellepärast, et seda tema eest salajas hoida. Kuigi see oleks kogu sellele närvipingele mõeldes täiesti arvestatav variant.“

Annika turtsatas ja korraga kukkusid nad mõlemad natuke närviliselt itsitama. Vihma hakkas jälle sadama – väikeste piiskadena, mis ei krabisenud maapinnale jõudes, vaid pigem heljusid tuules. Hetketuju ajel võttis Assi hobusesaba hoidnud klambri lahti ja raputas heleda piimašokolaadi karva juuksed laiali. Las saavad natuke vihmahooldust, varsti on ta kodus ja paneb sauna sooja, kuigi Olli teeb elektri raiskamise pärast kindlasti märkuse.

„Olli on lihtsalt omamoodi,“ ütles Assi, kuigi teadis, et ta ei pea Annikale midagi täpsemalt seletama – õde oli juba paarkümmend

aastat tema pereelu keerdkäikudega kursis. „Igasugune majanduslik ebakindlus on talle tema perekonna tausta tõttu väga hirmutav.“

„Tean, tean,“ ütles Annika vaevatult. „Aga teil pole ju tegelikult midagi häda, kui sind peakski sundpuhkusele saadetama? Teil ei ole ju laene kaelas.“

Mingil põhjusel kriipis ka see. Jah. Neil polnud laene, sest neil polnud oma korterit. Neil oli elamisõigusega korter*, mis võinuks olla sama hea, aga sügaval sisimas oli Assi alati tundnud, et tegelikult pole see nii.

„Ollile ei pruugi väide „midagi pole viga“ mõistlikuks põhjuseks piisav olla,“ ütles Assi kuivalt. „Aga meil ei ole tõesti häda midagi. Ja mulle jäävad ju ikka veel mu oma firma asjad, mille eest ma raha saan. Kui hästi läheb, õnnestub sundpuhkuse ajaks ehk ka mõni uus klient juurde leida. Mul saab olema kole palju vaba aega.“

„Nüüd saan ma natuke paremini aru, miks sa Tornimaja kampa kadestad,“ ütles Annika kaastundlikult.

„Võib-olla ma ei kadesta neid. Ma kadestan pigem seda, et neil seisab ees uus algus, samal ajal kui minu jaoks lähevad lukku isegi vanad. Või midagi sinnakanti,“ ütles Assi.

„Aga kui see ongi sinu uus algus?“ küsis Annika.

Vihm tundus tugevnevat ja Harvelajärve poolt kandus tuulepuhanguid. Assi tõmbas jopeluku paremini kinni ja silmitses mõtlikult Annikat.

„Mis uus algus? Sundpuhkus kestab ilmselt jaanuari lõpuni. Ma ei kavatse ise lahkumisavaldust anda ja Toscanasse kolida mõnda

* Soomele omane spetsiifiline eluasemevorm, mis jääb üürikorteri ja omandis oleva korteri vahepeale. Ostetakse korteri elamisõigus (tavaliselt 15% korteri väärtusest) ja makstakse igakuist hooldustasu, kuid korterit ei omandata.

Elanikul on korterile eluaegne elamisõigus ja seda ei saa tavapärasel moel üles öelda, aga korterit pole võimalik ka päriseks välja osta. Välja kolides saab elanik sissemakstud elamisõiguse tasu täies mahus tagasi (korrigeerituna ehitushinnaindeksiga). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

vana maamaja renoveerima, kuigi romantilistes komöödiates tavatsetakse niimoodi teha.“

„Tee siis midagi muud. Peab ju olema midagi, mida sa oled tahtnud teha siis, kui ükskord aega on? Midagi sellist, mis ei maksa hirmus palju?“

Assi teadis küll, mida ta tegelikult teha oleks tahtnud. Viivuks nägi ta enda ees Colosseumi võimsaid varemeid ja tundis pitsa lõhna, mis heljus temani mõne väikese tänava trattoria’st. Aga ta teadis, et see unelm ei saa praegu täide minna, mitte nüüd, mil tal töö juures vaip alt ära tõmmati.

„Võib-olla peaksin kaaluma seda Juhani välja pakutud talvematkakursust,“ ütles Assi mõtlikult.

„Kõlab hästi,“ ütles Annika kohe. „Tuleksin kaasa, aga lapsed kindlasti paneksid majale sel ajal tule otsa, kui mina lõkkesüütamist õpin. Aga sina mine kindlasti! Lisaks kõige lahendab see ju ema möödunud jõulude kingiprobleemi.“

Õigus küll, selle oli Assi unustanud. Ema kinkis talle möödunud jõulude ajal kaardi, kus oli lubadus, et ta maksab kinni mingi kursuse, retriidi või nädalalõputegevuse, mille Assi endale ise valib. See oli jäänud siiani kasutamata – nagu olid tegemata jäänud paljud muudki asjad, sest töö haukas igapäevaelust liiga suure tüki.

„Sul võib õigus olla,“ ütles Assi ja tundis ennast jälle virgemana. „Kui mind sundpuhkusele saadetakse, tuleb leida meelepärast tegevust. Äkki annab see elule natuke vunki. Ja muidugi on mul siis rohkem aega olla ka Lotta ja Rasmusega,“ lisas Assi kohusetundlikult väikese õe poole vaadates.

„Kui sa saaksid võtta enda kanda nende huviringidesse vedamise kasvõi ühel päeval nädalas, oleks sellest juba suur abi,“ ütles Annika. „Aga ära jää nüüd väga selle mõtte külge kinni. Sundpuhkus on sitt lugu, aga tegelikult võib see avada veel igasuguseid toredaid võimalusi. Hoia lihtsalt pea püsti!“

„Aitäh, Annika,“ ütles Assi. „Ja päriselt ka, ma arvan, et ma suudaksin sundpuhkusesse natuke rahulikuma meelega suhtuda, kui ... Noh, sa ju tead.“

„Kui sa ei elaks koos Õllepukiga,“ täiendas Annika. „Tean. Aga küll see laheneb. Ta ronib mõnda aega mööda seina üles ja rahuneb siis maha.“

Assi mühatas. Olli eesnimi oli tegelikult Olli-Pekka ja kui

Annika temaga õpinguaegadel esmakordselt mingis baaris kohtus, oli Annika kindel, et mees ütles oma nimeks Õllepukk.

„Ja on muidugi ka see võimalus, et,“ ütles Annika ja jäi vait.

Assi ohkas.

„Tean,“ ütles ta. „Ma olen ka sama mõelnud. Aga ema pärast olen kõhklema löönud.“

„Emal pole selle asja kohta tegelikult midagi kobiseda,“ ütles

Annika jopevarruka soonikotsa näperdades. „Esiteks on ta praegu mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Ja juriidiliselt võttes pole see mitte mingil moel tema asi.“

„Ei ole. Ja ma ei saa ikka veel aru, miks see nii on,“ ütles Assi.

„Võib-olla me ei peagi aru saama. Vanaisa tegi oma otsuse. Aga tegelikult ka, mõtle selle peale. See võiks olla sinu jaoks just see ettevõtmine, mida sa sellesse sügisesse vajad. Paari nädala pärast on isa-tütre perelaager, kuhu Lotta isaga läheb, ja Rasmus on samal nädalavahetusel jalkalaagris. Ma olen siis üksinda kodus ja saan sind aidata, saaksime alguse tehtud.“

„Hea küll, ma mõtlen selle peale,“ lubas Assi. „Ja räägin emaga. Ega see asi ei saa viimse kohtupäevani nagunii ootele jääda.“

„Õigus. No nii, ma keeran siit siis kodu poole. Jõudu vestluseks Olliga, lase tal teha neid Exceli tabeleid, siis ta rahuneb maha,“ ütles Annika julgustavalt. „Helistame homme. Ja kui oled emaga rääkinud, saada sõnum!“

„Helistame! Head ööd,“ lehvitas Assi.

Annika keeras oma koduasumi poole. Assi pani tähele, et tema samm muutus aeglasemaks. Ta oleks täna tahtnud tegelikult autoga minna, siis oleks saanud ka Annika koju minnes peale võtta, aga Olli oli hommikusöögilauas öelnud midagi kriitilist bensu hinna kohta ja mingil põhjusel tundus Assile, et märkus oli talle mõeldud. Kui nende paarismaja paistma hakkas, vaatas Assi mõnda aega elutoa valgustatud aknaid, ent istus hetketuju ajel hoopis õuel konutavale aiakiigele. Vihm oli lakanud ja üles vaadates nägi Assi pilvede vahelt vilkuvaid tähti. Needsamad tähed särasid taevas ka siis, kui nemad Olliga kohtusid.

Nad olid Olliga koos juba paarkümmend aastat, kohtusid õpinguaegadel Turus ja kolisid kokku, kui oma esimesed töökohad said. Varsti pärast seda pakkus Olli välja, et nad võiksid kolida elamisõigusega korterisse Harvelas, sest talle oli silma jäänud sobiv paarismajaboks. Rohkem ruumi ja mõlemale oma töökabinetid, oli Olli kiitnud, ja Assi oli mõelnud, et see kõlab ju tegelikult päris hästi. Samal ajal mõtles ta, et küllap hakkavad nad peagi otsima oma korterit, ehk abielluvadki ja hakkavad elama mingit müstilist täiskasvanud inimeste elu. Ja teevad ära reisi Rooma, millest Assi oli aastaid unistanud.

Üksteise järel olid need asjad jäänud juhtumata ja Assi ei osanud tänagi öelda, miks neil kõik alati poolel teel toppama jäi.

Ta polnud kindel ka selles, millal hakkas aru saama, et see, mis algul tundus olevat arukas majanduslik mõtlemine, tark rahaplaneerimine ja eesmärgipärane säästmine uute asjade jaoks, oli muutunud lihtsalt koonerdamiseks ja igapäevaseks frustreerivaks pennivenitamiseks, nagu praegune elu Olliga tundus olevat. Iga kord, kui Assi püüdis mingi teema jutuks võtta, sundida Ollit ennast korraks lõdvaks laskma või millegi peale raha kulutama, mis tema arvates muutnuks nende elu mõnusamaks, põrkus ta põhimõttelisele vastuseisule ning üha järsemale keeldumisele.

Ja kui ta selle teemaga jätkas, tõi Olli alati mängu oma perekonnas juhtunu, põhjendades peaaegu pisarsilmi, kui raske on tal raha kulutada ja millist ängistust tekitab temas iga ost.

Ja kuigi Assi tundis talle kaasa, oli ta kahe koos elatud aastakümne järel hakanud tundma, et on seda lugu juba liiga palju kordi kuulnud. Et midagi Olli suhtumises rahasse peab muutuma ja igas asjas ei saa süüdistada lapsepõlve.

Assi lükkas kiigele hoogu ja mõtles, kui äraspidine kõik on. Tal seisab tõenäoliselt ees sügis, mil tal saab olema rohkem vaba aega, kui terve tema täiskasvanuelu jooksul kokku. Ja kuigi ta ise suudab suhtuda vabasse sügisesse nagu võimalusse ja virgutavasse vaheldusse, on tal elukaaslane, kes muretseb tema pärast nii palju, et mure nakkab ka talle.

Selline ei tohiks üks kooselu olla, mõtles Assi järsku. See mõte tundus sama kõlekülm kui septembriilm tema ümber.

Mine ära, kamandas Assi mõtet. Sinu järjekord pole veel tulnud.

Assil oli komme kujutleda oma mõtteid elavate ja häälekate klientidena mingisuguse teenindusleti ees. Tema mõtted olid sellised tegelased, kes ei tahtnud rahulikult oodata, neil oli oma asjaga tuli takus ja Assi oli see, kes ulatas mõtetele järjekorranumbreid. Olliga seotud mõtted olid tänaseks oma järjekorra ära kasutanud ja nüüd tuli teiste mõtete kord.

Esimene trügija oli seotud tema ja Annika jutuajamisega. Neil seisis ees üks suur töö. Vanaisa maja. Ja selles võis Annikal õigus olla, et nimelt nüüd oli aeg härjal sarvist haarata ja pihta hakata.

Vanaisa suri möödunud talvel ja tema vana maja paarikümneminutilise autosõidu kaugusel Harvelast seisis hetkel tühjalt. See tuleb tühjaks teha, müüki panna või välja üürida. Aga miski takistas, rapsis vastu. Assi tõstis pilgu sügisesse taevasse. Ema oli algusest peale suhtunud sellesse majja, nagu levitaks see pidalitõbe.

Ema vanemad olid lahku läinud, kui tema oli alles väike. Ema polnud oma isaga praktiliselt suhelnud ja nii oli vanaisa ka Assile ja Annikale täiesti võõraks jäänud. Assi meelest oli ta umbes kümnene, kui kuulis, et vanaisa nimi on Aatos Koivisto ja ta elab Harvela lähistel. Nad polnud temaga lapsena kunagi kohtunud, tema ja Annika leeripeole ega teklipühitsemisele vanaisa ei kutsutud. Nüüd oli vanaisa surnud ja tema maja seisis tühjalt, ent ema suhtus asjasse ikka kuidagi maniakaalselt. See oli veider. Ema oli üldiselt väga ratsionaalne ja lahendustele orienteeritud inimene. Kui asi tuli korda ajada, siis aeti see korda. See kehtis ka keeruliste ja raskete olukordade puhul. Aga sellest majast ei suutnud ema mingil põhjusel isegi rääkida ja Assi ei mõistnud, miks.

Praegusel hetkel ei saanud ema aga oma arvamust maja tühjendamise osas avaldada, sest ta oli koos oma elukaaslase Heikkiga Hispaanias. Keegi tuttav pakkus neile mitmeks kuuks üürikorterit Fuengirolas ja ema teatas, et ükskord peab ju ka seda proovima. Assi lihtsalt pidi neid sõnu meenutades muigama, see oli kuidagi nii ema moodi. Hispaaniast saabusid fotod, mille järgi teadis Assi, et ema ja Heikki nautisid täiel rinnal pensionäride pikka sügispuhkust. Fotodel olid jalutuskäigud liivarandadel ja palju naljakaid kübaraid.

Ema nägi piltidel välja palju noorem ja selgemini võis märgata seda, mida kõik alati rõhutasid – et tema ja Annika on väga ema moodi. Samad iirisekarva juuksed, sinised silmad ja lüheldane pirnikujuline keha. Valkama suguseltsi naistel on tugev sarnasus Soome hobusega, oli emal kombeks öelda. Hispaania sobis emale, ja Assi mõtles, et äkki ongi nüüd, mil ema veedab Hispaanias oma elu võib-olla kõige lõõgastavamat sügist, hea aeg lisada vanaisa maja tühjendamine tegemist vajavate asjade nimekirja. Ega see asi edasilükkamisest paremaks lähe – need õpetussõnad oli Assi saanud nimelt emalt.

Mõtete teenindusleti sulgemisaeg, tõdes Assi, ja naeratas kujutluspiltide peale.

Telefon piiksatas ja Assi koukis selle taskupõhjast välja. Kaks sõnumit, üks neist Ollilt.

„Tsau, Apsi, City-marketis on üheksa paiku punaste lipikutega 60 prossa! Äkki hüppad koduteel läbi?“

Teine sõnum oli saabunud tundmatult numbrilt.

„Tere, Assi, Hilma andis sinu numbri. Tahaksin mõne täiskasvanud inimesega Hilma olukorrast rääkida ja tänase õhtu põhjal otsustades oled see sina. Kas saadaksid mulle sõnumi, millal sobiks lähiajal kohtuda? Ismo.“

Maija Kajantolt on varem ilmunud:

Maija Kajanto „Suhtebilansi“ keskmes on Assi ja Olli suhted. Kuigi mõlemad on raamatupidajad, suhtuvad nad nii oma erialasse kui ka ellu vastandlikult. Olli paneb kõik tabelisse, see annab talle turvatunde. Assit rõõmustab, et ta valdab raamatupidamist, kuid see ei tekita temas kirge. Sügiseks sundpuhkusele saadetuna on Assil aega mõelda selle üle, mida ta oma ellu tegelikult vajab. On see looduses matkamine, ammuigatsetud reis Rooma või hoopis uus elukaaslane?

Lisaks on vanaisa, keda Assi ega tema õde Annika üldse ei tundnud, pärandanud neile saladusi täis maja ...

Romaani kõrvaltegelased Inka, Hilma jt on lugejale juba tuttavad teosest „Pesumaja“, kuid „Suhtebilanss“ mõjub ka siis, kui sarja esimene raamat on veel lugemata.