Süda ei unusta

August 1944 Hiiumaa, Eesti

Jaan püüab silmi lahti hoida, aga see on raske. Hobusekapjade monotoonsed sammud vastu teed tekitavad vankris mõnusa rütmilise kiikumise ja Jaan vangub sellega kaasa. Augustikuu päike paitab soojalt ja putukate sumin on nagu unelaul. Ta pöörab pilgu küljele ja püüab keskenduda põldudele, millest möödub. Vaade teeb ta südame soojaks. Vähemalt praegu.

Ilm on tuuline ja kogu põld tema paremal käel on muutunud ­kollaseks mereks. Pole paremat palsamit hingele, kui näha ­viljapõldusid tuulega valssi tantsimas.

Paljud põllud on töötavaid inimesi täis. On viljakoristuse aeg. Varahommikust hilisõhtuni on kõik hõivatud. Ja kogu see töö hakkab oma võtma. Aga talvepuhkus on veel kaugel. Jaan tahaks rohkem magada, aga selleks pole aega. Ta teab, et peab olema õnnelik ja tänulik. Sel suvel on ilmataat nende vastu hea olnud. Piisavalt päikest ja vihma, nii et saak tundub tulevat rikkalik. Nad ei pea talve pärast muret tundma. Vähemalt on neil toit laual. Ja kui Jaan niiviisi seal vankris poolunisena istub, on ta eluga rahul. Põllumeheks olemine on teatud ajal aastast raske töö, kuid ta ei kujuta ette, et ta midagi muud teeks. „Ptrru!“ Jaan raputab ennast ärkvele. „Mida kuradit …“ „Jajah, rahune maha, Jaan, ühel neist päevadest kukud sa sealt vankri otsast maha ka, kui niimoodi magades sõidad. Või veel hullemini, sõidad neile sisse.“ Süda ei unusta

7

See on naabertalu Juhan, kes ta hobuse on peatanud. Jaan tõstab pilgu ja vaatab, millele naabrimees käega viitab. „Või oleksid sa tahtnud neile seltsiks minna?“ Alles nüüd näeb Jaan, mis temast paarkümmend meetrit eemal toimub. Jaan hüppab vankrilt maha. Tal on raske uskuda, mida ta silmad näevad. Saksa sõdurite voor, nii kaugele kui silm ulatub. Nii Juhan kui ka Jaan seisavad vaikselt ja jälgivad sündmusi teel.

Lõpuks Juhan ohkab. „Nii et siis lähevadki …“ Jaan kuuleb Juhani poolt öeldut, aga ei pea vajalikuks vastata. Sakslased lahkuvad saarelt. Nad jätavad Hiiumaa lihtsalt maha. Põgenevad. Juhan peab vajalikuks asja täpsustada. „Saaremaa on ilmselt tähtsam.“ Nüüd pöörab Jaan pilgu Juhani poole, kuid ei küsi midagi.

Juhan jätkab. „Nad viisid nädal tagasi Kaarli minema.“ Seda kuuldes Jaan ohkab. Kaarel on Juhani poeg, tema noorim. Kui vana Kaarel võis olla, oli ta kaheksateistki? Nii et ta mobiliseeriti sunniviisiliselt Saksa armeesse. Jaan ei saa vastu panna mõttele, et Juhanil ei ole vedanud. Tema vanem poeg August mobiliseeriti 1941. aastal sunniviisiliselt Vene armeesse ja paar nädalat hiljem sai ta surma. Jaan mäletas seda selgesti. August ja Jaan olid üheealised ja olid poisikestena koos karjas käinud. Kui venelased tulid, peitis Jaan end metsa.

See teda toona päästis. Kui ta seal tee peal nüüd seisab, ei tule talle meeldegi, miks August seda ei teinud. Või varjas ta end siiski ja leiti ikkagi üles?

Jaanile turgatab pähe, et ta ei ole seda Juhani käest kunagi enne küsinudki, siis kui August kadus. Nüüd pole ka õige aeg. Jaan mäletab ka seda, kui tähtis oli Juhanile olnud, et tal 8

Siiri Julge

õnnestus poja surnukeha koju tuua ja küla surnuaeda matta.

Et poeg sai viimseks puhkuseks ikka kodukanti. Vaatamata suurele kurbusele oli see kuidagi trööstiks – teadmine, et poja keha on kodumullas. On koht, kuhu minna, istuda ja pisut vanu aegu meenutada.

Nüüd oli siis perekonna viimane poeg sõtta sunnitud. Sõtta, mis ei olnud tema oma, sarnaselt vennale mõned aastad varem.

Nüüd olid Juhani tallu jäänud ainult tütred. Ega tütardel ka muidugi midagi viga pole, Juhani omad olid virgad ja töökad, aga tütred ei võta talusid üle. Talu nõuab ka tugevat keha ja seal jääb ainult tütardega hätta. Jaan tahaks midagi öelda, aga ei leia sõnu, mis praeguses olukorras sobilikud oleksid. Jaani mõtiskluse katkestab Juhan. „Ta käis eile kodus. Ütles, et nad on saanud käsu Hiiumaalt lahkuda ja et Eestit hakatakse Saaremaal kaitsma.“ „Nii hull on siis …“ Jaan ei tea, mida muud vastata. Nüüd on siis see asi selge.

Saaremaa on Eesti kaitsmise lõpp-postiks.

Jaan tunneb, kuidas kõhedus vägisi südame alla tikub. 1941. aasta on tal veel värskelt meeles. Nii nagu ka hirm, mida ta siis tundis. Kas sama aeg oli tagasi tulemas? Jaan oli Kodukaitse liige, tal oli heal järjel talu ja ta peitis end 1941. aastal venelaste sunniviisilise mobilisatsiooni ajal metsa. Arvata võib, et need on tegurid, mis venelastele kahe silma vahele ei jää. Nende silmis on ta võimuvastane, järelikult vaenlane. Mets andis talle siis kaitset. Kui venelased tulevad tagasi, ei pruugi tal sama hästi minna. Ja kui kauaks nad seekord jäävad? Kas sakslased üldse tulevadki tagasi? Jaan sülitab suust rohukõrre välja. Ta peab siit lahkuma. Kogu situatsioon tekitab tema kehas liiga palju ärevust ja pealegi ei ole tal praegu aega.

Süda ei unusta

9

„Noh, mis siis ikka, vili ootab. Siin seismine ja vahtimine seda salve ei pane.“ Juhan noogutab, kuid jääb tee äärde seisma. Võib-olla loodab ta marssivate sakslaste voorus Kaarlit näha. Või jah, marssimiseks seda vast kutsuda ei saa. See näeb pigem välja nagu matuseliste rongkäik. Karmid, tõsised näod, mure silmis. Jaan tunneb paar nägu ära. Ta teab, et need mehed ei ole selles rivis vabatahtlikult ja see tekitab südames valu. Tulevik on eba­kindel ja nii noorelt surmaga silmitsi seista ei mõju kellelegi hästi. Selles on Jaan kindel. Need mehed on lähema paari päeva jooksul rindel, võitlemas millegi ja kellegi eest sõjas, mida keegi neist ei alustanud ja millest nad osa saada ei soovinud. Need poisid ei ole selleks valmis. Talupojad ja kaluripoisid. Mida nad teavad sellest, kuidas sõdida. Jaan loodab, et puhas ellujäämisinstinkt aitab vähemalt mõnel neist elusana tagasi tulla. Ei ole just raske järeldada, et enamus neist oma elu kaotavad. Püssid on neil küll seljas, aga kui paljud neist seda kasutada oskasid.

Või suutsid. Üks asi on metsas loom maha lasta. Kui sa oled silmitsi teise inimesega ja pead siis toru tõstma, on see midagi muud.

Nende mõtetega pöördub Jaan tagasi oma hobuse juurde, vaatab veel kord teel mööduvat kolonni ja hüppab siis vankrile.

Ta mõistab Juhani muret. Jaan ei ole pidanud oma last matma ega sõtta saatma, kuid mure on ka tema peas tuntav. Aga praegu on vili tähtsam. Ta keerab vankri ümber. Külaskäik, mille ta oli plaaninud teha teisel pool teed olevasse tallu, peab ootama. Mitte midagi maailmas ei paneks teda seda sõduri­ voolu praegu katkestama. Pealegi mõistab ta, et peatumine teel on võtnud aega. Ta otsustab tagasi põllule minna. Mari, tema abikaasa, vajab seal abi. Mari on käima peal ja nende 10

Siiri Julge

esimene laps peaks lähipäevil ilmavalgust nägema. Seega on naisel praegu rohkem abi vaja kui tavaliselt.

Kuid ta ei jõua kaugele, enne kui teda peatatakse. Uudised sakslaste lahkumisest on liikvel. Hirm on uuesti väetist saanud ja kasvab kiirelt ja jõuliselt. Kõik tahavad rääkida, 1941. aasta sündmused tõstetakse päevakorrale. Nende küla sai eelmisel korral hästi hakkama. Nad hoidsid kokku. Kas nad võivad samale ka seekord loota? Enamik küla meestest on Kodukaitse liikmed, paljud redutasid Vene võimu ajal metsas ja tulid alles siis välja, kui sakslased venelased saarelt välja ajasid. Nüüd on kõik mures, mida seekordne võimuvahetus endaga kaasa toob.

Jaan võib kõigega, mida räägitakse ja arutatakse, ainult nõustuda. Aga nagu teistelgi, ei ole tal vastuseid. Kohtumised ja jutud suurendavad ainult ärevust, mis külatee ääres oli hinge pugenud. Ta on sügavalt omaenda mõtetesse süvenenud, kui lõpuks põllule jõuab, seega ei märkagi ta alguses, et sulane talle juba kaugelt kätega lehvitab ja midagi hõikab. „Jaan! Jaan!“ Hüüe jääb Jaanil märkamata. Alles siis, kui ta hobuse peatab, et vankrilt maha hüpata, jõuab sulase hääl temani. „Jaan! Mine kohe Mari vanemate juurest läbi. Laps on tulemas.“ „Kus Mari on?“ „Ta läks koju. Ütles, et kui sa tuled, siis pean su kohe tema ema tooma saatma.“ Laps on tulemas. Hetkeks muutub see tähtsamaks kui miski muu. Ta kiirustab oma naise vanemate juurde, et abi kutsuda.

Sünnitamine on raske, aga lõpuks ta siiski saabub. Nende tütar. Jaan teeb kõik selleks, et oma pettumust mitte välja näidata. Ta oli lootnud poega. Poeg on parem, kui talupidamist Süda ei unusta

11

silmas pidada. Esimene laps võtab ka talu üle. Või kas ta võib nüüd selle peale loota? Ta mõtleb Juhanile ja tema poegadele.

Kaks poega, aga praegu polnud kedagi, kes teda viljakoristusel aitaks, ainult sulane ja tütred. Asjaoludega arvestades oli võib-olla praegusel ajal paremgi, kui tal on tütar. Ta ei pea sund­mobilisatsiooni pärast muretsema. Pääseb vähemalt sellest. Jaan ohkab. Mis iganes ka ei juhtuks, teda ootab ees raske aeg, see on kindlamast kindlam. Jaan ärkab oma mõtetest, kui Juhan uksele koputab. Ta astub rõõmsalt sisse, naine selja taga. „Õnnitleme tütre sünni puhul.“ Jaan naeratab. „Ah et juba on külas jutud liikvel?“ „Muidugi. Selline asi ei jää ometi saladuseks. Eks nii mõnigi nägi, kuidas Mari vaevaliselt kodu poole võnkus.“ Sellega paneb Juhan viinapudeli lauale ja sätib ennast Jaani kõrvale istuma.

On selge, et lapse sündi tuleb tähistada traditsiooniliselt.

Maailmas võib olla sõda, aga lapse sünd on suur sündmus ja siis tuleb maailmas toimuv lihtsalt korraks ukse taha tõsta. „Nojah, väikse küla head ja halvad,“ muheleb Jaan, tõuseb püsti ja toob paar klaasi lauale. Juhan avab pudeli ja valab ­pitsid täis. „Nii et siis tütre terviseks! Et temast tuleks üks töökas naine ja et sa peaksid kosilasi luuaga minema ajama.“ „Mhmm … Terviseks!“ Jaan ei oska muud midagi Juhani poolt öeldule lisada. Nad tühjendavad pitsid ja Juhan täidab need kohe uuesti. Pärast paari napsu tundub elu pisut parem. „Küll maailm jälle korda saab,“ arvab Juhan. See ei veena küll kumbagi meest, aga viin teeb hirmu pehmemaks, talutavamaks. „Eks elu näitab. Sakslased on varemgi venelasi välja ajanud, nii et loodame, et saavad sellega veel kord hakkama,“ ütleb Juhan.

12

Siiri Julge

Veendumus, mis algselt ainult jutuks hea on, süveneb iga tühjaksjoodud pitsiga. Äkitselt ei tundu see enam võimatuna. Jaan peab lihtsalt veel kord metsaelu elama. Oli see ju paar ­aastat tagasi üleelatav olnud, miks siis mitte nüüd. Kuigi viinauim peletab hirmu eemale, otsustab ta siiski, et ei hakka Marile täna nähtust rääkima. Raske sünnitus on Marilt palju jõudu võtnud ja Jaan ei taha teda ilmaasjata muretsema panna.

Mari ema ja tädi, kes sünnituseks neile on tulnud, räägivad, et Maril on vaja puhata. Ka Juhani naine on nendega ühel nõul.

Mehed saavad naistelt noomituse, kui napsitamine hääled liiga valjuks tõstab. „Nüüd aitab! Saa aru, Jaan, Maril on vaja puhata. Kui te peate iga pitsi peale laulu lööma, siis minge sauna.“ Ämma kulmude vahel on sügav korts ja ta silmad kurjad. Jaan proovib ämma rahustada, aga paistab, et seekord naiseema asja ei jäta.

Mehed peavad rahunema või majast lahkuma. Jaan ja Juhan vaatavad teineteisele arusaamatult otsa. „Ole nüüd, kallis ämm. Me ju tähistame tütre sündi. Väike laul ei saa ometi Marile kahju teha,“ püüab Jaan asja siluda.

Aga naised ei anna seekord alla. Jaan ja Juhan ei saa sellest näägutamisest aru, aga annavad lõpuks järele, võtavad viina­ pudeli kaasa ja lähevad sauna eesruumi. Saunas on õlut. Juhan ja Jaan arutavad, kui palju otra peaks sel aastal jõuluõlu tegemiseks kõrvale panema ja teevad plaane, kuidas nad ennast metsas peidaks, juhul kui venelased tõesti tagasi tulevad. Alkohol kustutab piirid, rõõm ja mure käivad kergelt käsikäes. Venelaste tulekuga seotud ärevus muutub kergeks suve­vihmaks.

Nad otsustavad järgmisel päeval metsa väljasõidu teha, et vaadata, kas Jaani poolt kolm aastat tagasi ehitatud punker on veel heas seisukorras või tuleb midagi tugevdada või ümber ehitada. Lihtsalt kindluse mõttes, igaks juhuks. Pärast seda Süda ei unusta

13

otsust jätavad nad kõik mured seljataha. Laulud vahetuvad ja tuju on hea. See on ikka imeline, kui laps sünnib, mõtleb Jaan, ja täidab järgmised pitsid viinaga.

Mari lamab oma voodis. Ta teab, et teised arvavad, et ta on magama jäänud, kuid tal on raske uinuda. Sünnitus oli vaevaline, tema keha valutab ikka veel, kuid see, millest naised köögis räägivad, teeb kogu olemise vaid hullemaks. See paneb ka südame valu tundma. Ta kuuleb sosistamist ja üksikuid sõnu, lausejuppe, aga saab sellegi poolest loo tuuma selgeks. Sakslased jätavad Hiiumaa saatuse hooleks.

See lühike aeg, mil venelased 1941. aastal saarel viibisid, oli Mari jaoks äärmiselt raske. Ta ei arvanud, et peab seda veel kord elus kogema. Jaan peitis end metsas. See oli ainuke moodus sundmobilisatsioonist pääseda. Kõik tööd talus langesid Marile ja ta sai hakkama. Ta oli tugev ja noor, ilma lasteta, kelle eest hoolitseda. Kui ajalugu kordub, on lood teised. Ta on endiselt noor ja terve, kuid nüüd on tal laps. Jaani taust ja Kodukaitse? See ei ole tõenäoliselt midagi, mis neile kasuks tuleb. Nad on just oma maja ehitamisega valmis saanud. Nad on ainult pisut üle kolme aasta abielus olnud ja nii kaua last oodanud. Mari oli arvanud, et saab emaks abielu esimesel aastal, aga nii ei läinud. Arvatavasti mängis hirm ja ärevus Jaani elu pärast mingit rolli. Ta keha ja meel ei olnud selleks valmis.

Mari mäletas, kuidas ta oli selle pärast muretsenud, tihti selle peale mõelnud. Arvanud, et tal on midagi viga. Algselt oli ta oma mured enda teada hoidnud, aga kui ta ka pärast aasta möödumist rase ei olnud, oli ka Jaan asja vastu huvi hakanud tundma. Jumal tänatud, et Jaan oli siiski positiivselt asjale lähenenud. Teda lohutanud, et kui on nii mõeldud, siis eks tuleb sellega leppida.

14

Siiri Julge

Möödus veel aasta, enne kui Mari palved vastatud said.

Rasedaks jäämine oli liiga palju aega võtnud, aga lõpuks ometi oli talle see kingitus antud. Ja nüüd lamas see õnnistus tema kõrval. Elu ei olnud kerge olnud, aga nüüd oli ometi nende kord õnne tunda. Nüüd pidi algama aeg elu nautida, lapsi kasvatada, nende naeru kuulda, talu arendada. Aga paistis, et vanajumalal olid muud plaanid. Ja mis saab lapsest, kelle ta just sünnitas?

Ta kuuleb, kuidas naised räägivad põgenemisest. Mõned teised külad tühjendati inimestest, kui venelased 1941. ­aastal saabusid. Need, kellel oli juurdepääs paatidele, põgenesid Rootsi või Soome. Mõned läksid Saksamaale. Kas ta võiks ette kujutada, et nad jätavad kõik, mis nad on viimaste aastate jooksul üles ehitanud, et alustada uuesti. Täiesti võõras kohas. Mari ei oska ühtegi teist keelt ja Jaan samuti mitte. Kuidas see üldse võimalik oleks? Siin on neil kõik vajalik olemas, toit laual ja katus pea kohal. Mis juhtub, kui nad põgenevad?

Kas pisike vastsündinud laps elab mitmepäevase reisi üle mere üldse üle? Praegu ei ole enam suvi. September koputab kohe uksele ja sügistormid samuti.

Maril ei ole paadisõiduga eriti kogemusi. Ta on küll praamiga mandril käinud, aga see on teine asi. Praam on suur ja tugev. Väikese paadiga tundub mere ületamine nendes tingimustes hirmuäratav. Suvel meeldis talle rannas küll käia ja end vees kasta, talle meeldis ujumine ja see värske ja puhas tunne, mida see annab. Kuid Mari mäletab ka neid kordi, kui ta on sügisel rannas käinud, kuidas tuul ja kõrged lained alati temas külmavärinaid ja ärevust tekitavad. Lainete käitumine ja tuju peegeldub kuidagi alati tema meeles ja tekitab paralleelseid tundeid. Kui meri on rahulik, siis on ka tema rahulik, ja kui meri tormab, siis tormab ka temas, olenemata sellest, mis tunne tal on, kui ta merega kohtuma läheb.

Süda ei unusta

15

Mari tunneb, kuidas külmavärinad seljaroogu mööda alla jooksevad. Ta ei taha mõelda sellele, et kodust lahkumine on ainus võimalus. Kõik on siin. Vähemalt kõik see, mis on tema jaoks oluline. Ta tunneb iga metsarada, iga inimest külas, peaaegu iga lindu, kes talle hommikuti lehmi lüpstes serenaadi laulavad. Kõik on siin tuttav ja turvaline. Ainuüksi mõte sellest, et ta peab selle maha jätma, hirmutab teda südame­põhjani, keerab midagi kõhusopis kokku. Tal oleks kaasas ainult Jaan ja nende tütar. Kas sellest piisab, et ta leiaks taas kindlustunde?

Mari ei tea, aga ta kahtleb. Kuidas ta hakkama saaks, kui kõik, mida ta teab ja tunneb, kaob ja ta peab uuesti nullist alustama.

See on nagu uuesti kõndima õppimine, kuid seda minimaalse toega.

Seda mõtet on raske omaks võtta, see tundub nii võõras.

Nagu loeks ta raamatut kellestki teisest. Ta vaatab enda kõrval nohisevat last ja tunneb, kuidas soojus tagasi tema kehasse valgub, tumedad mõtted eemale tõrjub. Tema tütar on praegu kõige tähtsam ja tema eluga kuidagi riskida ei tule kõne allagi.

Kuigi see laps on olnud tema elus alles mõned tunnid, tunneb ta end selle loomuliku osana. Mari ei suuda isegi ette kujutada, et teda ei oleks või et ta võiks surra. Ta väristab õlgu. Seejärel tõstab ta tütre õrnalt oma kehale lähemale ja tunneb, kuidas selle soojus ja lõhn tekitavad kirjeldamatu segu kurbusest ja rõõmust. Pisarad tulevad, ilma et ta suudaks neid kontrollida.

Ta kaitseb seda last oma eluga. Siis võtab lõpuks väsimus võimust. Mari jääb magama, põsed ikka veel pisaratest märjad.

16

Siiri Julge

Septembri algus 1944 Hiiumaa, Eesti

Venelased on suure osa Hiiumaast enda võimu alla võtnud.

Sõnum sellest levib saarel külast külla, talust tallu nagu kulutuli. Kuna vastupanu puudub, on nad lihtsalt sisse jalutanud ja näitavad juba, mida uus kord ja võim tähendab. Umbes viiskümmend sõdurit on paigutatud kihelkonnakooli. Naabersaarel käib veel võitlus, aga Hiiumaal tähistatakse juba võitu. Ümbritsevates külades ei julge keegi koolihoonele läheneda, aga jutud liiguvad. Sosistatakse. Kõik mäletavad, kuidas viimati oli. Vene sõdurid tapavad lõbu pärast. Kui sa juhtud valel ajal läheduses olema, eriti kui võidupidustused on täies hoos, siis on kõik ohus. Sõdurid on tühjendanud naabertalud nii toidust kui kangest joogipoolisest.

Jaanil ja Maril on seni veel vedanud. Nende talu on koolist veidi kaugemal. Aga ärevus kasvab ja tihti koputab mõni naaber uksele, et neile viimaseid uudiseid rääkida. Ühel päeval sõidab Juhan oma hobusega nende õue. Jaan istub õues ja teritab vikatit. Mari istub ta kõrval, tütar embuses. Jaan jätab käia seisma niipea, kui Juhan vankrilt alla hüppab. Midagi Juhani olemuses paneb nii Jaani kui Mari talle vastu minema. „Tervist, pererahvas! Ega te pole Maalit näinud?“ Nii Jaan kui Mari raputavad pead. „Kas ta ütles, et tuleb siia?“ Mari esitab küsimuse rohkem enda rahustamiseks. Maali jalutas küll teinekord nende talust mööda ja kui nad juhtusid Süda ei unusta

17

õues olema, siis vahetasid nad alati paar sõna, aga et Maali lihtsalt neile külla tuleks, seda ei olnud. Maali oli Marist palju noorem ja nendevaheline suhtlemine oli rohkem naaberlik kui sõprus. „Ma ei tea. Ma mõtlesin, et äkki ta tahtis last näha ja tuli siia.“ „Ei, me ei ole teda siin näinud.“ „Ta läks hommikul karjamaale lehmi lüpsma ja on sellest ajast nagu vits vette kadunud.“ Mari tunneb, kuidas tal kõhusopis külmaks läheb. See ei ole Maalile omane, niimoodi ära kaduda. Ta ei olnud metsas uitaja, kes aja ja oma kohustused ära unustab. Maris tekib tunne, et Maaliga on midagi hirmsat juhtunud. „Ma aitan otsida,“ lausub Jaan ja vaatab Mari poole. Naine noogutab. Loomulikult peab Jaan Juhanit aitama. Seejärel hüppab Jaan Juhani vankrile ja nad keeravad tagasi külateele.

Mari jääb koju. Ta istub trepile, aga külmavoog, mis mööda tema seljaroogu alla voolab, paneb ta püsti tõusma ja tuppa minema.

Järgmisel päeval on kogu küla jalul ja otsib Maalit. Nad otsivad igalt poolt, käivad läbi kõik metsarajad, lohutavad peret, püüavad neile lootust anda. Mari istub nii tihti kui võimalik naabrinaise juures ja püüab teda lohutada. Ta tuleb varsti koju, ütleb ta vähemalt kümme korda päevas. Keegi ei taha seda valjusti välja öelda, kuid sügaval sisimas teavad kõik – see noore naise kadumine on koolimajas elavate Vene sõduritega kuidagi seotud.

Nädal hiljem on Mari just naabrite juurest lahkumas, kui kõrvalkülast pärit Feodor oma vankriga õue sõidab. Selle peal lebab midagi teki all. Kõik, kes seda näevad, saavad kohe aru.

Sõnu pole vaja. Mari tunneb, kuidas tal jalad nõrgaks lähevad.

18

Siiri Julge

Ta istub sinnasamasse murule, kus ta oli seisnud, ja hoiab tütart tugevalt enda kaisus. Kuigi päike paistab ja septembripäeva kohta on soe, väriseb Mari nagu oleks õues miinuskraadid.

Lugu, mida nad kuulevad, oleks nagu otse õudusunenäost võetud. Feodor, kelle talu asub kooli lähedal, räägib, kuidas ta sõitis koolist mööda ja nägi koolihoovis pooleldi maetud naisterahva keha. Naise kleit oli katki rebitud, aga need tükid, mis ta keha katsid, tundusid Feodorile tuttavad. Kleidi muster tundus väga sarnane selle kirjeldusega, mida ta Maali vanematelt oli kuulnud. Ei olnud raske kaks ja kaks kokku panna. Ilma mõtlemata oli ta peatunud, et asja lähemalt uurida. Alles siis oli ta meel teadvustanud, et mõned sõdurid istusid kooli ees ja jälgisid teda. Mees pidas hetkeks pausi, neelatas paar korda ja jätkas. Ta olla kartnud, et teda tulistatakse, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Sõdurid pikutasid septembrikuu päikese käes, õhtune pidutsemine ei olnud veel alanud.

Feodor rääkis, et venelased üritasid talle midagi öelda, aga ta ei saanud alguses aru. Siis olid nad teda lähemale viibanud, osutanud laibale ja andnud märku, et nad tahavad, et ta naise surnukeha sealt ära viiks. Ükski sõduritest ei olnud aidanud Feodoril Maali keha vankrisse tõsta. Seejärel mees vaikib. Ta nagu tahaks veel midagi öelda, kuid otsustab selle asemel näidata. Ta võtab Juhani ja tema naise käevangu ja viib nad vankri juurde. Tõstab veidi tekki ja siis vajub Juhani naine kokku.

Mari ja mõned teised naised ruttavad lähemale, et naabrinaist aidata. Paar meesterahvast tulevad ka appi ja nad aitavad Juhani naise maja juures olevale pingile. Õues on täielik vaikus. Justkui oleksid kõik linnud otsustanud korraks oma siristamise lõpetada, et surnule austust avaldada.

Mehed aitavad Juhanil Maali surnukeha vankrist välja tõsta ja kannavad selle tuppa. Mari istub naabrinaise kõrvale pingile Süda ei unusta

19

ja paitab teda õrnalt seljale. Tal pole aimugi, kuidas kedagi sellises olukorras lohutada. Mida saakski öelda, mis olukorra paremaks teeks. Kas on üldse olemas sõnu, mis praegu lohutaks?

Mari ei tea, aga naabrinaise selja paitamine lohutab teda ennast ja ta jätkab. Kui Jaan toast välja tuleb, leiab ta Mari ikka veel pingil istumas. Tema silmad on klaasistunud ja ta hoiab tütart kõvasti embuses. Nii kõvasti, et Jaanil tekib hirm, et ta lapsele haiget teeb. Ta istub naise kõrvale ja asetab õrnalt oma käe ta õlgadele. Alles siis ärkab Mari lummusest ja pöörab oma pisarates näo Jaani poole. „Maali …“ „Ma tean, et …“ „Ei, sa ei tea. Mida nad temaga tegid, see …“ „Ma kuulsin.“ „Kuidas …“ Maril ei ole sõnu, et edasi anda seda, mida ta oli kuulnud Juhanit oma naisele rääkivat. „Mis inimene see on, kes teisele inimesele nii teeb?“ Jaanil pole sellele vastust. Kellelgi ei ole. See, mida nad just nägid, ei ole sõnadega seletatav. Ükski inimene, kes pole seda oma silmaga näinud, ei usu, et see on võimalik. Et inimeses võib olla selline jõhkrus.

Kuuldus sellest, et Maali on leitud, levib ja üha rohkem ja rohkem inimesi tuleb perele kaastunnet avaldama. Kõik tahavad toeks olla.

Palju ei räägita, aga kõik on kohal, aitavad, millega saavad.

Mõned hoolitsevad loomade eest, et pere sellele ei peaks mõtlema, teised toovad veidi süüa. Küla on ühtne, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. See, mida Juhani perekond läbi elab, on igaühe halvim õudusunenägu. Vanem poeg August sunniti Vene armeesse ja sai surma. Teine poeg, kes on sunnitud võitlema võimu eest, mis tappis tema venna, ja nüüd see.

20

Siiri Julge

Paar tundi hiljem jätavad Jaan ja Mari naabertalu selja taha, et hoolitseda oma majapidamise eest. Nad ei räägi, kuid Jaani pea on mõtteid ja mõtisklusi täis. Ta tunneb Juhanile ja tema perekonnale kaasa. Vaid mõne aastaga on see perekond kogenud nii palju leina ja muret, et teistele jätkuks terveks eluks.

Kõik sellepärast, et riik, kus nad elasid, oli sattunud suur­riikide risttule alla. Ja inimesed, kes siin elasid, pidid lihtsalt olukorraga leppima. See ärritab Jaani, aga ta otsustab oma mõtted endale hoida.

On näha, et Mari on juhtunust silmanähtavalt rohkem mõjutatud kui tema. Võib-olla on see tema jaoks hullem, sest ta on naine, mõtleb Jaan. Ta ei teadnud, mida ta oleks teinud, kui see, mis Maaliga juhtus, oleks Mariga juhtunud. Tõenäoliselt oleks see lõppenud tema surmaga ja varsti oleks kõik unustatud. Seina äärde ja kuul pähe. Aga naistel on teisiti ja Jaanil on raske ette kujutada, mis Mari peas toimub. Ta ei julgenud ka küsida. Vähemalt mitte praegu.

Süda ei unusta

21