SININE PORTUGALLANE
Kirjutanud Peter Svetina
Illustreerinud Damijan Stepančič
Sloveeni keelest tõlkinud Rauno Alliksaar
Toimetanud Signe Kure
Küljendanud Signe Kanarbik
Kirjastanud Päike ja Pilv, 2026
www.paikejapilv.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN 978-9916-630-93-8 (köites)
Originaali pealkiri: Modri Portugalec
Tekst @ Peter Svetina, 2021
Illustratsioonid @ Damijan Stepančič, 2021
Originaali kirjastas KUD Sodobnost International Sloveenias
Ljubljanas
(www.sodobnost.com)
Raamatu väljaandmist on toetanud
Tõlkinud Rauno Alliksaar
„Kust see müra tuleb?“ küsis Hüatsint.
Anja Klara hõõrus valusat põlve. Hetk varem oli nende jalgealune ootamatult järele andnud ning nad olid siia kukkunud, no ja inimene võib ju üllatuda ja olla ettevalmistamata, kui temaga midagi sellist juhtub, ning kui ta ei maandu pehmelt nagu kass, siis saab ta haiget.
Rottidega on teisiti, nemad kukuvad alati jalgadele ja –hoplaa! – võivad kohe edasi joosta. Aga nüüd polnud vaja joosta. Vaja oli välja selgitada, kust see müra tuleb.
„Siin on pime, hmm,“ ütles Anja Klara.
„Mingit erilist valgust siin tõesti pole,“ nõustus Hüatsint, kuid sibas juba siia-sinna, ettevaatlikult, et kuhugi vastu ei põrkaks.
„Siin on tunnelike, tule siia,“ kostis ta hääl pimedusest.
Anja Klara ajas end jalule ning hakkas aeglaselt kummargil edasi liikuma, käed ette sirutatud.
„AI!“ Ta lõi pea vastu kivi.
„Ettevaatust! Ettevaatust!“ kostis tema jalgade juurest.
„Sul on lihtne, sa oled väike ja jooksed siia-sinna, ilma et kuhugi vastu põrkaksid,“ sõnas Anja Klara.
„Noh, keegi ei keela sul minu liikumisviisi kasutada,“ märkis Hüatsint.
Anja Klara laskus põlvili ja hakkas edasi roomama, kuigi ta vasak põlv oli endiselt tuim. Ta liikus aeglaselt, kompides käega nii vasakule, paremale kui ka ülespoole.
Käik oli selgelt madalamaks muutunud – põlvitades ulatus ta kergesti laeni. Põrand polnud kuigi konarlik, mis oli igati hea. Käte all tundus see niiske mulla või savina.
Nad liikusid nõnda mõnda aega edasi, kuni neil tundus, et käiku immitseb kusagilt valgust. Mitte palju, aga siiski piisavalt.
„Siin tuul tõmbab! Hurraa! Oleme õigel teel!“ hõiskas Hüatsint.
„Ja kuhu me üldse läheme?“ küsis Anja Klara tusaselt.
„Edasi,“ vastas Hüatsint kindla häälega. Anja Klara ei küsinud rohkem midagi. Ta polnud selline tüdruk, kes iga
pisiasja pärast viriseks ja toriseks. Üldsegi mitte. Kuid vahel nõrkes kõigest hoolimata temagi kindlameelsus. Ja seda nüüdki, kui ta oli juba tükk aega valutava põlvega pimedas roomanud, teadmata, kuhu tee viib.
Siis tugevnes tõmbetuul ja ka Anja Klara tundis seda. Muutus annab inimesele uut hoogu.
Käik, mida nad peagi paremini uudistada said, oli üleni kivist, välja arvatud põrand, millel nad kõndisid, või õigemini, millel Hüatsint kõndis, sest Anja Klara roomas endiselt neljakäpakil.
Koos valgusega kasvas ka müra. Hääli oli kuulda järjest selgemini.
Kui tunnel oli juba üsna valge, võisid nad eristada sedagi, mida hääled ütlesid. Neid oli palju, mõned väga vihisevad, teised sügavad. Huvitav oli see, et kõik korrutasid ühte ja sama: „Ainult mina! Ainult mina!“ Ja iga natukese aja tagant kostis midagi pikemat, mida polnud veel võimalik selgelt eristada, siis aga jälle: „Ainult mina, ainult mina!“ Müra paisus veelgi. Käik keeras vasakule ning Hüatsint ja Anja Klara nägid enda ees suurt saali, koopasaali, milles väikesed inimesed rüselesid, trügisid üksteise kõrval ja üle üksteise, vehkisid kätega ja üritasid liikuda ainsa valgustatud koha poole kogu koopas.
See oli üks veidi kõrgem kivi, mis meenutas väikest lava, ja sinna langes ülal lae sees oleva avause kaudu sirgelt
Ja tõepoolest, see kivi oligi lava. Need väikesed inimesed püüdsid sellele ronida ja kui kellelgi see lõpuks õnnestus, ajas ta end püsti, tõstis käed, justkui tervitaks all seisvat rahvahulka ja püüaks neid vaigistada, neile midagi öelda.
Seejärel hüüdis ta valju häälega: „Ainult mina olen Haaraja!“
Kummaline oli selle kõige juures see, et ütleja hakkas kasvama. Jah, päikesevalguses kasvas ta nagu võilill. Ja oleks võinud kasvada päris suureks – võib-olla isegi nii kõrgeks, et jõuda koopa laeavauseni ning end sellest välja upitada. Noh, ta võinuks, aga ei kasvanud, sest lugematud pisikesed käed haarasid temast kohe kinni, nii et ta kivilt maha kukkus ja taas kahanema hakkas.
Samal ajal alustas juba järgmine tegelane lavale ronimist, püüdes end püsti ajada.
Just siis lendas läbi koopa laeavause midagi alla. Fiiiiiiju! Mütaki! See tabas toda mehikest, kes oli parasjagu lavale ronimas, ning paiskas ta alla.
Selgus, et see oli samasugune väike olend nagu kõik teisedki seal koopas – lihtsalt end kerra tõmmanud. Enne kui ta jõudis toimuvast aru saada või kasvama hakata, olid teised ta juba lavalt maha rebinud ja järgmine üritas üle tema üles ronida, ise hüüdes: „Ainul mina! Ainult mina olen Haaraja!“
Anja Klara ja Hüatsint seisid koopasaali nurgas ja jälgisid toimuvat.
„Naljakas,“ ütles Hüatsint.
„Kui nad laseksid ühel endi hulgast suureks kasvada, võiks ta kõik teised välja aidata,“ ütles Anja Klara.
„Võiks küll,“ vastas Hüatsint, „aga tundub, et neil ei tuleks see ka saja aasta jooksul pähe. Kuula, kuidas nad kisavad: „Ainult mina! Ainult mina!“ Nad ei kujutagi ette, et keegi teine ka võiks olemas olla.“
„Naljakas,“ lausus Anja Klara.
„Me saame ilmselt rahulikult läbi saali jalutada ja väljapääsu otsida, ilma et keegi meid üldse märkaks,“ arvas Hüatsint.
Ja nii see oligi. Väikesed olendid olid iseendaga nii hõivatud, et Anja Klara ja Hüatsint said segamatult neist päikesekiir. Otsekui prožektor laval, mõtles Anja Klara.
mööduda ja ülevalt alla langeva valguse kumas otsida, kuidas välja pääseksid.
Saali teises otsas oli veel üks käik ja sinna Anja Klara ja Hüatsint suundusidki.
Peagi hakkas käik kergelt tõusma ning sile põrand muutus astmeteks.
„Kummaline,“ märkis Hüatsint.
„Nad pole isegi uurinud, kas koopast on veel mõni väljapääs,“ ütles Anja Klara nördinult.
„Tõenäoliselt võiks neile kas või tuhat ust ehitada, aga nad ei avaks neid. Nad näevad ainult lava ja prožektorit.“
„Kes teab, mida nad teevad siis, kui päike ei paista,“ mõtiskles Anja Klara valjusti.
„Kahanevad, konutavad nurkades ja aevastavad,“ vastas Hüatsint. „Arvatavasti.“
„Ja vannuvad,“ lisas Anja Klara.
„Jah, kindlasti vannuvad ka,“ arvas Hüatsint.
„Midagi sellist nagu „kuradile kõik!“,“ pakkus Anja Klara.
„Või „saatan sind võtku!“,“ lisas Hüatsint.
„Või „pagana loll!“.“
„Või „susi sind söögu!“.“
„Või „mis sa, pime, piilud!“.“
„Või „võtke ta kinni!“.“
„Või „lükka ta alla, peerukott!“.“
Lõbusa äraarvamismängu ajal ronisid nad mööda treppe üles.
„AI!“ hüüatas Anja Klara. Kuna ta kõndis ees, oli tema see, kes oma pea esimesena ära lõi.
„Kas sa lõid end jälle ära?“ küsis Hüatsint.
„Sa ikka märkad kõike,“ vastas Anja Klara pahuralt ja hõõrus oma muhku.
Ta oli löönud pea vastu luuki. Ja see luuk avanes. Ja luugi kaudu jõudsid Anja Klara ja Hüatsint taas maa peale.