Mina ja maailm

Maailma pikim maantee Kilomeetrid venisid ja siis jälle lendasid. Kolme reisinädala jooksul jõudis kogupikkuselt 48 000 kilomeetrit pikk Pan-Ameerika kiirtee nii südamesse pugeda kui ka välja vihastada. Maailma pikimaks maanteeks loetav kiirtee saab alguse Põhja-Ameerikas Alaskas ja lõppeb Lõuna-Ameerika alumises tipus Ushuaias. Kõlab romantiliselt. Ometi muudavad kõla poolest ägeda teekonna täies mahus läbimise keeruliseks turvalisus ja muud segased asjaolud. Kust see tee ikkagi täpselt kulgeb? Leidub ju number ühe nimelisi maanteid mõlemal pool Lõuna-Ameerika rannikut. Tõlgendusruumi paisutab

106

ka asjaolu, et maailma pikim tee Panama ja Kolumbia vahel saja kilomeetri jagu üldse katkestatud on. Džungliavarustes taplevad narkokartellid, valitseb kaos.

Kui Ameerika suurlinnu külastanud inimestele tekib Pan-Ameerika kiirteest kuuldes silme ette vähemalt kuuerealine kiirtee, siis õiget ega vale pilti Pan-Ameerika kiirtee kujutlemiseks ei eksisteeri.

Sõltuvalt riigist, kust tee parasjagu lookleb, varieerub kvaliteet kaheksa­realisest asfaldist auklike külavaheteedeni. Kesk-Ameerika reisil tähendas kõnealune teejupp Eesti näitel Tartu–Räpina või Tallinna–Rapla maanteed: kitsast külade, põldude ja asulate vahel looklevat teed, kus teatud tundidel vuravad hiiglaslikud kauba­autod. Mõni tund varem või hiljem rajab aga liiklusmöllu vahelt lehmakarjale teed kohalik karjus. Ringi vuravad bussidena kasutusel olevad ülerahvastatud kastiautod. Ringi jalutavad pakke pea peal tassivad lapseohtu emad. Liiklevad haokoormatega eeslid.

Krõbekallis loodusparadiis Kui lääne inimene arvaks, et rahaveskit hoiab töös turism, siis tegelikkuses toodetakse Costa Rical hoopis Inteli protsessoreid. Niisiis leidub pisikeses vulkaanilises riigis kokku pandud osi päris suure tõenäosusega nii sinu kui ka minu arvutis. Peamine eksportkaup on kohvioad, banaanid ja muud puuviljad. Alles siis tuleb turism.

Peaasjalikult külastatakse Costa Ricat looduse tõttu. Kõrged vulkaanid, helesinised happelise veega kraatrid, lokkavad vihma- ja pilvemetsad. Linnuimedeks on imekiirete tiivalöökidega kaunid värvilised koolibrid. Surfaritel teeb meele rõõmsaks randa loksuv laine – Kariibi meres rahulikum ja ujumiskõlbulik, Vaikses ookeanis nime kiuste hoopis tormisem.

Costa Ricas ei pääse üle ega ümber ka keskmiselt krõbedamast hinnatasemest. Täiesti keskpäraste päevasuppide ja kahe koogitüki

107

eest maksime inimtühjas kohvikus kõrghooajavälisel perioodil 25 dollarit. Smuutid, mille nimel reisiteatmik kas või surra soovitas, olid kokku villitud veest ja purustatud banaanidest. Mis ei kõla hõrgutavalt, tavaliselt sedamoodi ka ei maitse. Üleüldse oli KeskAmeerikas kvaliteetse toiduga kehvasti. Viimane kui üks parem pala, sealhulgas banaanid, saadetakse sinna, kus raha on: Euroopasse või USAsse. Kohalikud pistavad hamba alla riisi, ube, kuid välimuse põhjal otsustades kindlasti ka purgitoite, Coca-Colat ja krõpse. Rasvu­mine on Kesk-Ameerika regioonis peaaegu et suurem probleem kui USAs. Pealinnast San Joest valisime aja sisustamiseks poolepäevase reisi Poase vulkaani kraatri juurde. Taevas oli pilvine, kuid kraater nähtav. Meil vedas. Giidi sõnul olevat umbes poole ajast ümbruskond sama suure vati sees nagu „Siil udus” multikas. Sellisel juhul võtavad nutikad reisikorraldajad käiku vaatamisväärsuste kõrvale püsti pandud illustratiivsed plakatid. Tossavale kraatrile järgnes helesinise järvekese külastus. Passiivses seisus vulkaanist tingituna sõltus vee värv keemiliste elementide osakaalust. Helesinisest võib üleöö saada roheline, hall või midagi kolmandat. Costa Rica ja keemia kohta fakte täis tuubitud, ootasime uut päeva, et esmakordselt elus täiesti uue loodusliigiga tutvuda.

Rariteetne pilvemets Monteverde rahvuspark. Rühime kuueliikmelise grupiga mööda künkaid vapralt ülespoole. Ümberringi lokkab loodus. Roheliste puude küljes ripuvad liaanid. „Vaadake nüüd. Siit, selle koha pealt kulgeb pilve- ja vihmametsa piir,” sunnib pargivaht meid peatuma.

Vaatame. Ei näe. „Täiesti eri liiki sammal, teistmoodi puud. Märkate?” ei saa 21 aastat looduses toimetanud mees aru, miks linnavurled pead ei nooguta. Sumpame sügavamale. Võrdlusmomendid

108

vihma- ja pilvemetsa vahel võtavad jumet. Värvid on teistsugused.

Liigid on teistsugused. Üks-suur-džungel-kõik-mõttelaad hakkab vaikselt sohu vajuma. „Kaugel pole aeg, kui pilvemetsast saab tavaline vihmamets,” jääb muidu rõõmsameelne beežides toonides metsavahikostüümis teejuht nukraks. Kõrgete mäetippude ja pilvede liikumise tõttu erilise kliimavööndi moodustanud asukohas elutsevad taimed ja loomad on hävimas. Pilved ei liigu enam nii nagu ­vanasti. Niiskuse tase jääb kohati liiga kõrgeks või madalaks. Trendide ennus­tamine muutub päev-päevalt raskemaks.

Tatsan grupist eemale. Kuulan kinnisilmi loodushääli. Esimese hooga hooman siristavaid linde. Hetk-hetkelt tugevnevad ritsikate ja õhus sagivate putukate tiivalöögid. Taasavatud silmadele avaneb täiesti erakordne vaatepilt: esmapilgul elutuna näiv õhk on tegelikkuses kui lennuväli. Sigin, sagin, tormlemine. Pilvede valge vine sees elavad liigid elaksid justkui muinasjutumaal. Imeline olustik ja linnu kombel lendlemine said osaks meilegi. Päev hiljem liuglesime trosse mööda ühest rohelisest puuladvast teise Selvatura seikluspargis. Costa Rica loodus on tõepoolest võimas!

Nikaraagua ja Ometepe 11. reisipäev, riik number kolm: Nicaragua, giid Nicola vaieldamatu lemmik. Kaunis loodus, tipp-topp majutusasutused, mõistlik hinnatase, räämas, kuid omamoodi suursugused arhitektuuri­pärlid rääkisid iseenda eest. Erinevalt naaberriikidest olid teeäärsed onnid enamasti juba tellistest ehitatud. Lopsaka looduse varjus jätsid need igavikulise mulje. Stiilipuhas käekiri jätkus Ometepe järve rannapromenaadil. Plastikust püsti lükatud päikesevarjude asemel ilutsesid ehtsate palmipuulehtedega vooderdatud varju­ alused. Ranna­koristustööjõud andis oma parima, et lainetega

109

kaldale uhutud puutükid ja olmeprügi kokku kuhjata ja kiirelt minema vinnata.

Nicaragua seiklus algas meie jaoks maailma suurimal mageveekogu saarel, Ometepel. Pisikestes, järvekalda lähedale rajatud majakestes ja terrassile sätitud võrkkiikedes logelesime kokku kaks ööpäeva. Härjarakendite, ahvikarjade ja kirjude lindude vahelt levis sinna, kus korvtoolides istusime, isegi wifi. Sissemagamist või välja­ magamist ennetas see-eest kukelaul. Selleks, et kirju kukk end äratamise oskuses lõpuni veenda saaks, alustas ta igaks juhuks varuga.

Kires juba enne päikesetõusu ja laulis hinge tõmbamata pool tundi jutti. Pahaks me ei pannud. Soovisime meiegi pigem varem kui hiljem maast lahti saada. Tegemist jätkus. Käisime kolmekilomeetrisel minirännakul. Külastasime helesinise läbipaistva veega betoonist äärtega sügavapõhjalist allikaveebasseini. Möödusime vabalt jalu­ tavatest härjakarjadest, kaelarihmata ringi silkavatest koertest, lehtede sees krabistavatest sisalikest. Idüll missugune.

Granada, Leon, Managua Vulkaanisaarelt praamiga maismaale jõudnud, ootas ees tunnine bussisõit Nicaragua kohaliku eliidi kodulinna, Granadasse. ­Uhkete munakivitänavate, pilkupüüdvate majade ja ruumikates sisehoovides laiuvate haljasaladega linn puges hinge suuremale osale reisiseltskonnast. Kirikute- ja arhitektuurihuvilised nälga ei jäänud.

Kurta ei saanud poodlejadki. Turult jäid meelde pompöössete heegeldustega võrkkiiged, igas mõõdus savinõud, nahast käekotid, vööd. Üks kvaliteetsem kui teine. Süngemad mälestused tõime kaasa tühjana seisvast Coyotepe vangla-kindlusest, kus diktaatori režiimi ajal tuhandeid inimesi surnuks piinati. Tülikam element, kes piinamiste kiuste hinge keeldus heitmast, sõidutati jõudemonstratsiooniks helikopteriga tossava vulkaanikraatri kohale.

110

Väike tõuge. Asi ants. Rahvasuu mäletavat seda kõike sama hästi nagu eilset päeva.

Nicaragua mälestusevaesemad peatused toimusid Leonis, koha­ likus liberaalses ülikoolilinnas, ning sõjaliste monumentide ja paari muuseumiga pealinnas Managuas. Viimases elatakse pidevas vulkaanipurske hirmus. Südalinna strateegiliselt tähtsaid ehitisi ei rajata. Viimased püsti jäänud arhitektuuripärlid lagunevad. Poliitikud jagelevad korruptsiooni, bürokraatia, teismeliste raseduste, kuri­tegevuse ja kuritegelike grupeeringute võimumängude teemadel. Rahvas elab kirglikult kaasa. Oma riigi ja rahva üle tuntakse uhkust kogu Kesk-Ameerika kultuuris. Lippe, suuri ja väikeseid, nägin kogu reisi vältel rohkem lehvimas kui rahvusriigiks tituleeritud USAs.

Auru välja laskmise koht Rühmareisi jooksul kujunesid välja teatud tavad. Iga kord, kui järjekordse maa piiripunktist läbi sõitsime, tegi giid eesootavast põgusa lühikokkuvõtte. Rääkis, mis meid ees ootab, reklaamis kohapeal tellitavaid lisaekskursioone. Poetas infot lõunapauside osas. Pindala ja rahvastiku arvu puudutavad detailid lendasid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Päev-päevalt muutusid riiklikult olulised aastaarvude jadad aina igavamaks ja igavamaks. Sama kehtis järjekordse kiriku vapustava ajaloo ja ka võimul olnud diktaatorite nimede kohta. Ühe jutiga kogu Kesk-Ameerikat läbi põrutades kujuneb eluolust küll terviklikum pilt, korduma kippuvad elemendid vajutavad kvaliteedile üksluise pitseri. Kolme nädala jooksul umbes 15 kirikut külastades katkeb võibolla ka tõsisema huvilise kannatus … Õnneks võimaldas väikerühma formaat Nicolalt sobival hetkel ka tänapäeva elu puudutavat infot välja pigistada. Mida rohkem tarkust kogunes, seda rohkem sai selgeks, miks giid vabatahtlikult

111

regiooni keskmisest palgast või igapäevaelust ei räägi. Kui kohalik õpetaja koolis kuu aja jooksul 350 dollarit taskusse paneb, muutub lootsikul tehtud paadimatka eest 75 dollarit inimese kohta küsida ju pisut piinlikuks. Või ka mitte? Inimlikust aspektist sain kahe tule vahel laveerivast giidist ju arugi. Talle ei maksa palka mittetulundusühing, vaid äri. Lisateenused tahavad müümist, komisjoni­tasud kasseerimist. Teiselt poolt tekitas salatsemine ja rahaga vassimine pisikese rühma seas kolme nädala vältel asjatuid pingeid ja tundepuhanguid. Levis ju möödalaskmisi puudutav info pisikeses rühmas kulutulena.

Kui minibussi esimeste pingiridade eest peetav võidujooks välja arvata, valitses grupis pealispinnaline harmoonia. Avalikke kärgatusi ja paugatusi ei tulnud ühtegi. Küll aga sussutati, kiruti ja vannuti seljataga. Inglise kultuuriga rohkem kokku puutunud inimesi see fakt kulme kergitama ei võta. Mulle tundusid aga täiskasvanud toanaabrite probleemid, mida giidi vahendusel klaariti, pigem lapsikuvõitu.

Ameerikalik El Salvador Pindalalt regiooni väikseim, kuid suurima, kuue miljonini küündiva rahvaarvuga riik on faktimere mõttes suurem kui elu. Abort on El Salvadoris täielikult keelatud. Alates 1998. aastast ei ­lubata erandeid isegi vägistamise või loote väärarengu ilmnemisel. Kato­ liku kogukonna ranged reeglid ei tule tagajärgedeta. 2011. aastal oli 10–19aastaste neidude seas peamine surmapõhjus enesetapp – pooled neist olid rasedad. Turistid El Salvadori üldjuhul hea meelega jalga ei tõsta. Olevat liiga ohtlik. Ameerikast gängikultuuri omaks võtnud kodumaale naasnud jõmmid, juhuslikud tulistamised ja muu virvarr tähendavad seda, et tegemist on suurima mõrva­tasemega paigaga planeedil Maa. Tuhande inimese kohta

112

mõrvatakse igal aastal kuus. Pooled El Salvadoris ringi põristavad autod on väidetavalt sisse vehitud USAst. Autopark oli iseenesest muljetavaldav. Kahju vaid, et läikivate voolujooneliste masinatega sõita ei soovitata. Pealinnas San Salvadoris ei kannatavat uhkemaid masinaid välja ajada isegi mitte päevasel ajal. Tõenäosus röövi ohvriks langeda olevat liiga suur.

Peatusime etteennustamatu kuulirahe tsoonist, pealinnast, 47 kilomeetri kaugusel idüllilises mägikülas Suchitotos. Kultuuri­ huviliste kaasreisijate päeva sisustasid järjekordsed kirikud.

Loodusesõpradele näidati kahekümneviiendat kirjut lindu. Käidi linnaekskursioonil. Mastaabilt meenutas Suchitoto küll Suure-Jaanit, kuid see selleks. Pastakast imetud atraktsioonid või mitte, turist ja tema raha üksteisest igatahes lahku viidi. Mida kaugemale oma reisiga jõudsime, seda rohkem programm ennast kordas.

Reisimärkmetesse ei teinud ma El Salvadoris sissekannet ei keskväljakust ega ka kirikust. Pigem jäi meelde kellegi koduaias kaks meetrit maast välja turritav kodusõjaaegne lõhkemata r­ akett ja pangaautomaadi juures konutavad relvastatud turvamehed.

Koha­liku kiirtoidurestorani seina kaunistas silt Relvad keelatud!

Tee ääres müütasid külapoisid ohustatud liikide hulka kuuluvaid iguaane. „Pidavat supi sees hästi mekkima,” teadis Nicola.

Hondurase varemed Ohjeldamatult lämmatava kirikuteralli vahele tõi mõnusa tõmbetuule iidne maiade küla Copan. 13. sajandist pärit rajatisi käib aastas uudistamas 120 000 turisti. Näljahädad, epideemiad ja valitsejate kahanev autoriteet viisid hiilgeaegadel umbes 600 asukaga linna hingusele. Tasapisi jäid alles vaid lagunevad varemed, kus kohalikud lapsed peitust käisid mängimas. Nagu suurte avastustega ikka, on maailmakaardile pääsemiseks vaja mõnda soovitavalt valgenahalist

113

entusiasti, kes kohalikele ammu teadaoleva paiga „avastaks”, suure kella külge paneks, rahastajates huvi tekitaks ja ajaloolise väärtusega objektis taas elu käima tõmbaks. Niimoodi läks ka Copaniga.

Aarded-meile-raha-teile-põhimõttel toimus ka Copani järkjärguline väljakaevamine. Niisiis näebki Hondurase küla Copani varakambrite väärisesemeid sootuks USAs ja Briti muuseumis.

Varemed läbi jalutanud, märkasime koduhotelli lähistel vaimukat restoranireklaami: söö meie juures või lõpuks oleme mõlemad näljas. Kes Hondurase nigelate majandusnäitajatega kursis on, saab naljast paremini aru. Astusime sisse. Endilegi ootamatult olime sattunud sünnipäevapeole. Üllatuslikult jagus torditükke ka kahele kaugelt maalt pärit kontvõõrale. Musi magusaks tehtud, rühkisime mööda järsku tänavat tagasi hotelli poole. Reisi lõpp terendas

114

sama­hästi kui käeulatuses. Üks linnaekskursioon veel, viimane sõit minibussis ja varsti istumegi uuesti lennukisse, et oktoobrikuises Põhja-Euroopas maanduda.

Vulkaanimaa Guatemala Jään ausaks. Reisi kolmandal nädalal Guatemalasse jõudes järjekordne kirik ning madalad, kaarjate võlvide ja kivikatustega majad elevust ei tekitanud. Guatemala riigiga sama nime kandev pealinn oli näotu aguleid täis urgas. Suurlinnast 40minutise autosõidu kaugusel asuvas Antiguas olid asjalood paremad. 40 protsenti linna elanikest moodustavad ärilistel põhjustel Guatemalasse kolinud välismaalased. Nende sabas on linna tekkinud kõrgema kvaliteediga söögikohad ja poodlemisvõimalused. Need on mokkamööda turistidelegi. Vulkaanidest ümbritsetud orus looklesid huvitavad munakivitänavad. Salapäraselt kutsuvates sisehoovides laiusid omapärased hotellid. „Hola! Hola!” – „Tere! Tere!” kiljus monotoonse järjepidevusega siseõues elav papagoi, kui kohvritega reisi viimase majutusasutuse väravate vahelt sisse rullitasime.

Kirevamaid kogemusi pakkus kohalik turg. Dollarikurss oli üks kaheksale. Basaaril korrutati turisti hind 5,3ga. Naeratava näo ja sujuva jutuga müüjad hoidsid kalkulaatorit minu nina all täpselt nii kaua, kuni aeg dollarikursi sisestamiseks kätte jõudis. Seejärel pöörduti sujuva liigutusega kõrvale ja tõsteti kalkulaator nägemis­vaegust teeseldes enda ninale lähemale. Lõppnumber susati aga minu nina alla. Nägin triki läbi ja pistsin õiendama. Kaubad jäid katki, kuid meel muutus aina valvsamaks. See tuli ainult kasuks. Endalegi ehma­ tuseks olin kusagilt kogemata taskuvarga sappa haakinud. Kannul püsis võõras noormees umbes poolteist kilomeetrit. Teeskles aegajalt telefonivestlust ja käitus muidu imelikult. Asi tundus kahtlane. Hakkasin teadlikult sammu venitama, et ta minust mööduks.

115

Strateegia töötas. Sain jälitaja maha raputada. Hullemast hoidsid mind aga tegelikkuses intuitiivselt valitud kõrval­tänaval töö­postil konu­ tanud sõjaväelased. Kardetud kotijooksu õnneks ei toimunud. Õige pea jõudsin tagasi rahva sekka. Minut hiljem sain kergendatult hotelli peaukse enda tagant kinni tõmmata. Vedas.

Hääbuv maiade kultuur Kodukootud maiguga viimast linnaekskursiooni tegi lühemavõitu jämeda keha ja veel jämedama pika patsiga neiu. Preili rääkis uhku­ sega oma esivanematest maiadest. Tundis kahetsust, et maiade keel ja kultuur tuntavaid väljasuremise märke näitab. Igapäevasuhtlus on üle kolinud hispaania keelele. Koolide pingutused paari keeletunniga nädalas halvimat ära hoida suuremat vilja ei kanna.

Käinud läbi viimased kirikud, linnavalitsuse hoone, kohtumaja ja vaateplatvormi, suundusime toiduturule. Kannatlikult kitsastes lettide­vahelistes käikudes teineteise kannul püsides rammisime läbi ilmselt viimase kui ühe giidi tuttavale kuuluva müügiputka.

Valikus troonisid kurgid, tomatid, kartulid, sekka paar eksootilisema nimega vilja. Turukülastus kulmineerus – üllatus! üllatus! – maiatüdruku emale kuuluvas sööklas. Kahte lauda ja määrdunud vakstut nähes kadus isegi brittide söögiisu, kes siiani kuulekalt üldjuhul giidide seatud nööri pidi olid kõndinud.

Kokkuvõte Kolm nädalat Kesk-Ameerikat selja taga, jäi reisi krooniks eelkõige loodus. Mäed, künkad, vihmahooajale omane rohelus, õied ja värvi­gamma avaldasid rohkem kui muljet. Aega oli parajalt. Ei tormamist ega venimist. Igaühele leidus midagi. Nicola kiitis omalt

116

poolt kohalike lahkust. Kui kaks „sülle kukkunud” koogitükki välja arvata, jäi meie kui hispaania keelt mitterääkivate eest sõbralikkuse aspekt paraku varjule.

Ajas tagasi minnes asendaksin osa pikkadest bussisõitudest lennu­reisiga. Tõsi, bussiaknast nähtu tekitas eluolust teravama pildi. Siiski jäi pikal reisil iga paari päeva tagant 4–8 tundi mööda teed loksumise lisaväärtus lõppkokkuvõttes tagasihoidlikuks. ­Virina leevendamiseks rääkis Nicola mulle Briti reisibüroo algusaegadest. Toona läbitud umbes 1700 kilomeetrit kolme nädala asemel kolm kuud. Kasutati vaid liinibusse ja kodumajutust. Õnneks polnud mina siis veel sündinud, veel vähem reisinud.

Läbivamatest muljetest meenub pidev trall vetsudega. Piiripunktides olid need alati tasulised, bensiinijaamades tasuta, kuid räpased. Muuseumide vetsudes olid enamasti katkised loputus­ kastid. Nende kõrval kopsikuga veeämber. Paber oli surmkindlalt otsas.

Kui Mosambiigi riigilipule on trükitud kalašnikov, siis KeskAmeerika piirkonna lippe võiks kaunistada võrkkiik või kiiktool.

Neid jagus igasse kodusse, aeda, lehtlasse ja treppidele. Jõude need ei seisnud. Sugude ebavõrdõiguslikkusele viidates tundsid end kiiges mugavalt eelkõige mehed ja lapsed. Naised leidsid rõõmu pesu pesemisest või toidu valmistamisest.

Nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere ääres asuvad arvukad rannad pakuvad veesportlastele kindlasti lusti. Avastamata rajad võimalust ehedaid paiku näha. Seda kõike enne, kui rannaribadele viietärnihotellid kerkivad ja tõkkepuudega jändama kukutakse. See kõik on aja küsimus, millal praeguses mõistes kolmas maailm enam turisti silmale eripära ei paku. Kui kaua see kõik aega võtab, on iseasi. Üks, mis selge, muutuste pall juba veereb.

117