SISUKORD Eessõna: primaat kohtub vastasega (meenutus ühelt autoritest) Sissejuhatus: järjekordne heasoovlik inkvisitsioon Peaaegu kaks miljonit aastat 15 lühikeses peatükis I OSA: PETLIKKUSE PÄRITOLUST 1. Mäletage Yucatáni! Sa oled see, mida sa sööd 2. Mida Darwin seksi kohta ei teadnud Esiajaloo flintstone’istumine Mis on evolutsiooniline psühholoogia ning miks see sind huvitama peaks? Lewis Henry Morgan 3. Lähem pilguheit inimseksuaalsuse evolutsiooni standardsesse narratiivi Kuidas Darwin su ema solvab (seksuaalökonoomika sünge teadus) Naissoo kuulus madal libiido Isase vanemlik investeering „Segastrateegiad” sugudevahelises sõjas 5
9 12 24
33 34 40 46 51 58 62 65 68 69 72
Pikenenud seksuaalne vastuvõtlikkus ja varjatud ovulatsioon
76
4. Peeglist vastu vaatav inimahv Primaadid ja inimloomus Šimpanside mudeli kahtluse alla seadmine Primaadiliku käitumise jätku otsinguil
79 83 85 88
II OSA: IHA PARADIISIS (ÜKSILDANE) 5. Kes kaotas paradiisis mille? Funky’ ks muutumisest ja ööpäevaringsest rock’n’roll’ist
104
6. Kes on sinu issid? Rõõm sotsioerootilistest vahetustest Liiderlikkuse lubadus Kääbusšimpanside alged
110 113 119 122
7. Kõige kallimad emmed Tuumakatastroof
126 131
8. Miksime abielu, paaritumise ja monogaamia Abielu – inimliigi „tähtsaim seisund”? Abielulisest hooramisest
134 136 140
9. Isaduse kindlus: standardse narratiivi murenev nurgakivi Armastus, iha ja vabadus Lugu järvel Patriarhaalsuse paratamatusest Monogaamsete marss
146 148 154 157
10. Armukadedus: naabri abikaasa himustamise teejuht algajale Nullsumma seks Kuidas aru saada, et mees armastab naist
162 165 171
101
III OSA: HOBBESI KAMMITSAIS 11. „Kas vaesed on alati meiega olnud?” (Vaene) Vaene haletsusväärne mina Miljonäride meeleheide „Inimskaala jalamilt” rahulolu otsides
178 184 187 190
12. Isekas meem (Jälk) Homo economicus Ühisomanditragöödia Unistused igavesest arengust Ürgne vaesus või oletatav jõukus? Paleoliitikumi poliitikast
192 193 195 199 200 203
13. Lõputu lahing eelajaloolise sõja pärast (Jõhker) Doktor Pinker läheb sõtta Margaret Poweri salapärane kadumine Sõjasaak Napoleonlik invasioon (janomamö rahva vastuolu) Meeleheitlik soov paljastada hipide silmakirjalikkus ja kääbusšimpanside jõhkrus
209 210 215 217 222 226
14. Pikaealisuse vale (Lühike) Millal elu algab? Millal see lõpeb? Kui vana on vana? Surmav stress Keda sa, nolk, naiivseks romantikuks nimetad?
228 230 233 237 239
IV OSA: KEHAD LIIKUMISES 15. Väike suur mees Armastuses ja spermasõjas on kõik lubatud
247 252
16. Mehe kõige tõesem mõõdupuu Kiviaja hardcore
258 265
17. Mõnikord on peenis lihtsalt peenis
267
7
18. O eelajalugu Kui kohutavad aru ekstravagantsused! Hoiduge saatana nisa eest Selle allasurumiseks vajaminev jõud 19. Emaste kopulatsioonihäälitsused Sintetas, no hayparaíso Kuidas palun?
279 282 288 290 292 296 300
V OSA: MEHED ON AAFRIKAST, NAISED ON AAFRIKAST 20. Mona Lisa vaimulaadist 21. Perverdi lament Lihtsalt ütle mida? Kelloggi teejuht laste väärkohtlemises Calvin Coolidge’i needus Monogaamia + monotoonsus = monotoomia Kümme lisapõhjust, miks ma vajan kedagi uut (nagu sinagi)
341
22. Üheskoos lagedale taevale vastu astumisest Kõik kapist välja Päikese ja kuu abielu
346 351 356
Kasutatud kirjandus ja soovituslik lisalugemine Märkused Register
358 387 413
313 323 327 328 332 337
EESSÕNA
Primaat kohtub vastasega (meenutus ühelt autoritest) Meid on siia ilma loodud selleks, et loodusest kõrgemale tõusta, härra Allnut! Ameeriklasest näitleja Katharine Hepburn preili Rose Sayerina filmis „Aafrika kuninganna” Niiske ja palav õhtupoolik aastal 1988. Kohalikud mehed müüsid Malaisia Penangi botaanikaaia sissepääsu ees maapähkleid. Jalutasin oma kallima Anaga maha suurt lõunasööki. Tajudes meie kimbatust, seletasid mehed, et pähklid polnud mõeldud meile, vaid meile varem märkamatuks jäänud vastupandamatult armsatele ahvipoegadele, kes end lähedal asuval muruplatsil ringi veeretasid. Me ostsime mõne paki. Peagi kohtasime väikest pärdikut, kes rippus sabapidi täpselt jalgraja kohal. Tema erakordselt inimlikud silmad keskendusid anuvalt pähklikotile Ana käes. Nii me seal seisime, kudrutades nagu teismeeas tüdrukud loomapoes kassipoegi uudistades, kuni põõsastes järsku justkui plahvatas. Üks täiskasvanud ahv sööstis minust mööda, kasutas Anat hüppelauana ning läinud ta oligi – koos pähklitega muidugi. Ana käsi veritses kohast, kust ahv teda kriimustas. Olime rabatud ja värisesime vaikides. Karjumiseks poleks aega jäänudki. 9
Mõne minuti järel, kui adrenaliini mõju viimaks hääbuma hakkas, asendus hirm jälestusega. Ma tundsin end reedetuna viisil, mida ma polnud kunagi varem kogenud. Koos pähklitega kadus ka hinnaline arusaam looduse puhtusest ja kurjusest kui puhtinimlikust hädast. Teatud piir sai ületatud. Ma polnud pelgalt vihane, ma olin filosoofiliselt haavunud. Tundsin, kuidas miski minu sees muutus. Mu rind tundus paisuvat ja õlad laienevat. Mu käed näisid tugevamad, mu silmanägemine teravnes. Tundsin end kui Popeye pärast purgitäie spinati söömist. Ma jõllitasin põõsaid justkui suur primaat, kellena ma nüüd end tundsin. Rohkem ma nende väikeste primaatide solvanguid ei taluks. Jah, oleksin pidanud paremini teadma. Olin Aasias piisavalt reisinud ja teadsin, et sealsed ahvid pole ligilähedaseltki sarnased oma trombooni puhuvatele ja tamburiini mängivatele nõbudele, keda olin lapsena televiisorist näinud. Vabaduses elavatel Aasia primaatidel on iseloomujoon, mida ma esmapilgul šokeerivaks ja segadusse ajavaks pidasin – selleks iseloomujooneks on eneseuhkus. Kui teed selle vea ning lood silmside tänavaahviga Indias, Nepalis või Malaisias, siis mõistad, et oled silmitsi vaenulikult intelligentse olevusega, kelle denirolikult kulmu kortsutav ilme ütleb: „Mida kuradit sa vahid? Tahad peksa saada või?” Unusta soov mõnele neist punane vestike selga ajada. Loomulikult ei möödunud palju aega, kuni kohtusime järgmise anuva karvase näoga, kes keset lagendikku puuoksal pea alaspidi rippus. Nüüd oli Ana valmis andestama ja unustama. Kuigi olin kõige nunnu suhtes täiesti kalgistunud, nõustusin talle siiski andma meie allesjäänud pähklikoti. Tundus, et olime piisavalt kaugel põõsastikust, kust meid võidaks salaja varitseda. Aga kui ma hakkasin pähklikotti oma läbihigistatud taskust välja tõmbama, kõlas tsellofaani krabin läbi džungli justkui kajav õhtusöögikell. Hetkega ilmus umbes 20 meetri kaugusele lagendiku servale suur ja ülbe olemisega elukas. Ta jõllitas meid, hinnates olukorda 10
ning minu suurust. Tema ülepingutatud haigutus (pikk ja aeglane kihvade tahtlik rõhutamine) tundus kui läbimõeldud viis näidata, et olen tähtsusetu, mind samal ajal hirmutades. Otsustanud viivitamata täita mistahes võimuvaakumi ilmingud, korjasin maast väikese oksa ja viskasin selle nii muuseas tema suunas rõhutamaks, et need pähklid pole kindlasti talle ning minuga ei tasu jamada. Ühtki lihast liigutamata vaatas ta, kuidas oks temast umbes meetri kaugusele kukkus. Seejärel tõmbus tema otsmik põgusalt, kuid kõhedust tekitavalt kortsu, nagu oleksin tema tundeid haavanud. Ta vaatas üles minu poole, otse mulle silma. Tema ilmes polnud raasugi hirmu, austust ega huumorit. Justkui kahurist välja tulistatult hüppas ta üle visatud oksa, paljastades oma pikad kollased nuga meenutavad kihvad ja sööstis kriisates minu poole. Miski minus raksatas. Ründava elaja ning oma hirmunud tüdruksõbra vahel seistes tundsin esimest korda, mida tegelikult tähendab väljend „ahvikiirusel tegutsema”. Ma kaotasin enesevalitsuse. Arvatust kiiremate liigutustega sirutusid mu käed laiali, jalad võtsid sisse maadlejatele omase kükkis poosi ja minu ortodondi korrastatud kohviplekilised hambad paljastusid valju kriiske saatel. Abituses asusin tulivihaselt ja tattipritsivalt omaenda üleolekut demonstreerima. Ma olin sama üllatunud kui tema. Ta tõusis ja vahtis mind sekundi või kaks, enne kui ta aeglaselt taandus. Olin üpris kindel, et nägin tema silmis naeruvarjundit. Loodusest kõrgemale tõusta? Selleks pole vähimatki lootust. Võtke härra Allnuti nõu kuulda.