PR AK TILINE AIAVIHIK
AEDMUSTIKAD SEENED KODUAIAST JA SOBIVAD KAASLASED METSAST
81
ISBN978-9908-540-29-0 978-9908-54-231-7
Hind 6.99 €
S E RV I K S A M E T KÕ
R G ES
ŠIITAKE
Sisukord 4 6 10 20 23 26 29 31 32 34
Põnev hobi Mõisted Servik (Pleurotus) Sametkõrges (Flammulina) Šiitake (Lentinula) Kännul kasvatamine Dekoratiivseened Seenepeenrad Ebaõnnestumised Seenekasvataja meelespea
Autor: Kalev Adamson Toimetaja: Kaja Kurg Korrektuur: Mare Nurmoja-Sildam Kujundus: Anu Maarand Fotod: Kalev Adamson, Shutterstock
Kaanel austerservikud seenepakul © „Seened koduaiast“ © Ühinenud Ajakirjad 2026 ISSN 2806-1926; ISBN 978-9908-54-231-7 Trükk: Printall
Hallitusseened kasvamas austerserviku seeneniidistikul.
MÕISTED SEENENIIDISTIK EHK MÜTSEEL Looduses levivad seened peamiselt eoste abil, kuid kasvatamisel kasutatakse nende paljundamiseks hoopis seeneniidistikku ehk mütseeli. 6
TERAMÜTSEEL Praktilises seenekasvatuses kasutatakse seeneniidistiku levitamiseks kõige rohkem teramütseeli. Nimetus tuleneb kahest osast: „tera“ viitab teraviljale, nagu nisu, rukis, hirss või mõni muu sarnane kultuur, ning „mütseel“ tähendab seene niidistikku ehk hüüfide võrgustikku. Nii kujutab teramütseel endast teraviljateradele kasvanud seeneniidistikku, mida kasutatakse puidu, põhu, komposti või muu substraadi nakatamiseks.
Hobikasvatajal on kõige mõistlikum teramütseel osta poest, sest selle valmistamine kodustes tingimustes on keeruline ja nõuab nii spetsiaalset varustust kui ka oskusi. Tööstuslikult toodetud mütseel on tavaliselt kvaliteetne ja kasutusvalmis. Enamiku söögi- ja raviseente mütseel on värvuselt loodusvalge, kuid esineb ka erandeid: näiteks kurreli või musta pässiku mütseel võib olla kollakama tooniga. Üldiselt varieerub nii värvus kui ka struktuur liigiti. Teramütseeli hoitakse spetsiaalsetes kasvatuskottides, mille sisepinnale võib aeg-ajalt koguneda läbipaistev või kergelt kollakas vedelik. See on normaalne nähtus, kuna seened eraldavad oma ainevahetuse käigus niiskust, mis kondenseerub koti seinale. Murettekitavaks muutub olukord siis, kui vede lik on limane, veniv või ebameeldiva lõhnaga – see viitab bakteritele, mis võivad seeneniidistiku kasvu pärssida. Sellisel juhul ei ole mütseel enam kasutuskõlblik. Samas võib mõnel juhul täheldada, et seen hakkab viljuma juba mütseeli või seenetüüblite pakendis. Eriti on see omane puidu-sametkõrgesele, mille puhul võivad tekkida väikesed viljakehad või tumedamad mügarikud mütseeli pinnal. See ei tähenda, et toode oleks riknenud – vastupidi, see viitab elujõulisele mütseelile, mida võib endiselt edukalt kasutada. Lisaks tuleb tähele panna, et teramütseeli pinnal ei tohi esineda hallitusseeni, mis on tavaliselt rohekat või hallikat värvi. Selline mütseel ei ole enam kasutuskõlblik. Soetatud teramütseeli kotti hoia avamata kujul tavalises külmikus umbes +4 °C juures, kus see säilib kasutuskõlblikuna nädalaid, sageli isegi kuid. Aga niipea, kui avad pakendi, tuleb mütseel võimalikult kiiresti ära kasutada. Avatud pakendis puutub see kokku ümbritseva keskkonnaga ning võib kergesti nakatuda hallitusseente või bakteritega, mis pärsivad seeneniidistiku arengut ja muudavad selle substraadi nakatamiseks sobimatuks.
SEENETÜÜBLID Lisaks teramütseelile kasutatakse seeneniidistiku levitamiseks ka seenetüübleid. Tegemist on pui-
Viljakehade algmed arenemas puidu-sametkõrgese
teramütseelil seenekasvatuspurgis.
Šiitake seenetüüblid.
dust tüüblitega, millele on kasvatatud seeneniidistik. Neid kasutatakse eelkõige puupakkude või -nottide nakatamiseks, näiteks austerserviku või šiitakega, aga ka elusatel puudel, näiteks musta pässiku kasvatamiseks. Seenetüüblite valmistamise, säilitamise ja kvaliteedi hindamise juures kehtivad samad põhimõtted nagu teramütseeli puhul: oluline on puhtus, õige säilitustemperatuur ning hallituse või muude saastetunnuste puudumine. 7
Vasakul terve ja keskel vähese mädanikuga haavapakk, mis on sobilikud austerserviku-seenepaku valmistamiseks.
Parempoolne pakk on liiga pehkinud ega sobi seenekasvatuseks.
Kõik pakud siiski kasvatamiseks ei sobi. Oluline on kasutada võimalikult värsket, äsja langetatud puitu. Vanemates pakkudes võivad juba kasvada teised seened, mis takistavad austerserviku mütseeli arengut, lisaks võib puit olla liialt kuivanud. Piisav niiskus ongi üks peamisi põhjusi, miks eelistada värsket puitu. Vältida tuleb ka mädanenud pakke. Kui puit on seest pehkinud, ei sobi see enam seenekasvatuseks. Parimad on terve puiduga või vaid vähese värvimuutusega (mädanikuga) pakud. Samuti peaks koor olema võimalikult vigastamata ning pakul ei tohi olla suuri oksakohti. Koorevigastuste ja suuremate oksalõikepindade kaudu aurub niiskus ja seenepakk võib liigselt kuivada. Auster- ja kopsserviku kasvatamiseks sobivad pakud, mille kõrgus on 35–45 cm ja läbimõõt vähemalt 15 cm.
TERAMÜTSEELIGA NAKATAMINE X Teramütseeli tarnitakse tavaliselt spetsiaalses
seenekasvatuskotis, kus terad on seeneniidistiku abil omavahel kokku kasvanud. Enne kasutamist mudi terad kergelt lahti, et mütseel jaotuks ühtlasemalt. X Seejärel, puhtust silmas pidades, pane kätte kummikindad ja alles siis võid mütseelikoti avada. 14
X Valmista ette suur kilekott. Selle põhja puista
õhuke kiht teramütseeli – enamasti piisab ühe tera paksusest kihist. X Aseta kotti värskelt saetud sobiva mõõduga puupakk ning kata ka paku ülemine ots mütseeliga. Nii satub seeneniidistik paku mõlemale otsapinnale, kust see hakkab edasi puitu koloniseerima. Suru teramütseel kergelt vastu paku pindu. X Sulge kilekott nööriga paku lähedalt, jättes kotti siiski veidi õhku. X Kui kott on piisavalt suur, võib sinna paigutada mitu pakku*, asetades need kas üksteise kõrvale või kihiti üksteise peale.
SEENETÜÜBLITEGA NAKATAMINE X Kõigepealt puuri paku sisse sobiva suurusega
augud, et tüüblid sinna hästi sobituksid. Arvesta kasutatavate tüüblite läbimõõtu ning vali vastav puur: näiteks kui tüübli läbimõõt on 10 mm, kasuta veidi suuremat, umbes 12 mm puuri, kuna niiskuse mõjul on tüüblid paisunud ning neile on kasvanud ka seeneniidistik. X Tüübel peaks mahtuma auku nii, et selle saab käega sisse suruda. Vajaduse korral võib töö lihtsustamiseks kasutada ka väikest haamrit. X Puuri seenetüüblite augud paku mõlemale otsa pinnale ning lisaks ka paku keskossa nelja eri suunda. Ühe paku puhul kasutatakse tavaliselt umbes 12 tüüblit. Suurema läbimõõduga pakul võib tüübleid olla ka rohkem. X Nakatamiskohti ei ole vaja katta vaha ega muu materjaliga, kuna mütseel suudab puidus iseseisvalt areneda. X Pärast tüüblite paigaldamist aseta seenepakk kilekotti. Sulge see nööriga paku lähedalt, jättes kotti siiski veidi õhku. Sel viisil tekivad tingimused, kus seeneniidistik saab hakata puidus arenema, nagu ka teramütseeliga nakatatud pakkude puhul.
Juba mõni päev pärast nakatamist on märgata esimesi arengu märke ning tüübliaukudest hakkab välja kasvama kohev valge seeneniidistik.
SEENEPAKU ARENG Kilekotti jäetud õhust piisab seenepaku arenguks kuni viieks nädalaks. Selle aja jooksul hoia pakku soojas ruumis, kus temperatuur jääb vahemikku 16–24 °C, et austerserviku seeneniidistik saaks puidu sisse kasvada.
Haavapaku nakatamine 12 auster- või kopsserviku-
tüübliga. Tüüblid tuleb suruda paku sisse nõnda, et tüübli ots on paku välispinnaga tasa või 2–5 mm seespool.
Haavapaku nakatamine teramütseeliga.
15
2
1
5
X Paiguta tüüblid noti sisse ühtlaste vahedega,
üksteisest tavaliselt 10–15 cm kaugusele. Peenema noti puhul piisab neljast reast tüüblitest piki notti, samas kui jämedama puhul võib vaja minna ka viiendat või kuuendat rida. X Puuri augud külgedele vaheldumisi. X Paiguta tüübleid ka noti otsapindadele. Peenema noti puhul piisab ühest tüüblist, jämedamal võib neid olla kuni neli. 24
3
4
6
1. Kasenoti nakatamisel šiitake-seenetüüblitega aseta tüüblid üksteise suhtes nihkesse. 2. Tüübli- ja oksakohad kata vahaga. 3. Noti võib pärast šiitaketüüblitega nakatamist asetada kilekotti ja panna sooja ruumi läbi kasvama. 4. Enne viljumist hoia šiitakenotte virnas. 5. Saagi suurendamiseks ja viljumise algatamiseks uputa notid paariks päevaks külma vette. 6. Veest välja võetud notid aseta üksteise najale kaldu ning jäta viljuma.
X Paiguta tüüblid noti sisse nii, et nende otsad
jääksid puukoorega tasa või paari millimeetri võrra sissepoole. X Nakatamiskohad võib katta naturaalse mesilasvahaga, kuid see ei ole tingimata vajalik. Vaha kasutamise eesmärk on vähendada niiskuse kadu puidust ning takistada teiste seente sattumist nakatamiskohtadesse. Samas jäetakse tavaliselt osa noti otspindadest katmata, et niiskus pääseks puidu sisse. Kuigi kuum vaha võib kokkupuutel kahjustada osa seeneniidistikust, toimub see vaid tüübli otsas ega mõjuta üldist arengut.
NAKATATUD PUUNOTI ARENG Pärast nakatamist võib nottidega toimida mitmel viisil. X Aseta need puhtasse kilekotti ning hoia umbes kuu aega soojas ruumis, et seeneniidistik jõuaks puidu sees paremini areneda. Umbes paari nädala pärast peaks valge seeneniidistik juba mõnest kohast vaha alt välja kasvama. See on märk, et kõik liigub õiges suunas. Soojas hoidmine on eriti kasulik varakevadel või jahedamal ajal, kui seen kasvab aeglasemalt. X Suvel sooja ilmaga ei ole eelmainitud etapp kohustuslik ja nakatatud notid võib kohe aeda paigutada. X Hoia notte õues varjulises kohas. Väldi otsest kokkupuudet maapinnaga: aseta nottide alla näiteks prussid või kivid, et tagada parem õhuringlus ja vältida soovimatute seente rünnakut mullast.
SAAGIAEG Šiitakede puhul tuleb arvestada sellega, et saagi aeg oleneb suuresti nakatamise ajast. Kui notid on nakatatud varakevadel või talvel ning jäetud sooja ruumi läbi kasvama, võivad need hakata viljuma juba samal aastal. Hilisema nakatamise korral, näiteks suvel, võib saaki oodata alles järgmisel või ülejärgmisel aastal. Šiitake on üsna tundlik kasvukoha suhtes: kui tingimused ei ole sobivad, võib seen viljumise edasi lükata või mõnel aastal sootuks vahele jätta. Esimese kasvuaasta suve teisel poolel, tavaliselt juuli lõpus, paiguta notid kaldu: toeta näiteks puu
Ühelt 1,2-meetriselt notilt võib saada
korraga mitukümmend seent.
najale või üksteise vastu. Edaspidi jälgi regulaarselt, kas viljakehad hakkavad moodustuma.
VEES HOIDMINE SUURENDAB SAAKI Kui ilmuvad esimesed seened, aseta notid kasvu ergutamiseks paariks ööpäevaks jahedasse vette, näiteks tiiki, kraavi või veega täidetud anumasse. Anumas tuleb vett kolm-neli korda päevas vahetada, et see liialt ei soojeneks. Vette uputamine võib seente teket suurendada märkimisväärselt, isegi kuni kümme korda. Notte võib leotada ka enne viljumist, kuid mitte liiga vara, et mitte häirida seene loomulikku arengutsüklit. Õigesti ajastatuna saab sama võtet kasutada korduvalt, soodustamaks viljumist mitmel korral hooaja jooksul. Šiitakenotid taluvad meie talve hästi ning neid võib aasta läbi õues hoida. Sobivates tingimustes annavad need saaki mitme aasta vältel, tavaliselt kuni neli aastat. Pika põua korral võib notte aegajalt niisutada, kuid varjulises kasvukohas ei ole see enamasti hädavajalik. 25
Seenepeenrad Seenepeenraid võib rajada kõigist söögiseentest. MÜRKLID (Morchella sp.) Üheks põnevamaks liigiks võiks pidada kevadist söögiseent mürklit. Kui enamik aias kasvatatavatest söögiseentest viljub sügisel, siis mürklid pakuvad pannile rõõmu maikuus ja lisaks näevad välja vägagi dekoratiivsed. Sageli kasutatakse haljastuses teeradade ja ilutaimede vahel umbrohu tõrjeks kooremultši või hakkepuitu, see on aga suurepärane kasvusubstraat mürklitele, kes on söödavad ilma kupatamata. X Seenepeenart rajades puista multšikihtide vahele mürkli teramütseeli. Selle kuluks planeeri umbes 1 kg 5 m2 suurusele alale. X Kata maapind õhukese multšikihiga, siis puista sinna õhuke kiht peenestatud teramütseeli ning seejärel kata see uuesti multšiga. X Hoia paari nädala jooksul multš korralikult niiske, et mürkel jõuaks teramütseeli seest koore- ja puiduhakkesse kasvada. X Edaspidi seenepeenar suurt hoolt ei nõua. Suure suvise kuuma ja põuaga kasta aeg-ajalt seda veidi. X Juba multšitud ilupeenrale puista mürkli teramütseeli lihtsalt peale ja kata ala uue multšikihiga. Selline seenepeenar pakub saaki mitmeid aastaid järjest..
ROOSA SERVIK (Pleurotus djamor) Sarnaselt mürklitega võib seenepeenra rajada ka servikutest. Et mitte kasutada kõige laialdasemalt levinud sügisel viljuvaid liike, soovitan katsetada roosa servikuga.
Mürklid puukooremultšiga kaetud lillepeenras (mai 2026). Roosa servik saepurusubstraadil siseruumis.
Et roosa servik viljuda saaks, vajab ta vähemalt 22–28 °C sooja. Seetõttu ei õnnestu teda õues kuigi edukalt kasvatada, küll aga kasvuhoones. X Puista kasvuhoonesse paari sentimeetri paksune kiht põhupelleteid või spetsiaalset granuleeritud seenesubstraati. X Kasta substraati rohke veega. Niisutamisel paisub see mitu korda, seega liiga paksu kihti pole vaja algul kasutada. X Seejärel puista substraadile peenestatud roosa serviku teramütseel ning kata see uuesti substraadiga. Kasta jällegi ohtra veega. X Hoia substraat niiske ning juba paari nädala möödudes võib roosa servik hakata viljuma. NB! Ka turvas on servikule sobilik kasvupinnas. Kui kasvuhoones on kasutatud turvast, kipuvad servikud sellegi ära sööma. 31
Seenekasvataja meelespea z Võimaluse korral eelista eestimaiseid seene
tüvesid, et toetada kohalikku loodust ja vältida võõrseente tüvede levikut.
z Hoia seenepakkude valmistamisel puhtust ning
desinfitseeri aeg-ajalt käsi ja töövahendeid.
z Kasuta alati värsket puitu, sest kuivanud või
mädanenud pakud ei sobi seenekasvatuseks.
z Mõtle hoolikalt läbi seenepakkude kasvukoht:
parim on niiske ja varjuline paik.
z Väldi seenepakkude kuivamist, kuid ära
jäta neid ka seisvasse vette: seen vajab kasvamiseks nii niiskust kui ka hapnikku.
z Ära jäta seenepakke päikese kätte ega kuuma
autosse, kuna üle 30 °C temperatuur võib mütseeli kahjustada. z Kontrolli seenepakke regulaarselt, sest seened
võivad kasvada ja kaduda väga kiiresti.
z Tigude ja nälkjate kahjustuste vältimiseks
kasuta tõrjemeetmeid.
z Ole kannatlik, sest mõned seened (nt šiitake)
võivad viljuma hakata alles mitme aasta pärast.
z Ebaõnnestumistest tee järeldused ja katseta
uuesti – see on seenekasvatuse loomulik osa.
z Kui sa ei ole kindel, millist meetodit või
toodet valida, küsi enne ostu tegemist nõu seenekasvatusettevõttelt.
ALLIKAD Araújo, N, M., Avelino, K, V., Halabura, M, I, W., Marim, R, A., Kassem, A, S, S, Linde, G, A., Colauto, N, B., Valle, J, S. (2021). Use of green light to improve the production of lignocellulose-decay enzymes by Pleurotus spp. in liquid cultivation. Enzyme and Microbial Technology. Vol. 149. https://doi.org/10.1016/j. enzmictec.2021.109860 Bijla, S. and Sharma, V.P., 2023. Status of mushroom production: Global and national scenario. Mushroom Res, 32(2), pp.91-98. Chang, S.T., 1977. The origin and early development of straw mushroom
34
cultivation. Economic botany, 31(3), pp.374-376. Kalamees, K. 2000. Eesti seenestik. Maakodu nr 10, 1990. Hanso, M. Salo, P, Niemelä, T, Salo, U. 2007. Põhjala seeneraamat. Sinisukk. Stamets, P. (2000). Growing Gourmet and Medicinal Mushrooms. Ten Speed Press. Sun, L., Sossah, F, L., Li, Y., Sun, H. (2024). Comparative transcriptomic insights into the domestication of Pleurotus abieticola for coniferous cultivation. - Frontiers in Molecular Bioscience. Vol. 10. https://doi.org/10.3389/
fmolb.2023.1352163 Wang, D., Zhang, J.L., Wang, Y., Zambonelli, A., Hall, I. and Xiong, W.P., 2021. The cultivation of Lactarius with edible mushrooms. Italian Journal of Mycology, 50, pp.63-77. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ ak-filmikroonika-1958-1991-sampinionide-kasvatus https://mycelia.be/ m9610-auricularia-auricula-judae/ https://www.kfmn.co.kr/news/articleView.html?idxno=41783 https://stock.adobe.com/search?k=%22turkey+tail%22&asset_id=1977135838