1. Joobnud Hobu
„Vaata aga vaata, Alfie McAlister.“
Ringi keerates nägi Alfie Edithit, Joobnud Hobu kõrtsi omaniku eakat ema, särasilmi tema eraldatud latrile lähenemas.
„Las ma tõmban selle laua üle,“ ütles naine üsna mõttetult lapiga toimetades, sest Alfie oli kõik neli joogiklaasi tilkagi maha loksutamata kenasti klaasialustele pannud.
Edithi pilk hüppas Alfielt ja tema pindilt Bunburry Brew’lt Emmale, kes jõi sama, ainult poolepindisest klaasist, ning sealt valget veini joovale Sumile ja punast eelistavale Tarale.
„Teil on siin päris õdus olemine,“ märkis ta. „Ma loodan, tüdrukud, et te selle mehe mesikeele õnge ei lähe.“
„Ei mingit mett,“ vastas Alfie. „Me oleme head sõbrad, muud midagi.“
„Vahel isegi mitte seda,“ lisas Emma, mispeale Edith naerda kaagatas.
„Ja mina siin mõtlesin, et ta teeb veel viimase ringi, enne kui ta kallim tagasi tuleb,“ lausus ta.
Emma pani klaasi käest nii kohmakalt, et õlu loksus üle serva. „Betty tuleb tagasi?“ küsis ta, kui Edith lauda kuivatas.
Edith lõi käed puusa. „Alfie polegi siis teile rääkinud? Pisut kahtlustäratav, mis?“
Alfie oli ametis kuuldust aru saamisega. Oli see hea või halb uudis? Kuni Betty tagasitulek oli hüpoteetiline, oli ta sellesse üsna rahulikult suhtunud. Nüüd aga, kui see tõepoolest toimuda võis, tõmbus ta suu kuivaks.
„Ma ei teadnud sellest midagi,“ ütles ta, rääkides kiiremini kui tavaliselt. „Millal ta jõuab?“
Edith manas näole vaga ilme. „Pole minu asi öelda. Tark tüdruk see Betty, tahab sind üllatada ja näha, millega sa siin tema selja taga oled tegelenud.“
Ta kaagatas veel korra ja läks minema.
„Sa ei teadnud sellest midagi?“ küsis Emma Alfielt. Ta polnud küll vormiriietuses, kuid ta hääl kõlas nagu kahtlusaluse ülekuulamisel. Alfie võis temast ju viisteist aastat vanem olla, aga naine tema vanuse suhtes küll kunagi mingit austust üles ei näidanud.
„Absoluutselt mitte,“ kinnitas ta. „Ma pole temalt lahkumisest saadik sõnagi saanud.“
See ei vastanud päriselt tõele. Ta oli saanud ühe postkaardi, mis oli selgeks teinud, et mida iganes ta ette oli kujutanud, ei saanud tal ja Bettyl ühist tulevikku olla.
Sumi ja Tara, üks pisike ja mustajuukseline, teine pikk ja blond, silmitsesid meest varjamatu huviga.
„Sa ei öelnudki, et sul on kallim olemas,“ tähendas Tara.
„Ei olegi,“ kostis Alfie. „See on lihtsalt Edithi väike nali.“
Sumi pöördus Emma poole. „Kas see ongi tema nõks –teha nägu, et on vaba ja vallaline?“
„Igatahes räägib ta küll kõigile, et Betty ei ole ta kallim, aga ma pole kindel, kas ta seda ka Bettyle endale öelnud on,“ vastas too.
„Kas Alfie punastab või?“ küsis Tara. „Tundub küll,“ kostis Sumi. „Me vist tekitame talle piinlikkust.“
„Lõbus, on ju?“ märkis Emma.
Alfie köhatas. „Tundke oma jookidest mõnu,“ teatas ta. „Võib kaua aega minna, enne kui ma teile jälle välja teen.“
Ta üritas manada näole ranget ilmet, kuid see ei õnnestunud, suuresti selle pärast, et oli silmaga näha, et naised ei võta teda tõsiselt.
Sumi müksas Tarat. „Parem ärme teda närvi aja. Taevas teab, millal me jaksame endale ise veini osta.“
Alfie naeris. „Kuidas broneeringutega läheb?“
Tara noogutas. „Kenasti. Aeglaselt, aga kenasti. Otsustasime avada ilma kisa ja kärata, aga paigutada reklaami strateegiliselt, ja esimesed külalised on tulekul. Isegi teine sviit on kinni pandud.“
Alfiele poldud Bunburry serva jäävas uues Magnoolia hotellis ikka veel korraliku ringkäiku tehtud, tegemist oli endise häärberiga, mis oli majutusasutusena saanud nime selle juurde viiva magnooliaallee auks. Aga seda ta teadis, et seal oli kaks sviiti: üks broneerimiseks ja teine, mis oli ilmselt igaviku lõpuni reserveeritud tema parimale sõbrale Oscar de Linnet’le.
„Kas Oscarist on midagi kuulda?“ uuris ta.
„Vabandust, et eksitan.“ Rääkija oli Emma ja tal ei paistnud sugugi kahju olevat. „Ega keegi teist juhtumisi ei mäleta, et mina kutsusin teid siia?“
Tara ja Sumi lülitasid oma tähelepanu kohemaid ümber.
„Uskumatu, et me mõtted mujale lasime,“ ütles Tara. „Olime enne nii elevil, et tulime peaaegu jooksuga. On see mõrv?“
„Ei,“ kostis Emma raskelt. „Ei ole mõrv. Kui oleks, räägiksin ma kriminalistide ja mitte teie kolmega.“
Arvestades, et neil kolmel oli hiljuti õnnestunud mõrvar kätte saada, oli see märkus Alfie meelest ebaõiglane. Lisaks tundis ta, et on lausa topelt nina pihta saanud, kuna kuulus koos Liz Hopkinsi ja Marge Redwoodiga Bunburry Kolmnurka, kes oli päris mitu kohalikku mõrva lahendanud.
„Siis kellegi jälgimine?“ küsis Sumi. „Meil on hotelli avamisega päris palju tegemist, aga kindlasti suudame seda kuidagi korraldada.“
„Sellel pole mitte mingit pistmist ei kuritegude ega ka politseitööga,“ vastas Emma, mispeale naised näisid pettuvat.
„Aa,“ häälitses Sumi. „Aga sa ütlesid, et vajad meie abi.“
Alfie kahtlustas, et kui see märkus oleks tulnud tema suust, oleks Emma silmi pööritanud ja midagi sarkastilist vastanud. Ent Sumile ja Tarale ta vaid naeratas rahustavalt ning lausus: „Hotelliga.“ Mees otsustas mitte küsida, kuidas tema sellega seotud on.
„Tädi Lizi ja tädi Marge’i jaoks,“ jätkas Emma.
Liz oli tegelikult Emma vanatädi ja Lizi parim sõbranna Marge polnud temaga üldse sugulane, kuid Emma kutsus ka teda tädiks.
„Tädi Lizil on järgmisel laupäeval tähtis sünnipäev. Ma ei saa teile öelda, kui tähtis, sest siis peaksin teid tapma, kuna muidu tapaks tema minu. Tädi Marge’i sünnipäev on mõne nädala pärast ja nii ma mõtlesin, et äkki saaksime midagi Magnoolia hotellis korraldada?“
Hotelliomanikud vahetasid õhinal pilke.
„Järgmisel laupäeval?“ kordas Tara. „Muidugi. Kuidas oleks õhtusöögiga? Ilmselgelt maja kulul. Meie menüü on päris põnev. Inglise ja Korea köögi fusioon on väga edukaks osutunud.“
„Soovi korral võivad nad ööseks jääda,“ lisas Sumi.
Alfie tajus Emmas harukordset kohmetust.
„Ma lootsin midagi rohkemat,“ tunnistas naine.
Õhin Sumi ja Tara näol ei vääratanud hetkekski ning
Alfie mõtles, et nad on ju vastava ala spetsialistid.
„Mis sul siis mõttes on?“ küsis Tara.
„Ma mõtlen, et kuna tegemist on märkimisväärse sünnipäevaga – äkki pidu? Teate küll, selline kogu külale?“
Alfie nägi – küll ainult hetkeks – naiste silmis kerget ärevust.
Ka Emma oli seda näinud. „Ma ei mõtle tasuta,“ kiirustas ta ütlema. „Ja ka mitte tervele külale. Ilmselgelt oleks see teile liiast. Mõtlesin piirduda lähimate sõpradega, ütleme umbes sada inimest?“
„Meil on just siis avamine – kardan, et läheb liiga kitsaks,“ vastas Tara. „Kuidas oleks, kui lükkame selle edasi
Marge’i sünnipäevani mõne nädala pärast?“
Ent siis pistis Sumi vahele, pea otsustavalt püsti: „Teeme ära. Lõppude lõpuks on see ju Liz, kellel on tähtis sünnipäev. Poleks kena paluda teda oodata.“
„Aga esimesed külalised saabuvad ja me tõesti ei …“ protestis Tara.
„Kuule nüüd, tüdruk, sa ju armastad end proovile panna,“ katkestas Sumi teda. „Meil on kogu aeg plaanis olnud hakata millalgi ka pulmi korraldama ja see oleks väga
hea harjutus. Pealegi oleks see suurepärane võimalus kohalikele inimestele maja näidata. Kui see neile meeldib, siis ehk tulevad nad ka sinna sööma ja soovitavad meid teistelegi. Äri üles ehitamisel on suust suhu leviv reklaam parim abivahend.“
Alfie teadis äri üles ehitamise kohta kõike. Ta oma idufirma oli olnud niivõrd edukas, et oli võimaldanud tal selle niisuguse summa eest maha müüa, et ta ei pidanud enam elu lõpuni raha teenimiseks tööl käima. Aga ta mäletas ka esialgseid rahavooprobleeme.
„Mis te arvate, kui kalliks see läheks?“ küsis Emma. „Mu eelarve on pisut piiratud, aga ma võin alati jaoskonna kohvirahast lisa võtta.“
Sada inimest, kümme naela inimese kohta, see teeb tuhat naela, mõtles Alfie, aga kahtlustas, et Magnoolia hotell oleks tegevuskohana kõvasti kallim.
Ta pöördus Emma poole, just nagu oleks talle ootamatu mõte pähe torganud. „Emma, ega sul midagi selle vastu pole, kui mina ka kampa löön? Ma ei oska kinke valida ja seega oleks peo korraldamisse panustamine suurepärane lahendus.“
Õhus oli kohemaid tunda pingelangust.
„Jah, muidugi,“ kostis naine ja Alfie nägi ta silmis tänulikkust.
„Ja Oscar,“ jätkas ta. „Ma tean, ta tahaks sünnipäevi tähistada, ja kuna tal on toit ja öömaja tasuta, saab temagi mõned naelad lisada.“ Ta pöördus Tara ja Sumi poole. „Kas saadaksite hinnapakkumise mulle meilile, siis saan seda temaga arutada?“
„Oleneb, mida te tahate,“ vastas Sumi.
„Pidu,“ sõnas Emma. „Toidu ja baariga.“
„Teie kaks olete asjatundjad,“ segas Alfie vahele. „Andke meile lihtsalt ettekujutus sellest, mida te pulmade puhul korraldaksite, ja siis vaatame. Harfimängija jätke lihtsalt välja.“
Sumi tegi veinile lõpu peale. „Tule,“ ütles ta Tarale. „Paneme selle peo püsti.“
„Ma ikkagi soovin, et Emma oleks meid mõrva pärast siia kutsunud,“ kurtis Tara.
Ole oma soovidega ettevaatlik, mõtles Alfie.
Emma sirutas käe jaki järele, olles valmis teiste kannul pubist lahkuma. Kuid mehel oli vaja temaga rääkida.
„On sul hetk aega?“ küsis ta.
Emma läkitas Alfiele nii sooja naeratuse, et too jahmus hetkeks. Tavaliselt suhtus naine temasse kui juhmivõitu vanemasse venda.
„Sinu jaoks kasvõi kaks,“ vastas ta. „See on imeline, et sa peo eest maksta aitad.“ Ootamatult aga asendus naeratus kohkumusega.
„Ega ma sind selle pärast siia ei kutsunud,“ lisas Emma kiiresti.
„See ei tulnud mulle pähegi,“ vastas Alfie rahustavalt.
„Lihtsalt … ma tahtsin, et ka sina kaasatud oleksid. Sa oled nagu pereliige.“
Jah, Emma pidas teda raudselt juhmivõitu vanemaks vennaks.
„Mõtlesin peo Hobus korraldada,“ jätkas Emma. „Aga siia poleks kõik ära mahtunud ja siis torkaski mulle pähe, et Magnoolia hotell sobiks täiuslikult. Jumal tänatud, et ma polnud sellest Edithiga juttu teinud. Aga vabandust, millest sa rääkida tahtsid?“
Sellega andis oodata. Emma oli talle just suurepärase teema andnud.
„Mõned Lizi ja Marge’i sõbrad on pisut alalhoidlikud,“ vastas Alfie. „Neile ei pruugi Magnoolia hotelli toit meeldida. Ja kui Taral ja Sumil polnud plaanis nii ruttu nii suurt sündmust korraldada, ei pruugi nende köögimeeskond olukorra kõrgusel olla. Mis sa arvad, kui toitlustus oleks kahelt poolt, nii hotellist kui ka Hobust?“
„Sa oled täna headest ideedest tulvil,“ märkis Emma. „See on lausa briljantne mõte. Toit saab olema oivaline, Edith ja Carlotta saavad omavahel võistelda, kes teeb parimad volovanid.“
Alfie naeratas laialt. Edith ja tema itaallannast minia madistasid juba niigi Hobus päris raevukalt, eriti nüüd, kus
Carlotta oli veganiks pöördunud ja Edith kindlalt karnivooriks jäänud.
„Kas küsime seda neilt kohe?“ uuris Alfie.
„Ära mind sellesse kaasa kisu,“ vastas Emma. „Mina ei lähe Edithit paluma, et ta aitaks toitlustamisega peol, mille korraldab rivaalitsev asutus. Aga sina suudad ta endale väikese sõrme ümber mässida. Ütle talle, et ta on sinu jaoks ainuke naine, nii nagu sa teed siis, kui ta Bettyt sinu kallimaks nimetab.“
See andis Alfiele võimaluse võtta üles teema, millest ta algusest peale oli rääkida tahtnud. Ta tegi taas näo, nagu oleks see talle ootamatult pähe torganud.
„Bettyst rääkides – kas teil oli palju koristada?“ küsis ta.
„Koristada?“ kordas Emma, otsekui räägiks mees mingis võõrkeeles.
„Pärast seda, kui ta majakesse sisse murti,“ lisas Alfie selgitavalt.
„Tema majakesse,“ sõnas Emma mõtlikult. „Käisin just ükspäev seal vaatamas. Sa lasid talle väga ilusa välisukse teha. Ma peaaegu soovisin, et keegi minu juurde sisse murraks, siis saaksid ka mulle uue ukse osta.“
Ta naeratas seda öeldes, kuid Alfiele jäi mulje, et pigem pilkavalt kui lõbustatult.
„Ta ei olnud siin, et see asi ise korda ajada. Arvasin, et ajutine lahendus poleks piisavalt turvaline, kuna maja asub niivõrd eraldatud kohas,“ lausus Alfie.
„Seda küll. Jumal tänatud kirjakese eest uksel, milles sa ütled, et võtmed on sinu käes – see ei vähenda turvalisust karvavõrdki.“
Alfie püüdis märkusest mitte välja teha. „Too tüüp, kes sinna sisse murdis,“ jätkas ta. „Ta paistis olevat seal elanud, sellepärast mõtlesingi, et äkki lõhkus ta ka maja sisemust. Ja te otsisite sõrmejälgi? Sa ütlesid, et sellest jääb pulbrit maha.“
„Jah,“ vastas Emma. „See lendab igale poole. Tekitab jubeda korralageduse.“
„Sellepärast ma mõtlesingi, kas seal oli palju koristada.“
Emma silmitses meest hetke mõtlikult. Siis aga lausus: „Sa tead, et on inimesi, kes helistavad hädaabinumbrile kohe, kui nende pitsa õigeks ajaks kohale ei jõua? Ära ole samasugune.“
„Ei ole,“ lubas Alfie. „Aga ma ei mõista …“
„Alfie, meie kui politseinike töö on jälgida, et seadusi täidetaks, kuritegusid ära hoida, hädajuhtumitele reageerida ja kogukonda aidata ja kaitsta. Koristamine kogukonna
aitamise alla ei kuulu. See on omaniku vastutada.“ Ta vaikis hetke. „Või omaniku kallima.“
„Ma ei ole Betty …“ hakkas Alfie vastama, kuid vakatas, nähes, kuidas Emma naeratus laiemaks venis. „Selge, hea küll. Sain aru.“
Naine sirutas käe uuesti jaki poole ja seekord pani selle ka selga. „Ma lähen külaliste nimekirja koostama. Edu Edithiga.“
Edith puhkas parajasti Hobu väikeses tagaruumis, mida ta kasutas isikliku pelgupaigana. Ainus tugitool oli tema all kinni ja nii istus Alfie laua kõrvale kõvale toolile.
Naine silmitses teda teraselt. „Nägusad noormehed ei külasta mind just tihti. Mida sa soovid?“
„Lizil on tähtis sünnipäev tulemas,“ alustas mees.
„On või? Oh jaa, see on ju sellel aastal. Ei lähe meist keegi nooremaks. Mind on ka varsti paras maha kanda.“
„Misasja?“ Carlotta jäi avatud uksele seisma. „Sa oled meist kõige parema tervisega, mammina mia. Aa, Alfie, kuidas läheb?“
„Hästi, tänan küsimast …“
„Alfie on siin, sest Lizil tuleb varsti sünnipäev,“ segas Edith vahele. „Heldus, see on juba järgmisel laupäeval. Ta tahab Lizi jaoks väikest pidu korraldada, on nii, Alfie? Ja selle sa ka saad, hoolimata lühikesest etteteatamisest. Jäta see meie hooleks. Mis kellaks sa pidu tahad?“
Alfie tõmbus kössi. „Me ei … see tähendab, et jah, aga … ma tahan öelda, et pidu ise toimub Magnoolia hotellis.“
Carlotta tumedad silmad sähvisid raevukalt. Ega Oscar teda ilmaasjata tormiliseks Carlottaks kutsunud – praegu
oli selle kirjelduse täpsus selgelt näha. Ta tormas tuppa sisse ja seisis kaitsvalt ämma kõrvale.
„Sa tuled ütlema, et pidu siia ei taha?“ Carlotta inglise keel kippus erutushetkedel pisut logisema. „Sinu arust me head pole?“
Edith haaras tal käest ja silitas seda rahustavalt. „Oota nüüd, Alfiel on kindlasti veel midagi öelda.“
„Ma midagi muud kuulda ei taha. Oma Williamile ütlen, et teda enam sisse ei lubaks.“
Carlotta tahtis lahkuda, tõenäoliselt selleks, et lasta Williamil keeld kohe käiku lasta, kuid Edith tugevdas haaret.
„Ära räägi rumalusi. Alfie on üks meie parimaid kundesid.“ Ta andis mehele peanoogutusega märku rääkima hakata.
„Seda sellepärast, et see on laupäeval,“ improviseeris too. „Me ei saa teid paluda koht peo alla kinni panna ja kõigile püsiklientidele pettumust valmistada.“
Carlotta vedas silmad vidukile, kuid ei öelnud midagi, Alfie lootis, et naine möönis seega jutu iva.
„Ja Hobu on juba töötav asutus,“ jätkas mees. „Nood kaks noort daami alles alustavad ja teie edu on neile alles unistus. Mõtlesime, et teeme neilegi pisut äri. Ja muidugi kui nad rohkem külalisi ligi meelitavad, tahavad need külalised ka traditsioonilises Inglise pubis ühe pindi õlut juua.“
„Mitte ainult õlut,“ turtsatas Edith. „Nad tulevad siia korralikku toitu sööma, tolle fusioonitotruse asemel.“
„Täpselt selles asi ongi,“ ütles Alfie usalduslikult häält tasandades. „Teie toidud meeldivad kõigile väga.“ Ta hoolitses selle eest, et mõlemad naised tema heakskiitvast pilgust osa
saaksid. „Oleksime uskumatult tänulikud, kui te bufeega aitaksite, et külalised saaksid toitu, mis neile maitseb.“
„Perfetto!“ hüüatas Carlotta, kelle ennistine raev oli asendunud samavõrdse õhinaga. „Ma teen vikerkaarekevadrulle, frititud maisi, baklažaanipasteeti …“
„Ega nad sinu veganisoppa taha,“ nähvas Edith põlglikult. „Asju, mis neile maitsevad, ütles Alfie. See tähendab vorstilihatäidisega pirukaid, krevetisalatiga volovane, peekonisse mähitud suupisteid …“
„See kõik kõlab imeliselt,“ tähendas Alfie. „Tänan teid –Liz ja Marge on kindlasti vaimustatud. Palun Emmal teile külaliste arvu teada anda kohe, kui see selgub.“ Ta vaikis hetke. „Edith, kas sa mõtlesid seda tõsiselt, et Betty tagasi tuleb?“
Edith turtsus naerda. „Nii et ta tahtiski sind tõepoolest üllatada? Kuulsin seda Philipilt, nii et see peab tõsi olema – vikaarid ei luiska. Betty oli talle öelnud, et jõuab sellel nädalal. Vikaaril oli väga hea meel, et Roheliste partei koosolekud saavad jälle alata. Ta võtab Haridasa ka kaasa.“
Betty oli külas ainus Roheliste partei liige ning teisipäevaõhtustel koosolekutel Hobus olid osalenud tema, vikaar ja Alfie. Alfie oli seda teinud ainult tundest, et peaks toetust avaldama, mitte mingist ideoloogilisest pühendumisest. Kuid Bunburry joogaguru Haridasa soovib kindlasti planeeti päästa, nii et koosolekutel osaleks jätkuvalt kolm inimest. Sest Alfiet Betty sinna kindlasti enam ei taha.