Rõõmukoda

Edith Wharton Rõõmukoda

1

Selden jäi üllatunult seisma. Grand Central Stationi pärastlõunases rüsinas oli tema pilgule kosutust pakkunud preili Lily Bart.

Oli septembri alguse esmaspäev ja Selden naasis tööle pärast rutakat käiku maale; kuid mida tegi sellisel aastaajal linnas preili Bart? Kui preili oleks rongile kiirustanud, oleks Selden järeldanud, et tabas ta teel ühest häärberist teise, mis pärast Newporti hooaja lõppu tema kohaloleku pärast võistlesid, kuid neiu hajevil olek ajas noormeest segadusse. Lily seisis rahvasummast eemal ning laskis sel endast mööda, perrooni või tänava poole triivida, näol kõhklev ilme, mis, nagu Selden kahtlustas, võis varjata väga kindlat eesmärki. Seldenile jäi otsemaid mulje, et neiu ootab kedagi, ehkki tal polnud aimugi, miks selline mõte talle pähe turgatas. Lily Bartis polnud midagi uudset, ometi ei saanud Selden teda iial vaadata kerge huvivihvatuseta: oli iseloomulik, et too neiu sünnitas oletusi, et tema lihtsaimadki teod näisid hoolika kaalutlemise tulemusena.

7

Uudishimu ajel pööras noormees ukseni viivalt otseteelt kõrvale ja möödus neiust. Ta teadis, et kui Lily tahab märkamatuks jääda, suudab ta teda vältida, ja neiu osavuse proovilepanek pakkus talle lõbu. „Härra Selden – milline vedamine!“ Otsustanud noormehel tee tõkestada, astus Lily talle naeratades, peaaegu innukalt vastu. Paar mööda rüsivat inimest viivitas ja jäi vaatama, sest preili Bart pakkus vaatepilti, mis võis kütkestada isegi viimasele rongile ruttavat aguliasukat.

Selden polnud Lilyt kunagi nii säravana näinud. Ilmeka näo tõttu, mis rahvahulga tuhmide toonide taustal esile tõusis, oli neiu silmatorkavam kui ballisaalis, ja tumeda kübara ning loori varjus omandas tema jume taas tütarlapseliku sileduse, puhtuse, mida Lily oli pärast ühtteist hilise magamamineku ja väsimatu tantsimise aastat kaotama hakanud. Kas tõesti üksteist aastat, tabas Selden end imestamast, ja kas Lily oli tõepoolest jõudnud kahekümne üheksanda eluaasta künnisele, nagu tema võistlejad väitsid? „Milline vedamine!“ kordas preili Bart. „Kui kena, et te mulle appi tulite!“ Selden vastas rõõmsalt, et neiu aitamine on tema eluülesanne, ja küsis, millist abi ta vajab. „Oh, peaaegu ükskõik millist – kas või istuge pingile ja ajage minuga juttu. Tantsusaaliski võib istuda, miks siis mitte raudteejaamas? Siin pole sugugi palavam kui proua Van Osburghi talveaias – ja mõni naine pole sugugi inetum.“ 8

Preili Bart vakatas ja selgitas naerdes, et oli linna tulnud Tuxedost, on teel Gus Trenori ja tema naise juurde Bellomonti ja jäi kella veerand neljasest Rhinebecki rongist maha. „Ja järgmine läheb alles pool kuus.“ Ta heitis pilgu pitside varju peitunud väikesele kalliskividega ehitud kellale. „Täpselt kaks tundi oodata. Ja ma ei tea, mida iseendaga peale hakata.

Mu teenijatüdruk tuli hommikul linna, et mulle üht-teist osta, ja pidi kell üks Bellomonti minema, mu tädi maja on suletud ja ma ei tunne linnas hingelistki.“ Preili Bart vaatas jaamas nukralt ringi. „Siin on siiski palavam kui proua Van Osburghi talveaias. Kui teil aega on, viige mind kusagile, kus ma saan sõõmu värsket õhku hingata.“ Selden teatas, et on täiesti neiu käsutuses; seiklus paistis talle lõbus. Seldenile oli alati meeldinud Lily Barti jälgida ja tema tee oli neiu orbiidist alati nii kaugelt mööda käinud, et teda lõbustas ootamatu lähedusehetk, mida Lily ettepanek tõotas. „Kas lähme Sherry restorani ja joome tassi teed?“ Neiu naeratas nõusolevalt, kuid krimpsutas seejärel kergelt nägu. „Esmaspäeviti on linnas nii palju rahvast; kindlasti satume kokku terve hulga tüütustega. Ma olen muidugi igivana ja see ei peaks mulle korda minema, kuid mina olen küllalt vana, teie mitte,“ väitis ta lustakalt. „Ma tahan kangesti teed, aga kas mõnda vaiksemat kohta pole?“ Selden muheles vastuseks neiu kõnekale naeratusele, mis oli temal pidama jäänud. Lily tagasihoidlikkus pakkus talle peaaegu niisama suurt huvi nagu tema tuisupäisus: noormees oli 9

täiesti kindel, et mõlemad on ühe ja sellesama hoolikalt läbi mõeldud plaani osad. Preili Bartile hinnangut andes oli ta alati appi võtnud „eesmärgipärase argumendi“. „New Yorgi võimalused on üsna piiratud,“ vastas Selden, „aga ma otsin kõigepealt troska ja siis mõtleme midagi välja.“ Ta juhatas Lily läbi naasvate puhkajate rüsina, mööda naeru­ väärsete kübaratega kahkjajumelistest neidudest ja lamedarinna­ listest naistest, kes maadlesid paberisse pakitud kompsude ja palmilehtedest lehvikutega. Kas oli võimalik, et preili Bart kuulus nendega samasse liiki? Nonde keskpäraste naisolendite luitumus ja tahumatus andis Seldenile aimu, kui eriline on preili Bart.

Põgus vihmahoog oli õhku jahutanud ja pilved rippusid ikka veel värskendust pakkudes märja tänava kohal. „Kui meeldiv! Kõnnime natuke,“ ütles Lily, kui nad jaamahoonest väljusid.

Nad pöörasid Madisoni avenüüle ja hakkasid põhja poole jalutama. Kui Lily oma pika kerge sammuga tema kõrval astus, tajus Selden, millist kuninglikku naudingut pakub neiu lähedus: tema väikese kõrva kuju, järsult kerkiv juuksepahmas – kas oli sellele kunsti abiga õige kergelt kirkust lisatud? – ja sirgete mustade ripsmete tihedus. Neius oli kõik ühtaegu jõuline ja kaunis, ühtaegu tugev ja peen. Seldenil oli ähmane tunne, et neiu loomine pidi palju maksma minema, et mõistatuslikul kombel tuli tema tegemiseks ohverdada hulk igavaid ja inetuid inimesi. Selden tajus, et väärtused, mis neiut sookaaslaste karjast eristasid, olid peamiselt välised: nagu oleks rohmakas savi 10

kaetud ilu ja nõudlikkuse õrna vaabaga. Ometi ei rahuldanud teda see võrdlus, sest koredat pinda ei saa peenelt viimistleda; ja kas polnud võimalik, et materjal oli peen, kuid olude sunnil oli see tühisesse vormi valatud?

Kui Selden oma mõlgutustega niikaugele jõudis, tuli päike välja ning neiu tõstetud päevavari tegi naudingule lõpu. Hetk hiljem neiu seisatas ja ohkas. „Taevake, mul on nii palav ja ma tahan nii hirmsasti juua – ja milline jube koht on New York!“ Ta vaatas igaval peatänaval ahastavalt ringi. „Teised linnad panevad suveks selga oma parimad rõivad, aga tundub, nagu istuks New York särgiväel.“ Neiu pilk eksis ühele kõrvatänavale. „Kellelgi jätkus inimlikkust sinna paar puud istutada. Lähme varju.“ „Mul on hea meel, et minu kodutänav teie heakskiidu pälvis,“ ütles Selden, kui nad ümber nurga keerasid. „Teie kodutänav? Kas te elate siin?“ Lily silmitses huviga uusi tellistest ja paekivist fassaade, mis olid ameeriklastele omase uudsuseihaluse sunnil kummaliselt eripalgelised, kuid oma varikatuste ja lillekastidega siiski värsked ja kutsuvad. „Ah jaa – muidugi. Benedick. Milline kena hoone! Ma pole seda vist varem näinud.“ Lily uuris marmorist sammaskoja ja pseudo-George’i stiilis fassaadiga kortermaja. „Millised on teie aknad? Kas need, mille varikatused on alla lastud?“ „Ülemisel korrusel – jah.“ „Ja see kena väike rõdu on teie oma? Tundub, et seal üleval on jahe!“ 11

Selden oli hetke vait. „Tulge üles ja vaadake,“ pani ta ette. „Ma võin teile otsekohe tassi teed pakkuda – ja te ei satu tüütustega kokku.“ Neiu palged lõid õhetama – ta valdas ikka veel õigel ajal punastamise kunsti –, kuid ta võttis ettepaneku teatavaks samasuguse kergusega, nagu see oli tehtud. „Miks mitte? See on liigagi ahvatlev – ma riskin,“ teatas ta. „Oi, ma ei ole ohtlik,“ kuulutas Selden samas toonis. Õigupoolest polnud neiu talle kunagi nii meeldinud nagu sel hetkel.

Ta teadis, et Lily võttis ettepaneku vastu järele mõtlemata: Selden ei võinud neiu kaalutlustes iial olulisel kohal olla ja tema nõusoleku spontaansus mõjus üllatavalt, isegi värskendavalt.

Lävel Selden peatus hetkeks ning otsis välisukse võtit. „Kedagi pole kodus, kuid mul on teenija, kes peaks käima hommikuti, ja võib-olla on ta teeasjad valmis pannud ja kooki toonud.“ Selden juhatas neiu kitsukesse eeskotta, mille seinu katsid vanad gravüürid. Lily märkas lauale mehe kinnaste ja keppide sekka kuhjatud kirju ja märkmeid; seejärel leidis ta end väike­ sest pimedast, kuid rõõmsast raamatukogutoast, mille seinu vooderdasid raamatud, põrandat kattis meeldivalt luitunud Türgi vaip ja kus olid korratu kirjutuslaud ja, nagu noormees oli ennustanud – teekandik akna juures madalal laual. Oli tõusnud kerge tuul, mis paisutas musliinkardinaid ja tõi endaga rõdul asuvast lillekastist värskeid reseeda- ja petuunialõhnu.

Lily vajus ohates ühte kulunud nahktooli.

12

„Kui tore oleks täiesti omaette sellises korteris elada! Kui kohutav on olla naisterahvas.“ Ta naaldus oma kuninglikus rahulolematuses toolileenile.

Selden tuhlas kapist kooki otsida. „Teadupärast naudib isegi mõni naine korteri eeliseid,“ ütles ta. „Oh, guvernandid ... või lesed. Kuid mitte neiud – mitte vaesed, õnnetud meheleminekuealised neiud!“ „Minagi tunnen ühte neidu, kes elab korteris.“ Lily ajas end üllatunult sirgu. „Tõesti?“ „Tõesti,“ kinnitas noormees leitud koogiga kapi varjust välja ilmudes. „Ah, ma tean – te peate silmas Gerty Farishit.“ Lily naeratas veidi õelalt. „Kuid mina ütlesin meheleminekuealised, ja pealegi on tal väike jube korter, ja teenijat ei ole ja tema toidud on nii kummalised. Tema kokk peseb pesu ja toidul on seebi maik.

Teate, mulle oleks see vastumeelt.“ „Te ei peaks pesupäevadel Gerty pool lõunastama,“ ütles Selden kooki lõigates.

Mõlemad naersid ja noormees laskus laua äärde põlvili, et veekatla all lamp läita, sellal kui Lily teed väikesesse rohelisse glasuuritud kannu mõõtis. Vaadates neiu kitsaste roosade küüntega ja randmele libiseva safiirvõruga kätt, mis oli lihvitud kui vana vandel, taipas Selden, kui irooniline oli soovitada talle elu, mille oli valinud nõbu Gertrude Farish. Preili Bart oli nii ilmselgelt tolle tsivilisatsiooni ori, mis oli ta sünnitanud, et tema käevõru lülid näisid teda tema saatuse külge aheldavate kammitsatena.

13

Neiu näis noormehe mõtteid lugevat. „Minust oli kohutav Gerty kohta niimoodi öelda,“ sõnas ta võluvalt ja kahetsevalt. „Ma unustasin, et ta on teie nõbu. Kuid teate, me oleme nii erinevad: tema tahab olla hea ja mina õnnelik. Pealegi on tema vaba, mina mitte. Kui oleksin, võiksin küllap ka tema korteris õnnelik olla. Ilmselt on lausa õndsus sättida mööblit just nii, nagu sulle meeldib, ja kõik jubedused prügivedajale anda. Ma tean, et oleksin parem inimene, kui vaid saaksin tädi võõrastetoa ümber teha.“ „Kas see on nii hull?“ küsis noormees kaastundlikult.

Lily naeratas talle üle teekannu, mille oli tõstnud, et noormees selle täis kallaks. „See näitab, kui harva te seal käite. Miks te sagedamini ei käi?“ „Kui ma tulen, siis mitte selleks, et proua Penistoni mööblit imetleda.“ „Rumalus,“ ütles Lily. „Te ei käi seal üldse – ja ometi saame nii hästi läbi, kui kokku satume.“ „Võib-olla selles põhjus ongi,“ vastas Selden varmalt. „Kahjuks ei ole mul koort, teate – kas sooviksite selle asemel ­sidrunilõiku?“ „See meeldib mulle rohkemgi.“ Neiu ootas, kuni Selden sidrunit lõikas ja õhukese seibi tema tassi poetas. „Kuid põhjus pole selles,“ ei jätnud Lily jonni. „Mille põhjus?“ „Põhjus, miks te kunagi meil ei käi.“ Lily kummardus lähemale, võluvates silmades kerge hämming. „Ma tahaksin 14

teada – tahaksin teist aru saada. Ma muidugi tean, et on mehi, kellele ma ei meeldi – see on esimesest pilgust näha. Ja on ka neid, kes mind kardavad: arvavad, et ma tahan nendega abielluda.“ Ta tõstis pilgu ja naeratas noormehele siiralt. „Kuid minu arvates pole ma teile vastumeelt – ja te ei või ometi arvata, nagu tahaksin teiega abielluda.“ „Ei – sellest patust olete prii,“ möönis noormees. „Noh, siis ...?“ Selden oli oma tassiga kamina juurde läinud, nõjatus vastu simssi ja vaatas preili Barti laisavõitu lustiga. Lily silmades peegelduv väljakutse suurendas noormehe lusti: ta polnud arvanud, et neiu võiks oma püssirohtu nii tühise saagi peale raisata, kuid võib-olla tahtis ta lihtsalt kätt harjutada; või siis polnud temasugusel neiul muud jututeemat peale iseenda. Igal juhul oli Lily hämmastavalt ilus, ja Selden oli ta teed jooma kutsunud ning pidi ülesande kõrgusel olema. „Nojah,“ ütles ta otsustavalt, „võib-olla on põhjus just selles.“ „Milles?“ „Tõsiasjas, et te ei taha minuga abielluda. Võib-olla pole see minu meelest väga tugev ajend teie külastamiseks.“ Selden tundis, kuidas tal selle julgustüki peale kerge judin mööda selgroogu alla jooksis, kuid neiu naer rahustas teda. „Armas härra Selden, see polnud teie vääriline. Teist on tobe minuga tiiba ripsutada, ja tobedus pole teile omane.“ Lily naaldus toolileenile ning rüüpas teed nii võluvalt erapooletul ilmel, et kui nad oleksid tema tädi võõrastetoas olnud, oleks Selden ehk üritanud tema järeldust ümber lükata.

15

„Kas te ei saa aru,“ jätkas Lily, „et mehi, kes mulle ilusaid sõnu lausuvad, on küllalt, aga mina tahan sõpra, kes ei kardaks mulle ebameeldivusi öelda, kui vaja? Mõnikord olen kujutlenud, et teie võiksite selline sõber olla – ma ei tea, miks; kui, siis ehk seetõttu, et te pole ei moraalitseja ega kehkenpüks, ja ma ei peaks teiega teesklema ega teie suhtes valvel olema.“ Tema hääl oli tooni võrra tõsisem ja ta istus ning vaatas noormehe poole üles lapse mureliktõsisel ilmel. „Te ei tea, kui väga ma sellist sõpra vajan,“ jätkas Lily. „Mu tädi on tulvil kulunud tõdesid, kuid kõik tema käitumis­reeglid pidasid paika viiekümnendate aastate alguses. Mul on alati tunne, nagu eeldaks nende järgi elamine õhukese puuvilla ja sinkvarrukate kandmist. Ja teised naised – mu parimad sõbrannad –, noh, nemad kas kasutavad mind ära või siis nöögivad, kuid nad ei hooli karvavõrdki, mis minust saab. Ma olen liiga kaua nende seltskonnas liikunud – inimesed hakkavad minust tüdinema; juba öeldakse, et ma peaksin mehele minema.“ Tekkis hetkeline vaikus, mille kestel Selden kaalus paari vastust, mis pidid olukorrale hoobilt pikantsust lisama, kuid ta heitis need kõrvale lihtsa küsimuse kasuks: „Noh, ja miks te siis ei lähe?“ Lily punastas ja hakkas naerma. „Oo, ma näen, et te olete siiski sõber, ja see oli üks neid minu nõutud ebameeldivusi.“ „See polnud ebameeldivusena mõeldud,“ kostis Selden sõbralikult. „Kas pole abielu teie kutsumus? Kas ei kasvatata teid kõiki just selles vaimus?“ Lily ohkas. „Küllap vist. Mis muud tulevikku mul oleks?“ 16

„Just nimelt. Seega: miks mitte härjal sarvist haarata, et see kord mööda saaks?“ Neiu kehitas õlgu. „Te räägite nii, nagu peaksin minema esimesele ettejuhtuvale mehele.“ „Ma ei tahtnud vihjata, nagu oleksite nii suures hädas. Kuid küllap leidub keegi, kellel on kõik nõutavad omadused.“ Lily raputas tüdinult pead. „Kui hakkasin seltskonnas käima, heitsin paar head võimalust kõrvale – küllap teevad seda kõik neiud; ja teate, ma olen kohutavalt vaene – ja väga kulukas. Mul peab palju raha olema.“ „Mis Dillworthist sai?“ küsis Selden. „Oi, tema ema lõi verest välja – kartis, et ma lasen kõik perekonnajuveelid uuesti raamida. Ja ta sundis mind tõotama, et ma võõrastetuba ümber ei kujunda.“ „Ainus, mille pärast te abielluda tahate!“ „Just nimelt. Niisiis saatis ta poisi Indiasse.“ „Kahju – kuid te võite Dillworthist parema partii teha.“ Selden ulatas suitsukarbi ja Lily võttis kolm-neli sigaretti, pani ühe suhu ja libistas teised pika pärlikee külge kinnitatud väikesesse kuldportsigari. „Kas mul on aega? Niisiis üksainus mahv.“ Preili Bart kummardus lähemale ja hoidis suitsuotsa vastu Seldeni sigaretti.

Seejuures märkas noormees täiesti erapooletu naudinguga, kui ühtlaselt neiu mustad ripsmed siledatele valgetele laugudele kinnitusid ja kuidas silmaaluste lillakas varjund palge puhtasse kahvatusse sulandus.

17

Lily hakkas ruumis ringi sammuma ning uuris suitsupahvimise sekka raamaturiiuleid. Mõnel köitel oli hoolikalt töödeldud vana safiani küps toon ning neiu pilk viibis neil hellitavalt, mitte asjatundja heakskiiduga, vaid rõõmustades meeldivate värvide ja tekstuuride üle, mis tema hingele kosutust pakkusid. Ühtäkki asendas põgusale naudingule viitava pilgu aktiivset mõttetööd väljendav ilme ja neiu pöördus Seldeni poole ­küsimusega. „Te kogute raamatuid, eks ole ... teate esikväljaannetest ja muust säärasest?“ „Niipalju kui inimene, kellel pole raha, koguda võib. Aegajalt korjan üht-teist prügihunnikust üles ja käin suurtel ­väljamüükidel.“ Taas pööras neiu näo riiulite poole, kuid nüüd libises tema pilk neist hajameelselt üle ning Selden nägi, et tema tähelepanu hõivab uudne mõte. „Ja Americana – kas te kogute Americanat?“ Selden jäi teda vahtima ja puhkes naerma. „Ei, see pole minu ala. Teate, ma pole õieti kollektsionäär; mulle lihtsalt meeldib, kui mul on armastatud raamatute head väljaanded.“ Neiu krimpsutas kergelt nägu. „Ja ma oletan, et Americana on kohutavalt igav?“ „Nii mulle tundub – huvi võib see pakkuda vaid ajaloolastele.

Kuid tõeline kollektsionäär hindab eset selle harulduse tõttu.

Ma ei usu, et Americana ostjad öö läbi üleval istuvad ja neid raamatuid loevad; vana Jefferson Gryce ei teinud seda ­kindlasti.“ 18

Lily kuulas ärksa huviga. „Ja ometi makstakse nende raamatute eest muinasjutulist hinda, kas pole? Imelik, et keegi on valmis maksma hingehinda inetu halvas köites raamatu eest, mida ta kunagi ei loe! Ja ma oletan, et enamik Americana omanikke pole ka ajaloolased?“ „Ei, väga vähesed ajaloolased saavad nende raamatute ostmist endale lubada. Nad peavad kasutama avalikes raamatu­ kogudes või erakogudes olevaid väljaandeid. Tundub, et keskmist kollektsionääri köidab vaid haruldus.“ Selden oli võtnud istet tooli käetoel, mille lähedal Lily seisis, ja neiu esitas talle ikka küsimusi, päris, millised on kõige haruldasemad köited, kas Jefferson Gryce’i kogu peetakse tõesti maailma parimaks ja milline on kõige suurem summa, mis eales on ühe köite eest välja antud.

Oli nii meeldiv seal istuda ja neiu poole üles vaadata, kui too riiulist kord ühe, kord teise raamatu võttis ja neid lehitses ning tema kumaras profiil vanade köidete soojal taustal esile tõusis, et Selden muudkui rääkis, ilma et oleks vahet pidanud ja imeks pannud preili ootamatut huvi nii igava teema vastu.

Kuid Selden ei saanud kunagi pikalt Lily seltsis viibida, üritamata tema tegudele põhjendust leida, ja kui Lily tema La Bruyère’i esikväljaande tagasi pani ja raamaturiiulitele selja keeras, hakkas noormees arutama, kuhu neiu sihib. Tolle järgmine küsimus ei heitnud sellele sugugi valgust. Lily seisatas Seldeni ees, näol naeratus, mis näis ühtaegu noormeest sõbraks tunnistavat ja samas talle sellega seonduvaid piiranguid meenutavat.

19

„Kas teid ei pahanda mõnikord,“ küsis ta ühtäkki, „et te pole küllalt rikas, et osta kõiki raamatuid, mida süda himustab?“ Mees vaatas neiu eeskujul kulunud mööbli ja raamas seintega toas ringi. „Või veel? Kas te peate mind sambapühakuks?“ „Ja see, et te peate töötama – kas see pahandab teid?“ „Oi, töö iseenesest polegi nii paha – mulle meeldib õigusteadus.“ „Ei, aga see, et te olete seotud – rutiin; kas te ei taha kunagi eemale pääseda, näha uusi paiku ja inimesi?“ „Kohutavalt – iseäranis kui näen kõiki oma sõpru aurikule ruttamas.“ Neiu tõmbas kaastundlikult hinge. „Kuid kas see pahandab teid nii, et tahaksite abielluda ja sellest pääseda?“ Selden puhkes naerma. „Jumal hoidku selle eest!“ kuulutas ta.

Lily tõusis ohates ja viskas suitsuotsa kaminasse. „Ah, selles ongi vahe – naine peab, mees võib, kui tahab.“ Ta silmitses noormeest arvustavalt. „Teie kuub on veidi kulunud, aga kelle asi see on? See ei takista inimestel teid õhtusöögile kutsumast. Kui mina korratu välja näeksin, ei tahaks keegi minuga tegemist teha: naisterahvast kutsutakse külla niihästi tema rõivaste kui tema enda pärast. Rõivad on taust, raam, kui soovite: need ei taga edu, kuid on osa sellest. Kellele meeldiks räpakas naisterahvas? Meilt oodatakse, et oleksime surmani ilusad ja hästi riietatud, ja kui me sellega üksi hakkama ei saa, peame partneri leidma.“ 20

„Meilt oodatakse, et oleksime surmani ilusad ja hästi riietatud, ja kui me sellega üksi hakkama ei saa, peame partneri leidma.“

„Tõeline alkeemia seisneb võimes kulda taas millekski muuks muundada; ja just see on saladus, mille enamik teie sõpru on unustanud.“ Seltskonnadaam Lily Bart on aastaid olnud koorekihi kullake ja uusrikaste imetlusobjekt. Kolmekümnenda eluaasta lähenedes muutub tühja kukru, ent kalli maitsega naise jalgealune üha ebakindlamaks. Praktiliste oskusteta Lily peab kiiresti leidma viisi enda elatamiseks, et säilitada sotsiaalne staatus ning harjumuspäraselt luksuslik eluviis.

Kauni ja nutika naise ainus pääsetee näib olevat jõukas abikaasa. Lily on aga liiga nõudlik ja põhimõttekindel, et iga härrasrahva poolt sobivaks tunnistatud mehe kosjad vastu võtta.

1905. aastal ilmunud romaanis „Rõõmukoda“ kritiseerib Edith Wharton Ameerika toonase eliidi silmakirjalikkust ja rahahimu. Peategelanna kaudu taunib autor kõrgseltskonna naiste kasvatamist üksnes iluasjadeks, kes argielu katsumustega silmitsi seistes hätta jäävad.

postimehekirjastus.ee