Viis nime
Meri on suur, linnake vaid väike. Mõned majad, laiali pillutatud luidete vahele, paar konarlikku kuja, tilluke rongijaam, rida igerikke ärisid kai ääres. Neist kõige igerikum on Leo oma. Aken, mille taga on hämar ubrik, midagi enamat see pole. Päevavalgus pääseb sinna vaevu sisse, nii täis on aken kleebitud koltunud paberil näidiseid: südamed ja ankrud, kalmaarid, surnupealuud, poolpaljaste rindadega näkineiud. Paar tükki, mida peaaegu alati vahib ja mille üle irvitab salk kalureid, ka päris paljastega. Praegu seisab seal vaid üks poiss. Igatahes … tundub, et ta on poiss. Seljas liiga suur mantel ja jalas liialt suured kingad. Juuksed on ta mütsi alla toppinud. Ta käsi on ukselingil, kuid ta ei ava veel ust. Ta tõmbab sügavalt hinge. „Otsejoones edasi, Eliza,“ ütleb ta tasakesi iseendale. Sest ta pole üldse mitte poiss. Ta on tüdruk ja tema nimi on Eliza.
8
Poes sees on ka seinad üleni täis riputatud, Eliza näeb purjelaevu, päikseid, kuid, tohutusuurt voogavat vapilinti kirjaga „EMA“. Tindipritsmetega kaetud laua taga istub mees ja sööb taldrikutäit hapukapsast. Kui tüdruk sisse astub, tõstab mees pilgu. Tema prillide küljes on suurendusklaasid, mille taga hulbivad kollakates silma valgetes kaks suurt sinist klaaskuuli. Nende klaaskuulidega mõõdab mees, ise mäludes, tüdrukut pealaest jalatallani. „Tere,“ sosistab Eliza. Mees ei vasta midagi. Tüdruk võtab mantlitaskust paberilipiku ja paneb selle lauale. Sellele on pliiatsiga konarlikes tähtedes kirjutatud viis nime. „Ee… need palun.“ Mees ei tõsta laualt lipikut, vaid vahib tüdrukut ainiti edasi. Tema käsivartel, käeselgadel ja seal, kus Eliza tema rinnaesist näeb, ei ole nahal ühtegi vaba laigukest. Mees kugistab suutäie alla. „Seda ei saa enam kunagi maha, eks? See jääb sulle kogu eluks. Mõistad ikka?“ „Jah, härra …“ Eliza kuuleb, kuidas ta hääl kõlab: kõrgelt ja plikalikult. Ta surub käed mantli taskutesse, köhatab kurgu puhtaks ja püüab jämedama häälega rääkida. „Nii, ee… nii ongi mõeldud.“ Ta asetab raha paberitüki kõrvale. Üks dollar sõnast seisis aknal hinnakirjas. Seega kokku viis dollarit, siis jääb tal viis veel üle. Need pistab ta taskusse tagasi. Mees klõpsab suurendusklaasid üles, sedasi on ta silmad ühtäkki palju pisemad. Ta kissitab neid ja vahib tüdrukut edasi. Ka raha laual ta ei puuduta. Siis võtab ta veel ühe tubli suutäie ja raputab pead.
9
„Hoia oma sendid endale,“ nätsutab ta. „Alla kuueteistkümneaastastele ma ei tee.“ Eliza ajab end kiiresti sirgu, et pisut pikem näida. „Ma olen peaaegu …“ „Jah, muidugist, kindel see,“ ütleb suurendusklaasimees. „Pigem nigu kaksteist. Ja …“ Ta pilk libiseb veel kord üle tüdruku lotendava mantli ja liiga suure mütsi. „Tüdrikutele ma ka ei tee.“ Eliza ahmib õhku. „Ma ei ole üldse mingi …“ „Sa võid rääkida mida tahes, plikatirts, ma ei usu sind niikuinii. Nii et jäta parem järele.“ „Ausõna, ma pole tüdruk!“ ütleb Eliza. Ta kuuleb ise ka, kui tüdrukulikult see kõlab. „Muidugist mitte,“ ütleb mees. „Ja mina olen pime. Sile nahk. Nukusilmad … Mul on oma põhimõtted, tüdrik, ja ma pean neist kinni. Alati.“ Eliza ohkab ja korjab dollarid uuesti kokku. Kui ei, siis ei. See oligi tobe plaan. Tobe ja liiga kallis. Aga ta oli tükk aega väljas seisnud ja vaadanud, ning siis ühtäkki tahtis ta seda nii hirmsasti. Nii hirmsasti, et oli jätnud Ritsika ootama, näljasena ja puha, ning poodi sisse astunud. Mees kaabib taldrikult viimased hapukapsariismed suhu. „Ei-ei, kaheteistaastastele plikadele ma ei tee, selles olen ma väga range.“ Ta raputab veel kord pead, justkui peaks ta ka iseennast veenma, ja kugistab viimase suutäie alla. „Vähemasti …“ ütleb ta siis. Eliza on juba peaaegu ukse juures, kuid seisatab. „Vähemasti mitte dollar sõnast. Plikad maksavad topelt.“ „Mida te ütlesite?“
10
„Sa kuulsid mind küll.“ „Topelt? Kümme dol… Aga see on kogu meie raha!“ „Mis teha … Võta või jäta.“ „Jah, aga, ei, aga …“ puterdab tüdruk. „Te ütlesite algul ju …“ „Aga nüüd ütlen ma seda.“ Mees kratsib kukalt ja ringutab laisalt. Petis! mõtleb Eliza. See on ta viimane raha. Ja ta oli Ritsikale lubanud, et too saab midagi maitsvat, kui ilusti ootab. Seega – jääb ära. Aga ta ei taha ka poest lahkuda. Edasi või tagasi, lausub ta peas isa hääl. Mees peab otsustama, mitte kõhklema! Ja tagasi minna Eliza ei taha. Järelikult edasi. Pikkamööda kougib ta raha jälle lagedale. Kõige viimased dollarid Joshua hoiukarbist. Nad on nii kitsalt läbi ajanud kui võimalik ja siiamaani vastu pidanud. Kui ta nüüd kogu raha sellele mehele annab, on see otsas. Ja seejuures tühja-tähja peale kulutatud. Ta peab keelduma, ta peab ära minema, ta peab … Aga ta ei tee seda, vaid asetab dollarid tühja taldriku kõrvale. Mees krahmab need pihku ja topib kähku oma püksitaskusse. Siis silub ta paberitüki sirgeks ja tõstab selle silmade ette. „Mis meil siin siis on? Ja-mes …“ loeb ta veerides. „James? Jos-hu-a … El-li-ot, O-li… kas see on Oliver? Ja …“ „Billy,“ sosistab Eliza. Ta tunneb äkitselt, kuidas silmad kipitama hakkavad. „Billy. Kena. Ja kuhukohta täpselt sa neid tahad?“
11
„Ee… kuhugi ee… kust ma neid ise saan lugeda. Aga keegi teine mitte.“ Ta osutab oma reiele. „Siia?“ „Ohhoi, ma tean veel päris mitut head kohta …“ Mees pilgutab talle silma. „Aga see käib kah. Oled kindel?“ Tüdruk noogutab. Sugugi mitte, võbiseb ta reis, ma ei tea isegi, kas … Aga Eliza ei kuula ja hakkab püksisäärt üles käärima. Ihu selle all on kananahal. Suurendusklaasimees asub laua all midagi jalaga tallama. Kostab kriginat ja seejärel lakkamatu põrin. Mees kobab käega selja taga asuvas riiulis ja ta käsi naaseb väikese suriseva aparaadiga. Selle otsas liigub väike nõel sisse ja välja nii kiiresti, et tüdruk seda vaevu näeb. „Ei, püksid täitsa maha. Muidu ma ei pääse ligi.“ Eliza lööb hetkeks kõhklema, kuid laseb siis pükstel alla vajuda. Need püksid vedelesid täna hommikul sadamas lihtsalt ühe müürijupi peal. Ka kingad seisid seal kõrval, äratallatud, suured ja rasked, selliste ninadega, mille otsas on raud või midagi niisugust. Ta tundis end kohe paremini, kui need jalga pani. Vähem arana. Vähem tüdrukuna. Mees patsutab käega rauast taburetile. „Jalg seia.“ „K… kas see teeb haiget?“ Eliza kuuleb, et ta hääl väriseb rohkem kui ta tahaks. „Ah või haiget. Mis ma oskan kosta …“ Mees klõpsab ühe lambikese põlema ja lükkab suurendusklaasid uuesti silmade ette. Lähemale tulles põriseb aparaat valjemini. „Jah. Jah, see teeb haiget.“
12
Tõredal mehel on õigus. See teeb haiget. Iga täht teeb haiget, kui see nõelaga tema naha alla kirjutatakse. Iga nime iga tähe juures näeb Eliza ühte nägu: Jamesi tema juba tärkava habemeudemega, vibalikku Joshuat, kes tunneb end pisut kohmetuna oma kehas, mis on viimasel aastal kõvasti kasvanud. Oliveri, kes sarnaneb Elliotiga, Elliotti, kes sarnaneb Oliveriga, kuigi Eliza suudab neil kahel ikkagi alati vahet teha. Ja Billyt, ah, Billyt. Silmadega, mis alati taevasse sihivad. Esihammastega, mis on liiga suured. Teised kutsuvad teda jänkuks ja memmepojaks. Täht tähe järel. Eliza pigistab käed mantlitaskutes rusikasse. Hea, et see haiget teeb. Sest see teebki haiget. Pärast Billy viimast tähte valab mees midagi ühest pudelist paberinutsakule ja nühib sellega tüdruku jalga. See lõhnab nagu bensiin. Halliks lahtuv tint pühitakse sellega maha, välja arvatud sealt, kus see on tema naha alla torgitud. Iga täht hakkab sellest veelgi rohkem põletama. Eliza tõmbab kopsud õhku täis. „Nonoh,“ ütleb mees. „Tubli oled.“ „M… mis?“ „Ei piuksugi? Enamasti nad aietavad. Suured mehed, tursked jõmmid, kõik, kes Leol end siin tätoveerida lasevad. Suruvad hambad kokku, kui nõel neid puudutab. Aga see paberinutsak tõmbab neil ikkagi lõpuks silma märjaks. Ai-ai-ai!“ Mees hirnub naerda, Eliza näeb ta suus suuri mulke, kust hambad puuduvad. „Aga sinul mitte.“ „Kas saite valmis?“ Eliza julgeb vaid vaevu oma jalga vaadata. See on punane ja hõõguv ning sama valus, nagu tundub. Kuid nimed on seal nüüd olemas, kõik viis.
13
Tagurpidi, seda aga seepärast, et tema pea on siin ja jalg seal. „Jaa-jah. Tõmba aga püksid tagasi jalga, tüdrik.“ Leo teeb aparaadi puhtaks, pühib otsaesiselt higi ja nuuskab nina, kõike sama paberinutsakuga. „Ja pea meeles …“ ütleb ta siis. Ta krabab tüdruku varrukast kinni ja tõmbab teda veidi lähemale. „Mina sind ei tunne. Ma põle sind kunagi näind. Ja see põle minu käekiri. Selge?“ Eliza noogutab kähku. Nüüd peab ta poest välja saama. Eemale sellest jäledast hapukapsalehast. Õue! Ritsikat otsima! Too ju ikka ootab endiselt? Kuid Leo ei lase veel ta varrukast lahti. „Ja veel …“ „Mida?“ „Ma loodan, et sa nad leiad, tüdrik.“ „Leian kelle?“ ehmub Eliza. Ta tõmbab oma käe vabaks. Miks see mees nii ütles? „Ega inimesed siis oma nahale seda ihka, mis neil kodus niigi olemas on. Vaid ikka seda, millest nad puudust tunnevad. Kelle nad on kaotanud. Seda, mis on valus. Ära muretse, ma ei küsi midagi.“ „See ei puutu teisse!“ Eliza koperdab ukse juurde ja lükkab selle lahti. Õhk! Päike! Soolane tuul puhub talle näkku. „Seda ma ju räägingi. Aga sinu enda pärast loodan ma seda ikkagi. Head aega, tüdrik, kes ei aieta!“ Eliza ei vasta midagi, vaid astub poest välja. Ta tunneb, kuidas nimed ta reiel tulitavad. Seal, kus meremehepükste jäme kangas nende vastu hõõrub, tulitab
14
veelgi hullemini. Aga sellest pole midagi. Ta asetab käe õrnalt nimedele ja noogutab. James, Joshua, Elliot, Oliver ja Billy noogutavad vastu, kõik viis. Kuigi neid pole üldse siin. Siis kiirustab tüdruk mööda kaid minema. Tal on veel üks vend, see, kes on siin.