Rääkisin isale naistest, kes hiljaaegu läbi triaažiuste olid käinud: esmasünnitajatest, kelle näkku oli kirjutatud sünnitusvalude õudus, naisest, kes kõndis rahulikult vastuvõtulaua juurde, beebi peakumerus läbi pükste paistmas. Rääkisin isale kergetest ja rõõmsatest sünnitustest ning pikkadest piinarikastest sünnitustest, mis minuga päevi kaasas käisid, mu selg nagisemas ja puusadel sinikad. „Tõesti,” vastas isa. „Inimesed peavad neist naistest teada saama ja peavad teadma, mida teevad ämmaemandad. See on – see on ju imeline.” Ämmaemandad on meile toeks kõige keerulisematel, ent erakordselt väekatel ja tähtsatel eluhetkedel. Nad teevad palju rohkem, kui lihtsalt püüavad beebisid kinni. Nii südantlõhestav lein kui ka puhas rõõm vastsündinud lapsest – ämmaemand on näinud kõike. Elu sünnitusosakonna koridorides ja palatites on aga palju ekstreemsem, kui oskate iial ette kujutada. Selles erakordses armastuskirjas emadele ja kolleegidele kõikjal jagab ämmaemand Leah Hazard kogemusi, mis on liigutavad ja täis kaas
