„H
üppa, hüppa!“ skandeeris osa lapsi, enamasti poi sid, aga teine osa jälle karjus, et ta ei hüppaks ning kõik see kokku tekitas kisakoori, millele isegi õpetajad suure vahetunni ajal tavaliselt tähelepanu ei pööranud. Rain seisis koolimaja teise korruse avatud aknal ja vaatas alla. Maja seina äärde oli ladustatud mitme suguste ehitusmaterjalide hunnikuid. Seal oli nii killus tiku kallutusvirnu, bituumeni kamakaid kui ka klaasvati pakke, aga tema ei mõelnud sellele, millisele neist maan duda, vaid ta tahtis teada, mis tunne on surra. See ei tähen danud, et ta oleks tahtnud surra, lihtsalt huvitav olnuks teada saada, mis tunne see on ja kas see võib olla elamisest parem tunne. See mõte käis viimasel ajal üsna tihti ta peast läbi, aga sel päeval oli see eriti tiivustav. Juba hommikul oli isa temaga mölisenud, sest tahtis raadiost uudiseid kuu lata, ent üks vinguv tattnina segas teda, sest ei osanud ise endale muna praadida. Koolimajja jõudes oli koolitädi teda ukselt märja harjalapiga tagasi tõrjunud, sest tahtis just siis ustevahelist põrandat pesta. Klassi sisenedes sai ta esimese asjana märja tahvlikäsnaga vastu rinda, mis omakorda tähendas seda, et ta tumesinisel koolivormikuuel oli jälle üks kriidiplekk rohkem, ja see oli väga häiriv, sest mõne kaaslase silmis oli ta just seetõttu klassi kõige räpasem poiss.
• 5 •
Tegelikult ei tahtnud Rain oma klassist ega koolist üldse midagi teada, sest tal oligi kõigest savi, aga see savi olemine oli temasse jätnud jälje, mida sai näha vaid siis, kui väljas oli nii valge, et varjud muutsid kõik nähtavaks. See oli midagi, mis ei tulnud tagasi, aga mida ta ikka veel ootas, näha soovis ja ka tahtmatult meeles pidas. Koolimaja teise korruse aknast alla vaadates olid seal küll kõigil asjadel varjud, aga ükski neist ei sarnanenud sellega, mida tema näha soovis. Kui õpetaja ootamatu tulek ruumis tuuletõmbuse tekitas, siis Rain hüppas, aga ta tegi seda vaid hetke ajel, mille ruumi sisenenud õpetaja temas tekitas. Rainile nimelt ei meeldinud matemaatika ja just see õpetaja oli tema kõige suurem kiusaja. Tegelikult oli Rain numbrid juba neljaselt selgeks saanud ja ta oskas lugeda isegi kümneni, sõltuvalt sellest, kui mitu laksu isa püksirihm ta tagumiku peal tegi. Sel päeval maandus ta klaasvillahunnikusse, laksud jäid tulemata, ent see maandumine polnud üldse mingi hea tunne, sest kõik ta riided ja nägu olid korraga vasti kult torkivat sodi täis. Kui rajoonihaigla kiirabiauto siree nide huilates koolimaja tagahoovi sõitis, oli Rain ikka veel klaasvillapakkide vahel pikali. Ta lihtsalt ei viitsinud ennast liigutada, sest oli end korraks isegi väga hästi tund nud. Keskpäevane aprillipäike paistis talle näkku ja ta ei pidanud silmigi avama, et seda näha. Kõik, mida ta nägi, oli ta enda peas kinni ja tol hetkel olid need isegi ilusad mälestused, piltmälestused. Ta istus ümaratest puupulkadest tehtud raamiga söögi toolis, valge portselantaldrik käte vahel ja ootas oma toidu portsjonit – kollase kartulipudruga roosasid viinereid. Selle
• 6 •
taldriku põhja peale oli maalitud kolm sinist meelespealille ja selle järgi mäletas Rain, et ta oli siis kolmeaastane. Ema seisis pliidi ees, selja pealt lukuga kinnitõmmatud lillelises suvekleidis ja valvas, et pott, milles soojenesid viinerid, üle ei keeks. Ema õlad liikusid toiduvalmistamise ajal nii suju valt, nagu oleks ta suvise jõevee lainetes ujunud või tuules looklevates kõrkjates tantsinud. Need olid Raini kõige ilu samad mälestused emast, sest siis olid nad mõlemad veel koos ja õnnelikud. „Nimi, ütle oma nimi, geroi!“ nõudis kiirabiarst, samal ajal kui kaks sanitari aknast alla hüpanud poissi klaas villapakkide vahelt kätte saada üritasid. Rain ei vastanud kohe. Ta tahtis veel hetke nautida, sest elada oli siiski parem kui surnud olla, vähemalt tol hetkel jäi talle olukorrast selline mulje. „Nimi, poiss!“ nõudis arst uuesti, kui oli pääsenud oma patsiendile lähemale, ning kirus siis: „Mat-tvaju! Mida põr gut sa selle prahi sisse ronisid … nimi, sünniaasta ja aad ress!“ „Siin pole mul häda midagi,“ vastas Rain silmi avades ning lisas selle prahi kohta ka oma arvamuse: „Oleksin pidanud vist bituumenihunnikusse hüppama, siis oleks mereröövlite lipule pealuuks saanud …“ „Nu peapõrutus on sul kindlasti, aga räägime nüüd asjast,“ muutis arst tooni ja avas planšetil järgmise puhta lehe, korrates oma küsimust. „Rain Väljas. 1975 sündinud. Sõpruse puiestee 12–10. Mida veel?“ vastas Rain ohates. Ta lootis, et ei pea siis vähemalt paaril järgmisel päeval koolis käima ja võib Emajõe äärde õngitsema minna, sest
• 7 •
jõgi oli suures osas juba jäävaba, ja kui kõrkjate vahel istu miseks kuiv mätas leida, võis isegi haug näkata, sest need raiped olid kevadel eriti näljased. „Tuled meiega haiglasse. Vaatame su läbi,“ sõnas arst, kui oli poisi käsi ja jalgu väänanud. Rainil oli sellest ükskõik, mida arst arvas või rääkis, aga päris hea oli näha, kuidas koolimaja kõigist akendest vaatasid tema poole alla sajad näod, kui kaks tursket sani tari ta klaasvillahunnikust kanderaamile tõstsid ja kiirabi autosse viisid. Rain teadis, et õhtuks on ta kodus, Sõpruse puiesteel oma toas ja võib teeselda õppimist ning kellelgi pole temaga asja, vähemalt seni, kuni kedagi ta vanemaist järgmise jama pärast kooli kutsutakse. Jamad ei jäänud ka sel korral tulemata, sest veel enne, kui kiirabiauto koolimaja tagahoovist välja suutis manöö verdada, blokeeris nende tee miilitsavärvides UAZ ning kiirabiarst pidi mundrimeestele juhtunust aru andma. „Mina ei tea, mis juhtus. Uurige ise välja, mina olen arst. Meie leidsime ta klaasvillahunnikust,“ käras tohter militsionääridele vastu ja käskis oma autojuhil sireenid tööle panna ning edasi sõita. Miilitsamundris mees polnud aga vastusega rahul, vaid trügis kiirabiauto uksest sisse ja hakkas ise Raini seisukorda uurima ning leidis, et poiss oli mõistuse juures, käed-jalad küljes ja vähemalt kümme aastat vana, seega võis teda üle kuulata küll, sest kes neid huligaane pärast enam üles leidis, aga protokoll oli vaja ära teha ning juh tum kirja panna. „Isa nimi ja töökoht!“ kamandas ta valjult, võttis puusa kotist märkmiku ja hakkas omakorda vastuseid kirja panema.
• 8 •
Miilitsaid Rain kartis, aga ainult väikse poisina, sest siis olid nad kõik sama hirmutavad nagu onu Stjopa selle pildiraamatu kaanel, mida ema tal vahetevahel oli sirvida lubanud. Vanemaks saades tal nende meestega tegemist polnud, aga parema meelega läks ta ikka teisele poole tänavat, kui mõni sellise vormimütsiga mees vastu tuli. Aga kui tuli küsimustega, oli parem vastata ja kiiresti, sest siis oli lootust, et jäädakse rahule. Nii laduski Rain ette, et ta isa Valentin, keda kõik sõbrad Vaalaks kutsusid, töötas alumiiniumpottide vabrikus ja ema oli algul kodune, aga siis kadunud. Edasi läks asi pisut keerulisemaks, sest mii lits tahtis teada ka seda, kas poiss hüppas ise oma lollusest aknast alla, sundis keegi teda seda tegema või koguni tõu kas. Rain ei teadnud ka ise, milline neist kolmest oli õige, sest üks suur poiss, keda koolis kõik kartsid, oli teda küll suure vahetunni algul nurka tõuganud ja lubanud näo sisse lüüa, kui ta oma taskuraha talle ei anna. Näkku löö mist kartis Rain kõigist löökidest kõige enam, sest ta oli seda oma silmaga näinud ja teadis, millised jäljed sellest jäid. Oma taskuraha ta Viktorile aga ära ei andnud, sest tal polnud seda, ja taskute läbipuistamise lubamine polnud nii alandav kui rusikaga näkkulöömine. Akna peale oli ta roninud aga seepärast, et mõned tema klassi poisid lihtsalt moodustasid ukse ette ühisrinde ja tema ei tahtnud nendega kakelda ning ütles siis, et võib ka akna kaudu välja minna, kui uksest ei lasta. Samas oli raske vahet teha, kas see oli ta enda lollus või sunniti teda selleks, ja nii valiski Rain kolmanda võimaluse: õpe taja, kes oli teda klassi sisenedes tegutsema sundinud.
• 9 •
egelikult ta polekski ju hüpanud, sest teine korrus polnud T mingi madalate oksaharudega õunapuu, kust võis niisama lihtsalt murule potsatada. „Nii et õpetaja on süüdi?“ lausus miilits selle peale ning uuris siis Raini näoilmet. Rain vastas samaga, sest nii oli tal lihtsalt võimalus haarata millestki, mis teda paigal hoidis ning verel näkku valguda ei lasknud. Tal oli see kogemus juba olemas, sest kui ta vaikis ja isale vastu ei hakanud, tümitas viimane teda rusikatega vähem kui sõnadega. Vahe oli selles, et sõnad ei jätnud teistele nähtavaid jälgi. Selle peale, et need jäljed temasse endasse kogunesid, Rain siis ei mõelnud, sest taoliseks mahtuvuseks oli tal veel kasvuruumi. „Aitab nüüd küll, seltsimees ma-joor! Poiss on ju näost täitsa valge ja kui ta kohe haiglasse ei saa, jääb peapõrutus teie südametunnistuse peale. Sõidame!“ sekkus arst mii litsale õlale patsutades ja viimane tagurdaski end kiirabi autost välja. Edasi läks Raini enesetunne aina paremaks ning haig lasse jõudes oleks ta juba oma jalgel tahtnud kõndida, kuid arst pani talle käe kõhule ning käskis lamada, kuni kõik ettenähtud protseduurid tehtud. Selleks ei kulunudki palju aega, sest juba tund hiljem vajus linna haigla uks ta selja taga kinni ja ta võis koju jalutada. Rain oli rahul. Tema võit oli juba seegi, et isal polnud valukojas telefoni, kuhu tohter oleks saanud helistada, ja isa uuele naisele helistamisest oli ta ise keeldunud, sest see naine polnud tema ema. Korraga oli see kõik, mis alles äsja oli toimunud, tema jaoks justkui tühiasi, ja tunne sellest oli lausa suure pärane. Rain sai aru, et pidev põgenemine karistuste
• 10 •
eest oli teda õpetanud maanduma ja ta tahtis seda oskust veelgi lihvida. Mitte keegi ei saanud enam öelda, et ta oli mingi väetike või viletsam neist, kelle kuued polnud nii kriidiplekilised ja sõrmeküüned mustusest sama kaardus nagu mõne tüdruku ripsmed. Isegi Viktor poleks teda lüüa saanud, sest see suur koll ei oleks lihtsalt ta näole pihta saanud. Rain oli end treeninud ja oskas põgeneda, ilma et oleks endale häbi teinud, sest ta maandus alati omaenda jalgadele. „Ma olen nagu kass – ei, tegelikult olen ma nagu Sure matu Kaštšei, kes ei kaota ühtegi elu ilma võitluseta,“ lau sus ta oma mõtte enne koju jõudmist valjult välja, sest nii oli see veelgi usutavam, ja mitte ainult. See pani Raini fakti ette, et põgenemisel oli ka teine pool ja see oli pääsemine. Hea oli koju jõuda, kui teadsid, et seal polnud kedagi, kelle sõna kuulata või tahtele alis tuda. Seda juhtuski vaid päevasel ajal, kui ta vanemad, isa ja tema viimane naine, kes end tema kasuemaks nimetas, olid tööl. Veel parem oli aga see asjaolu, et nad mõlemad töötasid potivabrikus, mis asus teisel pool jõge. Nii võiski Rain oma mõttes linna kaheks jagada ja oli tänulik jõele, et see ta pooltevalikule kindla piiri vahele tõmbas. Sel korral pidi ta siiski pettuma, sest Margot oli kodus ja üsna rõõ mus, kui kuulis kasupoega tulemas. „Miks sa koolist ära tulid?“ päris ta esimese asjana ning lisas vastust ootamata, et supp on potiga pliidil ja kõik, mis külmkapis on, pole talle, vaid õhtustele külalis tele mõeldud. „Miks sa ise tööl pole,“ porises Rain pettunult vastu ja läks oma tuppa.
• 11 •
Tol ajahetkel oligi see kolmetoalise Annelinna korteri väike tuba tema ainus kindel linn ja varjupaik, mille uksel oli isegi lukk ees. See ei tähendanud aga, et Margot oleks ta rahule jätnud, sest kasuema amet oli naisele meeldima hakanud ja ta kasutas alati võimalust olla abistav ja õpeta jalik. Raini meelest polnud ta halb inimene, aga ta oli väga tüütu ja loll, nagu naised ikka ja see oli ka ainuke mõte, milles ta oma isaga sama meelt oli. „Miks sa koolis pole ja kas isa teab?“ nõudis Margot jalga ukse vahele pannes. Mõnikord oli Rainil olnud kange tahtmine see roosa ja punaste varbaküüntega jalalabake ukse vahele kinni suruda, kuid samas võis sellele järgnev pilt väga vastik olla, seepärast pidi ta oma toaukse sulgemisega viivitama ja kasuema küsimusele usutava vastuse leidma. „Pärastlõunased tunnid jäid ära, sest meie mataõps jäi haigeks,“ pakkus ta välja oma arust loogilise vastuse, aga sellest jäi väheks. „Haigeks! Õpetajad ei tohi haigeks jääda! Neil on ju asendajad. Selle pärast ei tohi tunde ära jätta, aga … aga mis haigus tal oli?“ jätkas kasuema oma uurimistööd ning Rainil oli sellest haigusest kohe ka pilt silme ees. „Tal jäi jalg ukse vahele ja varbad tulid nagu silmad kinganinast välja,“ selgitas poiss ja jutustas kasuemale üksikasjalikult, kuidas kiirabi koolis käis, vaese õpetaja varbakondid paika tagasi lükkas ja ta igaks juhuks ikka haiglasse viis, et neist varvastest pilti teha. „Äka, kui õudne!“ oigas Margot ja tõmbas kähku oma jala ukse vahelt ära ning Rain võis selle enda järel kinni tõmmata.
• 12 •
Hea oli omaette olla, kuid midagi oli ikka nagu valesti, ja mis see oli, meenus Rainile siis, kui ta mõte liikus köögi pliidile jäetud supipoti peale. Tõesti, ta kõht oli kohutavalt tühi, sest kõik see jama oli juhtunud ju suure vahetunni algul ja just siis, kui kõik näljased tormasid kooli sööklasse. Kui seal muu süüa ei sündinud, siis vähemalt leib oli alati laual ja seda võis puukida nii palju, kui mahtus, aga kellel taskus kopikaid kõlises, need võisid endale seda luksust lubada, et ostsid kooli puhvetist limonaadi ja Moskva s aiakesi. Rainile käis kõik, mis süüa sündis ja ta oleks rohkemgi söönud, kuid Margotil olid kõik toiduportsjonid valmis mõõdetud ja ainus, mis oli doseerimata, oligi supp, sel päeval siis niitnuudlite, kartulite ja kananahkadega. Veda mine oli ka see, et Margot ise rippus kogu selle aja tele foni otsas ja rääkis oma sõbrannale kohutavast õnnetusest, mis ta kasupoja koolis matemaatikaõpetajaga oli juhtunud. Pärast seda tormas ta aga ülejala juuksurisse, et õhtuseks peoks soeng pähe teha. See viimane oli ka põhjus, miks ta teise päevapoole töö juurest vabaks oli võtnud. Kui kasuema oli kodust läinud ja Rainil kõht suppi täis lürbitud, helistas ta Tarvile. Tema oli üks neist pois test, kellega koos võis ka keskpäeval midagi ette võtta, sest tema oli vaba mees, nagu ta ise ütles. Vaba oli ta tõesti, sest oli kaks aastat viiendas ja siis veel kaks aastat kuuendas klassis istunud, kuusteist täis saanud ja kooliga lõpparve teinud. Ta käis ka tööl, aga vaid siis, kui raha otsa sai. Suu rema osa päevast põõnutas see mees kodus telefoni juures ja hangeldas mingi defitsiidiga, nagu ta ise seda nimetas. Rainiga oli neil üks ühine ja väga kindel huvi ja selleks oli landiloopimine.
• 13 •
Kalal käimine oli Rainile meeldinud juba sellest ajast peale, kui ta ennast tegusana mäletama hakkas. See oli ka ainus tegevus, milleks tal isalt luba polnud vaja küsida. Tuustida sai ta ikkagi ja seda juhul, kui võttis tema spin ningu või landikarbi, aga kuna tal endal oli vaid tavaline teleskoopõngeritv, siis ta lihtsalt pidi seda tegema. Pealegi käis isa ise viimastel aastatel nii harva kalal, et ei pan nud tähelegi, kui keegi oli ta spinningut kasutanud. Ja kalad olid selles osas täiesti tummad tunnistajad, sest nemad söödi ära veel enne, kui nad kaebama jõudsid minna. Tarviga sõbrustamisel oli veel teinegi pluss, sest Ema jõe kaldal ei teinud keegi probleemi sellest, et ta sõber oli temast oma neli aastat vanem, poole ümaram ja kasutas sõnavara, mille eest koolis oleks tunnist välja saadetud. Riietuselt nägid nad mõlemad üsna sarnased välja, said teineteise naljadest aru ega pirtsutanud, kui lõkkekuuma del kividel küpsetatud kala pealt pisut ära kõrbes või seest tooreks jäi – hea oli see ikkagi. „Aknast alla, haiglasse ja nüüd sinisel lehel! Läheks jõe äärde lantima. Mida arvad?“ sõnas ta Tarvile, kui viimane ta keskpäevase kodus olemise üle imestas. „Jah? Just mõtlesin, et polegi sel kevadel veel käinud,“ oli Tarvi hoobilt nõus ning päris siis: „Kuulsin, et Vaalal tuleb jubilei. Kas pidu ka tuleb? Saaks siis pärast lauda koristada …“ „Tuleb-tuleb! Proua Mango jooksiski juba juuksurisse ja külmkapil on taba ees,“ vastas Rain omaette muiates. Tarvi sai väga hästi aru, millest ja kellest jutt käis. „Sel juhul tasub hiljem sinu juurest läbi tulla, siis kui tuul
• 14 •
on lillevaasidest üle käinud ja rosolje põrandaid värvib. Ikrat ikka kah on või tuleb meil roheliste hernestega lep pida?“ „Ma ei tea, mida head seal kapis on, aga igavus pole see kindlasti,“ oli Raini vastus ja pool tundi hiljem lonkisid nad juba mööda Emajõe kallast, et kõrkjate vahel endale mugavustega pelgupaik leida. Rainile meeldis jõe ääres istuda. See oli nii turvaline ja seal ei pidanud ta kellegi eest ära jooksma ega kusagile põgenema, sest jõgi põgenes ise tema eest. See muudkui voolas ja voolas ning viis kõik rämpsu endaga kaasa, ka selle, mis Raini headele asjadele mõtlemast segas. Seal oli tal mõttes, et kui ta suureks saab, saab temast rikas mees ja ta ei pea enam kopikaid lugema ega teiste vanade jalg ratastega sõitma – siis ostab ta endale auto, musta Volga, ja kihutab sellega kõigist žigullidest ja mossedest mööda, vilistab ja näitab miilitsa UAZ-idele tagatulesid. „Näkib! Kas sa ei näe? Magad või …“ müksas Tarvi sosistama hakates teda õlast ja tõesti, keegi oli landist haa ranud ning mängis sellega. Rain hakkas vaikselt kerima, sest polnud ju kindel, et see libedik veel oma saagi, Vaala kõige kallima kärbse tutiga landi, oli alla neelanud. Näkkimine oli alati see hetk, mil ununes kõik muu ning silme ees terendas vaid see üks suur ja rammus purakas, kellest võis mitmeks päevaks söönuks saada või vähemalt sõprade ees uhkeldada, et olid kinni püüdnud kala, kelle silm oli sama suur kui täismehe rusikas. Kui kala lanti tõmbama hakkas, oli kindel, et saak oli konksu otsas ja ta võis jõhvirullikut kiiremini ning jõu lisemalt kerima hakata.
• 15 •