Rahvaste anekdoodid

Ameeriklane Lihavõtete aegu külastab Eestit Ameerika turismigrupp. Nende soovil viiakse grupp ka ühte tavalisse tallu, et nad saaksid kohaliku maaeluga tutvuda. Vanaldane perenaine võtab jänkid vastu ja katab kaugelt tulnud külalistele laua. Tõlgi vahendusel toimub järgmine vestlus: „Aga kus selle farmi peremees on?” „Ah et minu Jaan või? Jaan on paargus, värvib seal mune...” „Õu! Kas Jan on hipi? Kuidas ta seda teeb?” „Noh, see on lihtne... Ajab potis vee keema, viskab sibulakoored sisse, siis laseb sinna munad ja keedab neid.” „Õu! Kas Jan on siis veel joogi kah?” 

Michigani osariigi ilmateenistus on juba kaks päeva kõva lumesadu ennustanud, lund aga ei tule ega tule. Kolmandal päeval pöördub kohaliku uudistesaate kena blondiinist diktor ilmateate alguses stuudiosse kutsutud sünoptiku poole: „Noh, John, kus on siis need 20 cm, mis te mulle eile õhtul lubasite?”

Vaene sünoptik läheb näost punaseks ja poeb häbiga laua alla, kaameramehed aga hoiavad tühjaks jäänud lauda veel mõne hetke kaadris, helitaustaks stuudiopersonali üksmeelne naer.  Kaks ameerika turisti omavahel: „Kas nägite Norras ka fjorde?” „Aga loomulikult, need loomakesed on ju nii usaldavad!” 

„Kas te „Sevilla habemeajajat” teate?” küsitakse ameeriklaselt. „Ei, ma pole Sevillas isegi käinud,” vastab ameeriklane.  Vanemalt ameeriklannalt küsitakse, kas ta on viibinud Veneetsias. „Olen küll,” vastab vanaproua, „aga sattusin halval ajal – oli uputus ja kõik tänavad olid vee all.”  Ameeriklane roomab kõrbes, ise janusse suremas ja soiub: „Vett! Vett!”

Leiab siis liiva seest dollari ja soigumine muutub: „Õlut! Õlut!” 

Araabia suitsiiditerrorist loomapoes: „Teil on 30 sekundit, et poest lahkuda, enne kui selle õhku lasen!” „Vaat kus lurjus!” poriseb kilpkonn.  Egiptuse püramiidide juures tutvustavad beduiinid Soome turistidele kaameleid, kel on huvitavad nimed: Mannerheim, Paavo Nurmi, Kekkonen.

Mõned soomlased on tuttavate nimedega loomadest nii vaimustatud, et otsustavad järgmisel päeval iseseisvalt veel sõitma tulla.

Sedapuhku ümbritsevad kaameleid inglise turistid ja soomlased kuulevad, kuidas beduiinid neile seekord kõrbelaevu tutvustavad: „See on Shakespeare, too Nelson, kolmanda nimi on Churchill. Või soovite ratsutada Victoria seljas?” 

Grusiinlane istub neiuga restoranis. Nende laua juurde tuleb keegi mees ja palub neiut tantsima. „Ei,” vastab grusiinlane. „Mina laulan talle, mina toidan teda, mina ise hakkan talle ka tantsima!”  Abielupaar läheb restorani õhtustama. Kui toit juba laual, astub neile ligi grusiinlane ja küsib mehelt: „Kas tohib teie daami tantsule paluda?”

Mees ei tee väljagi ja sööb edasi. „Kas tohib teie daami tantsule paluda?” küsib grusiinlane uuesti.

Mees ei tee ikka välja ja sööb rahulikult edasi.

Naine kaotab kannatuse: „Miks te temalt küsite, küsige minult!” „Sina ole vait, kui džigitid omavahel räägivad!” käratab grusiinlane. 

Ameeriklase autol saab Texases sõites bensiin otsa. Õnneks ratsutab mööda üks indiaanlane, kes on nõus ta lähimasse tanklasse viima. Ratsutades laseb indiaanlane iga paari minuti takka kuuldavale valju hüüde. Lõpuks laseb ta ameeriklase tanklas hobuselt maha, hõigates veel kord: „Jaaaaaa-huuuuuuu!” ja galopeerib seejärel minema.

Tankija küsib mehelt: „Taeva pärast, mis te selle punanahaga tegite, et ta nii erutatud oli?” „Mitte midagi,” vastab mees. „Ma vaid istusin ta selja taga, käed tema ümber ja hoidsin sadulasarvest kinni.” „Kuulge, mister,” ütleb tankija, „indiaanlased ei kasuta sadulaid.” 