Rahutegijad

AJALUGU

MARGARET MACMILLAN RAHUTEGIJAD

POSTIMEHE RAAMAT

1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda

See raamat kannab tiitellehel minu nime, kuid see poleks teoks saanud paljude inimeste abita, kes julgustasid mind sellist suurt teemat käsile võtma, veensid mind edasi liikuma, kui vahel heitusin, ja kannatasid mind välja, kui tahtsin rääkida vaid Rahvasteliidust. Mõnd neist soovin ma eriti tänada. Sandra Hargreaves, Avi Shlaim, Peter Snow ja lord Weidenfeld aitasid algse idee tõsiseks projektiks. Et mu kirjastajaks sai John Murray, pean oma suureks vedamiseks. Grant McIntyre ja Matthew Taylor tagasid hindamatu ja hoolika toimetamise. Ma olen mõõtmatult intellektuaalselt võlgu oma kolleegile ja sõbrale Bob Bothwellile, kes aitas mul aastate jooksul selitada oma ideid mitte ainult rahukonverentsi, vaid ka ajaloost kirjutamise suhtes. Orde Morton, Thomas Barcsay, David MacMillan, Catharina MacMillan, Thomas MacMillan, Alex MacMillan, Megan MacMillan, Ann MacMillan, Peter Snow, Daniel Snow ja Barbara Eastman lugesid raamatu peatükke ja andsid mulle ülivajalikku nõu. Minu vanemad Eluned ja Robert MacMillan lugesid igat sõna, tihti korduvalt, kaebuseta. Mul oli käepärast kaks väljapaistvat teadlast: Rebecca Snow, kes leidis illustratsioonid, ja John Ondrovcik, kes kontrollis teksti ja koostas bibliograafia. Bob Manson, Al Wargo ja Errol Aspevig pakkusid toetust minu uurimistöö eri etappidel.

Nõusoleku eest tsiteerida nende kogudes olevatest või autoriõigusega kaetud materjalidest väljendan tänu järgmistele asutustele ja isikutele: Lothiani dokumentide Šotimaa rahvusarhiiv (GD 40/17); Nigel Nicolsoni Harold Nicolsoni „Peacemaking, 1919” (London: Methuen, 1964) eest; lordide koja andmebüroo registripidaja, kes

rahutegijad

7 margaret macmillan

Tänusõnad

tegutseb Beaverbrook Foundation Trusti nimel Lloyd George’i dokumentide hoidjana; Princeton University Pressi raamat: Arthur S. Link, toim., „The Deliberations of the Council of Four”, 2 köidet (Princeton, New Jersey, Princeton University Press, 1992); ja Briti muuseumi Balfouri dokumentide hooldekogu. Autor on püüdnud leida autoriõiguse omanikke, aga kui keegi on mainimata jäänud, oleks tal hea meel, kui temaga ühendust võetaks.

Tänan oma endist tööandjat, Ryersoni ülikooli, mulle aja võimaldamise eest ja St. Antony Kolledžit Oxfordi ülikoolis imelise semestri eest vanemteadurina. Snows ja MacMillans Londonis ja DanielShlaims Oxfordis olid ülimalt külalislahked ja toetavad. Kui see raamat jätab midagi sellest kõigest kajastamata, olen selles süüdi vaid mina.

Tänusõnad Sissejuhatus Esimene osa. Valmistudes rahuks Woodrow Wilson saabub Euroopasse Esmamuljed Pariis Lloyd George ja Briti impeeriumi delegatsioon

rahutegijad

7 15 25 41 50 60

Teine osa. Uus maailmakord Meie oleme rahvaste liit Venemaa Rahvasteliit Mandaadid

77 88 110 127

Kolmas osa. Jälle Balkan Jugoslaavia Rumeenia Bulgaaria Kesktalve vaheaeg

139 155 167 175

9 margaret macmillan

Sisukord

rahutegijad margaret macmillan

10

Neljas osa. Saksa küsimus Karistus ja vältimine Saksamaa ohjeldamine Arve tasumine Ummikseis Saksa tingimustes

189 198 214 230

Viies osa. Ida ja lääne vahel Taassündinud Poola Tšehhid ja slovakid Austria Ungari

243 268 283 295

Kuues osa. Rahutu kevad Nelja nõukogu Itaalia lahkub Jaapan ja rassivõrdsus Hiina südamesse suunatud pistoda

327 334 363 380

Seitsmes osa. Lähis-Ida põlema lõõtsutamine Suurim Kreeka riigimees pärast Periklest Osmanite lõpp Araabia iseseisvus Palestiina Atatürk ja Sèvresi lepingu purunemine

407 428 444 476 494

Kaheksas osa. Lõpetamine Peeglisaal Lõppsõna

527 554

Märkused Bibliograafia Register

561 620 641

IA

PR ANTSUSMA A

Berliin

München

SU

Leipzig AA

Praha

DIM

EH au

TŠ D o on

AUSTRIA

E DE

SAKSAMA A

Hamburg

e li Ki anal k

SCHLESWIGHOLSTEIN

ŠVEITS

SA ARIMA A

Köln Moresnet Eupen Malmédy Koblenz Mainz

LORR AINE

LUKSEMBURG

LG

Antwerpen

BE

HELGOL AND

SAKSAMA A

L

O

H

D

LA N

CE

SA

AL

A

SLO

SI

KIA

UNGARI

VA K

Oppeln

EE

HO

SI L

Rahvusvahelised piirid 1914. a Rahvusvahelised piirid, rajatud 1919. a Saksamaa loovutatud ala Rahvusvaheliseks muudetav ala Rahvahääletusele kuuluv ala

POOLA

Varssavi

IDAPREISIMA A

Visla

Danzig (Gdańsk)

IDA- JA KESK-EUROOPA L

LÄTI

eri Memel m ne (Klaipeda) Danzig ää (Gdańsk)

LEEDU

Vilna (Vilnius) Minsk VALGEVENE

SAKSAMA A

POSEN

Visla

Varssavi

POOLA Praha

AVIA SLOMOR VA K K I A

A IN

ŽA RU D D OB

IA AT

RV A O

KO

M

Korce EI

RO

AK

ED

OO

NI

A TR

A

Salonika (Thessaloniki) S

KREEK A

Egeuse meri

Rahvusvahelised piirid 1914. a Rahvusvahelised piirid 1923. a Curzoni liin Rahvahääletuse ala

IA

H

AB A

Sofia

ALBA ANIA ÍP

Must meri

BULGA ARIA

IA

A

RB

mDubrovnik eri Shkoder

Odessa

RA

Bukarest

SE

dr

MONTENEGRO

Vlore

VALAHHIA

A A Belgrad VI

Sarajevo

SSA

SL

VI AA

A

Aa

Split

ia

TR ANSILVA ANIA

BACK A BANAT VO J VO DIN A

BOSNIAHERTSEGOVIINA

BE

JU GO

NY

Fiume (Rijeka)

RUMEENIA

Szeged

RA

Veneetsia

ISTRIA

Budapest

LD

SLOVEENIA

Trieste

K IA

UNGARI BA

L

GÖRZ JA GR ADISCA

GALIITSIA

SL OVA K

MO

T I RO O

K ÄRNTEN

Klagenfurt

UKR AINA

Lviv

VI

Bratislava BU R L A GEN ND -

au

Teschen (Cieszyn) või Tešin

BU

H HO

D o on

Kiiev

Krakow

BÖÖMI

T ŠE

NSVL

BrestLitovsk

AK

IA

us or o s p ä in h P v

e

EGIPTUS

Kairo

Suessi kanal

Jeruusalemm

PALESTIINA

Damaskus

SÜÜRIA

Aleppo Alexandretta

TR ANSJORDA ANIA

Beirut

LIIBANON

KÜPROS

RHODOS

Adalia

Eufra

t

Tigri s

Bagdad

Liitlaste mõjutsoonid 1920. a Rahvusvahelised piirid 1923. a

IRA AK

Mosul

IDŽ

ARMEENIA

R BA

KURDISTAN

Erzerum

GRUUSIA A SE

NSV LIIT Kauka su s e m ä e s t ik

Bathumi

PR ANTSUSE TSOON Adana

TÜRGI

Ankara

ITA ALIA TSOON

Smürna (İzmir)

ANATOOLIA

Samsun

Must meri

Konstantinoopol (Istanbul)

Chanak

SI EE A NED K DE A A R DO S

Vahemeri

KREEKA TSOON

LÄHISIDA Bakuu

Basra

PÄRSIA

A AN

eri m ia p s Ka

HIINA, JA APAN JA VAIKNE OOKEAN VENEMA A ud Trans-Siberi ra

tee

HIINA Vladivostok Peking Tsingtao (Qingdao) Shanghai

PR ANTSUSE INDOHIINA

KOREA

JA APAN

SHANDONGI POOLSA AR

Mariaani saared

Filipiini saared

Marshalli saared

Yap Belau saared

SAKSA UUS-GUINEA

HOLL ANDI UUS-INDIA

HOLLANDI UUSGUINEA

Karoliini saared Bismarcki arhipelaag Nauru Saalomoni saared

PA APUA

Ekvaator

Samoa

Uus-Hebriidid

AUSTRA ALIA

UUSMEREMA A

1919. aastal oli Pariis maailma pealinn. Rahukonverents oli maailma kõige tähtsam üritus ja rahutegijad selle võimsaimad isikud. Nad kohtusid päev päeva järel, esitasid väiteid, vaidlesid, riidlesid ja leppisid. Nad sõlmisid tehinguid. Kirjutasid lepingutekste. Nad tekitasid uusi riike ja uusi organisatsioone. Einestasid koos ja käisid koos teatris. Jaanuari ja juuni vahel oli Pariis ühtaegu maailma valitsus, selle apellatsioonikohus ja parlament, selle kartuste ja lootuste keskpunkt.

Ametlikult kestis rahukonverents 1920. aastani, kuid loevad just need esimesed kuus kuud, mil langetati põhjapanevaid otsuseid ja pandi alus tähtsatele sündmuste ahelatele. Maailm ei olnud kunagi midagi sellist näinud ega näe ka edaspidi.

Rahutegijad olid seal, kuna uhke, enesekindel ja rikas Euroopa oli end ribadeks rebinud. Sõda, mis algas 1914. aastal nääklusest mõjuvõimu üle Balkanil, oli kaasa haaranud kõik suurriigid alates tsaristlikust Venemaast idas kuni Suurbritanniani läänes ja enamiku väiksematest riikidest. Vaid Hispaania, Šveits, Holland ja Skandinaavia riigid suutsid kõrvale jääda. Lahinguid peeti Aasias, Aafrikas, Vaikse ookeani saartel ja Lähis-Idas, kuid enamasti toimusid need Euroopa pinnal, piki kaevikute ja kaitsekraavide sõgedat võrgustikku, mis ulatus Belgiast põhjas Alpideni lõunas, mööda Venemaa piiri Saksamaa ja selle liitlase AustriaUngariga ning Balkanil. Sõdurid olid saabunud kõikjalt maailmast: austraallased, kanadalased, uusmeremaalased, hindud, newfoundlandlased võitlema Briti impeeriumi eest; vietnamlased, marokolased, alžeerlased, senegallased Prantsusmaa eest; ja lõpuks ameeriklased, keda sakslaste ründed nende merelaevastiku vastu olid viimse piirini välja vihastanud.

rahutegijad

15 margaret macmillan

Sissejuhatus

rahutegijad margaret macmillan

16

Võitlustandrist eemal näis Euroopa paljuski samasugune kui enne. Suured linnad jäid püsima, raudteeliinid olid enam-vähem terved, sadamad toimisid. See ei sarnanenud Teise maailmasõjaga, kus isegi tellised ja mört põrmustusid. Inimesed olid need, keda kaotati.

Nelja aasta jooksul hukkus miljoneid võitlejaid – sest tsiviilelanike massilise mõrvamise aeg polnud veel saabunud: 1 800 000 sakslast, 1 700 000 venelast, 1 384 000 prantslast, 1 290 000 Austria-Ungari elanikku, 743 000 britti (ja lisaks 192 000 impeeriumist) ja nii edasi kuni väikese Montenegroni – 3000 inimest. Lapsed kaotasid isad, naised oma mehed, noored naised abieluvõimaluse. Ja Euroopa kaotas need, kellest oleks võinud saada teadlased, poeedid ja juhid, ning lapsed, kes võinuks neile sündida. Kuid surmade arveraamatusse pole kantud neid, kes jäid ühe jala, ühe käe või ühe silmaga või kelle kopsud armistusid mürkgaasist või närvid ei taastunud enam kunagi.

Nelja aasta jooksul uputasid maailma kõige arenenumad riigid oma mehi, jõukust ning tööstuse, teaduse ja tehnoloogia vilju sõtta, mis võis küll alata juhuse läbi, kuid mida oli võimatu peatada, kuna kaks poolt olid liiga tasavägised. Liitlased saavutasid ülekaalu alles 1918. aasta suvel, kui Saksamaa toetajad lõid vaaruma ja värsked Ameerika väed sisse voolasid. Kui sõda 11. novembril lõppes, lootsid inimesed kurnatult, et ükskõik mis nüüd juhtuma hakkab, ei ole see niisama halb kui äsja lõppenu.

Neli sõja-aastat vapustasid igaveseks seda ülimat enesekindlust, mis oli kandnud Euroopa maailmas juhtpositsioonile. Pärast läänerinnet ei saanud eurooplased enam rääkida maailmale oma tsiviliseerimismissioonist. Sõda kukutas valitsused, alandas võimsaid ja keeras ühiskonna pea peale. Venemaal asendasid 1917. aasta revolutsioonid tsarismi, kuid tol ajal ei teatud veel, millega. Sõja lõpus kadus AustriaUngari, jättes keset Euroopat haigutava kuristiku. Osmani impeerium oma suurte valdustega Lähis-Idas ja tükikesega Euroopast oli omadega peaaegu lõpukorral. Keiserlik Saksamaa oli nüüd vabariik. Vanad rahvad – poola, leedu, eesti, läti – kerkisid ajaloost uuesti elule ning uued riigid – Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia – võitlesid, et sündida.

Pariisi rahukonverentsi mäletatakse tavaliselt Saksa rahulepingu järgi, mis allkirjastati Versailles’s 1919. aasta juunis, kuid seal käsitleti palju enamat. Teised vaenlased – Bulgaaria, Austria ja Ungari, nüüd eraldi riigid, ja Osmani impeerium – pidid samuti oma lepingud saama. Euroopa südames ja läbi Lähis-Ida tuli tõmmata uued piirid. Rahvusvaheline

rahutegijad

17 margaret macmillan

kord tuli uuesti luua, vahest aga uutel ja erinevatel alustel. Kas nüüd oli aeg küps Rahvusvaheliseks Tööorganisatsiooniks, Rahvasteliiduks, rahvusvahelisteks telegraafikaabliteks ja rahvusvahelise lennunduse kokkulepeteks? Pärast sellist katastroofi olid ootused kõrgele kruvitud.

Isegi enne kahurikõma raugemist 1918. aastal olid kostma hakanud kaeblikud, nõudlikud ja juba kurja alatooniga hääled. „Hiina kuulub hiinlastele.” „Kurdistan peab vabaks saama.” „Poola peab jälle ellu ärkama.” Nad kõlasid paljudes keeltes. Nad esitasid palju nõudmisi. Ühendriikidest peab saama maailma politseinik; või: ameeriklased, minge koju! Venelased vajavad abi; ei, nad tuleb jätta tegutsema omapead. Nad kaebasid: slovakid tšehhide peale; horvaadid serblaste peale; araablased juutide peale; hiinlased jaapanlaste peale. Need hääled olid murelikud, neis peitus ebakindlus, kas uus maailmakord on ikka vanast parem. Läänes pomisesid nad, et idast tungivad sisse ohtlikud ideed; idas mõlgutasid nad mõtteid lääne materialismi ohust.

Eurooplased küsisid endalt kahtlevalt, kas nad üldse kunagi enam jalule saavad ja kuidas nad oma verivärske Ameerika liitlasega toime tulevad. Aafriklased kartsid, et maailm on nad unustanud. Asiaadid nägid, et tulevik kuulub neile; vaid olevik valmistas probleeme.

Me teame üht-teist sellest, mida tähendab elada suure sõja järel.

1919. aasta hääled sarnanesid väga tänapäeva häältega. Kui külm sõda 1989. aastal lõppes ja nõukogude marksism ajaloo prügikasti vajus, siis sulasid üles ja kerkisid pinnale vanad jõud, religioon ja natsionalism. Bosnia ja Rwanda on meile meenutanud, kui tugevad need jõud võivad olla. 1919. aastal valitses samasugune uue korra esilekerkimise tunnetus, kuna riigipiirid nihkusid ning oli tunda uute majanduslike ja poliitiliste ideede hõngu. See oli erutav, ühtlasi aga hirmutav selles ohtlikult hapras maailmas. Nüüd on väidetavalt oht uuesti tõusev islam. 1919. aastal oli selleks Venemaa bolševism. Erinevus seisneb selles, et me ei ole pidanud ülemaailmset rahukonverentsi. Aeg pole veel küps. Riigimehed ja nende nõunikud kohtuvad lühinõupidamistel kaheks või kolmeks päevaks ja lendavad jälle minema. Kes võib öelda, kumb on parem viis maailma probleemide lahendamiseks?

Selleks et rinda pista suurte päevakorras olevate küsimustega ja püüda neid lahendada, saabusid Pariisi igast maailma otsast riigimehed, diplomaadid, pankurid, sõjaväelased, professorid, majandusja õigusteadlased: Ameerika president Woodrow Wilson ja tema riigisekretär Robert Lansing; Georges Clemenceau ja Vittorio Orlando,

rahutegijad margaret macmillan

18

Prantsusmaa ja Itaalia peaminister; Araabia Lawrence, salapärane araabia ürpe kandev tegelane; Eleuthérios Venizélos, suur Kreeka patrioot, kes tõi oma riigile õnnetuse kaela; Ignacy Paderewski, poliitikuks muutunud klaverimängija; ja paljud, kes saavutasid hiljem silmapaistvuse, nende seas kaks tulevast Ameerika riigisekretäri, tulevane Jaapani peaminister ja Iisraeli esimene president. Mõned olid sünnipärased võimukandjad nagu Rumeenia kuninganna Maria; teised nagu Briti peaminister David Lloyd George olid oma ameti ennastsalgava tööga kätte võidelnud.

Võimu koondumine tõmbas ligi kogu maailma reportereid, ärimehi ning arvutute huvirühmade või ürituste eestkõnelejaid. „Siin kohtab vaid end Pariisi sättivaid isikuid,” kirjutas Prantsuse suursaadik Londonis. „Pariis hakkab muutuma meelelahutuskohaks sadadele inglastele, ameeriklastele, itaallastele ja kahtlase taustaga välismaistele härrastele, kes langevad meile kaela rahuaruteludel osalemise ettekäändel.”1 Hääleõigus naistele, õigused mustanahalistele, vabaduste harta töölistele, vabadus Iirimaale, desarmeerimine: petitsioonid ja nende esitajad voolasid ning veeresid sisse iga päev kõigist maailma paigust.

Tol talvel ja kevadel sumises Pariis projektidest ja kavanditest rajada juudi kodumaa, taastada Poola, luua sõltumatu Ukraina, Kurdistan, Armeenia. Laekusid palvekirjad kõikvõimalikest allikatest – valimisõiguse ühingute konverentsilt, Karpaatia-Venemaa komiteelt Pariisis, Banati serblastelt, bolševikevastase Venemaa poliitiliselt konverentsilt. Palujad ilmusid riikidest, mis eksisteerisid, ning riikidest, mis olid soovunelmad ja miraažid. Mõned, nagu sionistid, esindasid miljoneid; teised, nagu Ahvenamaa saarte esindajad Läänemerel, paari tuhandet.

Mõned saabusid liiga hilja; korealased alustasid Siberist jalgsiteekonda 1919. aasta veebruaris ja jõudsid ajaks, kui rahukonverentsi peamine osa juunis lõppes, vaid Arhangelski sadamani Põhja-Jäämeres.2 Algusest saati pärssis rahukonverentsi tööd ebaselgus selle organiseerimises, eesmärkides ja toimingureeglites. Suur nelik – Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendriigid – olid kavandanud, et ettevalmistav konverents töötab välja pakutavad tingimused, pärast seda planeerisid nad korraldada täiemahulise rahukonverentsi läbirääkimisteks vaenlasega. Viibimata kerkisid aga küsimused. Millal on muud liitlasriigid valmis oma seisukohta esitama? Jaapan oli näiteks juba tähtis riik KaugIdas. Ja kuidas toimida väikeriikide nagu Serbia ja Belgiaga? Mõlemad olid kaotanud palju rohkem sõdureid kui Jaapan.

rahutegijad

19 margaret macmillan

Suur nelik taandus, kuid konverentsi täiskogu istungid muutusid rituaalseteks üritusteks. Tegeliku töö tegid ära nelik ja Jaapan mitteametlikel kohtumistel ning kui need muutusid omakorda liiga kohmakaks, siis hakkasid neliku juhid üksi tegutsema. Kuude möödumisel muutus algul ettevalmistavana mõeldud konverents märkamatult tõeliseks konverentsiks. Diplomaatilist tava rikkudes – mis ajas sakslased marru – kutsuti nende esindajad Prantsusmaale oma lepingut juba lõplikus vormis vastu võtma.

Rahutegijad olid lootnud olla usinamad ja paremini organiseeritud. Nad olid hoolikalt tutvunud ainsa kättesaadava näitega – Viini kongressiga, mis pani punkti Napoleoni sõdadele. Briti välisministeerium oli tellinud ühelt tuntud ajaloolaselt raamatu selle kongressi kohta juhendmaterjalina Pariisi jaoks. (Hiljem tunnistas too, et tema tööl polnud märgatavat mõju.3) Viinis rahutegijate ees seisnud probleemid olid küll suured, kuid need polnud nii käänulised kui Pariisis.

Briti tolleaegne välisminister lord Castlereagh võttis endaga Viini kaasa vaid 14 ametnikku; 1919. aastal oli Briti delegatsioonis peaaegu 400 liiget. 1815. aastal lahendati küsimused vaikselt ja kiirustamata: Castlereagh ja tema kolleegid olnuks päris kohutatud avalikkuse tähelepanust, mis valitses 1919. aastal. Osalejaidki oli märkimisväärselt rohkem: üle 30 riigi saatsid Pariisi oma delegaadid, sh Itaalia, Belgia, Rumeenia ja Serbia, kellest 1815. aastal ükski ei eksisteerinud.

Ladina-Ameerika rahvad olid ikka veel Hispaania ja Portugali impeeriumi osad. Tai, Hiina ja Jaapan olid tol ajal kauged ja salapärased maad. Nüüd aga olid nende diplomaadid Pariisi ilmunud peenetriibulistes pükstes ja saterkuubedes. Peale orjakaubanduse hukka mõistnud deklaratsiooni ei pööranud Viini kongress mitte-Euroopa maailmale tähelepanu. Pariisis aga hõlmasid rahukonverentsi teemad probleeme Põhja-Jäämerest kuni selle antipoodideni, väikestest Vaikse ookeani saartest tervete kontinentideni.

Viini kongress toimus samuti siis, kui 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni põhjustatud dramaatilised muutused maailmas olid vaibunud.

1815. aastaks olid selle mõjud ühiskonnas neeldunud, kuid 1919. aastal oli Venemaa revolutsioonist möödas alles kaks aastat ja selle mõju ülejäänud maailmale ebaselge. Lääne juhid nägid bolševismi Venemaalt välja immitsemas, ähvardades religiooni, traditsioone, nende ühiskonna sidusust. Saksamaal ja Austrias haarasid tööliste ja sõdurite nõukogud juba linnades võimu. Nende oma sõdurid ja madrused mässasid. Pariisis,

rahutegijad margaret macmillan

20

Lyonis, Brüsselis, Glasgow’s, San Franciscos, isegi unises Winnipegis Kanada preerias toimusid üldstreigid. Kas need olid üksikud puhangud või andsid leegid äkki tunnistust pinna all lõõmavast tulest?

1919. aasta rahutegijad uskusid, et aeg töötab nende vastu. Neil tuli tõmmata Euroopa kaardile uusi jooni, nii nagu ka nende eelkäijad olid Viinis teinud, kuid nad pidid mõtlema ka Aasiale, Aafrikale ja LähisIdale. „Enesemääramine” oli juhtlause ja loosung, kuid see polnud abiks võistlevate natsionalismide vahel valiku tegemisel. Rahutegijatel tuli tegutseda politseinikena ja nad pidid ka näljaseid toitma.

Võimaluse korral pidid nad looma rahvusvahelise korra, mis oleks teinud võimatuks veel ühe ilmasõja. Ja nad pidid ka lepingud koostama.

Selge oli, et Saksamaaga tuli tegelda, seda tuli karistada sõja alustamise eest (või sõja kaotamise eest, nagu paljud kahtlustasid), selle tuleviku pidi seadma rahumeelsetele rööbastele ja selle piire korrigeerima, et tekitada kompensatsioon Prantsusmaale läänes ja uutele riikidele idas.

Bulgaaria pidi saama oma lepingu. Ka Osmani impeerium. AustriaUngari kujutas endast eraldi probleemi, kuna seda enam polnud. Järel olid tilluke Austria ja savijalgadel vaaruv Ungari ning suurem osa territooriumist oli läinud uutele riikidele. Rahukonverentsile pandud ootused olid hiigelsuured; pettumuse risk oli vastavalt suur.

Rahutegijad esindasid ka oma riike ja kuna enamik neist olid demokraatiad, ei saanud nad avalikku arvamust eirata. Nad olid sunnitud mõtlema üks samm ette ja arvestama järgmiste valimistega, kaaluma, mida võib maksma minna oluliste ühiskondliku arvamuse kandjate vastuseisu tekitamine või nende endaga lepitamine. Seetõttu olid nad käsist-jalust seotud. Ja tunne, et ükski vana piir ei ole enam kindel, oli ahvatlev. See oli aeg taas tõstatada vanad nõudmised ja esitada uued.

Britid ja prantslased leppisid vaikselt kokku Lähis-Ida jagamise suhtes. Itaallased blokeerisid uue Jugoslaavia riigi nõudmisi, sest nad ei tahtnud tugevat naabrit. Clemenceau kaebas ühele kolleegile: „Sõda alustada on palju kergem kui rahu sobitada.”4 Nendel kuudel Pariisis oli rahutegijatel ette nähtud palju saavutada: rahuleping Saksamaaga ning rahu alused Austria, Ungari ja Bulgaariaga. Nad tõmbasid uued piirid läbi Kesk-Euroopa ja Lähis-Ida. Tõsi küll, palju sellest tööst ei jäänud kauaks pidama. Tol ajal räägiti ja räägitakse seniajani, et rahutegijatel läks kõigeks selleks liiga kaua aega ja et nad enamasti eksisid. Juba on aabitsatõeks kulunud ütlus, et

rahutegijad

21 margaret macmillan

1919. aasta rahulepped olid ebaõnnestunud ja viisid otse Teise maailmasõjani. Sellega aga hinnatakse rängalt üle nende siduvust ja jõudu.

1919. aasta maailmas oli kaks reaalsust ja need ei haakunud kaugelt mitte alati. Üks neist oli Pariis ja teine olukord „kohtadel”, kus inimesed langetasid omaenda otsuseid ja võitlesid omaenda huvide eest. Tõsi küll, rahutegijatel olid oma armeed ja mereväed, kuid seal, kus oli vähe raudteid, maanteid ja sadamaid, nagu Väike-Aasia sisemaal või Kaukaasias, oli relvajõudude edasitoimetamine aeglane ja töömahukas. Uued lennukid ei olnud veel piisavalt suured ja tugevad, et seda tühimikku täita. Euroopa keskel, kus rööpmestikud olid juba paigaldatud, tähendas korralagedus seda, et isegi kui olid olemas rööpad, vedurid ja vagunid, siis polnud kütust. „Ei tasu neid väikseid riike süüdistada,” ütles Lloyd George’ile Henry Wilson, üks targimaid Briti kindraleid. „Kurja juur on selles, et Pariisi ettekirjutused ei toimi.”5 Võim eeldab tahet, nagu Ameerika Ühendriigid ja maailm praegu avastavad: tahet kulutada kas vahendeid või elavjõudu. 1919. aastal seda tahet Euroopa peale ei kulutatud. Prantsusmaa, Briti ja Itaalia juhid ei suutnud enam sundida oma rahvaid maksma võimu eest kõrget hinda.

Nende relvajõud kahanesid päevast päeva ja nad ei saanud loota järelejäänud sõduritele ja madrustele. Nende maksumaksjad soovisid lõppu kallitele välisavantüüridele. Vaid Ühendriikidel oli suutlikkust tegutseda, kuid riik ei näinud vajadust endale seda rolli võtta ja selle võimsuski ei olnud tol ajal piisavalt suur. On ahvatlevalt lihtne ütelda, et Ühendriigid jätsid kasutamata võimaluse painutada Euroopat oma tahte järgi enne, kui fašismi ja kommunismi võistlevad ideoloogiad võimust võtsid. See tähendab projitseerida minevikku seda, mida me teame Ameerika võimsusest pärast järgmist ilmasõda. 1945. aastal olid Ühendriigid suurriik ja Euroopa rahvad olid nõrgaks jäänud. 1919. aastal aga ei olnud Ameerika Ühendriigid veel eriti palju tugevamad kui muud riigid. Eurooplased võisid selle soove ignoreerida ja seda nad tegidki.

Armeed, mereväed, raudteed, majandus, ideoloogia, ajalugu: kõik need on olulised Pariisi rahukonverentsi mõistmiseks. Kuid seda on ka isikud, kuna lõppude lõpuks koostavad isikud raporteid, langetavad otsuseid ja annavad korraldusi vägede liikumiseks. Rahutegijad tõid endaga kaasa oma riigisisesed huvid, kuid ka oma soodumused: mis neile meeldis ja mis mitte. Viimaste tähtsus ilmnes just nende võimsate isiksuste, eriti Clemenceau, Lloyd George’i ja Wilsoni puhul, kes istusid ühe laua taga.

MARGARET MACMILLAN Margaret MacMillan sai doktorikraadi Oxfordi ülikoolist, ta on Toronto ülikooli ajalooprofessor, sealse Trinity kolledži endine provost ja Oxfordi ülikooli emeriitprofessor. Ta on kirjutanud ajaloo ainetel 11 raamatut (sh „Nixon in China: The Week That Changed the World”, „The War that Ended Peace”), millest käesolev on menukaim. Margaret MacMillan on Suurbritannia peaministri David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos. ◆ Pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad”, kogunesid maailma valitsejad 1919. aastal Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid tulid ka tuhanded teised, igaüks oma eesmärgiga. Linnast sai kuueks ebatavaliseks kuuks maailmavalitsuse keskus, kus rahutegijad likvideerisid pankrotis impeeriume ja lõid uusi riike. Raamat äratab ellu kokkulepete kujundajate isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdide ja juutide kodumaa probleemidega. Oluline ja meelelahutuslik raamat annab ülevaate päevist, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. ◆ „Margaret MacMillan pakub põneva ja süvitsi läbi kirjutatud sissevaate Pariisi rahukonverentsi telgitagustesse 1919. aastal. Maailm, mida me teame 20. sajandist ja mis mõneti eksisteerib tänase päevani, vormus tegelikult just siis.”

Erkki Bahovski, ajakirja Diplomaatia peatoimetaja

Duff Cooperi auhind 2001 Hessell-Tiltmani auhind 2002 Samuel Johnsoni auhind 2003 Kanada kindralkuberneri kirjandusauhind 2003

Esikaanefoto © Bettmann / Getty Images