Põrgu taga lagedal

Põrgu taga lagedal

KOLMAPÄEV, 3. APRILL 1963

Kaks varest istusid kõrvu saarepuu oksal ja vasakpoolsel neist oli vaksapikkune vitsaraag noka vahel ning ta tippis kannata­ matult jalgadega. Leo jälgis neid, nagu oleks see olnud praegu kõige tähtsam. Mehed, kelle pärast ta direktori korraldusel tun­ didest ära oli kutsutud, pomisesid omakeskis vene keeles nõu pidada. Ta ei tahtnud neid pealt kuulata ja lasi jutu sihilikult kõrvust mööda.

Korraga pillas vares rao noka vahelt ja jälgis kaela küünitades, kuidas see maa poole langeb. Siis kukutas ta end pea ees, jõudis hetk enne maad oma aardele järele, tegi kaelamurdva pöörde ja oli samas oma südamedaami kõrval tagasi. Nüüd põtkis ta juba tunduvalt ägedamini jalgadega, sest nõudis tähelepanu ja tunnustust. See ei olnud juhus, sest kõik kordus mõne minuti pärast uuesti.

Aga nüüd olid mehed mingile otsusele jõudnud ja tulid ning istusid Leo vastu kooli kantselei kirjutuslaudade ploki taha.

Võidunud sinist mundrikuube kandev mees, kes oli tutvus­ tanud ennast miilitsakapten Zabolotnõi Afanassi Mihhailo­ vitšina, köhatas ametlikult hääle puhtaks. „Meil on sulle mõned küsimused.“ Leo tundis vastumeelsuse tõrget ja ühtlasi ka väikest eba­ kindlust, talle ei meeldinud sinatamine, teda koheldi nagu 5

Aarne Biin

süüdlast. Ta andis väikese peanõksuga märku, et ootab küsi­ musi, kuid polnud sootukski valmis selleks, mis kohe järgnes. „Kus sa olid mõrva toimepanemise ajal?“ „Misasja, kes on tapetud?“ Ta tundis, et nooruslik naerune enesekindlus variseb kohe kokku ja ta on jälle poisike, kes sur­ mani hirmununa oli harjunud kõikide mundrimeeste peale kössi tõmbuma ja nurka pugema. „Kuule, me ei tee siin nalja! Laiba kõrvalt leiti sinu saapa­ jäljed.“ Leo pursatas närviliselt naerma. „Minu saapajäljed, kust te need leidsite? Mul ei ole saapaid, mul on need kummitallaga kingad, mis mul praegugi jalas on, ja peokingad. No ja peale selle spordisussid.“ „Hea küll,“ ütles Zabolotnõi. „Teeme siis teisiti.“ Ta kooris mapist välja aktikaaned, tegi täitesulepea lahti ja asus protokolli koostama. „Perekonnanimi?“ „Kongo.“ „Eesnimi?“ „Leo.“ „Isanimi?“ „August.“ „Sünniaeg?“ „13. detsember 1941.“ „Tööala?“ „Jaani Erikooli matemaatika- ja füüsikaõpetaja.“ „Räägi meile, mida sa tegid eile õhtul.“ Leo hakkas rääkima. Kaheksas tund lõppes tal pool viis. Peale sellist päeva käib maa jalge all ringi ja pea sumiseb otsas nagu 6

Põrgu taga lagedal

mesilastaru. Ta puhkas õppevahendite ruumis mingi kümmeviisteist minutit ja kõmpis siis alevi sööklasse. Sinna jõudis ta mõni minut enne viit. Lehitses ajalehte, kuni tema tellimust kirja pandi ja täideti. Ettekandja tõi supi, siis prae, magustoidu ja piima. Kell võis olla natuke pool kuus läbi, kui ta lõpetas.

Siis läks ühiselamusse, vedeles oimetult natuke kušetil, seejärel keetis endale kohvi ja pärast parandas ühe klassi kontrolltööd.

Kui ta lõpetas, võis kell olla umbes veerand seitse. Siis lehitses ta mõnda aega Jessenini „Lüürikat“. „Misasja?“ ei saanud Afanassi Mihhailovitš aru ja vaatas abi­ otsivalt teise mehe poole.

Leole meenus, et too oli tutvustanud ennast kui prokura­ tuuri uurijat Paul Argust. Too kehitas napilt õlgu ja ta ilme väljendas ükskõikset mööndust – kui luges, siis luges.

Nähtavasti ei sobinud konteksti inimene, kes enne mõrva loeb luuletusi.

Seitsme paiku tuli Leo tuppa Sergei Mironov, nende kaheksanda klassi õpilane, ja ütles, et nemad koos Vambola ­Annusega tahaksid laskma minna. Ta läks koos poistega kooli­ majja, võttis kolmandalt korruselt spordivahendite ruumist relvad, statiivi, laskepikksilma ja padrunid. Meil on kooli keldris viieteistkümnemeetrine lasketiir. Poisid soovisid lasta kolm korda kümme standardit. Ta jagas neile padrunid, aitas sihikud sisse lasta ja hakkas tulemusi ütlema. See võtab aega.

Poisid lõpetasid kusagil poole üheksa paiku. Nad läksid relva­ dega ees üles, tema korjas vahendid kokku, pani tühjad hülsid ära ja läks neile järele. Üks püss oli poistel juba puhastatud.

Teist nad parajasti töötlesid. Siis pani ta relvad kappi ja nad läksid koos alla. Esimesel korrusel kuulis ta, et õpetajate toas 7

Aarne Biin

tuleb televiisorist poksireportaaž. Kell võis olla umbes kolm­ veerand üheksa. Ta lubas poistel omapäi ühiselamusse minna.

Seda võib nende tuleku järgi kontrollida, sest valvur paneb õpilaste liikumised kirja. Tema läks õpetajate tuppa, kus Vello Läänemets üksinda telekat vaatas. Käis juba raskekaalumatš ja see lõppes Ainsoo punktikaotusega. „Kes on Läänemets?“ „Meie kehalise kasvatuse õpetaja.“ Hakkas tulema „Aktuaalne kaamera“ ja Läänemets lahkus.

Tema vaatas veel mõnda aega telekat ja pani siis pilli poole pealt kinni ning läks ühiselamusse. Kella ta ei vaadanud, aga „Aktuaalne kaamera“ ei olnud veel lõppenud. Seal tegi ta õhtu­ seid talitusi ja heitis siis magama.

Zabolotnõi polnud peale protokolli päise ridagi kirjuta­ nud ja pöördus nüüd Arguse poole ning nad pidasid natuke mõminal nõu. Prokuratuuri uurija rebis oma märkmiku­ plokist lehe ja osutas sõrmega kellaaegadele ja nimedele ning miilits võttis selle kaasa ja lahkus. Toas püsis mõnda aega vaikus, siis küsis Leo: „Kas ma nüüd tohin teada, kes on tapetud?“ Argus mühatas vaikselt ja pomises liikumatute huulte vahelt: „Künnap.“ Leo tundis kuklas valupistet. „Julius Künnap! Kas tõesti?

Kellele tema jalgu jäi?“ Argus kehitas napilt õlgu: „Kõik küsivad seda.“ „Mis temaga juhtus?“ „Talle oli löödud terava esemega selga abaluu ja selgroo vahelt ja läbi südame, surm oli silmapilkne.“ „Kus see toimus?“ 8

Põrgu taga lagedal

„Sada meetrit oma koduuksest. Oli helistanud naisele, et pangu õhtusöök sooja, see oli kuskil kaheksa ringis, naine täp­ semalt ei mäletanud. Kui ta üheteistkümneks kodus ei olnud, võttis naine poja kaasa ja nad läksid taskulambiga otsima. Mees oli kõhuli maas, verd ei olnud. Nad kutsusid kiirabi, see surnut ära ei viinud. Kutsuti laibaauto, kogu ümbrus tallati hoolega läbi, nii et sealt ei olnud enam midagi leida. Kui haiglas avas­ tati, et tegu on vigastusega, mis ei saa olla kuidagi tekkinud juhuslikult, ja kui uurijad kohale saadeti, oli juba hilja.“ „Ja miks te minu kallale tulite?“ „Me kuulsime, et teil oli Künnapiga konflikt, mille tagajärjel te kaotasite peaaegu poole oma palgast.“ Selle peale ei osanud Leo enam midagi öelda. Mis kuradi konflikt, Künnapiga? Künnap oli nende õppetöökodade vanemmeister, ning siis talle meenus: „Kas te mõtlete seda, see oli sügisel, vist oktoobris. See polnud mingi konflikt, see oli lihtsalt tööalane vaidlus. Kui keegi ninasse võttis, siis võib-olla tema. Mulle pakuti palju huvitavamat tööd. Ma ei teadnud, et ta tahtis minust lahti saada, ja pool palka on liialdus. Meistri palk oli sada rubla. Kutseta ja staažita õpetaja tariifne palk oli viiskümmend seitse rubla kakskümmend viis kopikat. Aga mul on nii palju ületunde, et ma saan seitsekümmend viis rubla kopikatega ja sellega elab kuidagi ära.“ Leo jäi mõttesse ja turtsatas siis vihaga: „Kahekümne viie rubla eest vana Künnapit tapma, kuradi lollpead!“ Argus lahutas vaid napilt käsi. „Kes see oli?“ küsis Leo. „Eks te mõelge ise, kes sellest konfliktist võis üldse teada,“ pobises uurija.

9

Aarne Biin

Leo süvenes pikka mõtisklusse, ta hirmupaine oli järele and­ nud. Kes võis teada? Võis teada Kalju Rünk! Direktor, loomu­ likult, kellelt siis veel küsima mindi!

Kaks meest istusid tühjas kantseleis ja suurt juttu nende vahel ei tekkinud. Tundus, et Paul Argus oli rääkinud isegi rohkem, kui oleks tohtinud. Leo oli talle selle eest t­änulik.

Vahepeal täitusid kooli koridorid vahetunni käraga, siis heli­ ses kell ja majja sigines vaikus, ja see kordus ja kordus, aga ­Afanassi ei tulnud ega tulnud oma jälitusretkelt tagasi. Ja kui ta siis lõpuks tuli, oli tal Argusele ette kanda, et kõik, mida Leo oli rääkinud, pidas paika. Umbes veerand tundi või kakskümmend minutit oleks olnud mehel aega selleks, et töökaaslasele järele joosta ja ora selga lüüa. Ta oleks ­pidanud teadma, et mees just sellel kellaajal hakkab koju minema, ja terariist pidi olema hakkamas. Ilmselt ei sobinud ta nende mõrtsukakandidaadiks. Leo tuleku aeg oli jäänud ühiselamus kirja panemata, sest ta oli õppejõud. Aga val­ vur oli öelnud, et Metsla tuli umbes kümme minutit varem, seega 9.25. „Aga kes on Metsla?“ küsis Argus. „Meie õpilane, Peeter Metsla. Tal on karistusaeg kantud, aga ta jäi siis kooli lõpetama. Ta töötab kooli töökojas meistri abina, see tähendab peamiselt seda, et peab poistel silma peal, ei lase neil pusse meisterdada.“ „Kus ta on?“ küsis Afanassi Mihhailovitš. „Tunnis kindlasti,“ ütles Leo. „No tema nüüd igatahes vana Künnapit ei oleks tapma hakanud.“ Peeti natuke nõu ja jõuti järeldusele, et tuleb siiski mehe käest küsida, kus ta käis ja keda nägi.

10

Põrgu taga lagedal

See selgus mõne aja pärast ja võttis näod tõsiseks. Metsla oli tulnud Piibe maanteed mööda veerand kümne paiku nii, et tema tee oli ristunud Julius Künnapi koduteega, kuigi aegu ei saanud klapitada. See jutuajamine toimus Peetri toas ja ­Zabolotnõi nõudis näha poisi pealisriideid. Peeter avas kapi, seal rippus ta mantel. Afanassi kobas läbi mõlemad külgtaskud.

Toppis siis käe põuetaskusse ja tõmbas välja eseme, mis uurijad ohootama pani. See oli jämedast traadist ork, otsast teritatud ja teisest otsast rõngasse keeratud. Ka Leo tundis, kuidas tema hingele vajus korraga meeletu raskus, sellist eset oli ta Peetri käes korra varem näinud. Jutt oli lühike. Riided selga ja teele.

Leo nõudis, et saaks Peetriga nelja silma all rääkida, ja seda talle võimaldati. „Ütle ausalt, ega sa seda ometi ei teinud?“ Peetri nägu oli järsku vanaks muutunud, ta oli tõsise hin­ gega, rahulik, raskepärane tüüp. „Kui mul selle Juliuse vastu ka hirmus viha oleks olnud, millepärast mulle seda kümmet aastat tarvis oleks?“ Leo ütles talle sisendavalt: „Siis ära tunnista ennast süüdi, ükskõik kuidas nad sind ei meelitaks ja mida lubaks. Nii on ennegi inimestele asju kaela määritud.“ „Seda ma ei tee,“ ütles Peeter. „Miks see sul taskus oli?“ „Unustuse peale. Pole teab millal tarvis tulnud.“ Uurijad tulid tagasi ja Leo küsis neilt kontaktandmeid.

Argus pobises telefoninumbri ja Leo lisas, et ta nimetab end siis Mobutuks. Siinsel keskjaamal on kõrvad. Paul Argus noogutas.

Näis, nagu oleksid Peetri jalad maa külge kinni kasvanud, sest kui mehed tahtsid ta liikuma saada, oli neil vaja teda pisut 11

Aarne Biin

tagant tõugata. Käeraudu talle siiski ei pandud. Võib-olla selle­ pärast, et Leo mitu korda kinnitas: „See on teil vale mees.“ Kui seadusesilmad koos oma saagiga lahkunud olid, kõmpis Leo Kongo uimasena läbi ühiselamu pika koridori oma toa poole. Seisis tükk aega toas ukse juures ja taipas alles siis, et on juba hiline pealelõuna ja viimane aeg sööklasse minna. Hiljem ei mäletanud ta enam, kuidas oli läbi alevi vantsinud. Ei mäle­ tanud, mida oli lõunaks söönud. Ei mäletanud ka tagasi­teed, vaid avastas end oma toas kušetil lage vahtimas, käed sõrm­ seongus kukla all. „Kohutav päev,“ mõtles ta.

See oli möödunud aasta juulis, kui Leo Kongo mööda tollal veel asfalteerimata Piibe maanteed Jaani poole marssis. „Põrgu taga lagedal,“ mõlkus tal mõttes. Ta oli selle koha suunamis­ komisjonilt vastu võtnud, sest tahtis seljavigastusest hoidumi­ seks mõneks ajaks kergemat tööd leida. Erikooli töökasvatuse meister. Tal polnud õiget aimu, kus see paik asub, ja ta sõitis Tapalt Paide bussiga, kuna oli kuulnud, et sealtkaudu saab mõningase jalavaevaga kohale. Laudtasane ja igav koht nagu enam-vähem kogu Järvamaa, mis on asustatud väikeste alevi­ tega, igaühes kirik ja selle ümber mõned tänavakesed. Põrgu taga lagedal oli tema vanaema öelnud nende kaugete paikade kohta, kus elasid inimesed, kelle käekäigust vähe kuulda oli ja keda harva nähti.

Tookord sai ta veoauto peale, mis ta kohale tõi. Kooli nurgal küsis ta maha ja leidis maja eest karja tööriietes noori mehi ühe elatanud naise näpunäidete järgi majaesist korrastamas.

Nende juures seisis helehallis ülikonnas noor, aga juba kõvasti rasvunud mees ja tegi kärkivat häält. Kui Leo direktorit küsis, 12

Põrgu taga lagedal

juhatati teda just selle mehe juurde. „Kalju Rünk, Jaani ­Erikooli direktor,“ tutvustas see ennast.

Nalja tõukel vastas tema: „Leo Kongo, Jaani Erikooli meis­ ter.“ Jutt oli üsna lühike. Suruti kätt, lepiti palgas kokku, lubati anda elamispind, kuna koolil on just valmimas uus õpetajate elamu.

Siis seati sammud töökoja poole, kus riistakambris istus vanem morni näoga mees, keda direktor tutvustas kui töökoja juhatajat: „Julius Künnap.“ Ka temaga suruti kätt ja direktor kõndis minema.

Künnap tahtis teada, kust selline meister välja on võetud, ja Leo seletas. Lõpetas just nüüdsama tehnikumi, tehnikelektrik. Läks õppimisega natuke rohkem aega, sest emal läks kolme lapse koolitamisega raskeks ja tema töötas ühe aasta vahepeal liinibrigaadi montöörina. Sai seal natuke haiget ja tervise hoidmise mõttes lasi ennast kergemale tööle suunata.

Ta kinnitas, et ka lukksepatöö pole talle võõras, selles olid nad saanud oma koolis päris viisaka praktika. Künnap kuulas selle jutu ära ja oli võimatu aru saada, kas see talle meeldis või mitte. Tema virilavõitu ilme ei mahenenud, kuid küllap ta oligi just sellist nägu.

Künnap ütles, et töö on lihtne: tuleb peale passida, et poisid ei kipuks tegema nuge ja kasteete. Kui Leo mokaotsast mainis, et lubati ka korter, imestas Künnap, et kustkohast. „Ah sellest majast. See on juba mitme aasta eest ette ära jagatud.“ Erilist jutuisu selle vingnäoga Leol ei olnud ja ta leidis, et kui talle elamispinda ei anta, on tal õigus minna vabalt oma teed.

Tööd leiab igalt poolt.

13

Aarne Biin

Elamispinna ta siiski sai: ühikatoa, mis oli täpselt kaks korda kaks koma kakskümmend viis meetrit, nii et käsi laiali sirutades vastasseinu korraga puutuda ei saanud. Seega oli tal neli ja pool ruutmeetrit elamispinda, mis oli vene seaduste järgi täpselt pool minimaalnormist. Tõsi küll, uksest tulles jäi vasakule kraanikauss ja paremale tühi nišš, kus oli riidenagi ja riiul. Need kaks kohta olid muust toast kerge vaheseinaga eraldatud. Seal oli tal siis vannituba, riide-, jalatsi-, pesu-, raamatu- ja toidukapp. Tuppa mahtusid kušett, väike laud ja vineerist tool. Tuba ise asus ühis­ elamus, mis oli täis taskuvargaid, huligaane, joodikuid ja muid endiseid pätte, kes moodustasid erikooli õpilaste kontingendi.

Nende lärm oli alguses tüütu, aga sellega harjus peagi ära.

Töö ei pakkunud esiotsa mitte mingit rahuldust. Klassi­ kaupa käisid õpilased töökojas. Nad tegid seal prügikühvleid, ahjupanne ja muud plekist pudi-padi. Aga ka alltöövõtjatena montaaži Raasiku välisalajaamade madalpingekappidele. Seal nad Peeter Metslaga tuttavaks saidki.

Nende kahe ülesanne oli prakeerida valmistoodangut, jäl­ gida, et õpilased omavahel riidu ei läheks, ja eelkõige seda, et nad ei valmistaks salaja külmrelvi. See oli nagu nuhtlus. Mida oleks siin relvadega teha olnud? Alevi vahele pätti mängima neid ei lubatud. Kui üldse, siis iga kord suulise eriloa alusel üksnes poodi või postkontorisse vajalikku käiku tegema. Oma­ vahel poisid kakelda eriti ei saanud, sest neil hoiti koolis ja ka ühiselamus silm peal. Nähtavasti oli nende mõttemaailma kujundanud vägivald ja seda nad truult siin ka teenisid. Ühel õhtul, kui õpilased olid läinud, istusid Leo ja Peeter veel töökojas ja ajasid juttu. Leo päris sõbralt, mille eest tema siin istub.

14

Põrgu taga lagedal

„Enam ei istu,“ ütles Peeter. „Aeg sai täis. Aga ma tahan kooli siin ära lõpetada.“ „Miskit pidi ju olema, kui sind siia kupatati?“ uuris Leo. Peeter lõi käega. „Ah, kodus vene poistega… Asi läks tera­ vaks, kippusid kambakat tegema. Tulid mulle selja tagant nel­ jakesi nugadega kallale. Paar tükki neist läks natuke katki,“ lisas ta muiates. „Mismoodi katki?“ „Ah, ühel oli nina- ja lõualuu, teisel kolm ribi ja vasaku käsivarre mõlemad luud. Ühe ma pillasin käest ära, peaga vastu kõnnitee äärekivi. Ja ühel oli tugev nimmepõrutus, sest ta pani jooksu, aga unustas selja minu poole.“ „Ja sina pääsesid puhtalt?“ „Mitte just päriselt. Mind lapiti kolm nädalat kirurgias. ­Riided olid noaauke täis.“ Tuppa sigines mõneks ajaks vaikus. Siis päris Leo: „Kas nende hulgas oli mõni tähtsa isanda poeg?“ „Nojah, meie esimese kirjutaja poiss. Sellel olid need ribid ja käeluu.“ Ta vaikis mõne aja ja lisas siis mõru muigega: „Koh­ tulikul uurimisel tehti kindlaks, et nemad neljakesi jalutasid rahulikult oma kodulinna tänaval, kui minusugune elajas neile kallale kargas ja neid peksma hakkas. Ja neil ei jäänud tõesti midagi muud üle, kui endid taskunugadega kaitsta.“ „Nii see käib,“ ütles Leo. „Aga miks sa nüüd koju ei lähe?

Kas asi kestab edasi?“ Peeter lõi käega: „Ah, juhtun jälle mõnele varba peale astuma, pannakse uuesti kinni.“ Jutt sai otsa ja Leo tahtis tõusta kõrgelt baaripuki moodi istmelt, mida siin töölaudade taga kruustangide juures 15

Aarne Biin

töötamiseks kasutati, kui oli peenem töö ja polnud vaja viili­ misel kogu keha jõudu mängu panna. Ta võttis kinni laua alus­ raami servast ja upitas end põrandale, aga ta sõrmed olid puu­ dutanud raami siseküljel midagi, mis ei oleks pidanud sinna kuuluma. Leo kükitas ja uuris ning leidis sealt väikese lapikviili, mis oli kahe raami sisse löödud naela peale asetatud. Ta tuli sellega ohootades laua alt välja ja näitas leidu Peetrile. See oli tööriist, mille pärast paar päeva varem üht klassi siin terve tund aega kinni peeti. Riistakambris oli kord, et sealt sai iga poiss tööpäeva alguses traatvõru otsa lükitud plekist numbrižetoo­ nid. Kui ta tahtis mõnd tööriista, siis ulatas ta luugist sisse ühe sellise numbrimärgi ja sai vastu nõutud eseme. Tema number aga asetati tühjale kohale. Tööpäeva lõpuks pidid kõik numbrid tühjadest pesadest kadunud olema ja riistad oma kohal tagasi.

Eriti valjult nõuti selles osas korda kõige selle suhtes, millest mingit torke- või lõikevahendit teha oleks andnud. Lapikviil oli kinžalli valmistamiseks täpselt paras. Numbriomanik väitis, et tema pole sellist asja riistakambrist võtnud. Keegi võis näpata tema rõngast numbri, mis nüüd tühjal kohal ilutses.

Juurdlus ei andnud mingeid tulemusi, kuigi kõik õpilased korralikult läbi otsiti.

Peeter vaatas ja noogutas mõistvalt pead. „See oli kindla peale Mahmud Ahmetov, üheksandast klassist. Nemad on nii­ suguste värkide peale maiad nagu kits kuse peale.“ Leo purtsatas naerma. Talle tuli silme ette see süsimusta lok­ kis pea ja põlevate mustade silmadega kleenuke, aga vihaselt äge poiss.

Peeter raputas pead: „Milleks küll neil seda vaja on? Vaata ja võta aega!“ Ta otsis vanaraua kastist jupi kuuemillimeetrist 16

Põrgu taga lagedal

raudtraati, lasi selle ühe otsa käial nõelana teravaks ja keeras teise kruustangide vahel rõngasse. Nüüd pistis ta pöidla läbi rõnga ja hoidis traadijuppi nii, et see kahe keskmise sõrme vahelt ettepoole välja vahtis. „Palju aega läks?“ Leo vastas: „Neli ja pool minutit.“ Peeter ütles: „Ja ongi kogu lugu. Sellega pähe lööd, võid ära tappa, sest kui kõva see kolju ikka on. Aga kehasse löök teeb hirmsasti haiget ja kui kopsu satub, võib ka eluohtlik olla.“ Ta keeras selle viguri üht otsa pidi uuesti kruustangide vahele. Lõi kõveraks ja käkru, viskas vanarauahunnikusse ning lisas: „Kui töö tehtud, viskad nii kaugele kui ulatab ja keegi ei oska otsida.“ Nähtu võttis Leo mõneks ajaks vaikseks, siis ütles ta soojas soovitavas toonis: „Ära seda teistele näita!“ Neid mõtteid mõlgutav Leo kiskus end kušetil ängist kõve­ raks. Ta oli vahtinud pimedat lage ja meenutanud ning järsku taibanud, et just seda mälestust ta otsis. Täpselt samasugune rõngasse keeratud sabaga traatork oli see, mille vene miilits Zabolotnõi Peetri mantli taskust välja oli tirinud. Paar kaht­ lust oli siiski. Kas see polnud liiga lühike, et selga lööduna läbi südame ulatuda? Sõrmed jäid ju rõnga ette ja võtsid ka mõne sentimeetri löögiulatust vähemaks. Ja miks ta seda ometi ära ei visanud?

Ei! Leo ei uskunud, et Peeter oli seda teinud, aga ta ei aima­ nud mingit viisi, kuidas teda kohtu alla minemisest päästa.

Peetril oli kaheksateist aastat täis saanud ja nüüd ei oota teda enam erikool, vaid Rummu laager.

Uni oli lõplikult kadunud ja mees vaevles oma asemel, seinal tänavavalguse kauge kuma ja põrandal keskkütte 17

Aarne Biin

tsirkulatsioonipumba urin. Ta hakkas lihtsalt ajaviiteks edasi meenutama neid aegu, kui ta veel töökojas oli. Need madal­ pingekapid, mida vanemad poisid siin monteerisid, olid Leole tuttavad tema liinibrigaadi aastast.

Esimene selline, mille nad üles seadsid ja pinge alla panid, tegi kõva paugu, arvestikaas lendas pealt ära, seest tungis välja pahvakas suitsu ja leek ning pealüliti lülitus välja. Mis selgus – juhtmeköidik, mis ühendas voolutrafosid ja arvestit ning nägi välja nagu tõeline vabrikutöö, ilus, puhas ja täpne, oli veaga koostatud nii, et läbi arvesti toimus lühis, ja see ta lõhkuski.

Edaspidi ei usaldanud nad kunagi enam seda montaaži, harutasid juhtmeid koos hoidvad klambrid lahti ja ajasid skeemi sõrmega läbi, ning tuli välja, et selliseid vigaseid köi­ dikuid leidus päris palju. Mõne puhul oleks arvesti hakanud näitama ainult kolmandikku energiast, aga oli ka selliseid vigu, mis oleksid arvesti lõhkunud. Siinsamas, nende kooli töökojas, neid köidikuid lauatüki peal marketeeritigi. Olid naelad, mille otsa pandi juhtmesilmuse üks ots ja teised naelad, mille juurde see juhe lõppema pidi. Naelad olid nummerdatud. Eksida sai ainult äärmise lohakuse või pahatahtlikkuse tõttu.

Leo võttis ühe sellise köidiku valmistehtute hulgast kastist, ajas selle oommeetriga läbi ning avastas korraga kaks viga.

Järgmine köidik oli korras, ülejärgmine ka, aga siis tuli järjest mitu vigast. Ta läks selle jutuga Julius Künnapi juurde ja kandis leitust ette. Mehe nägu, mis oli niigi kipras ja kibestu­ nud, ei läinud sellest muidugi rõõmsamaks. Ta jutt oli umbes selline: misasja, neil on siin plaan taga ja maketi peal vigu teha ei tohi ja senimaani pole neile mingeid reklamatsioone esitatud.

18