Püramiidid

Ei midagi peale tähtede, mis on pimedusse laiali pillutatud, justkui oleks Looja oma auto tuuleklaasi puruks löönud ja poleks viitsinud peatuda ja kilde kokku pühkida.

Siin on kuristik universumite vahel, külm kosmosesügavik, milles pole midagi peale mõne üksiku molekuli, mõne eksinud komeedi ja... ...aga üks pimedusesõõr nihkub pisut, silm hindab kauguse ümber ja sellest, mis algul tundus olevat aukartustäratav tähtede­ vaheline... seesamunegi, saab pimeduse katte all olev maailm, mille tähtedeks on tuled milleski, mida me nimetame suuremeelselt tsivilisatsiooniks.

Sest sedamööda, kuidas see maailm laisalt edasi kuker­ pallitab, avaneb meile Kettamaailm – lame ja ümmargune, mida kannavad seljas läbi kosmose neli elevanti, kes seisavad Suure A’tuini, ainsa kilpkonna kilbil, kes on eales HertzsprungRusselli tähediagrammile ilmunud, kilpkonna kilbil, kes on kümme tuhat miili pikk, puistatud üle surnud komeetide härma­ korraga, meteooriarmiline, albeedosilmne. Keegi ei tea selle kõige põhjust, kuid ilmselt on selleks kvandid.

Maailmas, mis asub säärase kilpkonna seljal, võib sündida nii mõndagi veidrat.

Juba sünnibki.

All maa peal siravateks tähtedeks on kõrbes põlevad lõkked ja kaugetes metsaga kaetud mägedes asuvate külade tuled. Väiksemad linnad on nagu laialivalgunud udukogud, suur­linnad – 5

hiiglaslikud tähtkujud; uhkelt laiutav Ankh-Morporki linn näiteks hõõgub nagu kaks kokkupõrkavat galaktikat.

Kuid siin, kaugel suurtest keskustest, kus Rõngasmeri kohtub kõrbega, jookseb külma sinise tule viirg. Mühinal tõusevad taevasse leegid, mis on jahedad nagu põrgu nõlvad. Kõrbe valgustab kummituslik värelus.

Iidse Djeli orus heidavad püramiidid oma väge öhe.

Nende parakosmilistest tippudest üles tulvav energia võib järgnevates peatükkides heita valgust nii mõnelegi saladusele: miks kilpkonnad ei kannata silma otsaski filosoofiat, miks mõjub liigne religioossus kitsedele kahjulikult ning mis see ikkagi on, mida ümmardajad tegelikult teevad.

Kindlasti näitab see meile, mida meie esivanemad mõtleksid, kui nad praegu elus oleksid. Inimesed on tihti selle üle mõtisklenud. Kas nad kiidaksid moodsa ühiskonna heaks, küsitakse ikka; kas nad paneksid tänapäeva saavutusi imeks? Ja nii jääb kõige tähtsam küsimus muidugi puudutamata. See, mida meie eellased tegelikult mõtleksid, kui nad tänapäeval elaksid, oleks: „Miks siin nii pime on?” *

Jõeoru jahedas koidikus avas ülempreester Dios silmad. Viimasel ajal ta ei maganud. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati magas. Uni oli liiga lähedal sellele teisele asjale, pealegi paistis, et tal pole seda vaja. Lihtsalt lebamisest oli küllalt – õieti, lihtsalt siin lebamisest. Mürgitav väsimus haihtus nagu kõik muugi. Mõneks ajaks.

Igatahes piisavalt pikaks ajaks.

Ta viskas jalad üle väikeses kambris asuva kiviplaadi ääre.

Vaevalt tahtliku märguande järel ajult haaras tema parem käsi maokujuliste nikerdistega ametisaua. Ta peatus, et teha seinale 6

järjekordne märk, tõmbas endale rüü ümber ja astus mööda kaldus käiku krapsakalt välja päikesevalguse kätte, Uue Päikese Kutsumise sõnad juba mõttes reastumas. Öö oli unustatud, päev ootas ees. Hoolikalt kaalutud nõuanded ja juhtnöörid ootasid jagamist, ning Dios elas ju vaid selleks, et teenida.

Diosel polnud maailma kõige kummalisem magamistuba.

See oli lihtsalt kõige kummalisem magamistuba, millest keegi on omal jalal välja kõndinud. *

Ja päike roomas vaevaliselt üle taeva.

Paljud inimesed on murdnud pead, miks. Mõned arvavad, et päikest lükkab hiiglaslik sõnnikumardikas. Tehniline pool jääb sel seletusel aga mõnevõrra nõrgaks ning lisamiinuseks on see, et – nagu teatavatel asjaoludel võib selguda – mardikateooria võib osutudagi tõeseks.

Päike jõudis loojakuni, ilma et temaga midagi eriti ebameeldivat oleks juhtunud*, ja tema kustuvad kiired juhtusid sisse paistma ühest aknast Ankh-Morporki linnas ja helkima tagasi ühelt peeglilt.

See oli kõrge peegel. Kõigil palgamõrtsukatel olid oma ruumides sellised peeglid, sest oleks hirmus solvang tappa kedagi, kui oled halvasti riietatud.

Teppic uuris ennast hindava pilguga. Kostüüm oli läinud talle maksma viimse kui penni, mis tal oli, ja selle juures oli rõhk mustal siidil. See kahises, kui ta liigutas. See oli üsna kobe.

Vähemalt hakkas peavalu kaduma. See oli teda terve päeva sandistada üritanud; ta oli juba kartnud, et peab alustama jooksu, punased täpid silme ees keerlemas. * Näiteks liiva sisse matmine ja täismunemine.

7

Ta ohkas, avas musta kasti, võttis välja sõrmused ja libistas sõrme. Teises kastis peitus klatšia terasest nugade komplekt, mille terad olid lambitahmaga tumedaks tehtud. Sametkotikestest võeti välja hulk kavalaid ja keerulisi riistu ning lasti taskutesse kukkuda. Tuppedesse saapasääres libistati paar pika teraga viske-tlingat. Ümber piha, rõngassärgi peale keriti peenike siidnöör kokkupandava haakekonksuga. Puhkpüss kinnitati nahast rihma külge ja lükati selja taha, mantli alla; siis pistis Teppic taskusse õhukese plekk-karbi erinevate nooltega, mis olid otsapidi korgi sisse torgatud ja mille varred olid varustatud reljeefsete märkidega, et pimedas oleks kergem õiget leida.

Ta mühatas, kontrollis oma rapiiri tera ja heitis mõõgarihma üle parema õla, et see tasakaalustaks tinast valatud kadakuulide kotti. Pärast hetkelist järelemõtlemist tegi ta lahti sokisahtli ja võttis välja ühe käega käsitsetava ammu, õlipudelikese, rulli juuksenõelu ning mõningase kaalumise järel randme külge kinnitatava pistoda, koti erinevate ogakeradega tagaajajate pidurdamiseks ja vasknukid.

Teppic võttis kübara ja kontrollis, kas lassokera on oma kohal voodri vahel. Ta sättis kübara uljalt viltu, heitis oma peegel­ pildile viimase rahuloleva pilgu, keeras kanna peal ringi – ning vajus väga aeglaselt külili. *

Ankh-Morporkis oli suve parim aeg. „Parim enne”-aeg tundus aga möödas olevat. Linn haises.

Uhke jõgi muutus parema rahva elukohaks oleva Ankhi linna ja vastaskaldal asuva Morporki vahel laavataoliseks massiks. Morpork polnud hea elukoht. Morpork oleks sobinud kaksik­vennaks tökatiaugule. Tegelikult ei oleks saanud enam suurt midagi teha, et Morporki veel hullemaks muuta. Näiteks 8

meteoriidi otsetabamus oleks sealseid olusid tunduvalt parandanud.

Suuremat osa jõesängist kattis kärjetaoline lõhkikuivanud mudakoorik. Päike nägi parajasti välja nagu suur taevasse naelutatud vaskgong. Kuumus, mis oli jõe ära kuivatanud, praadis linna päeval ja hautas öösel, koolutas igivana puitu ja muutis tänavate tavalise läga hõljuvaks ja lämmatavaks ookerkollaseks tolmuks.

Selline ilm ei olnud Ankh-Morporkis tavaline. Ankh-Morpork kaldus olema pigem udude ja tibutava vihma, libeda ja rõskuse linn. Nüüd lösutas ta kuivusest krõbedate aasade vahel ja lõõtsutas nagu kärnkonn kuumal tellisel. Ja isegi praegu, kesköö paiku, oli kuumus lämmatav ning mässis tänavad otsekui tulikuuma sametisse, põletas õhku ja pigistas sellest kogu hapniku välja.

Kõrgel palgamõrtsukate gildihoone põhjaseinal kostis kõlksatus, üks aken lükati lahti.

Teppic, kes oli ennast üpris vastumeelselt mõnest raskemast relvast vabastanud, tõmbas kuuma elutut õhku sügavale kopsudesse.

Nüüd oli see käes.

See oli see öö.

Räägiti, et võimalused olevat üks kahe vastu, kui sa just vana Mericeti eksami vastuvõtjaks ei saa – sellisel juhul võisid sa oma kõri sama hästi ise kohe läbi lõigata.

Teppic käis igal neljapäeva õhtupoolikul Mericeti strateegiaja mürgitamisteooria tundides, ja ta ei saanud selle mehega hästi läbi. Pansion sumises kuulujuttudest Mericeti kohta: kui palju inimesi ta on tapnud, kui hämmastavalt ta oma ala valdab...

Omal ajal oli ta purustanud kõik rekordid. Öeldi, et ta olevat tapnud isegi Ankh-Morporki patriitsi. See tähendab, mitte praeguse. Ühe neist, kes olid surnud.

9

Võib-olla satub eksami vastuvõtjaks Nivor, kes oli paks ja lustakas ja kellele meeldis süüa ja kes andis teisipäeviti püüniste ja langelõksude tundi. Lõksudes oli Teppic tugev ja sai õpetajaga hästi läbi. Võib juhtuda ka Kompt de Yoyo, kes andis tänapäeva keeli ja muusikat. Teppicil polnud kummagi peale annet, kuid Kompt oli innukas hoonerdaja ja talle meeldisid poisid, kes jagasid tema armastust ühe käega kinni hoides kõrgel linnatänavate kohal kõlkumise vastu.

Teppic tõstis ühe jala üle aknalaua ja keris oma konksunööri lahti. Ta haakis selle kaks korrust kõrgemale jääva räästa külge ning libistas ennast aknast välja. Ükski palgamõrtsukas ei kasuta kunagi treppi. *

Et hilisematest sündmustest paremini aru saada, oleks võib-olla just nüüd paras aeg märkida, et Kettamaailma ajaloo suurim matemaatik lesis parajasti ja sõi rahumeeli õhtust.

Huvipakkuv oleks ilmselt ka see, et selle matemaatiku liigilise kuuluvuse tõttu sõi ta õhtusöögiks oma lõunasööki. *

Gongid üle terve laiutava Ankh-Morporki kuulutasid keskööd, kui Teppic roomas nelja korruse kõrgusel Filigraani tänava kohal mööda nikerdatud katuserinnatist, süda rinnus peksmas.

Loojuva päikese viimase hõõguse taustal joonistus katusel välja mingi kogu. Teppic peatus ühe iseäranis vastiku välimusega veesüliti kõrval, et võimalused läbi kaaluda.

Koolis liikusid küllaltki usutavad kuulujutud, mis kinnitasid, et kui sa oma eksamineerija enne eksamit mulla alla saadad, tähendab see automaatselt eksamil läbisaamist. Teppic tõmbas tupest oma reiel number 3 viskenoa ja kaalus seda mõtlikult 10

käes. Muidugi, iga nurjunud katse, iga varjamatu samm selles suunas tooks silmapilkselt kaasa läbikukkumise ja privileegide kaotuse*. *

Tume kogu oli absoluutselt liikumatu. Teppici pilk keerles otsivalt korstnate, kivikoletiste, õhutusšahtide, sildade ja redelite labürindis, mis moodustasid linna katustepealse maastiku.

Nii, mõtles ta. See on mingisugune topis. Ta ootab, et ma seda ründaksin, ja see tähendab, et ta ise jälgib mind kuskilt kaugemalt.

Kas ma leiaksin ta üles? Ei. Teisest küljest, võib-olla ta tahabki, et ma seda topiseks peaksin. Muidugi juhul, kui ta pole ka sellele mõelnud...

Teppic leidis, et trummeldab sõrmedega vastu veesülitit, ja võttis ennast kiiresti kokku. Milline oleks antud hetkel kõige mõistlikum tegevuskava?

Kaugel all tuigerdas läbi valguslaigu kamp pillerkaaritajaid.

Teppic torkas noa tuppe ja tõusis püsti. „Härra õpetaja,” lausus ta, „ma olen siin.”

Kuiv hääl tema kõrva ääres ütles üsna segaselt: „Väga hea.”

Teppic jäi tühja pilguga vahtima. Tema ette ilmus Mericet, kes pühkis oma kondiselt näolt halli tolmu. Ta võttis suust toru­jupi ja viskas selle kõrvale, siis aga tõmbas oma rüü alt kirja­ploki. Palavusest hoolimata oli ta riietesse mässitud nagu kubu­juss. Mericet oli sedasorti inimene, kes võib ka vulkaani südames ära külmuda. „Ahhaa,” ütles ta hukkamõistvalt, „härra Teppic. Tore. Tore.” „Kena öö täna, härra,” tähendas Teppic. Eksamineerija heitis * Alustuseks näiteks õiguse hingata.

11

talle jäise pilgu, mis ütles, et igasugused märkused ilma kohta tähendavad automaatselt miinust, ja tegi oma plokki märke. „Kõigepealt võtame küsimused,” ütles ta. „Nagu soovite, härra.” „Milline on viskenoa maksimaalne lubatud pikkus?” nähvas Mericet.

Teppic sulges silmad. Viimase nädala oli ta lugenudki ainult „Cordatit”, mõrtsuka käsiraamatut; ta nägi vajalikku lehekülge praegugi silme ees, õrritavalt just laugude taga ujumas – pikkusi ja kaale ei küsita kunagi, olid õpilased teadvalt öelnud; eeldatakse küll, et sa kaalud ja pikkused ja viskekaugused pähe tuubid, aga neid ei küsita...

Alasti hirm tõmbas Teppici aju käima ja lükkas mälule raginal käigu sisse. Lehekülg hüppas fookusse. „Viskenoa maksimaalne pikkus võib olla kümme sõrmelaiust, vihmase ilmaga siis kaksteist,” vuristas ta. „Viskekaugus on...” „Nimetage kolm kõrva kaudu manustatavat mürki.”

Tõusis kerge tuuleiil, kuid see ei jahutanud õhku sugugi, vaid ainult liigutas kuumust ühest kohast teise. „Härra õpetaja, herilaseseen, achorioni punane ja hallik, härra õpetaja,” ütles Teppic hetkegi mõtlemata. „Miks mitte spaim?” nähvas Mericet lõgismao väledusega.

Teppici suu vajus lahti. Ta kogeles natuke ja püüdis vältida õpetaja pilku, mis teda paari sammu kauguselt puuris. „H-härra õpetaja, spaim ei ole mürk,” sai ta lõpuks suust. „See on eriti haruldane vastumürk mõnele maomürgile ja seda saadakse...” Ta rahunes pisut ja sai enesekindluse tagasi: kõik need tunnid, mis olid kulunud vanade sõnaraamatute läbiuurimisele, tasusid ennast nüüd ära – „saadakse täispuhutava mangusti maksast, keda...”

12

„Mida see märk tähendab?” katkestas teda Mericet. „ – leidub ainult...” Teppici hääl kustus. Ta kõõritas keerukat salamärki Mericeti käes oleval kaardil ja jäi siis jälle vahtima tühjust eksamineerija selja taga. „Pole õrna aimugi, härra õpetaja,” ütles ta. Talle tundus, et ta kuulis kõrvanurgast vaevaltkuuldavat õhukahinat, ülikerget rahuloleva mühatuse aimust. „Aga kui see oleks teistpidi, härra õpetaja,” jätkas ta, „siis oleks see varaste märk, mis tähendab „siin majas on lärmakad koerad”.”

Hetkeks võttis maad täielik vaikus. Siis ütles vana palgamõrtsuka hääl otse Teppici kõrva juures: „Kas kägistamisnöör on lubatud kõigile kategooriatele?” „Härra õpetaja, eeskirjad näevad ette kolm küsimust,” protestis Teppic. „Ahah. Ja see ongi teie vastus, mis?” „Ei, härra õpetaja. See oli ainult tähelepanek, härra õpetaja.

Teie nõutud vastus on, et kõik kategooriad võivad kägistamisnööri kanda, kuid ainult kolmanda kraadi mõrtsukad võivad seda kasutada, ühena kolmest võimalusest, härra õpetaja.” „Olete selles kindel, mis?” „Just nii, härra õpetaja.” „Ümber ei taha mõelda?” Eksamineerija häälega oleks saanud vankrit õlitada. „Ei, härra õpetaja.” „Väga hea.” Teppic laskis ennast lõdvemale. Särk kleepus higist külmana tema seljale. „Nüüd minge enda valitud kiirusel edasi Raamatupidajate tänava poole,” lausus Mericet kiretult, „Jälgides kõiki märke ja muud. Saame kokku gongitorni all asuvas toas Auditi põigu ristil. Ja – võtke palun see.”

13

Ta ulatas Teppicile väikese ümbriku.

Teppic andis kviitungi vastu. Siis astus Mericet ühe korstna taha varjulaiku ja kadus.

Niipaljukest siis viisakusest.

Teppic hingas paar korda sügavalt ja kallutas ümbriku sisu oma käele. Seal oli gildi võlakiri kümnele tuhandele AnkhMorporki dollarile, välja kirjutatud „Esitajale”. See oli muljetavaldav dokument, mida kroonis gildi pitser: topeltmängu sümboliseeriv rist ja mantliga varjatud pistoda.

Nii, nüüd enam tagasiteed ei ole. Ta oli raha vastu võtnud.

Ta kas jääb ellu, millisel juhul ta annetab raha kombekohaselt gildi leskede ja orbude fondile, või võetakse see tema surnukeha juurest. Võlakiri nägi välja pisut räsitud, kuid ühtki vereplekki sellel näha polnud.

Teppic kontrollis oma nuge, kohendas mõõgarihma, vaatas kiirelt selja taha ning asus vaiksel sörgil teele.

Vähemalt sellega oli tal natuke vedanud. Õpilaspärimused pajatasid, et oli ainult pool tosinat marsruuti, mida sellel katsel kasutatakse, ja suveõhtutel kihasid need õpilastest, kes turnisid linna katustel, tornidel, räästastel ja müüridel. Hoonerdamine oli omaette kolledžitevaheline sport, mida innukalt harrastati; see oli üks väheseid asju, mida Teppic kindlalt oskas – ta oli olnud selle meeskonna kapten, mis Skorpioni kolledžit Seinamängude finaalis võitis. Ja see oli üks lihtsamaid marsruute.

Ta kukutas ennast kergelt üle katuseääre, maandus järgmise katuse harjal, jooksis vabalt üle magava maja, hüppas üle kitsa katustevahelise tühimiku Noorte Meeste Verejumal Bel Shamrothi Reformeeritud Kultusliku Ühingu võimla kivikatusele, traavis vaikselt üle selle, ronis kiirust vähendamata ühest kaheteistkümne jala kõrgusest seinast üles ning hüppas edasi Pimeda Io templi laiale lamedale katusele.

14

Silmapiiri kohal rippus apelsinikarva täiskuu. Siin üleval lõõtsus tõeline tuul – seda polnud küll palju, kuid pärast tänavate lämmatavat palavust mõjus see nagu jahe dušš. Teppic lisas kiirust, tundes nägu jahutavast tuulest mõnu, ja kargas katuseservalt täpselt kitsale puuplangule, mis viis üle Konservikaane kõrvaltänava.

Ja mille keegi oli kogu tõenäosuse kiuste ära võtnud. *

Sellistel hetkedel jookseb inimesel kogu möödunud elu silme eest läbi... *

Tädi oli nutnud, üsna tehtult Teppici meelest, sest see vanaproua oli sitke nagu jõehobu tallanahk. Isa oli olnud tõsine ja väärikas, kui see tal ainult meeles oli, ja püüdnud peast peletada ahvatlevaid kujutluspilte kaljudest ja kaladest. Teenijad olid kõik saali peatrepi juurde üles rivistatud, ümmardajad ühel pool, eunuhhid ja ülemteenrid teisel. Naised tegid kniksu, kui Teppic neist mööda sammus, tekitades sellega üsna kena siinuslaine efekti, mis oleks valmistanud rõõmu Ketta suurimale matemaatikule, kui tema peale poleks parasjagu röökinud ja teda kolkinud üks mehike, kellel oli seljas mingi öösärgi moodi asjandus. „Aga,” lausus Teppici tädi nina nuusates, „see on ju ikkagi mingi amet.”

Teppici isa patsutas tema tädi kätt. „Rumalus, kõrbe õis,” ütles ta, „see on elukutse, seda vähemalt.” „Mis siin vahet on?” nuuksus tädi.

Vanamees ohkas. „Vahe on rahas, nagu ma aru saan. Teppicile 15

tuleks kasuks maailma näha ja sõpru leida ja natuke sarvi maha joosta, ja see annab talle tegevust ega lase tal koerusi tegema hakata.” „Aga... palgamõrtsukaks... ta on nii noor, ja ta pole kunagi ilmutanud vähimatki kalduvust...” Tädi pühkis silmi. „Meie perest see tal igatahes pole,” ütles ta süüdistavalt. „Aga see sinu naisevend...” „Onu Vyrt,” aitas Teppici isa. „Mõelda vaid, maailmas ringi hulkuda ja inimesi tappa!” „Ma ei usu, et nemad seda sõna kasutavad,” tähendas isa. „Nemad vist eelistavad sõnu nagu „lõpetama”, või „annulleerima”. Või „inhumeerima”, niipalju, kui mina tean.” „Inhumeerima?” „See on nagu ekshumeerimine, väljakaevamine, oo vetetulv, ainult et seda tehakse enne matmist.” „Minu arust on see kohutav.” Tädi krimpsutas nina. „Aga ma kuulsin proua Nooni käest, et tegelikult pääseb ainult üks poiss viieteistkümnest seal lõpueksamil läbi. Võib-olla olekski meil parem lihtsalt oodata, kuni see tuhin tal ise üle läheb.”

Kuningas Teppicymon XXVII noogutas süngelt ja läks üksinda oma pojale lehvitama. Tema polnud erinevalt oma õest nii kindel, et palgamõrvad ja atentaadid tingimata halvad on; ta oli vastu omaenda tahtmist kaua aega poliitikaga tegelema pidanud ja talle tundus, et kuigi palgamõrv on ilmselt halvem kui debatt, on see kindlasti parem kui sõda, mida mõned inimesed kalduvad pidama samaks asjaks, ainult kärarikkamaks.

Ja oli täiesti selge, et Vyrtil oli alati külluses raha, ta ilmus paleesse alati hinnaliste kingitustega, eksootilise päevitusega ja närvekõditavate lugudega huvitavatest inimestest, kellega ta oli kaugetes paikades kokku puutunud, enamasti küllaltki põgusalt.

16

Kuningas soovis, et Vyrt oleks seal ja saaks talle nõu anda.

Tema majesteet oli samuti kuulnud, et ainult üks üliõpilane viieteistkümnest saab tegelikult palgamõrtsukaks. Ta ei teadnud täpselt, mis sai ülejäänud neljateistkümnest, kuid ta oli üsna kindel, et kui sa oled palgamõrtsukate koolis kehv õpilane, ei piirdu asi sellega, et sind visatakse kriidiga, ja koolilõunad ainult lisasid ebakindlust.

Kõik olid aga ühel meelel selles, et palgamõrtsukate kool pakkus parimat laiapõhjalist haridust maailmas. Õppinud palga­ mõrtsukas peab tundma end kodus igas seltskonnas ja suutma mängida vähemalt üht muusikariista. Igaüks, kelle inhumeeris Gildikooli kasvandik, võis minna igavesse rahupaika kindla teadmisega, et tema annulleerijaks oli inimene, kellel on maitset ja taktitunnet.

Ja lõpuks, mis poissi koduski ees ootaks? Kahe miili laiune ja saja viiekümne miili pikkune kuningriik, mis oli üleujutuste ajal peaaegu täielikult vee all ja mida mõlemalt poolt ähvardasid tugevad naabrid, kes leppisid nende kuningriigi olemasoluga ainult seepärast, et ilma selleta oleksid nad pidevalt sõjas.

Oh, kunagi oli Djelibeybi* olnud vägev – siis, kui sellised tõusikriigid nagu Tsort ja Epheebe olid ainult kamp nomaade, linad peas. Nüüd meenutasid neid ilusaid aegu ainult laostavalt palju raha nõudev palee, paar tolmust kivivaret kõrbes ja – vaarao ohkas – püramiidid. Ikka need püramiidid.

Tema esivanemaid olid püramiidid huvitanud. Seda vaaraod aga mitte. Püramiidid olid riigi pankrotti ajanud, imenud selle kuivemaks, kui jõgi seda iganes oli teinud. Ainuke needus, mille raiumist hauakambrile tänapäeval endale lubada saadi, oli „Tõmba lesta”. * Sõna-sõnalt „Djeli laps”.

17

Ainsad püramiidid, mis vaaraole peavalu ei valmistanud, olid need hästi väikesed aia kaugemas servas, kuhu ehitati üks juurde iga kord, kui mõni kassidest ära suri.

Ta oli seda poisi emale lubanud.

Ta tundis Artelast puudust. Ta oli võtnud naise väljastpoolt kuningriiki ja sellepärast oli tulnud hirmus tüli, ja mõned naise võõramaised kombed olid isegi teda, vaaraod, hämmastanud ja lummanud. Võib-olla just Artelast saigi alguse tema kummaline põlgus püramiidide vastu – Djelibeybis oli see aga sama hea, kui põlata hingamist. Aga ta oli siiski lubanud, et kooli läheb Pteppic väljapoole kuningriiki. Artela oli seda kindlalt nõudnud. „Siin ei õpi keegi kunagi midagi,” oli naine öelnud. „Siin peetakse asju ainult meeles.”

Kui Artelal oleks ometi meeles olnud, et jõkke ei tohi ujuma minna...

Kuningas vaatas, kuidas kaks teenrit tõstsid Teppici reisikirstu tõlla taha, ja pani – nii enda kui poja mäletamist mööda esimest korda – käe isalikult poisi õlale.

Tegelikult ei osanud ta midagi öelda. Meil polnudki aega teineteist tundma õppida, mõtles ta. Mul oleks olnud talle nii palju anda. Paar korralikku keretäit poleks mööda külge maha jooksnud. „Khm,” tegi ta. „Noh, mu poiss...” „Jah, isa?” „See on, ee... esimene kord, kus sa täiesti üksi kodust eemale lähed...” „Ei, isa. Mäletad, ma olin möödunud suvel isand Fhemptahemi juures.” „Ah soo, tõesti?” Vaarao mäletas küll, et palees tundus kuidagi vaiksem. Tema oli selle uute seinavaipade arvele pannud.

18

„Olgu pealegi,” ütles ta, „sa oled noor mees, peaaegu kolme­ teistaastane...” „Kaheteist, isa,” parandas Teppic kannatlikult. „Oled sa kindel?” „Mul oli eelmisel kuul sünnipäev, isa. Sa kinkisid mulle veel soojenduspanni.” „Kinkisin või? Kui omapärane. Kas ma ütlesin, miks?” „Ei, isa.” Teppic tõstis pilgu isa leebele, hämmeldunud näole. „See on väga hea soojenduspann,” lisas ta rahustavalt. „See meeldib mulle väga.” „Aa. Tore. Ee...” Tema majesteet patsutas uuesti äraolevalt poja õlale, nii nagu mõni proovib sõrmedega lauale trummeldades mõtteid koguda. Näis, et talle tuligi mingi idee.

Teenrid olid kirstu rihmadega tõlla katusele kinnitanud ja kutsar hoidis kannatlikult ust lahti. „Kui noor inimene astub maailma,” alustas tema majesteet ebakindlalt, „siis on, khm, väga tähtis meeles pidada... Ma mõtlen seda, et maailm on ju ikkagi väga suur ja seal on igasugu...

Ja linnas muidugi veel eriti, seal on palju...” Ta jäi vait ja tegi käega ebamäärase žesti.

Teppic võttis tema käe õrnalt oma pihku. „Pole midagi, isa,” sõnas ta. „Ülempreester Dios seletas, miks on vaja regulaarselt vannis käia ja kuidas vältida pimedaks jäämist.”

Isa jäi talle silmi pilgutades otsa vaatama. „Sa ei jää siis pimedaks?” küsis ta. „Ilmselt mitte, isa.” „Aa. Tore. Väga kena,” ütles kuningas. „See on hea uudis.” „Ma vist hakkan nüüd minema, isa. Muidu jääme mõõna kätte.”

Tema majesteet noogutas ja hakkas taskuid läbi patsutama.

19