Sisukord
Me räägime emast liiga harva, ütleb õde.
Oma saarest samuti, vastan talle.
Kas tahaksid jutustada, kuidas me siia mere südamesse sünnime? Siis, kui ema esimest korda saatusekivile istub.
Või tahad rääkida jumalatest, kes peaksid meid aitama? Tahad sa üldse rääkida, õde? Sa ei vasta… olgu pealegi, ma kõnelen esialgu üksi. Ehk varsti vastad, ehk hakkad ka sina rääkima. Niisiis, alustan kõige algusest – emast.
Mäletad seda päeva, kui saarel on suur rahvasumm väljas ja meie läheme emaga pööripäeva pidustustele, päikesele valget poolt ette keerama? Pillikeeled helisevad, lauluga luuakse uut maailma ning meie pead on kaetud punaste ja kollaste päikeselintidega, mis lendlevad.
Kiriku ees käime päikesekella juurest läbi, silitame oma lapsesõrmedega pronksist seierit, natuke kulda sõrmeotstesse ja ninale: „Jajaa, sulle ka? Ikka, jaa.”
Vaatame varju muutumist, päike on kolm, on neli, siis kuus ja kaheksa. Kivisse tahutud päikesel on nii päevakiired kui öökiired. See on meistrite kätetöö, igavene põhjamaa päike, mis ei kustu kunagi, nii nagu ka lapsepõlv ei saa iial läbi.
Õhtul jalutame rannale ja vaatame kaugusesse, kus taevas otsa saab ja ilma äär punetab. Siis hakkab ema hüüdma: „Vaadake vaadake, päike vaatab tagasi!” Ta räägib meile, et kui päike musta pilve alla läheb ja taas välja tuleb, siis on vihma oodata.
Sel päeval saab taevasilmale valge pool ette keeratud ja õhtul sakutame ema seelikust, et räägi, ema, räägi meile oma iidsest päikesejumalast. Ei, räägi hoopis Odinist, kes targaks saamise eest ühe silma loovutas, sest nagu öeldakse: teadmised on vabadus ja vabadusel on enamasti hind. Kuid ema ei räägi, sest ta ei mäleta enam neid ammusi lugusid või ei taha mäletada.
Hoopis õpetab meile, päikese lastele, kuidas tuld ära lausuda. Käsib käia vastupäeva kolm korda ümber küünla, mis kustub sedamaid. Siis on õel ja minul enne uinumist vöö vahel veel üks oskus varuks.
Enne, kui silmad päris kinni pigistame, jutustab ema, kuidas kord toodi paatidega Nuckölt saarele tõrretäis mett, kuldset ja sulavat, mis voolas mööda sõrmi alla. Tookord sai ema terve kärje, kus olid mesilindude tillukesed kambrid. Kujutleme, kuidas kuuetahulistes vahakannukestes on kogu maailm koos, maailm täis tiivulisi ja nende suira. Nii nagu meie maailm on meie saar ja meie ema on meie bi-mora, mesilasema, leebe ja raevukas korraga.
Hommikul läheme esimese asjana päikest tervitama, kuni kaugelt rannalt kostavad vaid sammudsammudsammud. Ja ema märkab, et iga meie samm värvib liiva kuldseks, et igast meie sammust saab saare kaart ning ta teab, et peab meid hoiatama.
„Rästik, rästik!” hüüab ema.
Imeme mürgi säärest välja.
Nii elasime oma Ussisaarel.
Pettepilt
Valgust on liiga vähe.
Madala laega stuas lõhnab kirbe tahma, igatsuse ja hommikupüügilt toodud meriahvenate järele. See hõljub ümber Maria, kes istub tahumata puust laua taga ja puhastab kalu. Aeg-ajalt ta peatub, heidab pilgu aknast välja ja hõõrub käsi, et sinna kleepunud kalasoomused maha pühkida. Need pudenevad krõbinal lauale tubakapuru vahele ja Maria mõtleb, et kohe ta tõuseb ja tormab välja, kuid juba peagi kummardub uuesti vöödiliste ahvenakõhtude kohale ja pigistab huuled kokku, et olla üle enesehaletsuse lainest, mis alati hinges tulvab, kui peab tubaseid töid tegema.
On üks neist kevadistest hommikutest, kus idast tõusev päike paneb mere kilgendama ja sosinal ennustab lähenevat suve. Jää on ammu taandunud, puudel ootavad puhkemist pungasoomused ja õue minnes võib tunda õlgadel esimest habrast soojust, mis paneb igatsema millegi tundmatu järele.
Nii ei teagi Maria, et taamalt merelt läheneb ähvardav kõuepilv, vaid on veendunud, et isa Rune sundis teda ilusa ilma kiuste meelega tööle, kui merelt tulles kalad lauale viskas ja käskis kohe puhastama asuda. Sellega, et Rune on napisõnaline, ainult käsib ja keelab, peaks Maria juba harjuma, kuid üksildusega ei harju vist kunagi. Õigupoolest ei harju ta ka kinniseks muutunud isaga, kes vanasti tihti
naeris ja kui väljas kasvuvihma sadas, lausus kirikuõpetaja sõnadega: vaadake, tüdrukud, inglid nutavad.
Maria viskab noa kõlinal lauale, tõuseb ja kõnnib rahutult ringi. Kõik on siin tuttav, liigagi: madal leease, tiidakil uks ja seinal pilt, mille olemasolu nad vahepeal unustavad. Pilt, mis ühtäkki Mariale teravalt silma torkab, sunnib lähemale astuma ja end uuesti silmitsema. Sellel on kujutatud naist, pea langetatud, kokkupandud käte vahel küünal ja peened kuldniidid ümber juuste nagu päikesehelendus. Selle sai Rune kunagi linnast, Håshuli* rootsiturule tulnud rändkaupmehe käest, ja Maria ei tea siiani, palju isa selle eest maksis, kuid seevastu teab hästi, miks ta selle ostis – naine pildil meenutab nende ema.
Kui tema ja õde Ida väikesed olid, vaatasid nad teinekord pilti pikkade tundide kaupa ja kujutasid ette, et on suureks kasvades samasugused. Naise näol on hoomamatu, ennenägematu ingliilu. Palged on kergelt pragulised ja õrnalt roosad, õige vähe, mitte nagu nende saare naistel, kelle põsed on tormituultest träpsulised, nagu oleks jumal nõelaga põsed punaseks tikkinud.
Maria rebib pildi seinalt, sammub otsustavalt voodi juurde ja peidab selle voodilaudade vahele. Milleks neile koltuma hakkav pilt naela otsas, see ei asenda ema, keda ei ole juba ammuilma. Vahel, eriti õhtuti, tajub Maria selgelt, kuidas ema seisab pimeduse tulles voodipäitsis ja valvab. Teinekord näeb Maria aknast helendavat kuju, kes käega viipab. Ta on püüdnud Idale rääkida, et näeb ikka veel ema, kuid Ida tõrjub sääraseid jutte ajast, mil ta
* Haapsalu Vormsi murdes.
idavakusele Birgeri juurde elama läks ja perre kaks last sünnitas. Isale Maria emast rääkida ei julge, sest siis võib Rune hakata kibedat viina võtma ja läheb härdaks, istub küünlavalgel ning pisarad voolavad üle ta kõhna, sügavate vagudega kalurinäo. Marial hakkab tast kahju ja ta tahaks öelda, et ema on nüüd valguses, aga kardab, et Rune saab kurjaks ning ütleb kehvasti. Ütleb, et pidagu Maria suu, ta pole üldse ema moodi nagu õde. Veel võib ta öelda, et Maria on laisk, looder, logeleja. Maria teab ise ka, et ta on teistmoodi, seda ei pea talle ütlema. Kogu küla räägib seda niigi. Kõik teavad, et Idal on ema silmad ja tuule usinus, kuid Mariat tuntakse kui unistajat.
Kuidas küll kaks õde võivad nii erinevad olla?
Tolmupahvakas lendab õhukesest padjast õhku, kui Maria seda klopib ja seejärel selle vastu voodipäitsit asetab. Ta püüab tunnetada, kuid ei midagi, ema ei ole täna siin. Siis saab tal villand, ta hüppab püsti, tõmbab ukse lahti ja suundub hoovi. Peseb kaevu ääres panges nobedalt käed, seejärel liigub külatänavale ja siis juba mööda rannateed mere poole. Ta kõnnib kiiresti, samal ajal mõeldes, et las vaatavad, kuhu see nende saare hulluke jälle leegib, kuhu kihutab. Maria teab hästi, et just nii kõnelevad nad temast. Isegi see ei ole aidanud inimeste meelt muuta, et Maria on saare kõige parem küünlameister. Pütist hülgerasvast ja peenikesest nöörist võib ta valmistada kõige pikemaid ja siledamaid küünlaid nii nagu ei keegi teine, tema tehtud küünlad võivad põleda terve öö, ilma et tahma ajaks või rasva laiali pritsiks. Isegi mõis hindab Maria küünlaid kõrgelt, kuigi Rune ei lubaks iial Marial neid ise sinna viia, see on alati Ida töö. Äkki just
seepärast peabki küla õest rohkem lugu kui Mariast, sest nad arvavad, et hoopis Ida on see, kes öö läbi küünlaid kastab? Kuigi õde võtab vaid pambu, paneb vankrile ning viib mõisa aidamehe kätte. Ida on kõigest küünlaviija, aga Maria valgusetooja. Nii ütleks ema, kui ta veel elus oleks, aga ei ole, seepärast panebki Maria igal pühapäeval kirikusse küünla ning viib igal surma- ja sündimisepäeval hauale, siis on emal hele ja soe.
Valgus on täna rannal kuidagi kummaline, väreleb ja virvendab, õhk on soe, meri kevadiselt külm. Inimesi pole, vaid üksikud kaluripaadid loksuvad tumeneva taeva all. Muist on merel, teised kodudes, ja võõraid kohtab Ussisaarel harva. Vahel tulevad rändarstid, pisut tihedamini saabuvad rannikule aga kaupmehed, kes toovad kaasa värvilisi tanulinte, kübaramusta, nõelu ja vankrilakki, aga lahkuvad peagi. Võõraid peljatakse, ei usaldata, iga kaupmehe kohta levib sedamaid rannal hirm, et ta võib olla oma kraami varastanud ja müüb kallimalt kui asi väärt.
Kord käinud siin uurijamehed, keda algul samuti kardeti, kuid neil oli magusaid ja kangeid jooke ühes, lisaks tubakat ja kirevavärvilist kangast pearättide jaoks. Siis lasti neil saarel tükk aega elada. Üks neist kirjutas pidevalt midagi ja Maria käis teda akna tagant piilumas. Mees kastis hanesule tindipotti ja maalis ilusa käekirjaga paberile pikki kõverikke tähti. Maria kirjutada ei oska, aga mis sest, ema ütles ikka, et ta on teistest targem – ta tunneb asju, mida teised isegi ei näe.
Valgus on täna tõesti teistsugune kui kunagi varem. Päikesekiired langevad läbi tumedate pilvede justkui hoopis muu külje pealt kui tavaliselt ennelõunasel ajal.
Merepind kirmendab, tuulehoog lööb selle säbrutama.
Pind hõbendab ja sunnib silmi vidutama. Ühtäkki Maria näebki: merel on laev. Kahe suure mastiga, kuldseis purjeis. Ilmeksimatult on see laev, mis seisab õhus. Tõepoolest, laev heljub merepinna kohal. Mere ja laeva vahel on vahe, suur pragu, lõhe. Laev on üleval ja meri all. Kuidas võib nõnda olla? On see nõidus? Maria on lummatud, vaatab laeva, kõrvus hakkab kohisema ning ta kuuleb selgelt, kuidas purjed laperdavad tuules, kuuleb meeste hüüdeid ja köite lohisemist laevalael, kuuleb isegi lainete laksumist vastu tõrvatud puupõhja. Siis aga hakkavad laevaservad virvendama ja kujutis hajub mõne aja pärast, nagu polekski laeva iial olnud.
Ehk ei olnudki?
Ometi hakkab Marial kiire, laevast peab Runele rääkima, sest saareinimese elu kese on see, mis merel sünnib ja merelt saabub. Koju pole mõtet minna, isa ei ole seal, kui ta just pole tagasi jõudnud, kõige tõenäolisemalt toimetab ta paadikuuri juures, paikab vanu võrke või koob uut. Vahel tunneb Maria, et kogu nende olemine koosneb võrkudest, mida teinekord rehealunegi täis on, nagu ka linavihke, nii täis, et isegi ummiktünnidele ei jää ruumi, kus oleks tarvis soola ja vilja hoida. Võrgud on kogu nende elu: kodus, merel, taevalaotuseski on tähevõrk, ja vahel tunneb Maria, et on ise siin saarel justkui kala, kes on võrgusilma kinni jäänud, rapsib ja püüab vabaks saada, kuid ainus, mis talle on määratud, on uus võrk, kuhu takerduda, sest pääsu saarelt ei ole.
Paadikuur on tühi, ka lootsik on läinud ja isa ei pruugi üldse enam kalal olla. Võib-olla sõitis ta Suur-Tjuka
saarele, või ümber saare Harilaiule – hoidku Jumal –merekurku, kus on karid ja laevad ei saa ankrusse heita. Kord nägi Maria vallseljakul seistes, kuidas suure tuulega kerkis merekurgu pool lainete kohale vesi nagu hall post või sammas. Rune pistis siis karjuma, tule ära, rumal tüdruk, mida sa passid seal, mida sa unistad kogu aeg, surma saad, aga Rune ei saa paljudest asjadest aru, eriti neist, mis Mariat köidavad. Ka püügile ei võta isa teda kaasa, kuigi osa saarenaisi käib mere peal küll. Ainult võrke kuduma kõlbab Maria, eriti viimasel ajal, kui isa hakkab vanaks jääma ja silm ei seleta enam lähedale.
Õhtuti igavlevad nad tavaliselt koos nagu vana abielupaar, kuigi on isa ja tütar. Maria süütab küünla ja sulatab selle Rune silme all puutükile, siis vahivad nad ainiti leeki, mis vaikselt hubiseb. Vahel hakkab Rune rääkima, ütleb mõne üksiku lause, millest Maria saab aru, mis kala ta püüdis ja kui palju ning kas ta ehk jälle keeldus osa püügist mõisa viimast, nagu peaks. Vahel on Rune lihtsalt vait ja siis juurdleb Maria, et millest ta üldse mõtleb, mida sepitseb, ning püüab keelitada isa rääkima, aga Rune jääb alati kidakeelseks.
Maria ohkab, silitab kuuris rippuvaid võrke ja piidleb hoiukivisid, mis tuleks neile külge siduda, kuid mõtleb ümber ja läheb hoopis välja. Taevas mere kohal on peaaegu mustaks tõmbunud. Taltunult longib ta kodu poole, pole mõtet siin oodata, ainult Jumal ise teab, millal Rune tagasi jõuab. Juba langevad esimesed piisad ja tõuseb tuul. Maria kummardub ettepoole, et seelik märjaks ei saaks, riie võtab kõvasti vett endasse ja muudab liikumise raskeks. Nina maas liikudes kostab äkki kõrvu:
„Kust tuled?”
See on Olof. Maria peatub, silmitseb meest, tema lüheldast kuju, linavalgeid juukseid ja punakaspruune tedretähne, kuid püüab mitte vaadata paremat näopoolt, seal on Olofil kinnivajunud silm, mis Mariat lapsena ei häirinud, aga mida ta on viimasel ajal pelgama hakanud.
„Tuled ehk meile külla?”
„Ei,” vastab Maria kärmelt.
„Sa pole meie juures ammu käinud, on midagi juhtunud?”
„Ei ole.”
„Küll sa oled täna jutukas,” muigab Olof. „Ma tegelikult tahtsingi sind näha…”
„Tahtsid?” küsib Maria ebalevalt.
„Jah, et kas sa tead, et siin käis ükspäev hingedelugeja?” selgitab Olof.
„Mis hingedelugeja?” ei saa Maria aru.
„See, kes kõik hinged saarel üle loeb.”
„Milleks on tarvis meid üle lugeda?”
„Et nad saaksid teada, kes ja kui palju täpselt siin elab. Kõik pandi kirja.”
Maria vakatab, Rune ei ole talle hingedelugejast sõnagi poetanud, see ei tundu hea märk ega õige asi, et saareelanikud ühtäkki üle loetakse.
„Teid ei olnud toopäev kodus,” jätkab Olof, „ja siis ma ütlesingi talle, et te hoiate rohkem omaette, kuid sina ja Rune elate siin ka. Me ju nõnda lähestikku, peaaegu nagu üks pere.”
Sadu läheb tihedamaks ja raskemaks. Ma pean minema, pomiseb Maria ja jätab mehe nõutult seisma.
Minnes ei vaata ta kordagi tagasi, sest ei taha meest rohkem näha. Viimases on süüdi Rune, kes ütles ükspäev, et Maria võiks Olofile mehele minna, kui too peaks kosjakingiga tulema. Olof aga on ühest silmast pime, ta ei näe selle silmaga hästi valgust, kuid valgus on Maria jaoks kõik, ilma valguseta ei kujuta Maria maailma ette. Kord, kui nad lapsed olid, näitas Maria Olofi kinnisele silmale küünalt, aga poiss raputas pead: „Ei näe tuhkagi, kumab vaid.” Kui tollal pakkus see Mariale nalja, siis nüüd on hakanud Olofi pimedus Mariat hirmutama. Ta tunneb, kuidas karvad käeseljal püsti tõusevad. Veel miski Olofis pelutab Mariat, mida ta ei oska sõnastada… Seda kõike püüdis Maria Runele selgitada, aga isa väitis, et Olof murrab tööd palju rohkem kui teised mehed, merele ta ei kipu, aga on maal asendamatu. Olofil kasvab ka liivas viljapea.
Sellise jutu peale unistab Maria alati, et kord tuleb keegi ja viib ta saarelt ära, sest nii nagu ütleb vana Hermiine, kes asju ette näeb, kord saab siin kõik põrmuks ja tuhaks. Siis kujutleb Maria, et ta on kaugel merel, suurel laeval, mis sõidab linna, kus on samuti rootsiturg nagu nende lähedal Håshuli linnas, kuid seal on lisaks veel uhked ärid, mitte sellised väikesed ja vaesed nagu eestlastel. Seal kaugel linnas tahaks Maria olla. Kord turul käies nägi ta, kuidas noor saksa naine ostis poisi käest asju ning tal oli seljas pikk maani kleit, mis oli tehtud peenest rohelisest riidest. Maria märkas ka, kuidas noormees silitas neiul nagu möödaminnes kätt. Mariale jäi see kohe silma, sest tema poole poiss ei vaadanudki. Ehk oli asi selles, et ta oli koos vanemate saarenaistega, kes oma pikkade mustade seelikute, punaste sääriste ja kirevate
rättidega ennemini silma torkavad kui noor neiu? Vähemasti nii lohutas ta end.
Tolsamal korral nägi Maria turul esimest korda pühakirja, mis oli imeilusas värvilises karbis, äärtest peente õlgedega palistatud, ja karbi peal oli laevukese pilt. Palveraamat kodus on vanunud, muist lehti puudu, Rune seda enam ei loe, ta pettus kõiges, kui ema suri. Ainult päikeseusus mitte, valgus ei vedanud Runet kunagi alt. Vahel küsib Maria Runelt, kas tema ka kunagi saarelt minema saab, ja Rune vastab siis, et ära aja lora või rumal jutt, aga siis püüab Maria kõnelda, et nende esiemad ju tulid üle vee, tulid kaugelt, äkki on vetevälja taga ka õnn? Seepeale jääb Rune alati vaikseks, ühmab ja käsib Marial kodus püsida; olgu rikkumata ja kuulaku isa sõna, küll siis ka õnn tuleb. Teinekord lisab pominal rumal nagu noor hüljes. Tagasi koju jõudes tunneb Maria toas läppunud suitsulõhna. Ta võtab märja räti peast, laksatab õhku ja piisad paiskuvad üle ruumi. Kui päike aknast sisse paistaks, võiks stuasse tekkida hetkeks vikerkaar. Maria kujutab ette, et ta on pika peenest riidest seelikuga naine, tantsib toas ringi ja laulab ühte vana kevadlaulu, mida ema alati pidupäevadel laulis. Siis märkab ta, et laual ootavad kalad. Tants peatub ja Maria hinge poeb uuesti raskus.
Nii väga sooviks ta isale meele järele olla, kui see vaid võimalik oleks. Kuid Maria sees on rahutus, mis ei lase tal vaikselt kalu puhastada, linu harjata ega peremärki puusse lõigata, ainus, mis teda tõeliselt paelub, on küünalde kastmine. Siis võib Maria tükk aega vakka olla ja jälgida, kuidas rasv aeglaselt nõrgub. Neil hetkedel tulevad talle pähe ka kummalised pildid, mida ta seletada ei mõista,
Valgus ütleb palju, nii kõneles samuti ema.
Vihm rabistab juba vastu seinu, katust ja aknapalesid, tuba tõmbub üha pimedamaks. Maria võtab tulekivi ja süütab küünla. Leek lahvatab põlema, tantsiskleb ja viskleb vabalt, nagu oleks tal hing sees. Miks ei või inimene niisama vaba olla ja teha, nagu ta soovib, mõtleb Maria kalasoomuseid nokkides. Rune ütleb alati, et siin saarel on nad iseenda omad ‒ miks ta siis tahab Mariale asju peale suruda? Lapsest peale on talle rõhutatud, et nad on vabad inimesed, kuigi neil ei ole priiusekirju kirstupõhjas nii nagu Päevasaarel, kannavad kõik ikka endas teadmist, et Ussisaare rootslased on vabad.
Tuul undab ja lõgistab uksega, Maria võpatab. Kuhu Rune ometi jääb? Nüüd on kalad ka valmis, tuleb vaid külma vette panna, kõhud roosatamas. Ta nuusutab sõrmi, tuttav lehk, mis alati saarerahvast saadab, ometi on linnas mõnedel naistel kannikeselõhn, mis neist möödudes ninna hõljub. Maria tahaks siis küsida, et kust te seda saate, tema tahaks endale kas või piisakese lõhnavett, mida aeg-ajalt nuusutamas käia, kuid pole kunagi söandanud pärida.
Ukse tagant kostab vaikne klobin ja Maria muutub valvsaks nagu loom. Ootamatult paiskub uks lahti ja stuasse voogab pahvakas jahedat õhku. Küünal kustub tõmbetuules, ukseavas aga seisab tont. Kuju virvendab õhus nagu ennist laev. Nii tundub Mariale, aga ei, see
21 küünlaleekidest või päikesest mere ääres. Ema ütles alati, et enne suuri sündmusi võib rannalt veidraid asju leida, või valgust näha. Terve lapseea on Maria looduse märke kogunud, neile mõelnud, vaadanud valguse muutumist.
pole viirastus, on hoopis Rune, kuid mitte üksi, keegi on veel… Mehed seisavad nagu lummutised, üks ripub teisel kaenlas ja Rune on raskuse all viltu vajunud. Põrand saab pritsmeid täis, tulijad on ligumärjad. Maria suu vajub üllatusest ammuli, ta võiks vanduda, et sellist meest pole saarel enne nähtud.
„Kes see võõras on?” sosistab ta lootusrikkalt.