Orgaaniliselt oma Algus 11
1 Üks põhivajadusi Kops 17
Müdi õpetus 18
Kops ja õhk 21
Aine, mida me vajame 24
Hapnikuradikaalid 28
Väike kõrvalpõige – elu tasakaalust 32
Hingamise reguleerimine 34
Hingamistehnikad 37
Düsfunktsionaalne hingamine 42
Õhusaaste – tahtmatu ja soovimatu 46
Lämmastikdioksiid ja alküülühendid – kahjulik kraam, mis jõuab verre 50
Mida kops nüüd teeks 55
Poliitika, piirnormid ja õhutamine – meie vajaduste kaitseks 57
2 Turvalisus Immuunsüsteem 67
Billi kodu 68
Turvasüsteem 71
Mis on viirused ja bakterid? 76
Haigustekitajad – mis on „halb”? 80
Haigeolek – julgeoleku ebameeldiv tahk 89
Külmetusrohud ja herpese-kompromissid 94
Immuunsüsteemi ülepaisutatud hirmud: allergiad 97
Desensibiliseerimine ehk immuunravi 101
Immuunsüsteemi hävitavad kahtlused:
autoimmuunhaigused 102
Kuidas immuunsüsteemi tugevdada? 108
Vaktsineerimine 112
3 Sidemed Nahk 121
Hedi surm 122
Marrasknaha generatsioonid 125
Haavade paranemine 129
Pärisnaha sidemed 132
Vananemisvastane hooldus ja päike 136
Päikesekaitse kohtades, mida teisiti kaitsta ei saa 142
Puudutus 145
4 Jõud ja toimimine Lihased 155
Anette käed 156
Jooksmise kolm viisi 160
Elu võiduajamine 163
Lihaste liigitus 165
Kust tuleb jõud? 170
Lõdvestus ja pingutus 175
Jõudlus 181
Sport 187
Kas sport aitab kaalus alla võtta? 189
Kuidas toimib sport? 192
Spordi asendamatu mõju 195
5
Mõtlemine ja olemine Aju 199
Jill ja Giulia 200
Hall kardinal 203
Uni 209
Uinumine 210
Kerge, keskmine, sügav uni 212
REM-uni 217
Ärkamine 221
Halb uni 222
Nõuandeid paremaks uneks 225
Unerohud 230
Teadmine ja tunne 232
Motivatsioon ja tasu 244
Kuidas me tasurakke abistame? 250
Sõltuvus 253
Väljapääs sõltuvusest 260
Tere, aju 264
Olulised allikad 271
Tänu 301
Orgaaniliselt oma
Algus
Minu vaimustuse pälvis alati vaid üks organ – soolestik.
Juba teismeeas tahtsin selle kohta kõike teada ja õpingute ajal teritus mu tähelepanu sageli just siis, kui seda mainiti. 23-aastaselt kirjutasin soolestikust koguni raamatu, mis sai üllatavalt menukaks.
Arvasin, et sellest hetkest peale on minu tee selge: leidsin seedetraktile spetsialiseerunud haigla ja hakkasin oma suunda otsima. Peagi põrkasin aga kokku reaalsusega: kuigi olin varem uskunud, et heaks arstiks olemiseks on vaja tunda vaid „sooleuuringuid”, pani see mõte peagi üksnes muigama.
Ravisin naist, kes kannatas pärast lapse kaotust kõhukrampide käes ja häbenes, et ei saanud piisavalt kiiresti jalule. Nõustasin vahetustöölist, kelle seedimine oli pidevalt muutuvate tööaegade tõttu häiritud. Pensionär, kellel oli meetripikkune ravimite nimekiri, kaebas „ebamäärast iiveldustunnet” ja üks poliitikas tegutsev inimene kannatas tüütu kõhulahtisuse all, mis – nagu selgus – oli tingitud ergutitest, mis pidid aitama tal kõigist tähtaegadest kinni pidada.
Ühel pärastlõunal, kui üks karukasvu ehitusettevõtja mulle tunnistas, et on sageli närviline ja kannatab ärevuse all, ütlesin ma korraga spontaanselt: „Jah, seda tuleb tõesti üsna palju ette!” Mul polnud vähimalgi määral mõttes tema kaebusse pealiskaudselt suhtuda, vaid ma olin – nagu temagi – lihtsalt üllatunud.
Loomulikult sain ma neid inimesi mingil moel aidata –neile mingit rohtu välja kirjutada, erinevaid vahendeid proovida ja nende vaevusi leevendada –, aga samas näis, et nende tegelikke probleeme see ei lahendanud. Minus kasvas näriv rahulolematus. Märkasin, et inimesi häirib see, kui nad ei toimi nagu masinad, ei näe välja nagu nukud – ja et neil oli piinlik tunda end üksildase või kurvana.
Mul puudusid sõnad millegi jaoks, mida ma hakkasin ajapikku üha selgemini tajuma. Vähemalt niisama sageli, kui ma ravisin haigeid organeid, ravisin ka kummalist aega.
Kui olin juba paar aastat töötanud, suri ootamatult mu vanaema. Ta oli üks tähtsamaid inimesi mu elus, aga ometi ei tundnud ma vahetult pärast tema surma mitte midagi. Tõusin hommikul üles, läksin tööle ja heitsin õhtul magama. Isegi mu hirm pimeduse ees oli kadunud. „Kui tõrjuda tundeid, nagu näiteks leina, lükatakse need tahaplaanile ja tehakse suuremaks,” olin ma endale kunagi psühholoogialoengus üles märkinud. Nüüd pidin taas sellele mõtlema – aga see tarkus mind ei aidanud. Mis minuga lahti oli?
Mõni aeg hiljem istusin päikese käes oma laua taga ja lugesin meditsiinilist teksti haavade kohta. Korraga tulid mulle pisarad silmi. Oli tunne, nagu oleks mu nahk aru saanud, mis tunne on kedagi kaotada. Haavatud-olek, äkiline koe puudumine, esimene šokk. See, mida ma varem polnud endale lubanud, võis nüüd lõpuks juhtuda: ma sain leinata. Ka juureldes küsimuse üle „Kuidas ma sellest üle saan?” mõtlesin,
kuidas mu nahk haavadega toime tuli. Pilk omaenese kehale aitas mul olla inimene.
See kogemus pani mind pikalt järele mõtlema. Me elame lärmakas ja nõudlikus maailmas. Pidevalt pommitab meid informatsioon väljastpoolt: mida tuleks saavutada, kuidas võiksime elada, kuidas peaksime välja nägema või mida tundma – samal ajal kui me sageli isegi ei taipa, kes me siin ja praegu juba oleme.
Kas teadmised keha kohta võiksid olla vastukaaluks sellele, mida ma haiglas ja enda sees täheldasin? Kas kehaline vaatenurk aitaks meil – olgu või õige pisut – säilitada moodsate aegade keerises inimlikkust?
Kes vähegi selle üle järele mõtleb, see märkab, kui palju kasutatakse meie kehast rääkides oskussõnu, mis pärinevad tehnika, majanduse või isegi sõjapidamise vallast. Me võrdleme aju arvutiga, meie immuunsüsteem „saadab välja vägesid” ülesandega „sissetungijaid rünnata”, spordis suurendame treeningu „tõhusust” erinevate „treeningrežiimidega” ja neile, kes ei investeeri piisavalt oma tervisesse, esitatakse hiljem „soolane arve”. On selge, et maailmas olulised teemad mõjutavad meie enesepilti – aga mida see meiega teeb? Ja kas asi ei võiks olla tihti ka vastupidi: et meie kehad ütlevad meile, kuidas me mõtleme tööst või sotsiaalsest suhtlusest?
Sellele teesile kinnituse otsimisest sai nüüd minu hobi. Alati, kui leidsin end taas seismas silmitsi maailmaga, mis küsimusi tekitas, lugesin mitmesuguseid erialaraamatuid meie siseelu kohta. Uued kopsu-uuringud panid mind põhivajadustest teisiti mõtlema. Suunasin pilgu sellele, kuidas meie keha saab kätte kõik, mida ta vajab, ja mida ta hakkab peale
soovimatuga. Süvenemine tänapäeva immuunuuringutesse pani mind pöörama tähelepanu ka teistele asjadele, mis on mu turvalisuse seisukohalt olulised. Nahk avas mulle uue vaatenurga seostele – vigastustele, paranemisele, puudutustele ja piiridele. Ja kes oleks võinud arvata, et lihased pakuvad üsna omamoodi vaatenurka jõule ja tugevusele? Inimese iga olulise vajaduse tarbeks oli alati olemas sobiv organ.
On põnev jälgida, kuidas meie keha oma probleeme lahendab. Ikka ja jälle sain sellest innustust oma elu jaoks ja tundsin end justkui vastustest tuubil jäätisekohvikus.
Keha mõistmine ei tule kasuks üksnes haiguste ennetamisel. Meie organitel on oluline roll ka selles, mida tähendab olla sina ise. Nad mõjutavad keskseid küsimusi, näiteks: Mida me tegelikult vajame? Kuidas me tuleme toime ähvardava ohuga? Kuidas me tahame üksteist kohelda? Või isegi: Milleks me oleme võimelised ja kuidas? Kui mõistame paremini keha reaktsioone, saame elada harmoonilisemat elu.
Kui jätta kõrvale haigused ja pandeemiad, mängib keha avalikus arutelus harva tooniandvat rolli – ja pealegi on nii mõndagi sellest, mida me arvame oma keha kohta teadvat, üsna aegunud. Nii on näiteks viimaste aastate uuringutest immuunsüsteemi kohta selgunud, et meie turvalisus ei põhine sugugi ainult „halva tõrjumisel”. Kes mõistab, miks see nii on, võib sellist seisukohta ka omaenese elu suhtes pidada – üpris tahumatuks … ja see on vaid üks näide paljudest.
See raamat põhineb teadusel, kuid sellel on ka isiklik mõõde. Näiteks pidasin ma kopse esialgu üsna passiivseteks ja pehmeteks elunditeks, kuni mõistsin, et need meenutavad mulle mu vaarema. Ehkki ta oli leebe ja – tõepoolest – näiliselt justkui
passiivne naine, avaldas ta tohutut mõju neile, kes tulid tema järel. Tema oli kõige alus, just nii, nagu seda on kopsud ja hingamine.
Selle asemel et panna neid isiklikku laadi mõtisklusi kirja ainult iseenda jaoks (nagu algselt plaanisin), lisasin need iga peatüki algusse, sest need näitavad üht: minu sõnad on mõjutatud mu kasvatusest ja sellest, kuidas ma maailma näen.
Sama kehtib ka uurimistöö ja teaduse vallas tegutsevate inimeste kohta. Mõtted või teaduslikud avastused ei muutu seeläbi valeks ega asjakohatuks, kuid see tähendab, et tee, mis meid nendeni viib, võib olla isiklik.
Oskus õppida midagi oma keha pealt, mitte ainult selle kohta on mind muutnud. Ma vaatan inimese olemust uue austusega. „Ebaproduktiivsed tunded”, kehalised piirid või mingi teistsugune võimumääratlus ei tundu mulle enam ennekuulmatu või nõrk, vaid need järgivad loogikat, mis leiab minus nüüd vastukaja. Ma arvan nüüd nii: samuti nagu on osa täiskasvanuks saamisest mõista, kes me oleme, on osa inimeseks-saamisest mõista, mis me oleme. Ja mida me vajame. Sest: pole tähtis, kui lärmakas on maailm meie ümber, kas selle aluseks on klikid, nullid ja ühed ning mitte midagi vahepealset, see ei muuda meie sügavaimat olemust –me oleme orgaanilised olendid. Kiudude kaudu ühendatuna põimime oma organite võimed kokku ainulaadseks elujõuks. Me leiutame end pidevalt uuesti, kujundame ümber ja jääme samas miljoneid aastaid vanaks.
On üks hääl, mis meile kõike seda meelde tuletab. Selle keele kõnelemine teeb meid iseendale põliselt, orgaaniliselt omaks.
