Oota kevadeni, Bandini

John Fante

Oota kevadeni, Bandini

1

Ta tagus lumehangi käigu pealt jalaga. Siin oli tülpinud mees. Tema nimi oli Svevo Bandini ja ta elas seda tänavat pidi kolm kvartalit edasi. Tal oli külm ja tema kingades olid augud. Samal hommikul oli ta lappinud need augud seestpoolt papitükkidega, mis pärinesid makaronikasti küljest. Makaronid kastis olid kinni maksmata. Ta oli sellele mõelnud, kui ta oma kingi seestpoolt papiga vooderdas. Ta vihkas lund. Ta oli müüriladuja, ja müüriladuja mört läks lumega jäässe. Ta oli teel koju, ehkki mis mõtet oli koju minna? Juba poisipõlves, Itaalias Abruzzo maakonnas, oli ta lund vihanud. Polnud päikesepaistet, polnud tööd. Nüüd elas ta Ameerikas, Colorado osariigis Rocklini linnakeses. Äsja oli ta tulnud Imperiali piljardisaalist. Selliseid mägesid, nagu valendas paar-kolm miili lääne pool, leidus ka Itaalias. Mäed olid hiiglaslik valge kleit, langenud maa peale nagu loodi järgi. Kahekümne aasta eest, kui ta oli kakskümmend aastat vana, oli ta nälginud selle metsiku valge kleidi voltide vahel terve 9

nädala. Ta oli ehitanud ühte mägimajakesse kaminat. Talvel oli seal üleval ohtlik. Tema oli hädaohule vilistanud, sest ta oli tookord alles kakskümmend ning tal oli Rocklinis tüdruk ja ta vajas raha. Aga lämmatav lumevaip oli majakese katuse sisse ­vajutanud. See ahistas teda alati, see imeilus lumi. Ta ei saanud hoopiski aru, miks ta Californiasse ei sõitnud. Ometi jäi ta Coloradosse, lumehangede keskele, kuna oli juba liiga hilja. Kaunis valge lumi sarnanes Svevo Bandini kauni valge naisega, kes lebas, nii valendav ja viljakas, valges voodis eemal tänavaäärses majas. Walnut Street 456 Colorado osariigis Rocklinis. Külm õhk tegi Svevo Bandini silmad vesiseks. Need olid pruunid, need olid mahedad, need olid naisterahva silmad. Sündides oli ta need varastanud oma emalt – sest pärast tema sündi polnud Svevo Bandini ema enam iial päris endine, alati haige, alati näost ära, ning siis ta suri ja oli Svevo kord kanda näos mahedaid pruune silmi. Sada viiskümmend naela oli Svevo Bandini kaal, ja tal oli poeg nimega Arturo, kes armastas katsuda tema ümaraid õlgu, et tunnetada siugusid sees. Ta oli tore mees, see Svevo Bandini, üleni lihaseline, ja tal oli naine nimega Maria, kel tarvitses vaid mõelda tema lihastes niuetele, kui ihu ja mõistus hakkasid sulama nagu kevadine lumi. Ta oli nii valge, see Maria, et teda vaadates oleks näinud otsekui oliiviõli läiget. Dio cane. Dio cane. See tähendab, et Jumal on üks igavene krants, ja Svevo Bandini korrutas seda lumele. Miks kaotas Svevo täna õhtul piljardisaalis Imperial pokkerimängus 10

kümme dollarit? Oli ta ju väga vaene mees, kolme lapsega, ja makaronide eest polnud makstud, ega majagi eest, kus kolme last ja makarone hoiti. Jumal on üks igavene krants. Svevo Bandinil oli naine, kes ei öelnud kunagi: anna mulle raha laste toitmiseks, kuid tema naisel olid suured mustad silmad, mis särasid haiglaselt armastusest, ning neis silmades oli mingi vägi, mingi salakaval viis piiluda talle suhu, kõrvadesse, kõhukoopasse ja taskupõhja. Need olid kurblikud targad silmad, mis teadsid alati, kui Imperiali piljardisaal oli ajanud head äri. Sääraste silmadega oli ta abielus! Need nägid ära, kes ta oli ja kelleks ta lootis saada, aga tema hinge ei näinud need eal. See oli küll veidravõitu, sest Maria Bandini oli naisterahvas, kes käsitles kõiki elavaid ja surnuid kui hingi. Maria teadis, mis on hing. Hing on teadagi surematu asi. Hing on surematu asi, mille üle ei vaielda. Hing on surematu asi. Või nojah, igatahes on hing surematu. Marial olid valged palvehelmed, nii valged, et oleksid lumme pillatuna jäädavalt kaotsi läinud, ning palveid lausus ta Svevo Bandini ja oma laste hinge eest. Ja kuna temal polnud selleks mahti, siis lootis ta, et keegi, mõni nunn kloostri­ vaikuses või ka keegi muu, ükspuha kes kusagil maailmas, leiab mahti lausuda palveid Maria Bandini hinge eest. Svevol oli valge voodi, mis teda ootas ja milles lebas tema naine, soe ja ootel, ning tagudes lund jalaga, mõtles ta, et ühel päeval kavatseb ta teha leiutise. Tal mõlkus meeles lihtne idee: lumesahk. Ta oli valmistanud sigarikarpidest miniatuuri. Ideel oli jumet. Edasi lõi ta judisema, nagu inimesed ikka löövad, 11

kui külm metall riivab keha, ning järsku meenusid talle nood paljud korrad, mil ta oli pugenud sooja sängi Maria kõrvale ning naise palvehelmeste tilluke külm rist puudutas talveöös ta liha justkui parastav pisike külm madu, ning kuidas tema tõmbus kähku tagasi sängi veel külmemasse ossa, ning edasi mõtles ta magamistoa peale, kinni maksmata maja peale, valendava naise lõputu kireootuse peale, ega suutnud seda välja kannatada, ning raevuhoos sumpas ta otsemaid kõnniteelt sügavatesse hangedesse, et lasta oma vihal end lume vastu tühjaks kakelda. Dio cane. Dio cane. Svevol oli poeg nimega Arturo, kes oli neljateistkümnene ja kellele kuulus kelk. Parajasti kui ta pööras kinnimaksmata maja õuele, sööstsid Bandini jalatallad äkitselt puulatvadesse ning ta lamaski selili maas, Arturo kelk aga jätkas teed, libises lumest lookas sirelipõõsaste rüppe. Dio cane! Ta oli hoiatanud seda poissi, seda väikest värdjat, et koristagu kelk sissekäigu eest ära. Svevo Bandini tundis, kuidas lumekülm ründas sõgedate sipelgate kombel ta käsi. Ta ajas end jalule, tõstis silmad taeva poole, raputas Jumalale rusikat ning oleks raevust äärepealt kokku varisenud. See Arturo. See väike värdjas! Ta lohistas kelgu sirelipõõsast lagedale ja rebis jalased süstemaatilise kiuslikkusega küljest. Alles siis, kui hävitustöö oli pöördumatu, meenus talle, et kelk oli maksnud seitse viiskümmend. Ta seisis riietelt lund kloppides, pahkluudel kummaline kuum tunne, sest lumi oli pääsenud tema kingasäärtesse. Seitse dollarit ja viiskümmend senti tükkideks rebitud. Diavolo! Ostku poiss enesele teine kelk. Ta eelistas ju niikuinii uuemat. 12

Maja oli kinni maksmata. See oli tema vaenlane, too maja. Sel oli hääl, mis rääkis temaga alati otsekui papagoi, kädistas igavesti ühte ja sama. Iga kord, kui tema jalatallad panid veranda­ põranda nagisema, ütles maja häbematult: ma ei kuulu sulle, Svevo Bandini, minu omanikku ei saa sinust iial. Sama lugu oli iga kord, kui ta puudutas eesukse linki. Viisteist aastat oli see maja teda näägutanud ja oma idiootse sõltumatusega ta närve söönud. Oli aegu, mil ta oleks maja alla meeleldi dünamiidi asetanud, et see ribadeks lasta. Kunagi oli see olnud väljakutse, maja oli teda narrinud nagu naisterahvas: tõuse mu peremeheks. Ometi olid kolmteist aastat teda väsitanud ja nõrgestanud, aga maja ülbus paisus üha. Svevo Bandini ei hoolinud enam. Tema kõige hullemaid vaenlasi oli pankur, kellele too maja kuulus. Selle pankuri näo kujutis õgis ta vaimu, pani ta südame pekslema vägivallanäljas. Pankur Helmer. Viimne jätis. Ikka ja jälle oli teda sunnitud seisma Helmeri ees ülestunnistusega, et tal pole raha perekonna toitmiseks. Siivsate hallide seitlis juustega Helmer, pehmete kätega pankur, silmad peas nagu austrid, kui Svevo Bandini ütles, et raha ei piisa ka maja osamakseks. Seda oli ta pidanud ütlema palju kordi ning Helmeri käte pehmus häiris teda. Säherduse mehega ei suutnud ta rääkida. Ta vihkas Helmerit. Ta oleks tahtnud murda Helmeri kaela, kiskuda rinnust Helmeri südame ja hüpata sellel mõlema jalaga. Helmerile mõeldes oli tal kombeks pomiseda: see päev tuleb, see päev tuleb! See ei olnud tema maja, ja ainuüksi lingi puudutamine tõi talle meelde, et ta pole omanik. 13

Naise nimi oli Maria, ja tema mustade silmade ees helenes pimedus. Kikivarvul kõndis Bandini toanurka tooli juurde, akna lähedale, mille roheline kate oli alla tõmmatud. Tema mõlemad põlved kriuksusid, kui ta istet võttis. Maria kõrvus kõlas see, nagu tilisenuks kaks kellukest, ning Svevo mõtles, kui rumal on tema naine, et armastab meest nii kangesti. Toas oli väga külm. Tema huulte hingus heljus aurujoomedena. Ta ähkis kingapaelte kallal nagu maadleja. Kingapaeltega oli ta alati hädas. Diavolo! Jõuab ta enne vana mehena surivoodile, kui õpib sarnaselt teistega siduma kingapaelu? „Svevo?“ „Jah.“ „Ära lõhu neid ära, Svevo. Pane tuli põlema ja ma seon need lahti. Ära mine marru ega lõhu neid.“ Taevane Jumal! Armas emake Maarja! Kas polnud see just täpselt naisterahvaste mood? Ära mine marru? Mida oli siin marru minna? Oh Jumal, tal oli himu raksata rusikaga läbi akna! Ta nakitses kingapaelte sõlme sõrmeküüntega. Kingapaelad! Mispärast on küll olemas kingapaelad? Näh. Näh. Näh. „Svevo.“ „Jah.“ „Ma teen ise. Pane tuli põlema.“ Kui külm on hüpnotiseerinud su sõrmed, on sõlmes nööri­ jupp põikpäine nagu okastraat. Kärsitusest andis ta võimsale õlale ja käsivarrele voli. Pael katkes naksatusega ja Svevo Bandini oleks toolilt peaaegu maha kukkunud. Ta ohkas, ja ohkas ka tema naine. 14

„Ah, Svevo. Sa lõhkusid need jälle.“ „Päh,“ ütles tema. „Sa ei arvanud ometi, et ma heidan voodisse, kingad jalas?“ Ta magas alasti, jälestas alusrõivaid, aga kord aastas, esimeste lumeräitsakatega, leidis ta pika aluspesu alati enda jaoks nurga­ toolile laotatuna. Kord oli ta selle kaitse ära põlanud ning oleks tol aastal äärepealt grippi ja kopsupõletikku surnud; tol talvel, palavikus sonides, tablettidest ja siirupitest tülpinud, oli ta kobinud püsti oma surivoodilt, taarunud sahvrisse, kugistanud kõrist alla pool tosinat küüslaugu mugulat ning pöördunud tagasi voodisse surma välja higistama. Maria uskus, et mehe olid ravinud terveks palved, samas kui mees oli sestsaadik küüslauguravi usku, ehkki Maria väitis, et küüslauk pärineb Jumalalt, mõttetus, mida Svevo Bandini ei viitsinud ­vaidlustada. Ta oli mees ega kannatanud näha ennast pikas aluspesus. Tema naine oli Maria, kelle rindades süütas iga plekk mehe pesul, iga nööp ja iga niidikübe, iga lõhn ja iga puudutus teravalt pakitseva rõõmu, mis lähtus maapõue sügavusest. Nad olid abielus olnud viisteist aastat, ning mees pruukis suud, kõneles hästi ja sageli, ühest ja teisest, kuid ütles haruharva: ma armastan sind. Naine kõneles haruharva, kuid tüütas meest sageli jutuga, kuna ütles lakkamatult: ma armastan sind. Ta sammus voodiveerde ja lükkas käed teki alla, kobama uitavaid palvehelmeid. Siis libises ta voodiriiete vahele ja kaisutas naist ägedalt, käsivarred litsumas külgedele käsivarsi, sääred lukustumas ümber säärte. See ei olnud kirg, vaid kõigest ­talve­öö külmus, ja naine oli nagu väike pliit, kurblik ja soe, 15

talle algusest peale veetlev. Juba viisteist talve, ööst öösse, tervitas soe naisekeha endaga ta jäiseid jalgu, kämblaid ja käsivarsi; ta mõtles, kui suur on naise armastus, ja ohkas. Ning natukese aja eest oli Imperiali piljardisaal röövinud temalt ta viimased kümme dollarit. Leiduks sel naisterahval ainult mõni viga, mis jätaks varjulisse peitu ta enese nõrkused. Võtke või Teresa DeRenzo. Sest ta olekski kosinud Teresa DeRenzo, poleks too olnud pillaja, kes rääkis üleliia, hingeõhk lehkamas rentsli järele, ega – ise tugev ja lihaseline naine – teeselnud meeleldi vedelat nõrkust tema, meesterahva käsivartes: te kujutage pilti! Ja veel oli Teresa DeRenzo temast pikem! Noh, Teresa-suguse naisega oleks lust ja lõbu Imperiali piljardisaalile pokkerimängus kümme dollarit kinkida. Tal oleks võimalik mõelda selle lobasuu hingeõhust ning tänada Jumalat juhuse eest raisata oma palehigis teenitud raha. Aga Mariaga mitte. „Arturo lõhkus köögiakna,“ ütles Maria. „Lõhkus? Mismoodi?“ „Lükkas Federico sealt peadpidi läbi.“ „Igavene litapoeg.“ „Ega ta paha pärast. Ta mängis vaid.“ „Ja mida sina tegid? Oletan, et ei midagi.“ „Ma tohterdasin Federico pead joodiga. Väike haav. Ei midagi tõsist.“ „Ei midagi tõsist! Muidugi on sihuke asi tõsine! Kuidas sa Arturot karistasid?“ „Ta oli nagu arust ära. Tahtis kinno minna.“ „Ja ta läks.“ 16

„Lastele meeldib kino.“ „Igavene närune väike litapoeg.“ „Svevo, miks sa räägid niiviisi? Oma lihasest pojast.“ „Sa oled ta ära hellitanud. Oled nad kõik ära hellitanud.“ „Ta on sinusse, Svevo. Sinagi olid paha poiss.“ „Mina – põrgutki! Mina ei lükanud eluilmas venda peadpidi läbi akna.“ „Sinul polnud vendi, Svevo. Kuid oma isa lükkasid sa trepist alla ja ta murdis käeluu.“ „Mis sain ma sinna parata, kui mu isa ... Oh, unusta ära.“ Ta vingerdas ligi ja surus näo naise juuksepalmikutesse. Alates Augusti, nende teise poja sünnist lõhnas naise parem kõrv kloroformi järele. Kümme aastat tagasi oli naine lõhna haiglast koju kaasa toonud: või oli see tema kujutlusvõime? Ta oli tülitsenud naisega selle pärast aastaid, sest kloroformi lõhna paremas kõrvas eitas too alati. Proovinud olid lapsedki ega haistnud seda katsekorras kuidagi. Ja ikkagi oli see olemas, alati kohal, täpselt nagu kunagi öösel haiglapalatis, kui ta oli kummardunud naist suudlema, kuna too oli teadvusele tulnud ja elas, ehkki oli viibinud surmasuus. „Ja mis siis, kui ma lükkasin oma isa trepist alla? Mis see siia puutub?“ „Kas see hellitas su ära? Oled sa ära hellitatud?“ „Kust mina tean?“ „Sa ei ole ära hellitatud.“ Põrgut, mis jutt see nüüd olgu? Loomulikult on ta ära hellitatud. Teresa DeRenzo oli talle alati ette heitnud, et ta on õel, 17

isekas ja ära hellitatud. Varemini nautis ta seda. Ja see tüdruk – mis ta nimi oligi – Carmela, Carmela Ricci, Rocco Saccone sõbratar, selle meelest oli ta püstikurat, ja see tüdruk oli nutikas, oli kolledžis käinud, Colorado ülikoolis, oli ülikooli lõpetanud, ja selle tüdruku sõnul oli ta imeväärt lurjus, julm ja ohtlik, nuhtluseks noortele neidudele. Aga Maria – oh, Maria meelest on ta ingel, puhas nagu leib. Päh. Mida Maria ka teab? Temal polnud ülikooliharidust, polnud keskkooli­tunnistustki mitte. Isegi mitte keskkoolitunnistust. Tema nimi oli Maria Bandini, kuid enne laulatust oli ta nimi olnud Maria Toscana, ja keskkool oli tal jäänud lõpetamata. Ta oli noorim tütar peres, kus kasvasid kaks tüdrukut ja poiss. Tony ja Teresa – keskkoolidiplom mõlemal. Aga Maria? Marial lasus perekondlik needus, olla madalaim kõigi Toscanade seas, jonni täis tüdruk, kes keeldus lõpetamast keskkooli. Harimatu Toscana. See, kel puudus keskkoolidiplom – kolm ja pool aastat, lõpp oli käeulatuses, kuid siiski ei mingit diplomit. Tony ja Teresa olid saanud, ja Rocco sõbratar Carmela Ricci oli läinud lausa Colorado ülikooli. Jumal oli tema vastu. Miks oli ta arvanud heaks armuda kõigist neist just sellesse naisterahvasse tema kõrval, sellesse naisterahvasse ilma keskkooli lõputunnistuseta? „Varsti on jõulud, Svevo,“ ütles naine. „Võta ja palveta. Palu Jumalalt õnnelikke pühi.“ Tema naise nimi oli Maria, ega rääkinud naine iial midagi, mis olnuks talle teadmata. Kas ei teadnud ta siis rääkimatagi, et varsti on jõulud? Palun väga, oli viienda detsembri õhtu. Kui mees heidab neljapäeva õhtul oma naise kõrvale magama, kas 18

on vaja naisel talle rääkida, et homme on reede? Ja see poiss Arturo – mispärast oli tema needuseks poeg, kes mängis kelguga? Ah, povera America! Ja tema palugu veel õnnelikke jõulu­ pühi. Päh. „On sul ikka soe, Svevo?“ No muidugi, alati tahtis naine teada, on tal ikka soe. Tema naise kasv oli veidi üle viie jala, ja ta ei teadnud kunagi, kas naine magab või on ärkvel, nii vaikne oli too. Kummituslik abikaasa, alati rahul oma pisikesel sängipoolel, näperdas muudkui roosikrantsi ning palus rõõmsaid jõule. Kas on mõni ime, et ta ei jaksa maja eest maksta, selle hullumaja eest, mille on hõivanud usufanaatik! Meesterahvas vajab, et tema naine kihutaks teda tagant, innustaks teda ja paneks ta kõvasti tööd murdma. Aga Maria? Ah, povera America! Naine lipsas oma voodipoolelt välja, eksimatu kindlusega leidsid varbad pimeduses vaibal tuhvlid, ja mees teadis, et kõige­pealt läheb ta vannituppa ja seejärel poisse kontrollima, viimane ülevaatus, enne kui naaseb ööseks sängi. Abikaasa, kes lipsab alati voodist välja oma kolmele pojale pilku heitma. Ah, mäherdune elu! Io sono fregato! Kuidas peaks meesterahvas sõba silmale saama, kui siin majas käib alatasa mürgel ja tema naine lahkub alatasa voodist, lausumata sõnagi? Paganama Imperiali piljardisaal! Tal oli peos maja, emandad ja kahed, ning ta kaotas. Madonna! Ja tema palugu veel õnnelikke jõulupühi! Sellise vedamise juures ei mõtlegi ta Jumalat jutule võtta! Jesu Christi, kui Jumal on tõesti olemas, las vastab siis Tema – miks? 19

„... sa olid nii hea tüdruk, ja ma tahtsin sind endale, ning üks noormees ei saa olla üdini halb, kui ta armastab tüdrukut, kes on nii hea nagu sina.“

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos „Oota kevadeni, Bandini“ on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest.

postimehekirjastus.ee

20