Nüffia. Tähti on liiga palju

Autoriõigus teosele © Heiki Vilep www.vilep.ee ISBN: 978-9916-9559-2-5 Illustreeris Urmas Nemvalts Kujundas Heiki Vilep Küljendas Margus Nõmm Kirjastas Jutupesa Kirjastus

Rufi sööb muna Päike oli äsja tõusnud, kui Jufi ja Kafi kompsudega Rõnn Düfi ukse taga seisid. Teadlase toast kostis edasi-tagasi kõndimist ja valjuhäälset arutlemist. „See ei ole võimalik! Mõtled täitsa tühja koha pealt mingi jama välja ja hakkad selle jamaga võitlemise eest raha küsima! Palju raha! Kelle raha? Tavaliste nüffide raha! Ennekuulmatu!”

Jufi ja Kafi koputasid. Arutelu lakkas ja uks avanes.

Lävel seisis sassis peaga Rõnn Düff. „Ma ei maganud täna hästi,” ütles ta ja viipas lapsed sisse. „Astuge laeva!” „Jajah, laeva,” naeratas Rõnn Düff. „Uppuvasse laeva.

Sest MAAILM ON HULLUKS LÄINUD!” Jufi ja Kafi sättisid pannkoogid ja moosipurgi lauale.

Kafi märkas taldrikut nelja munaga ja vaatas küsivalt teadlase poole. „Just!” näitas teadlane näpuga munadele. „Vaadake nüüd neid!” „Munad.” Jufi kehitas õlgu.

„Munad jah.” Kafi kehitas ka õlgu. „Sööme ära?” „Sööme!” Rõnn Düff tõstis soolatopsi lähemale.

Jufi hammustas ja Kafi hammustas ja Rõnn Düff hammustas ka. Nad sõid mõnuga ja rüüpasid teadlase valmistatud taimeteed peale.

Lõpuks ronis mööda lina lauale rott Rufi. Ta siblis otsejoones allesjäänud muna juurde ja hakkas seda närima.

„Nägite?” Rõnn Düff tõusis toolilt. „Meie hammustasime muna peenemast otsast, aga Rufi näris jämedamast!” „Noh, ja siis?” Lapsed vaatasid teadlast, siis rotti ja siis jälle teadlast. „Ta näris muna jämedamast otsast!” Rõnn Düff hakkas jälle edasi-tagasi käima. „Kas te hakkasite teda solvama?” teadlane seisatas ja vaatas lastele küsivalt otsa. Lapsed vahetasid omavahel küsiva pilgu ja Kafi ütles välja nende ühise arvamuse: „Rõnn Düff, sa oled lolliks läinud!” „Just!” nõustus teadlane. „Ja koos minuga pool Nüffiat eesotsas meie auväärt pealinna Nüffeliga!” „Mis vahet sel on, kust otsast Rufi muna närib?” küsis Jufi. „Aga äkki on asi hoopis selles, et ta on rott?” uuris Rõnn Düff. „Äkki me vihkame teda sellepärast, et ta on rott ja närib muna sealt kust ise tahab?”

Rõnn Düff istus lauda tagasi, sügas Rufit kukla pealt ja tema suunurgad kiskusid vägisi naerule. Nüüd said lapsed ka aru, et Rõnn Düff teeb lihtsalt nalja. No ei saanud ju nii olla, et rotti peab vihkama selle eest, et ta on rott ja sööb muna nii nagu tahab.

Nad vaatasid nüüd kõik jupp aega pealt, kuidas Rufi innukalt muna lammutas ja puhkesid lõpuks naerma.

Rõnn Düff pühkis naerupisara silmast, pani kaabu pähe ja esitas viiulil eriti lõbusa loo. Lapsed võtsid teineteisel kätest ja keerutasid tantsida. Hommik oli päris huvitavalt alanud ja kui Rõnn Düff viiuli kummuti peale asetas, teatas ta tähtsalt: „Aeg on teele asuda, mu noored sõbrad! Teel Nüffelisse teeme ka väikese vahepeatuse. Täpsemalt ma praegu ei seleta, jäägu see üllatuseks!”

Lapsed tassisid kompsud õhupalli juurde ja Rõnn Düff tõstis need korvi. Rufi ronis oma rattasse ja proovis, kas propeller ikka töötab. Kõik näis reisiks kenasti valmis olevat.