Noore printsi tagasitulek sisutk

SAATESÕNA

M

õne aasta eest, kui viibisin lühikest aega Buenos Aireses, oli mul õnn tuttavaks saada Alejandro Guillermo Roemmersiga. Olin maininud oma nõbudele, Saint-Exupéry õepoegadele François ja Jean d’Agayle, et tahan ajada nende lendurite jälgi, kes olid rajanud Argentina ja Tšiili vahele lennupostifirma Aéropostale peatused. Mu nõbud andsid mulle kohemaid Roemmersi kontaktandmed ja soovitasid mul temaga ühendust võtta. Argentinasse jõudnud, helistasingi talle ja me läksime koos õhtust sööma. Selle kohtumise ajal kuulsin esimest korda „Noore printsi tagasitulekust”.

Ajasime kogu õhtu juttu, ära tulles oli mul kaasas selle raamatu üks eksemplar ja olin valmis alustama pikka reisi Patagoonias ja Andides.

Asunud raamatut lugema, leidsin sealt Argentinas ilmunud esmaväljaande sissejuhatuse, mille oli kirju5

tanud tollane Antoine de Saint-Exupéry sihtasutuse president, Saint-Exupéry õe lapselaps Frédéric d’Agay, kes ütles järgmist: „Alejandro Roemmers pole kaotanud oma lapselikku hinge: ta kohtas Argentinas noort printsi ja tahtis selle loo kirja panna, et meenutada meile, mida tähendab poeesia ja mis on tegelikult oluline.”

Mu sugulasel Frédéricil oli õigus. Peale selle, et Roemmers on tuntud kirjanik, on ta ka ärimees, kes pidevalt reisib, ja seda sageli seepärast, et teda on kutsutud kõnelema oma raamatust ja ideedest. Ta käib mööda üldharidus- ja ülikoole ning levitab oma sõnumit ja veendumusi: hariduse, usu, vapruse ja eneseohverduse toel on võimalik seljatada vaesust, kirjaoskamatust ja võhiklikkust. Iseäranis tähtsaks peab Roemmers armastuse väge, millega astuda vastu tänapäeva maailma hälbinud väärtustele.

See raamat on lugu suureks kasvanud noore printsi reisist mööda Patagoonia üksildast ja mahajäetud maastikku, lugu sellest, kuidas ühele õnnelikule täiskasvanule avaneb võimalus puhuda juttu noormehega, kes on ilmunud välja ei tea kust ja kes julgustab teda vaatama pealispinnast kaugemale. Noormees muudab teda ja õpetab teda inimesi teistmoodi tajuma, esitades talle 6

lihtsalt ja arusaadavalt kõrgelennulisi filosoofilisi küsimusi. Noortele on see lugu initsiatsiooniriituseks, segadusse sattunud täiskasvanut aitab see taas õigele rajale. „Noore printsi tagasitulek” on puhuti nagu moodne katekismus, mille on kirjutanud 21. sajandi inimene, kes soovib üdini muuta ühiskonda, kus tõrjutakse kõrvale kõik uuenduslikud poliitikad ega panustata haridussüsteemi, mis võiks äratada lootust.

Raamat tuletab meelde väärtusi, mida ei tohiks eales unustada: ligimesearmastust, vendlust, haridust, perekonda – arenenud ühiskonna tugisambaid.

Oma kangelase sõnade kaudu meenutab kirjanik, kuidas mõned inimesed – nagu need, kes tõid Aéropostale’ile kuulsuse, iseäranis vahva lendur SaintExupéry – näitavad oma vapruse, eneseohverduse ja maailmavaatega ning vahel koguni oma elu hinnaga meile õiget suunda. „Noore printsi tagasitulek” valgustab meie teekonda ja aitab meil levitada armastuse väge, mille toel on võimalik kõike muuta.

Bruno d’Agay, Antoine de Saint-Exupéry sugulane

PAAR SÕNA SISSEJUHATUSEKS

S

õjast räsitud maailmas, kus olid tohutu kiirusega hääbumas süütus ja rõõm, kirjutas kartmatu prantsuse lendur Antoine de Saint-Exupéry raamatu „Väike prints”, millest sai peagi kadunud väärtuste võrdkuju. Üks võimalikke põhjuseid, miks Saint-Exupéry Vahemere kohal toimunud luurelennul ootamatult hukkus, polnud mitte niivõrd vaenlase tuli, vaid lenduri kurbus ja nördimus ajastu pärast, mis paistis olevat minetanud inimliku südameheaduse ja sügavama vaimsuse.

Nagu paljudele teistele, kes on lugenud „Väikest printsi”, läks raamatu kirgas sõnum ka minule hinge.

Kurvastasin koos Saint-Exupéryga, kui poisikesel, kes oli pugenud sügavale mu südamesse, polnud muud valikut, kui naasta oma planeedile.

Alles hiljem taipasin, et viha, mõistmatuse, lahkhelide, materialistlike eluväärtuste ja muude häirivate tõsiasjade tõttu poleks väike prints nagunii suutnud meie planeedil elada.

Olen (ja võib-olla oled sinagi) korduvalt mõelnud, mis võinuks tollest erilisest lapsest saada, kui ta jäänuks meie keskele. Milline olnuks tema teismeiga? Kuidas oleks ta kaitsnud oma puhast hinge?

Olen nendele küsimustele palju aastaid vastuseid otsinud ja võib-olla peavad leitud lahendused paika üksnes minu puhul. Ent ometi loodan, et need valgustavad pisut teekonda meis kõigis elava sisemise lapse poole.

Seepärast, hea lugeja, söandan uue aastatuhande ja sajandi alguses selle loo sinu jaoks kirja panna, süstida sinusse helgemat suhtumist meie ajastusse, et sa poleks enam nii kurb.

Kui ootasid mõnda fotot, ei saa ma kahjuks sinu uudishimule vastu tulla, sest ma pole enam aastaid reisidele foto- või videokaamerat kaasa võtnud, iseäranis pärast seda, kui olin pannud tähele, et mu sõbrad jäid nii hoolega pilte vaatama, et ei pööranud mu jutule enam tähelepanu. Sellegipoolest olen siia lisanud mõned joonistused, et sa seda lugu liiga tõsiseks ei peaks. Pärast katsetusi, mis poleks meeldinud ei täiskasvanutele 9

ega lastele, otsustasin pöörduda oma hea sõbra Laurie Hastingsi poole, et ta annaks uue elu mõnele hetkele, mis on mul iseäranis eredalt meeles. Kuna Laurie pole eales käinud Patagoonias ega kohanud selle loo salapärast peategelast, ära lase tema joonistustel piirata oma kujutlusvõimet; ent võib-olla aitavad tema visandid sul näha minu sõnade taha – just nõnda, nagu väike prints nägi kasti sees lammast …

Samuti loodan, hea lugeja, et andestad mulle, et olen siia kirja pannud mõtted, mis mulle sündmuste käigus pähe torkasid ja mille olemasolu tahan nende ülesmärkimisega väärtustada.

Kõik see öeldud, jutustan nüüd sulle, kuidas see kõik juhtus.

Kui tunned end üksikuna, kui su süda on puhas ja sinu silmades särab endiselt lapselik avastamisrõõm, võid sa neid lehekülgi lugedes leida, et tähed on hakanud sulle taas naeratama ja sa kuuled neid, nagu heliseks viissada miljonit kellukest.

10

I PEATÜKK

S

õitsin autoga parajasti üksinda mööda üht Patagoonia kõrvalist teed – piirkonnas, mis on saanud nime indiaani hõimu järgi, kelle iseärasuseks olevat olnud ebaproportsionaalselt suured jalad –, kui märkasin tee ääres korraga kummalist mügarat.

Võtsin vaistlikult hoo maha ja panin oma imestuseks tähele, et sinise teki alt, millesse tundus olevat mässitud inimene, paistis kellegi hele juuksesalk. Peatasin auto ja jäin välja astudes täiesti sõnatuks. Seal, keset tühermaad, kust lähima külani oli sadu kilomeetreid ja kus polnud ainsatki maja, tara ega puud, magas õndsat und keegi noormees, ilma et ükski mure vaevanuks tema siirast nägu.

11

See, mida olin ekslikult tekiks pidanud, oli tegelikult pikk sinine õlakutega keep, mille alt võis märgata purpurpunast voodrit ja mille varjust paistsid läikivatesse mustadesse nahksaabastesse torgatud valged püksid – sellised, mida kantakse ratsutades.

Niisugused riided andsid poisile kuningliku väljanägemise, mis ei sobinud siinse paigaga kokku. Tema nisukollane sall, mis kevadtuules hooletult lehvis, takerdus puhuti ta juustesse ja andis tema välimusele nukra ja uneleva varjundi.

Seisin seal pisut aega, pahviks löödud sellest seletamatust ja mõistatuslikust seigast. Tundus, et isegi tuul, mis mägedelt võimsate keeristena alla sööstis, ei söandanud poissi oma tolmupilvedega häirida.

Teadsin kohe, et ei saa teda sinna magama jätta – ta oli selles üksinduses kaitsetu, tal polnud toitu ega vett.

Ehkki tundmatu nägi välja täiesti ohutu, pidin talle lähenemiseks üle saama teatavast vastumeelsusest. Võtsin poisi mõningase pingutusega sülle ja asetasin ta kõrvalistmele.

Asjaolu, et ta selle peale ei ärganud, hämmastas mind sedavõrd, et lõin viivuks kartma, ega ta surnud ole. Ent tema nõrk, kuid korrapärane pulss tõestas mulle vastu12

pidist. Tema lõtva kätt tagasi istmele asetades mõtlesin, et kui ma poleks näinud nõnda paljusid pilte tiivulistest olenditest, usuksin ma end nägevat Maale laskunud inglit. Peagi taipasin, et poiss oli kurnatud ja tema jõuvarud olid otsakorral.

Uuesti sõitma asudes mõtlesin tükk aega, kuidas täiskasvanud, kelle hoiatused on mõeldud meid kaitsma, sunnivad meid teistest sedavõrd eemale tõmbuma, et kellegi puudutamine või kellelegi silma vaatamine tekitab meis ebamugavat rahutust.

13

„Mul on janu,” ütles poiss järsku ja ma ehmusin ta hääle peale, sest olin tema kohaloleku peaaegu unustanud. Kuigi ta lausus seda väga tasa, oli tema häälekõla sama selge nagu vesi, mida ta palus.

Sellisteks pikkadeks sõitudeks, mis võisid kesta kuni kolm päeva, olin autosse alati varunud joogi- ja söögipoolist, et mul tuleks peatuda üksnes tankimiseks. Ulatasin poisile pudeli, plasttopsi ning hõbepaberisse pakitud võileiva liha ja tomatiga. Ta sõi ja jõi vaikides. Samal ajal keerlesid minu peas küsimused: „Kust sa tuled?”, „Kuidas sa siia said?”, „Miks sa ometi kraavis lamasid?”, „On sul perekond?”, „Kus nad on?” ja nii edasi ja nii edasi. Kuna olen loomult rahutu, abivalmis ja tulvil uudishimu, hämmastab mind veel praegugi, kuidas suutsin kümme lõputut minutit vait olla ja oodata, et poiss jõudu koguks. Aga tema sõi ja jõi nõnda, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi, et lebatakse hüljatuna pooleldi mahajäetud paigas, misjärel ilmub välja keegi, kes pakub lihavõileiba ja joogipoolist.

Einestamise lõpetanud, ütles ta aitäh ja nõjatus taas aknale, nagu piisaks vaid ühest sõnast kõigi mu kahtluste hajutamiseks.

Hetke pärast taipasin, et ma polnud talt küsinudki, kuhu ta teel on. Kuna olin leidnud ta maantee 14

paremast servast, arvasin iseenesestmõistetavalt, et ta liigub lõunasse, ehkki tegelikult oli tõenäolisem, et ta tahtis jõuda pealinna, mis jäi põhja poole.

Kummaline, kui kergesti me eeldame, et teised liiguvad meiega samas suunas.

Kui ma taas tema poole vaatasin, oli juba hilja. Uued unenäod olid ta siit väga kaugele viinud.