Raamatu väljaandmist on toetanud
mu kullake
Hooandja hooandjad ja Viljandi vald Autoriõigus Mari Karilaid 2021 Illustratsioonide autoriõigus Kadri Roosi 2021 Viisi autoriõigus Aime Reier 2021
MARI KARILAID
Toimetaja Mariina Paesalu
Illustreerinud Kadri Roosi
Kujundaja Kadri Roosi Kirjastus Roosiaed Trükikoda Greif ISBN 978-9916-4-0412-6 2021
4
5
ootasin ühel hirmus udusel hommikul lapsi lasteaeda ja kartsin, et nad ei tulegi, sest ei leia koos ema või isaga teid ega maju selles halli peidetud maailmas üles. Kell aina tiksus ja tiksus. Harilikult oli sel ajal juba keegi kohal, aga nüüd polnud ühtegi last ikka veel. Midagi oli vaja ette võtta! Teadsin ja olin näinud, et ainult tuul suudab udu laiali puhuda. Hüüdsin teda. Muidugi ei kuulnud ta mind, sest teadagi oskab minu olematut häält kuulda ainult jutuvestja, kes mu lugusid lastele edasi räägib. „Ahhaa,“ mõtlesin ma, „tuul pole veel ärganud ja magab kuskil puuoksal oma tuulepesas.“ Tuletasin meelde, millisena ma olin teda näinud – põsed punnis ja suurest tormamisest ribalad ümber lehvimas, vahel aga hea lapse näoga oksal kiikumas või mõnikord
kuivama riputatud pesuga mängimas. Suviti soojana merelainetele vahtu puhumas ja talvel külma õhkuvana jääpurikaid kõlistamas. „Oleks ta täna see hea lapse näoga tuul,“ soovisin mina ja hüüdsin veel. Ei midagi. Siis tuli meelde, et vanemad inimesed ikka ütlevad, et kolm on kohtu seadus, ja hüüdsin nii, kuis jõudsin, veel üks kord. Tuul tuligi akna taha, ise nii unine, unine ja küsis porisedes, miks ma ta üles ajasin. Seletasin talle siis kiiresti oma mure ära. Tuul, kelle hea lapse näos üks silm alles täitsa kinni oli, lubas udu ära ajada pärastpoole, sest tahab kangesti veel magada. „Ei ei,“ hõikasin ma nii kõvasti, et isegi juba oma häält kuulsin, „kohe palun, palun kohe, sest kell on nii palju, et lapsed peaksid juba lasteaias olema, aga kedagi pole veel! Ma võin sulle pärast unejuttu rääkida, et uuesti magama jääksid,“ lubasin. Tuulele mu lubadus meeldis ja ta läkski tuulama. Oh, seda ta tegi hoolega, sest peagi nägin aknast üsna selgelt õunapuud ja kohe seejärel saabus esimene põnn. Küll mul oli hea meel! Mu unejutust tuul enam ei hoolinudki, sest oli oma võimsa tuulamise peale ärganud ja läks merele tööle. Minul oli aga väike mure, kas ma ehk karjusin oma olematu hääle päris ära, nõnda et jutuvestjagi mind enam ei kuule. Katsusin lõuga ülespoole tõstes hoolega päiksekiiri püüda, et hääl kurgus lõunase unejutu ajaks soojeneks. Seda oli hea teha, sest sõber tuul oli hoogu sattunud ja kõik pilved metsa taha puhunud ning päike paistis mõnusasti tuppa.
6
7
On mustade tiibadega ja ühe punase täpiga, on viie täpiga triinusid, on seitsme täpiga triinusid ja ka ainult kahe täpiga triinusid. Aga ma räägin sulle täna loo, kuidas kollased õnnetriinud endale üksteist täppi said.
Elas kord õnnetriinude pere. Isal ja emal oli kenasti üksteist täppi tiibadel, aga lastel selja peal üksainumas täpike. Papatriin ja mammatriin olid juba oma lastele rääkinud, kuidas nad endale kord kõik oma täpid said – eks ikka teisi õnnelikuks tehes! Nüüd lendasid lapstriinud oma ühe täpiga ringi ja vaatasid hoolega, keda ja kuidas küll aidata. Kord sattus üks selle pere väike triinuke märkama pisipõnni, kes oli nii õnnetult kukkunud, et põlv oli kriim ning natuke veritseski. Lapseke istus nuttes maas ja pisarad kukkusid silmist tolksti otse haiget saanud põlvenukile. Eks sa ise tead ka, et vahel lähevad nuttes silmad kinni. Selle poisigagi juhtus nii ja kui ta rusikaga silmad kuivemaks pühkis ja siis põlve vaatas, nägi ta seal ühe täpiga väikest lepatriinukest. Nutt jäi kohe poole tasemaks, sest põnn asus huviga vaatama oma ootamatut toredat külalist. Vaid nina lurises veel veidi, aga selle sai ta vastu varrukat kuivaks pühkida. Triinu tippis oma tibatillukeste jalakestega ümber haiget saanud koha ja see tema vaevu tuntav marss tegi põnnile natuke kõdi. Nüüd sai nutt päris otsa ja väike naeratus tekkis lapsele suunurka. Kui triinu seda märkas, lisas ta hoogu ja lendas risti-rästi üle kriimude, juskui oleks rohtu sinna peale riputanud, ning tegi siis veel mõned kõditiirud ümber põlve. See pani valu täiesti unustama ja põnn puhkes lõbusasti naerma. Tibatilluke lohutaja meeldis poisule kohe
8
9
kui uurima hakata!
nii väga, et ta pistis tasakesi oma tolmu- ja nutujutilise näpukese triinu tee peale ette. Ühetäpiline triinu oli lahkesti nõus selle peale ronima, vudis seal kõdinal sõrmeotsast peopesani ja tõusis siis lendu. Ja läinud ta oligi koos väikemehe valuga. Õhtul avastasid mammatriin ja papatriin, et ühel nende lapsukesel on teisegi tiiva peale täpp tekkinud. Muidugi uurisid nad kohe, mida head küll nende väike triinuke sel päeval korda saatis. Mõelda vaid – lepatriinupõnn ise ei olnudki oma muutust tähele pannud ja imestas, et nõnda lihtsalt siis käibki see õnnetriinuks kasvamine!
10
lugu sellest, kuidas keegi oli ühe väikese kalli ära kaotanud? Kalli ise ka ei teadnud, kelle oma ta on, aga ometi oli ta nii hakkaja, et otsustas selgeks teha, kust ta pärit on. Kõigepealt kohtus kalli koeraga, kes kohe ise tema juurde tuli ja oma niiske ninaga hoolega üle nuusutas. Kalli tahtis küsida, kas nad ehk tunnevad teineteist, aga kutsa tõmbas limpsti keelega üle tema ja läks oma teed. Siis tuli kallile vastu üks hallipäine vanatädi, kes hoidis üht kätt puusal, aeg-ajalt seda ringiratast silitades, justkui sealt valutaks. Küllap valutaski, sest tädi veidi lonkas ka. Kalli oleks kangesti vanakest kallistada tahtnud, avas juba suu, et luba küsida, kui korraga astus eideke kivi peale, aietas kõvasti, tõmbas hinge ja läks väikeste sammudega ja tugevalt hingeldades edasi. Järgmine, keda ta nägi, oli üks poiss. Oli kohe näha, et see noormees armastas jalgpalli: ta oli sedamoodi riides ja pall oli tal ka. Kalli juba sirutas end küsima, kas ehk spordipoiss on tema omanik, 11