Proloog Pea kõigis krimipõnevikes, mida ta viimasel ajal juhtus lugema, oli ilm halb. Sadas lund, tormas, lõi välku ja müristas nagu maailmalõpu eel. Justkui oleks loodus vägistajate, sarimõrvarite ja psühhopaatide käsilane. Kui vahel ka päike paistis, siis kõrvetas see naha luudelt. Tema kogemuse kohaselt aga pandi kõige hullemad kuriteod toime säravalt sinise taeva all ja meeldivas soojuses. Sellistel päevadel nagu täna. Kell oli 7.20. Pärast vangide hommikust kontrolli, mille viis läbi üks uustulnuk, keda ta varem polnud näinud, oli ta söögisaalis einestanud. Siis kutsuti ta Armini, selle nädala vahetusevanema juurde. Armini kabinet asus kambritega samal tasandil ja polnud sisustatud mugavamalt kui kong, mida ta oli aasta otsa pidanud jagama ühe haiglasliku püromaaniga. „Noh, hakkad juba pakkima?“ tervitas Armin sõbralikult. Tema hambad olid sama vildakad nagu naeratus. Viiekümne viie aastase vanglaametniku nägu oskas ta lugeda nagu avatud raamatut. Kui Armin vihastas, rippusid ta bokseri omadele sarnased põsevoldid kuni topeltlõuani. Oli ta heas tujus nagu praegu, ajas ta silmad nii pärani, et rippuvad silmalaud kadusid. Ta kergitas pidevalt oma vormipükse üle naba, millega oli ära teeninud hüüdnime Obelix, kuigi polnud kaugeltki nii kerekas nagu too koomiksitegelane. Mina pole ka mingi geenius, aga mind kutsutakse Einsteiniks, sest olen ülikoolis käinud. NAABER
9
Armin palus tal istet võtta kirjutuslaua ääres, millele peaks vanakraamiturul peale maksma, et keegi selle kaasa võtaks. Ära kraabitud ja kriimustatud, lauaplaat titekaka värvi. Kuid raudselt purunematu, ja Obelix läheb pensionile kindlasti varem kui too kole kobakas. „Millega olen selle au ära teeninud?“ Einstein tõstis pilgu trellitatud katuseaknale, millest sügispäike sooje kiiri kõledasse kabinetti saatis. Aknaraamide vari tekitas parempoolsele seinale risti kuju. Veidikese fantaasiaga võinuks arvata, et nad istusid kirikus, mitte Frankfurdi vangla teenistujate kabinetis. „Sa ei usu seda, aga sulle tuli kiri!“ Armin raputas pead, nagu oleks ta äsja edastanud uudise kahe miljoni suurusest lotovõidust. „Või nii?“ See oli tõesti kummaline. Viimane kiri oli tulnud talle nii ammu, et ta isegi ei mäletanud seda enam. Ta polnud sedasorti tüüp, kellele fännikirju saadetakse, kuigi meedias kirjeldati teda tookord kui erootilise pilguga hullu. Leidus kurjategijaid, kes olid hävitanud palju rohkem inimelusid palju brutaalsemalt kui tema, ja kes said armastuskirju naistelt, kes kannatasid teatud mõttes Stockholmi sündroomi all. Kuigi nad polnud elajaid, kellele nad kirjutasid, ihusilmagagi näinud, tundsid nad nende vastu tõmmet. Enamik neist oli teraapiat vajaval seisukohal, nagu võiks tüüp, kes oli oma abikaasa okastraadiga kinni sidunud ja seejärel vingugaasi sisse surema jätnud, terveneda läbi armastuse, mis tal lapsena saamata jäi. No edu neile siis. Armin tõusis kirjutuslaua tagant püsti ja astus, kiri käes, tema juurde. „Olgem ausad, Einstein. Kui sind siia toodi, ei andnud ma sulle kahte nädalatki. Veelgi enam: ma lootsin, et sind torgatakse veel varem duši all surnuks.“ Einstein noogutas. Temagi oli samale arvamusele jõudnud. Kaksteist aastat. Liiga vähe selle eest, mida ta oli teinud. „Aga vaata ennast nüüd. Nädala pärast saad välja!“ „Esmaspäeval samal ajal,“ kinnitas Einstein. Juba pärast ühtteist aastat. Hea käitumise eest oli ta saanud ennetähtaegse vabastuse. 10
SEBASTIAN FITZEK
„Mis tunne on?“ Hea küsimus. Ta oli alati arvanud, et on siin vales kohas. Ta oleks võidud pista kohtupsühhiaatriahaiglasse, mitte tavalisse vanglasse. Kõrgeim turvatase. Selle kohta, et ta oli siin ainult vahetevahel teraapiat saanud, tundus kõik päris hästi. Muidugi polnud ta tervenenud, see polnud võimalik. Aga ta oli hästi meelestatud. Hea teraapia ja juhendamine olid toiminud. Välismaailm tundus talle küll võõras, mis oli loogiline, aga valve all tehtud käikudel vanglast väljapoole ei tundnud ta end enam tulnukana. Ja mis kõige otsustavam: ta kahetses. Kõike. Ta jälestas seda, mida ta oli neile teinud. Perekondadele. Eriti enda omale. Kõige tähtsam oli aga see, et ta jälestas iseennast. „Ma kardan,“ tunnistas ta. Armin noogutas. „Oleks ka imelik, kui ei kardaks. Aga küll sa hakkama saad. Pea ettekirjutustest kinni, käi teraapias edasi, ära unusta tablette võtta! Ja hoia eemale lapsevankris tittedest.“ Einstein noogutas. Ta oli pikka aega mõelnud, et on lootusetult kadunud. Ent mida lähemale vabanemine jõudis, seda lootusrikkamalt ta tulevikule vaatas. Ta jääks üksi, omaette. Kusagil maal, kaugel eemal inimestest, keda ta võiks ohustada. Elaks vahest aiamajakeses või paatelamus. Ilma naabriteta, väikese aiamaaga, kus söödavat kasvatada. Ainult tema ja ta raamatud, kuni elupäevade lõpuni. Selline oli tema plaan. Ja see plaan tundus hea. Täitis teda millegagi, mis meenutas natuke isegi elurõõmu. „Nii, asume asja kallale.“ Vanglas avas posti alati vanglateenistuja ja andis kirja vangile kätte alles pärast läbivaatust. Saatja aadressita kirja kontrollimine ei võtnud kahte sekunditki pärast seda, kui Armin oli ümbriku lahti rebinud. „Hmm,“ mühatas ta ja ulatas paberilehe edasi. Sellel seisis üksainus sõna. NAABER
11
Einsteini silmad läksid pärani. Oleks ta doktor Paulseni juures kušetil lebanud, pulsimõõtur sõrme otsas, oleks seade praegu punaselt vilkuma hakanud. „Pole küll minu asi, aga mida see tähendab?“ küsis Armin. Einstein sundis end naeratama. „Ah, lihtsalt sisenali.“ Nende sõnade saatel voltis ta lehe kokku. Kolm tundi hiljem oli ta päevase vaikusetunni ajaks jälle kongis luku taga. Tema kambrikaaslane oli oma sigaretivõlad maksmata jätnud ja põrnarebendiga vanglahaiglasse sattunud. Einstein ei pidanud seega kartma uudishimulikke pilke, kui ta kirja uuesti vaatas:
Nahgibur Sinise pastapliiatsiga lumivalgele lehekesele kirjutatud. Ta luges seda ühte sõna. Libistas sellest sõrmeotsaga üle. Ikka uuesti ja uuesti. Siis hoidis ta paberilehte vastu lambivalgust. Tavaline poolik printeripaber. Keskmise paksusega. Umbes kuuskümmend viis mikromeetrit. Ideaalne. Paremat ei saanudki olla, välja arvatud see paber, mida omal ajal rullide kaupa nõelprinterist läbi lasti. Einstein ohkas. Murdis lehe mitu korda kokku ja pani õigele kohale paika. Siis lõikas ta endal paberi terava servaga veenid läbi.
1. PEATÜKK
SARAH
„... on psühhopaat pärast viimast happerünnakut väikelapsele vaatamata suurele politseioperatsioonile ikka veel leidmata.“ Vaevalt veerand tundi enne seda, kui raadioteadustaja sonoorne hääl heitis eelaimuse esimese varju poolpimedasse metsamajja, suudles Sarah Calau oma unist tütart põsele. „Jutusta veel midagi, emme.“ Ruby oli terve tee maganud ja ärganud alles siis, kui nad nädalalõpupuhkuseks üüritud maja sissesõiduteel mootori seiskasid. Tema kolmeaastase tütre hääl kõlas väsinult ja ta kehast õhkus soojust, kui Sarah ta turvatoolilt sülle haaras ja majja kandis. Tüdrukul oli ümber issi lemmikjope, musta värvi tuulepluus valgest kunstnahast varrukatega. „Aga see jutt peab sinu oma olema, emme,“ nõudis Ruby talle omase leebe naeratusega. Muidugi, kullake, kuidas siis teisiti! Sarah ohkas sisemiselt. Sama palju, nagu ta armastas seda, et tema tibukene liibub ta vastu ja uinub ta käte vahel veel enne, kui väljamõeldud unejutt lõpule jõuab, oli ta lootnud täna erandkorras sellest pääseda. Esiteks oli ta möödunud nädalast täiesti kurnatud. Teiseks ei suutnud ta keskenduda muule kui eelseisvale arveteõiendusele Ralphiga. Kuidas jaksaks ta mehega vähegi mõistliku juttu ajada? Ta heitis üle õla pilgu oma abikaasale, kes auto pagasiruumist kotte välja tõstis. Kas ta aimab? Siiasõidul olid nad mõlemad kummaliselt vaiksed olnud. Kindlasti aimab ta midagi! Ta ei saanud ju eeldada, et nad pärast juhtunut tavaliste jututeemade juurde naasevad. NAABER
13
„Emme, palun! Üks väike jutt!“ „Hästi, kullake,“ lubas Sarah ja tal õnnestus majakese puitust lahti keerates Rubyt sülest mitte maha pillata. Puhkemajas võttis teda vastu tolmune puiduhõng, mis oli palju lihtsakoelisem kui peen ruumilõhnastaja advokaadibüroos Westendi linnaosas, kus ta kriminaaladvokaadina töötas. Maja lõhn meeldis talle rohkem. Ruby oli uuesti poolunne vajunud. Sarah pani ta väikesele diivanile söögilaua taga ja vaatas läbi elutoaakna välja. Palkmaja seisis kallaku serval, mis langes laugjalt Edersee kaldani. Terrassilt avanes hingemattev vaade maabumissildadele üle kogu järve. Mitte kusagil mujal poleks Sarah’le õhkkond tundunud nii rahumeelne kui siin, et koos perega oma kasinat vaba aega veeta. Tavaliselt. Aga täna polnud tavaline päev. Üldsegi mitte. Ta oli end selles järveäärses metsamajas alati turvaliselt tundnud, kaugel eemal sudust, nagu tema mees Frankfurdi suurlinnaängistust nimetas. Kaks tundi sõitu kesklinnast Waldecki polnud mingi probleem. Juba siis, kui nad maanteelt vasakule kruusateele pöörasid, hüppas tal süda rõõmust. Tavaliselt vahetas ta juba autos riided ära. Ka täna oli ta viimastel meetritel oma ontliku advokaadikostüümi seljast heitnud, heledad riided lühikeste pükste ja T-särgi vastu vahetanud, patsi valla lasknud ning range juukselahu sassi ajanud, et tuul talle pruunid lokid näkku paiskaks, niipea kui ta autost väljub. Kuid hoolimata tuttavast rituaalist ei tahtnud seesmine saabumisrahu sugugi tulla. Ehk jõuab see kohale siis, kui ma Rubyga fantaasiamaailma sukeldun. „Kas ma jutustasin sulle juba hiiglasest, kes väikesesse hiirekesse armus?“ Ruby raputas uniselt oma sasipead. „Kõik kartsid hiiglast, sest ta oli nii suur. Tal polnud sõpru ja ta soovis üle kõige, et võiks olla väike. Sama pisike nagu hiir,“ 14
SEBASTIAN FITZEK
alustas Sarah. „Ühel päeval kõndis ta mööda majast, mis oli sama kõrge nagu kõige kõrgem puu, mida sa tead. Ja päris üleval katuserennis istus hiir ega saanud alla. Hiiglane oli hiiresse juba siis armunud, kuid hiir kartis teda ja piiksus haledalt: „Palun ära puutu mind, mine minema!“ Aga hiiglane tahtis lihtsalt viisakas olla.“ „Vaene hiiglane,“ leidis Ruby haigutades. Sarah silitas lapse laupa ja andis Ralphile märku, et too kotte sisse tassides vähem kolistaks. „Hiiglane oli kaua mõelnud, mida ta hiirele kinkida võiks, et tolle süda võita,“ pajatas Sarah edasi, teadmata, kuhu ta välja jõuab. „Lilled, mõtles hiiglane. Ma kingin talle lilli.“ Sarah kirjeldas, kuidas hiiglane läks metsa suurt lillekimpu korjama. „Aga kui ta lilledega katusel kükitava hiire juurde tagasi jõudis, piiksus too veel hirmunumalt kui nende esimesel kohtumisel. „Palun, ei! Ära tee mulle midagi!“ ütles hiir, kui hiiglane tema poole lillekimbu sirutas.“ „Miks see hiir siis ei rõõmustanud?“ küsis Ruby, silmad uuesti kinni. „No vaata, hiiglase käed on ju nii suured nagu ekskavaatori kopp. Nendega polnud ta mitte lilli korjanud, vaid puid maast välja rebinud. Mitte tulpe, roose või võililli, vaid tamme-, kase- ja männipuid. Kujuta ette, millist hirmu hiir võis tunda, kui hiiglane tal suurte jämedate puudega nina all vehkis ... Ruby?“ Sarah silitas tütrel uuesti pead ja kuulas naeratades tolle tasast ühtlast hingamist. Nii kleenuke, mõtles Sarah murelikult. Ta ise oli raseduse ajal seitseteist kilo juurde võtnud ja polnud neid pärast kaotanud, aga Ruby näis iga päevaga aina kõhnemaks muutuvat. „Jäi jälle magama.“ Ta vaatas mehe poole, kes toidukraami köögikappi tõstis. Mees heitis Sarah’le hukkamõistva pilgu. „Mis on?“ NAABER
15
„Ma arvan, et me ei peaks talle nii palju igasugust jama rääkima. Lõpuks jääb ta seda kõike veel uskumagi.“ MEIE ei räägi talle midagi! oli Sarah’l keele peal. Sarah oli ainus, kes Rubyle ette luges või jutte välja mõtles. Viimasel ajal oli juba peaaegu ime, kui Ralph nädala sees üldse koju ilmus. Järjest sagedamini ööbis ta pärast pikki tööpäevi haiglas või oma praksises. Sarah neelas nördimuse alla. Ta polnud ähvardavaks tülikõneluseks veel valmis. Võib juhtuda, et ta pole seda terve nädalavahetuse. Milline jabur mõte see just siin metsamajas maha pidada, tuli talle äkki pähe. Ta oli lootnud, et leiab siin kõneluseks jõudu, aga polnud mõelnud sellele, et niimoodi võib ta ära mürgitada viimasegi koha, kus end hästi tunda. See oli ainus koht, kus õudusunenäod polnud teda veel piinanud, unenäod, mis sarnanesid tõsielukrimkale. Mille kohutavad sündmused olid päriselt aset leidnud. Ikka uuesti ja uuesti elas ta unenägudes läbi selle kevadpäeva, mil ta tappis kaitsetu lapse ...