Must hobune. Tuumaneregia ja kliimamuutus

Lugejale

ix

Mark Lynase eessõna

xi

Sissejuhatus

xiii

ESIMENE OSA. KLIIMAMUUTUS JA INIMKONNA ENERGIANÄLG Kliimamuutus täna

3

Energia ühiskonnas

13

Kõige tipp?

16

Mis on energia?

18

Energia tootmine

22

Energiarevolutsioon

34

Saksamaa Energiewende

56

Kokkuvõte

68

TEINE OSA. TUUMAENERGIA Mis on tuumaenergia?

73

Tuumaenergia ja kliima

75

Ülevaade tuumatehnoloogiast

82

Tuumkütus – varud ja keskkonnamõjud

100

Kas tuumaenergia on ohutu või ohtlik?

107

Tuumajäätmed

126

Tuumaavariid

131

Tuumaavariikindlustus

160

Tuumarelvad ja tuumaenergia

161

Kas tuumaenergia on liiga kallis?

171

Tuumatööstus veab meid alt ja see peab muutuma

197

Kokkuvõte

204

KOLMAS OSA. TUUMAENERGIA ÜHISKONNAS Tuumaenergia meie ühiskonnas

209

Majanduskasv ja energia

209

Tuumaenergia ja tsentraliseeritud poliitilised jõustruktuurid

227

Miks on inimesed tuumaenergia vastu?

246

Väga keerulised küsimused

249

Lõppsõna

269

Viited

275

ix

Lugejale See raamat sündis murest ja frustratsioonist. Meile teeb muret keskkonna seisund, eelkõige kliimamuutus ja inimkonna peaaegu olematud edusammud olukorra leevendamisel, kuigi sellega kaasnevaid ohte on uuritud ja võimalikest lahendustest räägitud juba mitukümmend aastat. Frustratsiooni tekitab hämmastav kergus ja koguni tarm, millega need, kellele kliimamuutused väidetavalt suurt muret teevad, heidavad kõrvale tõhusaima kliimamuutuste aeglustamise vahendi: tuumaenergia.

Selles raamatus, 2016. aastal soome keeles ilmunud teose uuendatud ja täiustatud tõlkes, väljendame oma muret keskkonna, kliima ja inimkonna heaolu pärast. Ühtlasi loodame näidata, et oleme valmis neile ja muudele probleemidele lahendusi otsima. Frustratsiooni väljendamine võib sageli alguses hea tunde tekitada, kuid oleme märganud, et erilist kasu sellest harilikult pole. Sageli võib tagajärg olla hoopis veel suurem vaenulikkus, isiklik vimm ning võõrdumine inimestest ja rühmadest, kes ehk samu asju soovivad. Lühidalt öeldes, pahameele väljendamine kipub inimesi lahutama. Seetõttu palume juba ette vabandust võimalike vihastavate märkuste eest.

Janne tänab eelkõige kallist Tanjat toetuse ja tagasiside eest, mis aitas tal raamatut kirjutada ja täiustada. Ta tänab ka doktoritöö juhendajat professor Liisa Välikangast, kes mõistis tema paljusid kõrvalprojekte, mis polnud kuigivõrd seotud väitekirja teemaga. Tänu teadustööd rahastanud Jenny ja Antti Wihuri Sihtasutusele, Majandushariduse Sihtasutusele ja Helsingi Majanduskooli Sihtasutusele saime kirjutada sellegi raamatu.

Rauli soovib tänada eelkõige oma perekonda, kes innustas teda seda raamatut kirjutama. Päivi, Niilo, Eino ja Leila, aitäh, et olite minu jaoks olemas ning lubasite mul õppida, uurimistööd teha ja kirjutada ning seejärel protsessi korrata. Stipendiumide eest, mille toel sain kirjutada selle raamatu soomekeelse versiooni, olen tänulik järgmistele

x

asutustele: Soome Dokumentaalkirjanike Liit, WSOY usaldusfond ja Soome Avaliku Teabe Komisjon. Erilist tänu avaldan Rahvahariduse Sihtasutusele (Kansan Sivistysrahasto), mille toel sündis raamatu ingliskeelne tõlge.

Paljud inimesed lugesid mustandkäsikirja ja andsid väärtuslikku tagasisidet; täname Eskot, Ailat, Kajd, Jani-Petrit, Arit, Akit ja Tuomast.

Lugematu hulk teisi on aidanud meil teadmisi täiendada. Täname neid siiralt. Täname Tead, kes veel ühe korra käsikirja läbi luges, ja Garyt, kes tegi seda pärast teda. Kõigi kahe silma vahele jäänud vigade eest vastutame mõistagi vaid meie.

Täname ka soomekeelsele raamatule eessõna kirjutanud professor Esko Valtaoja, Soome kirjastust Kosmos paindlikkuse eest ja muidugi Mark Lynast, kes kirjutas eessõna ingliskeelsele tõlkele. Aitäh, Mark!

Jätka oma suurepärast tööd!

xi

Mark Lynase eessõna Ma ei hakka ilmselt kunagi mõistma, miks enamik neist, kes kinnitab, et kliimamuutus on eksistentsiaalne kriis, on endiselt kliimaprobleemi kõige ilmselgema ja jätkusuutlikuma lahenduse – tuumaenergia – vastu.

Tsiteerides üht säärast aktivisti Naomi Kleini: „Kliima muudab kõike“ – välja arvatud nende igavest vastuseisu ähvardavana kujutatud, kuid väga lootustandvale süsinikuvabale energiale.

GMOde järel on tuumaenergia tootmine kahtlemata kõige vähem mõistetud tehnoloogia maailmas. Enamik inimesi arvab, et tuumareaktorid võivad plahvatada nagu pommid, et tuumajäätmete probleemi pole võimalik lahendada ja seega tuleks tuumaenergia unustada, et tuumakiirgus on ainulaadselt ohtlik ja mürgine ning reaktorites kasutatavast kütusest saab kergesti relvi valmistada. Need väited ei pea paika, kuid tõde on keeruline – ja seetõttu ongi tuumaenergiavastane liikumine olnud niivõrd edukas. Hirmu külvates alistatakse peen teadus alati.

Kümme aastat levinud väärinfo ümberlükkamine on justkui Heraklese vägitöö, kuid seda tuleb tingimata teha ning Rauli Partase ja Janne Korhose väga kasulik teos annab sellesse võitlusse väärtusliku panuse. Autorid on läbi vaadanud tuumaenergiaga seotud uusimad teadustööd ja esitavad neist leitud infot laiemale üldsusele arusaadaval kujul. Usun, et ühegi seda raamatut eelarvamusteta lugenud inimeste väärarusaamad ei jää püsima.

Ja Naomi Kleinil on õigus – kliima peaks kõike muutma. Teoses „Our Final Warning“ („Meie viimane hoiatus“) räägin üksikasjalikult − kraad kraadi haaval −, mis inimkonda ees ootab, kui me kliimakriisi lahendada ei suuda. Biosfääri keskmine temperatuur on juba tõusnud ühe kraadi võrra ning seetõttu hävib enamik korallrahusid, polaarjää sulab üha kiiremini ja kogu maailma laastavad aina sagedasemad põuad ja metsatulekahjud. Kui temperatuur tõuseb kahe kraadi võrra − see juhtub peagi −, surevad kõik korallrahud, põhjapoolusel sulab viimnegi

xii

jää, Arktika igikelts enam kui kahel miljonil ruutkilomeetril kaob ja Gröönimaa liustikud ületavad murdepunkti. Kolme ja nelja kraadi juures ei suuda inimkond enam end toita ja paljudes piirkondades pole võimalik kuumuse tõttu elada.

Millises katastroofi staadiumis hakkavad keskkonnakaitsjad tuumaenergiale teise pilguga vaatama? Võrreldes kivisöega on see energiaallikas juba ära hoidnud mitu miljonit surma, õhku on jäänud paiskumata miljardeid tonne süsinikdioksiidi ja see on elukonnale vähemalt sama ohutu kui taastuvad energiaallikad. Mina ületasin selle piiri 2004. aastal, kui heitsin kõrvale oma senised tuumaenergiavastased tunded ja minust sai tuumatehnoloogia pooldaja. See oli otseselt seotud mu tookordse uurimistöö ja kliimamuutusest kirjutamisega.

Kliimamuutused on sellest ajast saadik üha kiirenenud.

Võib-olla aitab see raamat sinulgi piiri ületada. Vahest oled seda juba teinud ning vajad uusimaid fakte ja arve, millele toetudes saad aidata teistel mõista tegelikku olukorda ja lükata ümber tuumaenergiaga seotud müüte. Soovin sulle sel teekonnal edu.

Mark Lynas, 13. mail 2020

xiii

Sissejuhatus Inimesed sõltuvad tänapäeval pidevast energiavoost rohkem kui eales varem. Kättesaadav ja kvaliteetne energia on moodsas maailmas paljude teenuste ja toodete ülioluline komponent. Energia on inimkonna õitsengu ja heaolu alus. Tänu taskukohasele ja kättesaadavale energiale on täiustunud tehnika ja kasvanud tootlikkus, mille tõttu omakorda on suurenenud meie energiatarbimine. Elatustase on tõusnud, tehnoloogia täiustunud ja ühiskonnad demokratiseerunud. Välise energia tarbimise üüratu kasv on mänginud tähtsat osa paljude sääraste positiivsete muutuste juures.

Energia kättesaadavus ja üha suurenev nõudlus on ühtlasi tekitanud meie põlvkonna ühe suurema probleemi: kiired kliimamuutused meie planeedil. Ligikaudu 80 protsenti tarbitavast energiast tuleb fossiilkütustest. Nende põletamisel paiskub õhku süsinikdioksiid, mis käitub kasvuhoonegaasina, hoides atmosfääris kinni soojust ja muutes meie kliimat.

Populaarajakirjanduses pööratakse kliimamuutustest ja lahendustest rääkides kõige rohkem tähelepanu taastuvatele energiaallikatele, energia salvestamisele ja suuremale energiasäästlikkusele. Ent tihti ei mõisteta seejuures olukorra tõsidust ning kõigil võimalikel lahendustel on varjatud, üllatavad ja sageli ebameeldivad kõrvalnähud, kitsaskohad ja piirangud.

Kõige suurem probleem on ehk meie suutmatus vähendada materjalide ja energia tarbimist kogu maailmas. Kaalukad tõendid näitavad, et praegused ülemaailmsed tarbimismustrid ei ole jätkusuutlikud.

Kuuldes sõna „tarbimine“, kerkivad paljude läänlaste silme ette soodusmüügid, ostuhullus kauplustes ja üha kasvavad ühekordse kasutusega plastvidinate mäed ookeanides. Paraku hõlmab „tarbimine“ ka kõiki muid asju meie moodsas ühiskonnas: haridust, kultuuri, kunsti, tervishoidu, suhteliselt turvalist ja tsiviliseeritud ühiskonda, tervislikku ja maitsvat toitu, sooja kodu, mida valgustab elekter, võimet transportida inimesi ja asju ja ideid mööda maailma enneolematu kiiruse ja

xiv

paindlikkusega ja nii edasi. Seetõttu ei taha inimesed kusagil tulevikus varitseva abstraktse kliimaohu tõttu loobuda mugavusest, mis kahtlemata väheneks, kui tarbimist vähendataks.

Väga rikaste riikide elanikud ei pruugi tahta senisest märgatavalt vähem tarbida ning kindel on see, et vaeste riikide elanikud ei soovi igaveseks vaeseks jääda. Teoorias võiks tarbimine jääda samale tasemele või koguni suureneda samal ajal, kui selle mõju keskkonnale väheneb, kui vaid energia- ja materjalitõhusus piisavalt suureneks. Paraku kalduvad efektiivsuse suurenemisega kaasnema tagasilöögid: tõhusamat ja seega odavamat kaupa kasutatakse sagedamini ja seetõttu ei vähene ressursside kasutamine kaugeltki nii palju, kui võiks eeldada arvutuste põhjal, milles pole arvesse võetud tagasilöögiefekti.

Viimastel aastatel on hämmastavalt kiiresti hakatud üha rohkem kasutama taastuvaid energiaressursse, peamiselt tuule-, päikese- ja bioenergiat. Ent kõigi nendega kaasnevad suured piirangud. Tuule- ja päikesepargid on ilmast sõltuvad energiaallikad. See tähendab, et generaatorid võivad ju väga odavaks minna, ent tänapäeva ühiskonnale, mis vajab energiat pidevalt, ei piisa siiski kunagi ainuüksi tuule- ja päikeseenergiast. Stabiilse taastuva energia voo eelduseks oleksid suured läbimurded muudes tehnoloogiates ja/või tunduvalt suurenenud taristukulud. Veel enam, ühe toodetud energiaühiku kohta võib taastuvatel energiaallikatel põhinev süsteem nõuda väga suuri, vahest koguni lubamatult suuri haruldaste loodusvarade koguseid.

Samal ajal on biomassienergia tootmiseks tarvis tohutuid maalahmakaid ning pealegi kasutatakse seejuures fossiilkütuseid ja neist valmistatud kemikaale. Bioenergia tootmine kahjustab ühtlasi elusloodust ja see pole tõenäoliselt nii süsinikuneutraalne, kui paljud arvavad. Taastuva energia tootmises on tehtud edusamme ja seetõttu on energiasüsteemi väikese osa muutmine süsinikdioksiidivabaks taastuvate energiaallikate abil edaspidi odavam. Ent ainult taastuva energia abil kogu energiasüsteemi heitevabaks muutmine on nende energialiikide piiratuse tõttu siiski arutult kallis.

xv

Kui vaatleme ohte ja piiranguid, millest räägime üksikasjalikult selle raamatu esimeses osas, ja mõtleme inimtekkelistele kliimamuutustele ning energiavajaduse ja rahvaarvu kasvule, paistab tulevik tõepoolest tume. See on üks põhjus, miks üha rohkem inimesi ja organisatsioone on esitanud tähtsa küsimuse, mille esitame meiegi selles raamatus: kas tohime kliimamuutuse mõjudega silmitsi seistes eirata tuumaenergia potentsiaali?

Tuumaenergia, millele keskendume raamatu teises osas, tekitab alati tugevaid tundeid. Kõige valjemini kliimamuutusest rääkivad inimesed ja traditsioonilised keskkonnaorganisatsioonid protestivad harilikult tuumaenergia vastu, kuna seda on kasutatud sõjatööstuses ja neid ei vaimusta selle energialiigi kasutamine tsiviilelus. Säärastel inimestel ja organisatsioonidel on mõistetavalt raske erapooletult mõelda, et vahest saaksime või peaksime tuumaenergia, nende ammuse lemmikvaenlase abil võitlema kliimamuutuse ja paljude muude keskkonnaprobleemidega.

Ebamugav tõde, mida uurime lähemalt raamatu teises osas, on see, et ilusatest sisututest sõnadest ja taastuva energia vallas tehtud tõesti lootustandvatest edusammudest hoolimata pole ühegi teise läbiproovitud strateegia abil suudetud energiasektori CO2 heidet vähendada sama kiiresti ja nii suurel määral, nagu on täiesti kogemata tehtud riikides, kus 1980. aastatel keskenduti tuumaenergiale. Teine tõsiasi on see, et kuigi tuumaenergiaga kaasnevad tõesti probleemid ja tuumaõnnetustest räägitakse meedias alati aktiivselt, näitab statistika, et tuumaenergia on üks ohutumaid ja kõige vähem keskkonda kahjustavaid energialiike, mida inimesed on eales kasutanud. Üha kiirenev kliimamuutus kahjustab määratult keskkonda ja halvendab inimeste elu. Kui me ei suuda märkimisväärselt vähendada fossiilkütuste kasutust energiasektoris, saab ohtlikust kliimamuutusest peagi fakt, mitte pelgalt risk. Pealegi on meil suurte muudatuste tegemiseks parimal juhul aega vaid paarkümmend aastat. Kas sellises olukorras on eetiline jätkuvalt öelda tuumaenergiale „ei“, kui sedaviisi on märksa

xvi

raskem kliimamuutust peatada? Ühtlasi reageerime kliimamuutusele palju aeglasemalt, kui peaksime. Või hävivad praegune ülemaailmne tarbimiskultuur ja kapitalistlik süsteem nagunii iseenesest? Raamatu kolmandas osas vaatleme lähemalt energiat ning selle rolli tänapäeva ühiskonnas ja keskkonnas ning uurime, kuidas tuumaenergia sellesse süsteemi võiks sobituda. Millised on tuumaenergia kasutamise või kõrvaleheitmise eetilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed?

Selles raamatus räägime tõenditele toetudes energiatootmisest ja keskkondlikust kitsikusest. Mõistame, et kui me ei kasuta kõiki käepäraseid abivahendeid, suureneb oht, et inimkond kaotab kliimavõitluse ja tagajärjed on katastroofilised. Teame, et paljudel on meie järeldustega väga raske leppida. Peavoolumeedias ja koguni akadeemilistes ringkondades näidatakse tuumaenergiat praegu väga halvas valguses ning samal ajal libisetakse üle suurte taastuvenergiasüsteemide probleemidest. Vaieldakse sotsiaalmeediaski. Traditsioonilised keskkonnaorganisatsioonid külvavad ideoloogilistel ja rahalistel põhjustel hirmu ja ebakindlust ning manipuleerivad tuumaenergiast rääkides jultunult statistikaga (toome hiljem mõne näite), koguni küsimustes, milles teadlased on ühel nõul.

Loodame siiralt, et selles raamatus esitatud tõendid aitavad inimestel veel kord mõelda, kas peaksime kasutama tuumaenergiat kui üht meie väärtuslikumat tööriista, et peatada kliimamuutust ja hoolitseda, et tulevased põlvkonnad saaksid tegutseda elamiskõlblikul ja elurikkal planeedil.