1. ONU
Minu sünniaeg oli meie rikkaliku suguseltsi teiste laste sünniaegade keskele nii oskuslikult paigutatud, et kui minul tuli aeg esimesse klassi minna, oli minu onu juba kolmandas. Mõistagi oli see minu tohutu eelis kaaslaste ees, sest nii oli mul perekondlik õigus iga vahetunni alguseks kolmanda klassi ukse taga koht sisse võtta, samal ajal kui teistel ühestki vanemast klassist enamasti kedagi oodata ei olnud. Kui taldade ja toolijalgade klobin, mida ka kaugusest läheneva metshobustekarja traavimüdinaks võis pidada, ukse avamisega kõrvulukustavaks paisus, oli esimene, keda selle kärarikka ühiskonna sisemus põgusatele vahetunnimõnudele kinkis, mu onu. Sugulane, kellele ma tollal täpselt kõrvuni ulatusin, haaras mu aega viitmata hoogsasse küünarnukikaissu ja me läksime parki. Vastu hommikust arga päikest, mustade korpas pärnatüvede taga, läigatles ja kilkas jõgi. Sedamööda, kuidas aeg edasi läks ja õpikud ikka paksemaks ja põhjalikumaks muutusid, sugenes meie ja jõe vanadesse vendlussuhetesse ajuti kibedamaid noote. Ta ei nõudnud ju ainult vahetunde! Kevaditi, aprillis, kui ta end pika pimeduse järel taas õnnelikult päikese kätte sirutas, hävitas ta naerdes ja 7
murulauk.indd 7
16.01.2018 14:17:06