Murtud prints sisutykk

Fännidele, kes armastavad seda sarja sama palju kui meie

TÄNUSÕNAD

Nagu alati, ei oleks me seda raamatut ei kirjutanud, lõpetanud ega üle elanud ilma mõne imelise inimese abita.

Esimesed lugejad Margo, Jessica Clare, Meljean Brook, Natasha Leskiw ja Michelle Kannan, kes andsid meile väärtuslikku tagasisidet, julgustasid meid end mitte tagasi hoidma ja lugesid raamatut kaks korda!

Meie kirjastaja Nina, kes töötab meie nimel väsimatult ja jätab mulje, nagu oleks see lihtne.

Meljean Brook, aitäh vaimustava kaanekujunduse eest.

Nic ja Tash, suur tänu kulissidetaguse töö eest.

Kirjanikest sõbrad Jo, Kylie, Meghan, Rachel, Sam, Vi ja teised, kes Royaleid niivõrd entusiastlikult toetavad.

Kõik blogijad ja arvustajad, kes seda sarja jätkuvalt toetavad ja sõna levitavad.

Ja lõpetuseks: meid lõid pahviks kõik need lugejad, kes armusid „Paberist printsessi” ja andsid sellest valjuhäälselt maailmale teada. Fännikunst on olnud vapustav. Lugejad on koostanud playlist’e ja võtnud aega arvustuste kirjutamiseks ja postitamiseks. The Royal Palace’i liikmed Facebookis hoiavad meil iga päev tuju üleval. Teie annate sellele sarjale elu ja me ei jõua teid ära tänada!

7

ESIMENE PEATÜKK

REED Maja on pime ja vaikne, kui esiku kaudu kööki astun. Peaaegu kümme tuhat ruutjalga ja siin ei ole kedagi. Mu nägu lõhestab naeratus. Vennad on laiali, majapidaja läinud ja isa jumal teab kus, mis tähendab, et Royalite häärber on minu ja mu tüdruku päralt.

Nii juba läheb.

Kööki ületades ja tagatrepist üles ronides hakkan kergelt sörkima. Loodetavasti ootab Ella mind ülemisel korrusel oma voodis, nähes välja armas ja seksikas ühes minu vanadest T-särkidest, milles ta on viimasel ajal magama hakanud. Oleks veel parem, kui see oleks kõik, mis tal seljas on … Lisan sammu ja möödun enda toast, Eastoni toast ja Gidi vanast toast, kuni olen Ella ukse taga, mis on minu pettumuseks suletud. Kiirele koputusele ei saa mingit vastust. Õngitsen kulmu kortsutades tagataskust telefoni ja saadan lühikese sõnumi.

Musi, kus oled?

Ta ei vasta. Kopsin telefoniga vastu säärt. Küllap ta on täna õhtul koos oma sõbra Valeriega väljas, mis on tegelikult päris 9

hea, sest enne tema nägemist kuluks mulle ära duši all käik.

Poisid suitsetasid täna Wade’i pool sitaks suures koguses kanepit ja ma ei taha Ella tuba haisutada.

Uus plaan. Käin duši all, ajan habeme ära ja lähen siis oma tüdrukut jahtima. Tõmban T-särgi seljast, kägardan selle pihus kokku ja lükkan oma toa ukse lahti, vaevumata tuld põlema panema. Võtan jalanõud ära ja lähen üle vaiba vannituppa.

Tunnen tema lõhna enne, kui teda näen.

Mida …?

Iiveldamaajav roosilõhn sõõrmete külge klammerdumas, pöördun voodi poole. „No ei ole,” urisen, kui madratsil varjutaolist kogu märkan.

Mööda minu selgroogu rebib end üles ärritusesööst, marsin tagasi ukse juurde ja vajutan lambilülitit. Siis kahetsen seda otsekohe, sest tuba täitev kahvatukollane kuma paljastab selle naise alasti kurvid, kellega ma ei taha mingit tegemist teha. „Mida kuradit sa siin teed?” nähvan isa endisele elukaaslasele.

Brooke Davidson naeratab tehtud ujedusega. „Ma igatsesin sinu järele.”

Mul kukub suu lahti. Türa, kas ta räägib praegu tõsiselt või?

Pistan kiiresti pea välja koridori, et teha kindlaks, et Ella on ikka veel ära. Siis suundun otsejoones voodi poole. „Käi välja,” urisen tal randmest haarates, et teda oma voodist välja tõmmata. Persse, nüüd tuleb mul linad ära vahetada, sest kui on midagi, mis lõhnab halvemini kui vana õlu ja kanep, siis on selleks Brooke Davidson. „Miks? Varem sa ei kurtnud kunagi.” Ta lakub oma punaseid huuli viisil, mis peaks kindlasti olema seksikas, aga see paneb mul kõhus keerama. Minu minevikus on palju luukeresid, millest Ella ei tea. Palju sellist, mis ajaks tal lausa südame pahaks. Ja see naine minu ees on üks neist.

10

„Ma mäletan selgelt, et ütlesin sulle, et ma ei taha sinu litsakat perset enam kunagi puudutada.”

Brooke’i upsakalt naeratavad huuled tõmbuvad kriipsuks. „Ja mina ütlesin sulle, et sa minuga niimoodi ei räägiks.” „Ma räägin sinuga, nagu tahan,” sülgan. Heidan veel ühe pilgu uksele. Meeleheide hakkab mind higile ajama. Brooke ei tohi siin olla, kui Ella koju tuleb.

Kuidas kurat ma seda seletaksin? Mu pilk langeb Brooke’i riietele, mis on üle põranda laiali: napid minikleidid, pitspesu, tikk-kontsadega kingapaar.

Minu kingad maandusid juhtumisi tema omade kõrvale.

Kõik see näeb välja nagu üks kuum segadus.

Kahman põrandalt Brooke’i kingad ja loobin need voodile. „Mida sa ka müüd, mina ei osta. Käi välja, raisk.”

Ta viskab kingad tagasi. Üks konts kriimustab mu paljast rinda, enne kui need põrandale kukuvad. „Eks sunni mind.”

Pigistan kukalt. Kui ma just teda jõuga sülle ei võta ega välja viska, ei ole ma kindel, mis võimalused mul on. Mida kuradit ma nüüd ütleksin, kui Ella satuks peale, kui ma Brooke’i oma toast välja vinnan.

Hei, musi, ära pane tähele. Ma viin prügi välja. Vaata, ma magasin paar korda oma isa elukaaslasega ja nüüd, kui nad on lahku läinud, tahab ta vist mulle jälle püksi pugeda. Ega see ei ole ju haige või midagi? Millele järgneks kohmetu naerukõhin.

Pigistan käed külgedel rusikasse. Gideon ütles mulle alati, et ma olen enesehävituslik, aga oh sa poiss, see on küll täiesti uuel tasemel enesehävitus. Mina tegin seda. Ma lasin vihal isa vastu end selle mõrraga voodisse ajada. Ütlesin endale, et pärast seda, mida ta emale tegi, on isa ära teeninud, et ma tema selja taga tema elukaaslast kepin.

No ma kukkusin enda kaevatud auku.

11

„Pane riided selga,” sisistan. „See vestlus on läbi …” Peatun, kuuldes koridoris samme.

Kuulen, et hõigatakse minu nime.

Brooke’i pea läheb viltu. Tema kuuleb seda ka.

Persse. Persse. Persse.

Ella hääl on otse minu ukse taga. „Oi, tore, Ella on kodus,” ütleb Brooke, samal ajal kui mul veri kõrvus pumpab. „Mul on uudis, mida teie mõlemaga jagada.”

See on tõenäoliselt kõige rumalam asi, mida üldse teha võiksin, aga ainus mõte minu peas on: aja see joonde. Mul on vaja, et see naine siit kaoks.

Niisiis pillan kõik maha ja sööstan edasi. Kahman Brooke’il käsivarrest, et teda madratsilt maha sikutada, aga see mõrd tõmbab mu allapoole. Üritan mitte tema palja keha vastu puutuda, aga kaotan tasakaalu. Ta kasutab seda ära ja ajab end minu selja najale. Minu kõrvus puhiseb vaikne naer, kui tema poest ostetud tissid mu nahka kõrvetavad.

Vaatan paanikas, kuidas uksenupp pöördub.

Brooke sosistab: „Ma olen rase ja see on sinu laps.”

Mida?

Kogu minu maailm jääb ropsuga seisma.

Uks läheb lahti. Ella kaunis nägu märkab minu oma. Vaatan, kuidas tema ilme muutub rõõmsast šokeerituks. „Reed?”

Ma olen paigale tardunud, aga mu aju töötab ülekoormusega, üritades meeleheitlikult välja arvutada viimast korda, kui mina ja Brooke koos olime. See oli püha Patricku päeval. Gid ja mina hängisime basseini ääres. Ta jäi purju. Ma jäin purju. Ta oli millegi pärast täiesti endast väljas. Isa, Savannah’, Dinah’, Steve’i. Ma ei mõistnud seda kõike.

12

Kuulen ähmaselt Brooke’i kihinat. Vaatan Ella nägu, ilma seda tegelikult nägemata. Peaksin midagi ütlema, aga ei ütle. Mul on tegemist. Tegemist paanitsemisega. Tegemist mõtlemisega.

Püha Patricku päev … Olin ülemisele korrusele komberdanud ja voodisse kukkunud ning ärganud märja kuuma imemise peale oma riista ümber. Ma teadsin, et see ei ole Abby, sest ma olin temaga juba suhte lõpetanud ja ta ei olnud niikuinii selline, kes minu tuppa hiiliks. Ja kes olin mina, et öelda ära tasuta suuseksist?

Ella suu vajub lahti ja ta ütleb midagi. Ma ei kuule seda. Ma olen lõksus süü ja enesepõlguse keerises ega suuda end sellest välja tirida. Suudan vaid teda vahtida. Minu tüdrukut. Kõige ilusamat tüdrukut, keda kunagi näinud olen. Ma ei suuda ära pöörduda sellest kuldsest juukselakast, nendest suurtest sinistest silmadest, mis anuvad, et ma selgitaksin. Ütle midagi, käsutan oma tõrksaid häälepaelu.

Mu huuled ei liigu. Tunnen kaelal külma puudutust ja võpatan. Ütle midagi, kurat. Ära lase tal minema kõndida …

Hilja. Ella tormab uksest välja.

Vali paugatus kisub mu sellest välja. Enam-vähem. Ma ei suuda endiselt liigutada. Suudan vaevu hingata.

Püha Patricku päev … See oli rohkem kui kuus kuud tagasi.

Ma ei tea rasedatest naistest palju, aga Brooke’il on hädavaevu kõht ees. Ei ole võimalik.

Ei. Ole. Võimalik.

Ei. Ole. Võimalik. Et. See. On. Minu. Laps.

Sööstan voodist välja ning ignoreerin ukse poole tormates käte metsikut värisemist. „Kas tõesti?” kostub Brooke’i lõbus hääl. „Sa lähed talle järele või? Kullake, kuidas sa talle seda seletad?”

13

Tuhisen vahkvihas ringi. „Kurat, ma vannun, naine, kui sa mu toast välja ei käi, viskan su välja.” Isa on alati öelnud, et mees, kes tõstab naisterahva vastu käe, langetab end tema jalge alla. Niisiis ei ole ma kunagi naist löönud. Enne Brooke Davidsoniga kohtumist ei ole mul selleks kunagi tahtmist olnud.

Ta ei tee ähvardusest välja. Jätkab minu pilkamist, tuues välja kõik minu hirmud. „Mis valesid sa talle räägid? Et sa ei puudutanud mind kunagi? Et sa ei tahtnud mind kunagi? Mis sa arvad, kuidas üks tüdruk reageerib, kui saab teada, et sa keppisid oma issi elukaaslast? Kas arvad, et ta tahab sind ikkagi?”

Heidan pilgu nüüd tühjale ukseavale. Kuulen Ella toast summutatud helisid. Tahan üle koridori liduda, aga ei saa. Mitte siis, kui Brooke on veel selles majas. Mis siis, kui ta jookseb siit välja, perse paljas, ja ütleb, et ootab minu last? Kuidas ma seda Ellale selgitan? Kuidas ma saan teda end uskuma panna?

Brooke peab olema läinud, enne kui Ellaga räägin. „Käi välja.” Suunan kogu oma frustratsiooni Brooke’ile. „Kas sa ei taha enne lapse sugu teada?” „Ei taha.” Silmitsen tema saledat alasti keha ja näen kerget kõhukühmu. Sapp täidab mu suu. Brooke ei ole selline, kes paksuks läheks. Välimus on tema ainuke relv. Nii et see mõrd ei valeta raseduse kohta.

Aga see ei ole minu laps.

Ehk on see minu isa laps, aga sitaks kindlasti mitte minu.

Kisun ukse lahti ja jooksen välja. „Ella,” hüüan. Ma ei tea, mida talle ütlen, aga see on parem kui öelda mitte midagi. Ma nean end ikka veel selle eest, et niimoodi tardusin. Jumal küll, olen mina alles hädapätakas.

Jään tema ukse ees libisedes seisma. Viskan toale kiire pilgu, kuid ei näe kedagi. Siis kuulen seda: käivituva sportauto mootori madalat kurguhäält. Torman paanikahoos trepist alla, 14

samal ajal kui Brooke kõkutab minu taga nagu nõid halloween’i ajal.

Sööstan eesukse kallale, unustades, et see on lukus, ja selleks ajaks, kui selle lahti saan, ei ole õues Ellast mingit märki.

Küllap ta kihutas täiskiirusel mööda sissesõiduteed minema.

Jalgealused kivid tuletavad mulle meelde, et mu ainsaks kehakatteks on teksad. Keeran kannal ringi ja võtan kolm astet korraga, siis jään järsult seisma, kui Brooke mademele astub. „Ei ole võimalik, et see on minu laps,” lõrisen. Kui see laps oleks tõesti minu, oleks Brooke selle kaardi ammu välja käinud, selle asemel et sellest siiani kinni hoida. „Ma kahtlen, et see ka isa oma on, muidu sa ei kisuks end minu toas paljaks nagu odav lits.” „Mina ütlen, kelle laps see on,” lausub ta külmalt. „Kus su tõestus on?” „Ma ei vaja tõestust. Minu sõna sinu oma vastu, ja selleks ajaks, kui isadustest tehtud saab, on mul juba sõrmus sõrmes.” „Õnn kaasa.”

Ta kahmab mul käsivarrest, kui üritan temast mööda trügida. „Ma ei vaja õnne. Mul oled sina.” „Ei. Mind pole sul kunagi olnud.” Raputan end tema haardest lahti. „Ma lähen Ellat otsima. Sina jää siia nii kauaks, kui tahad, Brooke. Mul on sinu mängudest kõrini.”

Tema jäine hääl peatab mu, enne kui oma tuppa jõuan. „Kui sa saad Callumi mulle abieluettepanekut tegema, räägin kõigile, et laps on tema oma. Kui sa mind ei aita, panen kõik uskuma, et see on sinu laps.”

Jään uksel seisma. „DNA-test näitab, et ei ole.” „Võib-olla,” sädistab ta, „aga DNA näitab, et lapse isa on Royal. Need testid ei tee alati sugulaste vahel vahet, eriti isadel ja poegadel. Sellest piisab, et Ella pähe kahtlust panna. Nii et ma küsin sinu käest, Reed, kas sa tahad, et ma räägiksin 15

maailmale – räägiksin Ellale –, et sa saad issiks? Sest ma teen seda. Või nõustud minu tingimustega ja keegi ei saa kunagi teada.”

Kõhklen. „Kas oleme kokku leppinud?”

Surun hambad risti. „Kui ma teen seda, kui ma müün sinu eest selle, selle …” näen vaeva õige sõna otsimisega, „idee isale, jätad sa siis Ella rahule?” „Mida sa sellega mõtled?”

Pöördun aeglaselt. „Ma mõtlen sellega seda, sa mõrd, et sinu pask ei puuduta kunagi Ellat. Sa ei räägi temaga, isegi mitte selleks, et seda selgitada …” Viipan käega tema nüüd riides kehale. „Sa naeratad, sa ütled tere, aga ei mingit südamepuistamist.”

Ma ei usalda seda naist, aga kui saan Ella – ning jah, minu – nimel kaubelda, siis teen seda. Isa on endale ise augu kaevanud.

Ta võib selles pasas uuesti püherdada. „Nõus. Töötle oma isa ja sina ja Ella võite elada õnnelikult elu lõpuni.” Brooke naerab kleiti korjama kummardudes. „Kui sul õnnestub ta tagasi võita.”

TEINE PEATÜKK

Kaks tundi hiljem olen murest murtud. Kesköö on möödas ja Ella ei ole tagasi tulnud.

Ta võiks juba koju tulla ja mu peale karjuda. Mul on vaja, et ta ütleks mulle, et olen sitapea, kes ei ole tema aega väärt.

Mul on vaja, et ta mulle näkku hüppaks ja tuld sülgaks. Mul on vaja, et ta minu peale röögiks, mind rusikaga lööks, mulle jalaga virutaks.

Mul on teda vaja, raisk.

Vaatan telefoni. Tema lahkumisest on möödas mitu tundi.

Taon tema numbri sisse, aga see aina kutsub ja kutsub.

Veel üks katse ja mind suunatakse kõneposti.

Saadan sõnumi: Kus oled?

Vastust ei tule.

Isa muretseb.

Toksin selle vale, lootes, et saan selle peale vastuse, aga telefon püsib vait. Äkki on ta mu numbri blokeerinud? See mõte kõrvetab, aga ei ole täiesti hullumeelne, niisiis jooksen sisse ja lähen venna tuppa. Ella ei ole ometi meid kõiki blokeerinud.

Easton magab veel, aga tema telefon laeb öökapil. Lülitan selle sisse ja toksin järjekordse sõnumi. Easton meeldib talle. Ta maksis Eastoni võla ära. Eastonile ta ju vastaks, eks?

17

Hei. Reed ütles, et midagi juhtus. Oled kombes?

Ei midagi.

Võib-olla on ta auto tänava äärde jätnud ning jalutab rannas?

Panen venna telefoni taskusse juhuks, kui Ella peaks otsustama temaga ühendust võtta, ja kiirustan trepist alla tagaterrassi poole.

Rand on täiesti tühi, niisiis sörgin nelja maja kaugusel asuvale Worthingtonide krundile. Teda ei ole ka seal.

Vaatan ringi, mööda kivist rannikut edasi, välja merele, ega näe midagi. Ei inimest. Ei jälgi liival. Mitte midagi. Ärritus annab teed paanikale, kui tagasi maja juurde torman ja oma Range Roverisse istun. Sõrm käivitusnupul, toksin kiiresti rusikaga vastu armatuurlauda. Mõtle. Mõtle. Mõtle.

Valerie. Ta on kindlasti Valerie pool.

Vähem kui kümne minuti pärast passin Valerie maja ees, aga tänaval ei ole Ella sinisest sportkabrioletist jälgegi. Roveri mootorit käima jättes hüppan välja ning kiirustan sissesõidutee lõppu. Ella autot ei ole ka seal.

Heidan uuesti pilgu telefonile. Sõnumeid ei ole. Eastoni omas pole samuti ühtegi. Ekraan ütleb, et mul hakkab kahekümne minuti pärast jalgpallitrenn, mis tähendab, et Ellat oodatakse pagariäris, kus ta töötab. Tavaliselt sõidame koos.

Isegi pärast seda, kui ta sai endale auto – minu isa kingitus –, sõitsime koos.

Ella sõnul tegime seda sellepärast, et talle ei meeldi juhtida. Mina ütlesin, et hommikuti on ohtlik sõita. Me valetasime teineteisele. Me valetasime endale, sest kumbki meist ei olnud valmis tunnistama tõde: me ei suutnud üksteisele vastu panna.

Vähemalt minuga oli lugu nii. Hetkest, mil ta oma suurte silmade ja valvsa lootusega uksest sisse kõndis, ei suutnud ma eemale hoida.

18

Minu instinktid olid mulle karjunud, et ta hakkab pahandusi tekitama. Minu instinktid eksisid. Tema ei olnud pahanduste allikas. Mina olin. Olen endiselt.

Reed, hävitaja.

See oleks lahe hüüdnimi, kui see ei oleks minu ja tema elu, mida ma lammutan.

Pagariäri parkimisplats on tühi, kui sinna jõuan. Pärast viit minutit pidevat ukselekloppimist, ilmub kulmukortsutuse saatel välja omanik – Lucy vist. „Me avame alles tunni pärast,” teavitab ta mind. „Mina olen Reed Royal, Ella …” Kes ma olen? Tema poiss?

Tema kasuvend? Kes? „Sõber.” Ma pole küll sedagi. „On ta siin? Meil on peres hädaolukord.” „Ei, ta ei tulnud kohale.” Lucy laup tõmbub murest kipra. „Ma helistasin talle ja ta ei võtnud vastu. Ta on nii tubli töötaja, ma arvasin, et ta on haige ega saanud helistada.”

Mul vajub süda saapasäärde. Ella pole pagariärist päevagi puudunud, kuigi ta peab selleks tõusma sitaks varavalges ja töötama peaaegu kolm tundi enne kooli algust. „Aa, okei, küllap ta on kodus voodis,” pomisen taganedes. „Oota!” hüüab Lucy mulle järele. „Mis toimub? Kas su isa teab, et Ella on kadunud?” „Ta ei ole kadunud, proua,” hüüan vastu, juba poolel teel autoni. „Ta on kodus. Nagu te ütlesite, haige. Voodis.”

Sõidan parkimisplatsilt minema ja helistan treener Lewisele. „Ma ei jõua trenni. Peres on hädaolukord,” kordan.

Lülitan treener Lewise karjutud vandesõnad peas välja. Ta rahuneb paari minuti pärast maha. „Olgu, poja. Aga ma ootan, et su perse oleks homme varakult vormis.” „Just nii.”

Tagasi kodus, avastan, et meie majapidaja Sandra on tulnud hommikusööki tegema.

19

„Ellat oled näinud?” küsin pontsakalt brünetilt. „Ei saa öelda, et oleksin.” Sandra vaatab kella. „Tema – ja sina – olete praegusel ajal tavaliselt läinud. Mis lahti? Kas sul trenni ei olegi?” „Treeneril oli perekondlik hädaolukord,” valetan. Ma olen valetamises nii kuradima hea. See muutub peaaegu loomulikuks, kui varjata tõde iga päev iga tund.

Sandra laksutab keelt. „Loodan, et see ei ole midagi tõsist.” „Mina ka,” vastan. „Mina ka.” Ülemisel korrusel sisenen tuppa, mida oleksin pidanud kontrollima enne minema tormamist. Võib-olla hiilis ta sisse, samal ajal kui ma teda leida üritasin. Aga Ella magamistuba on haudvaikne. Tema voodi on endiselt üles tehtud. Kirjutuslaud on laitmatus korras.

Kontrollin tema vannituba, mis tundub samuti kasutamata.

Sama lugu on kapiga. Kogu tema kraam ripub ühesugustel puust riidepuudel. Jalanõud on põrandal korralikult ritta sätitud. Avamata kastid ja kotid on endiselt täis riideid, mille tõenäoliselt Brooke talle välja valis.

Sundides end mitte halvasti tundma, et tema privaatsust rikun, tuulan öökapis – tühi. Otsisin tema toa kord varem läbi, siis, kui ma teda veel ei usaldanud, ja ta hoidis öökapis alati luuleraamatut ja meestekella. Kell oli minu isa kella täpne koopia. Ella oma oli kuulunud isa parimale sõbrale Steve’ile, Ella bioisale.

Jään keset tuba seisma ja vaatan ringi. Siin ei ole mitte midagi, mis annaks märku tema kohalolust. Ei tema telefoni.

Ei tema raamatut. Ei tema … oi kurat, ta seljakott on kadunud.

Putkan toast välja ning mööda koridori Eastoni omasse. „East, ärka üles. East!” ütlen teravalt. „Mis on?” oigab ta. „Kas on aeg ärgata?” Tema silmad pilguvad lahti ja ta kissitab. „Oi persse. Ma jään trenni hiljaks.

Miks sa juba seal ei ole?”

20

Ta sööstab voodist välja, aga ma kahman tal enne käsivarrest, kui ta jõuab minema liduda. „Me ei lähe trenni. Treener teab.” „Mis? Miks …” „Unusta see praegu ära. Kui suur su võlg oli?” „Mis asi?” „Kui palju sa vahendajale võlgu olid?”

Ta pilgutab minu poole silmi. „Kaheksa tonni. Mis siis?”

Arvutan kähku. „See tähendab, et Ellal on umbes kaks tonni, eks?” „Ellal?” Ta kortsutab kulmu. „Mis temaga on?” „Ta vist jooksis ära.” „Kuhu ta jooksis?” „Jooksis minema. Pani jooksu,” urisen. Tõukan end voodist eemale ning sammun akna alla. „Isa maksis talle siiajäämise eest. Andis talle kümme tonni. Mõtle sellele, East. Ta pidi maksma sellele orvule, kes tegi leiva teenimiseks striptiisi, kümme tonni, et ta meie juurde elama tuleks. Ja ta oleks tõenäoliselt maksnud talle iga kuu selle summa.” „Miks ta ära läks?” küsib Easton arusaamatuses, endiselt poolunes.

Jätkan aknast välja vahtimist. Kui tema uimasus kaob, paneb ta otsad kokku. „Mida sa tegid?”

Jep, ongi käes.

Põrand kriiksub, kui ta mööda tuba ringi vihub. Kuulen, kuidas ta mu selja taga riidesse pannes vandesõnu pobiseb. „Pole tähtis,” ütlen kannatamatult. Pööran ringi ja loen ette kohad, kus juba käinud olen. „Kus ta sinu arvates on?” „Tal on piisavalt raha, et lennukipilet osta.” „Aga ta on rahaga ettevaatlik. Ta on siin olles seda vaevu kulutanud.”

21

Easton noogutab mõtlikult. Siis vaatame teineteisele silma ja räägime ühel ajal, peaaegu nagu oleksime meie Royali perekonna kaksikud, mitte meie vennad Sawyer ja Sebastian. „GPS.” Helistame Atlantic Aviationi omanduses olevale GPS-i teenusepakkujale, isa on lasknud igasse ostetud autosse GPS-i installida. Abivalmis assistent ütleb meile, et uus Audi S5 on pargitud bussijaama.

Oleme uksest väljas enne, kui ta jõuab hakata aadressi ette lugemagi.

„Ta on seitseteist. Umbes nii pikk.” Hoian kätt lõua all, kui piletimüüjale Ellat kirjeldan. „Heledad juuksed. Sinised silmad.” Silmad nagu Atlandi ookean. Tormihallid, jahesinised, mitme sülla sügavused. Eksisin sellesse pilku rohkem kui korra. „Ta unustas telefoni maha.” Näitan enda telefoni. „Me peame selle talle kätte viima.”

Piletimüüja laksutab keelt. „Oi, muidugi. Tal oli minekuga selline rutt. Ta ostis pileti Gainesville’i. Tema vanaema suri, teate.”

Mina ja Easton mõlemad noogutame. „Mis kell buss ära sõitis?” „Oi, mitu tundi tagasi. Ta on nüüd juba kohal.” Piletimüüja raputab jahmunult pead. „Ta nuttis, nagu oleks tema süda murtud. Seda tänapäeval enam ei näe – et noored niimoodi vanainimestest hooliksid. See oli armas. Mul oli temast hirmus kahju.”

East surub minu kõrval käed rusikasse. Temast kiirgab lainete kaupa viha. Kui oleksime omavahel, oleks üks neist rusikatest minu näos. „Tänan, proua.”

22

„Võta heaks, kallis.” Ta noogutab meile hüvastijätuks.

Väljume hoonest ja peatume Ella auto juures. Sirutan käe välja ning Easton lajatab Ella varuvõtmed mulle pihku.

Sees leian keskkonsoolist tema võtme, samuti luuleraamatu ja selle lehekülgede vahelt millegi, mis paistab olevat auto omandiõiguse dokument. Kindalaekasse on ta pistnud telefoni, mis näitab endiselt kõiki minu lugemata sõnumeid.

Ta jättis kõik maha. Kõik Royalitega seonduva. „Me peame Gainesville’i minema,” ütleb Easton kindlalt. „Ma tean.” „Kas me isale räägime?”

Callum Royali teavitamine tähendaks, et me saaksime võtta tema lennuki. Oleksime tunni ajaga kohal. Muidu sõidame sinna kuus ja pool tundi. „Ma ei tea.” Tema üles leidmine ei ole enam nii pakiline. Ma tean nüüd, kus ta on. Ma saan tema juurde minna. Pean ainult välja mõtlema, millise lähenemisnurga peaksin võtma. „Mida sa tegid?” nõuab mu vend uuesti.

Ma ei ole valmis selleks vihalaineks, mille ta minu poole saadaks, niisiis püsin vait. „Reed.” „Ma jäin talle Brooke’iga vahele,” ütlen kähedalt.

Tal vajub suu lahti. „Brooke? Isa Brooke või?” „Jah.” Sunnin end talle otsa vaatama. „Mida kuradit? Kui sageli sa Brooke’iga olnud oled?” „Paar korda,” tunnistan. „Aga mitte hiljuti. Ja kindlasti mitte eile õhtul. East, ma ei puudutanud teda.”

Ta surub lõua risti. Ta tahab mulle kangesti virutada, aga ei tee seda. Mitte avalikus kohas. Ta on kuulnud ema käest samu asju. Hoidke Royali nimi puhas, poisid. Seda on kerge määrida, palju raskem puhtaks pesta.

23

„Sind tuleks munepidi oksa tõmmata ja kuivama riputada.”

Ta sülitab minu jalgade ette. „Kui sa Ellat üles ei otsi ja tagasi ei too, olen esimene, kes vaatab, et see tehtud saaks.” „See on õiglane.” Üritan jääda rahulikuks. Pole mõtet vihastada. Pole mõtet autot ümber lükata. Pole mõtet möirata, kuigi tahan kangesti suu lahti teha ning kogu raevu ja enesepõlguse õhku vallandada. „Õiglane?” Ta turtsatab tülgastusega. „Sul pole siis sellest sittagi, et Ella on mingis ülikoolilinnas, kus joodikud teda käperdavad?” „Ta on ellujääja. Temaga ei juhtu kindlasti midagi.” Need sõnad kõlavad nii naeruväärselt, et ma sama hästi kui läkastan, kui need välja ütlen. Ella on kaunis tüdruk ja ta on üksipäini.

Mul pole aimugi, mis kõik temaga juhtuda võib. „Kas tahad tema autoga tagasi koju sõita, enne kui Gainesville’i poole teele asume?”

Easton jõllitab mind. „Noh?” küsin kannatamatult. „Muidugi. Miks mitte.” Ta kisub mul võtme käest. „Ma tahan öelda, keda huvitab, et ta on kuum seitsmeteistaastane, kes on üksinda ja kellel on kaasas peaaegu kaks tonni sularaha?” Minu sõrmed keerduvad rusikatesse. „Ega ükski metast pilves narkar ei vaata teda ja mõtle: „Seal on kerge sihtmärk.

See natuke üle viie jala pikkune tšikk, kes kaalub vähem kui minu jalg, ei suuda mind eemale tõrjuda”” – mul on raske hingata – „ja kindlasti kõigil tüüpidel, kellega ta kokku juhtub, on head kavatsused. Ükski neist ei lohista teda pimedasse kõrvaltänavasse ega truki teda, kuni ta …” „Türa, jää vait!” möirgan. „Lõpuks.” Easton lööb käed taeva poole. „Mida sa sellega mõtled?” Ma sama hästi kui hingeldan raevust. Eastoni sõnadega maalitud pildid panevad mind soovima, 24

et võiksin muutuda Hulkiks ja joosta Gainesville’i, hävitades kõik oma teel, kuni ta leian. „Sa oled kõndinud ringi niimoodi, nagu ei tähendaks ta sinu jaoks midagi. Võib-olla sina oled kivist tehtud, aga mulle Ella meeldib. Ta … ta mõjus meile hästi.” Tema kaotusvalu saab peaaegu käega katsuda. „Ma tean.” Sõnad kangutatakse minust välja. „Kurat, ma tean, raisk.” Mu kurk tõmbub valupiirini kokku. „Aga … meie ei mõjunud temale hästi.”

Gideon, meie vanem vend, üritas mulle seda algusest peale öelda. Hoia temast heaga eemale. Talle ei ole meie draamat vaja. Ära hävita teda, nagu mina hävitasin … „Mida see veel tähendama peaks?” „Seda, nagu tundub. East, me oleme mürk. Igaüks meist.

Ma magasin isa elukaaslasega, et talle tagasi teha, et ta emaga nõmetses. Kaksikud on mässitud sellisesse paska, millest ma ei taha teadagi. Sinu kihlveod on kontrolli alt väljas. Gideon on …” Jään vait. Gideon elab praegu omaenda põrguaugus, aga sellest ei ole Eastonil vaja teada. „Mees, me oleme peast sassis.

Võib-olla Ellal on ilma meieta parem.” „See pole tõsi.”

Aga mina arvan, et võib olla küll. Me ei mõju talle hästi.

Ella ei tahtnud kunagi muud, kui elada tavalist normaalset elu.

Royalite majas ta seda teha ei saa.

Kui ma ei oleks täiesti isekas, kõnniksin minema. Veenaksin Easti, et Ella jaoks on kõige parem olla meist nii kaugel kui võimalik.

Selle asemel püsin vait ja mõtlen, mida Ellale öelda, kui ta leiame. „Lähme. Mul on mõte.” Pöördun ja suundun sissepääsu poole. „Ma arvasin, et läheme Gainesville’i,” pomiseb Easton minu selja tagant.

25