Murrang

Sisukord Sissejuhatus. Cocoanut Grove’i pärandid

9

i osa. Üksikisikud 1. peatükk. Isiklikud kriisid

25 27

ii osa. Riigid: lahti rullunud kriisid 2. peatükk. Soome sõda Nõukogude Liiduga 3. peatükk. Moodsa Jaapani alged 4. peatükk. Tšiili kõikidele tšiillastele 5. peatükk. Uue riigi, Indoneesia, esilekerkimine 6. peatükk. Saksamaa ülesehitamine 7. peatükk. Austraalia: kes me oleme?

47 49 81 109 137 165 193

iii osa. Riigid ja maailm: toimuvad kriisid 8. peatükk. Mis ootab Jaapanit ees?

9. peatükk. Mis ootab Ameerika Ühendriike ees?

Tugevused ja suurim probleem 10. peatükk. Mis ootab Ameerika Ühendriike ees?

Kolm „ülejäänud” probleemi 11. peatükk. Mis ootab maailma ees?

221 223

272 292

Epiloog. Õppetunnid, küsimused ja väljavaade Tänusõnad Illustratsioonide autorid Lisalugemist Register Autorist

322 352 354 357 369 376

247

sissejuhatus

Cocoanut Grove’i pärandid Kaks lugu – Mis on kriis? – Isiklikud ja riiklikud kriisid – Mis see raamat on ja mis see pole – Raamatu kava

E

namikku meist tabab elus mingil hetkel isiklik murdepunkt või kriis, mille me siis isiklike muudatuste abil edukalt lahendame või mitte.

Ka riigid läbivad riiklikke kriise, mis riiklike muudatuste abil samuti kas lahendatakse või mitte. Isiklike kriiside läbimise kohta on olemas hulgaliselt terapeutide kogutud andmeid ja anekdootlikku informatsiooni. Kas sellest kõigest tehtud järeldused võivad aidata meil mõista ka riiklike kriiside lahendamist?

Isiklike ja riiklike kriiside illustreerimiseks alustan siinset raamatut kahe looga enda elust. Räägitakse, et lapse esimesed selged mälestused pärinevad umbes neljandast eluaastast, kuigi mingeid ebatäpseid mälestusi on ka varasemast ajast. See üldistus kehtib minugi kohta, sest mu varaseim dateeritav mälestus on Bostoni Cocoanut Grove’i põlengust, mis toimus vahetult pärast mu viiendat sünnipäeva. Kuigi ma (õnneks) ei olnud tulekahju ajal seal, kogesin ma seda kaudselt oma arstist isa hirmutavate juttude kaudu.

1942. aasta 28. novembril süttis ja levis kiiresti tulekahju Bostoni ülerahvastatud ööklubis Cocoanut Grove (omaniku kirjapilt), mille ainus väljapääs kohe blokeeriti. Kokku suri lämbumise, suitsu sissehingamise ja jalge all lömastamise või põletushaavade tagajärjel 492 inimest ja veel sajad said vigastada (tahvel 0.1). Bostoni arstidele ja haiglatele langes meeletu koormus – mitte ainult vigastatute ja surijate, vaid ka tulekahju psühholoogiliste ohvrite tõttu: nende sugulasi ajas hulluks abikaasade ja laste kohutav surm; ja ellujääjaid traumeeris süütunne, et nemad olid 9

pääsenud, samas kui sajad teised külalised olid saanud surma. Kuni 22.15ni oli nende elu olnud normaalne, keskendudes tänupüha nädalavahetuse tähistamisele, jalgpallimängule ja sõdurite puhkusele. Üheteistkümneks oli enamik ohvreid juba surnud ning nende sugulaste ja ellujäänute elu oli paisatud kriisi. Nende eeldatavad elutrajektoorid olid rööbastelt maha jooksnud. Ajal, mil lähedased olid surnud, tundsid nad elus olemise pärast piinlikkust. Sugulased olid kaotanud oma identiteedi jaoks kesksel kohal olevad inimesed. Mitte ainult põlengus ellujäänute, vaid tulekahjust otseselt puutumata jäänud Bostoni elanike (sealhulgas viieaastase minu) usk maailma õiglusesse oli saanud raputada. Karistada saanud polnud üleannetud poisid ega halvad inimesed: nad olid tavakodanikud, kes ei olnud oma surmas ise süüdi.

Osa ellujäänuid ja sugulasi oli elu lõpuni traumeeritud. Mõni sooritas enesetapu. Kuid pärast paari äärmiselt valusat nädalat, mil nad ei suutnud oma kaotusega leppida, algas aeglane leinamine, väärtuste ümberhindamine, elude ülesehitamine ja avastamine, et mitte kõik nende elus polnud rikutud. Paljud abikaasa kaotanud abiellusid uuesti. Kuid isegi parimail juhtudel olid nad aastakümneid hiljem justkui mosaiigid pärast Cocoanut Grove’i põlengut loodud identiteedist ja sellest, mis oli kujunenud enne tulekahju. Siinses raamatus on meil võimalus korduvalt rakendada mosaiigi metafoori üksikisikute ja riikide kohta, kelle või mille puhul sedasorti kokkusobimatud elemendid ebakindlalt koos eksisteerivad.

Cocoanut Grove on äärmuslik näide isiklikust kriisist. Kuid see oli ekstreemne vaid selles mõttes, et halvad asjad juhtusid korraga paljude ohvritega – lausa nii paljude inimestega, et tulekahju põhjustas ka kriisi psühhoteraapias, nõudes selles vallas uusi lahendusi, nagu näeme 1. peatükis. Paljud meist kogevad isiklikus elus tragöödiaid otse või siis kaude, sugulase või sõbra kogemuste vahendusel. Kuid sellised ühte ohvrit tabavad tragöödiad on talle ja ta sõpruskonnale sama valusad, kui Cocoanut Grove oli 492 ohvri lähedastele.

Siinkohal aga võrdluseks näide riiklikust kriisist. Ma elasin Suurbritannias 1950. aasta lõpus ja 1960. aasta alguses, mil riik läbis aeglast kriisi, kuigi ei mina ega mu briti sõbrad ei mõistnud seda tol ajal täielikult. Suurbritannia oli maailma juhtiv teadusriik, mida oli õnnistatud rikkaliku kultuuriajalooga, olles uhkelt ja eriilmeliselt britipärane, peesitades endiselt maailma suurima laevastiku, suurima rahvusliku rikkuse ja ajaloo laiaulatuslikuma impeeriumi mälestussäras. Paraku oli 1950-ndatel Briti majandus verest tühjaks jooksmas, kadumas olid impeerium ja võim, oldi 10

nõutud oma rollis Euroopas ning maadeldi juurdunud klassierinevuste ja värskete sisserändelainetega. Kõik kulmineerus 1956. ja 1961. aasta vahel, mil Suurbritannia lammutas kõik allesjäänud lahingulaevad, koges esimesi rassirahutusi, hakkas andma iseseisvust oma Aafrika kolooniatele ning tõdes, kuidas Suessi kriis paljastas riigi piinliku võimetuse tegutseda iseseisva maailmajõuna. Mu briti sõpradel oli keeruline neid sündmusi mõtestada ja neid mulle kui ameeriklasest külalisele selgitada. Need hoobid pingestasid briti rahva ja poliitikute seas arutelusid Britannia identiteedi ja rolli üle.

Tänapäeval, 60 aastat hiljem, on Suurbritannia oma vana ja uue identiteedi mosaiik. Nad on impeeriumi lammutanud, muutunud paljurahvuseliseks ühiskonnaks ning võtnud omaks heaoluriigi ja kõrge kvaliteediga riikliku koolisüsteemi, mis vähendab klassierinevusi. Suurbritannia ei saanud kunagi tagasi oma merelist ja majanduslikku ülemvõimu muu maailma ees ning tema roll Euroopas on kurikuulsalt vastuoluline („Brexit”).

Kuid tegu on endiselt maailma kuue rikkama riigi hulka kuuluva maaga, see on endiselt parlamentaarne demokraatia koos esindusisikust monarhiga, see on endiselt juhtiv teadus- ja tehnoloogiariik ning euro asemel on endiselt käibel nael.

Need kaks lugu illustreerivad käesoleva raamatu temaatikat. Igal tasemel seisavad kriiside ja muutuste survega vastamisi nii inimesed kui nende rühmad, alates üksikisikust kuni meeskondade, ettevõtete, riikide ja terve maailmani. Kriiside alge võib olla väline surve, nagu kellegi maha jätmine või lesestumine või olukord, kus üks riik ähvardab või ründab teist. Kuid kriisid võivad tekkida ka sisemise surve mõjul, näiteks inimese haigestumisel või rahva sisemise tüli tõttu. Väliste või sisemiste survetega edukalt toimetulekuks on tarvis valikulist muutumist. See kehtib nii riikide kui üksikisikute kohta.

Siinkohal on võtmesõna „valikuline”. Inimesed või riigid ei saa ega peakski muutuma täielikult ja loobuma jäägitult oma varasemast identiteedist. Nii indiviidide kui riikide jaoks seisneb kriisi tõeline katsumus selle avastamises, millised nende identiteedi osad töötavad hästi ja millised mitte ning tuleks välja vahetada. Surve alla sattunud inimesed ja riigid peavad oma võimeid ja väärtusi ausalt hindama. Nad peavad otsustama, mis neis endiselt toimib ning sobib ka muutunud tingimustes ja tuleb seega alal hoida. Neil peab olema ka julgust tabada, mida tuleb uue olukorraga toime tulemiseks muuta. See paneb üksikisikuid või riike otsima uusi lahendusi, mis sobituvad nende võimete ja ülejäänud olemusega. Samas 11

peavad nad panema paika piirid ja rõhuma elementidele, mis on nende identiteedi jaoks nii kesksel kohal, et nende muutmine pole mõeldav.

Sellised on mõned indiviidide ja riikide vahelised paralleelid seoses kriisidega. Kuid esineb ka silmatorkavaid erinevusi, millega meil tuleb arvestada.

• Kuidas defineerida „kriisi”? Kohane algpunkt võiks olla kreekakeelne nimisõna „krisis” ja verb „krino”, mil on mitu omavahel seotud tähendust: „eraldama”, „otsustama”, „vahet tegema” ja „pöördepunkt”. Seega võib kriisist mõelda kui tõehetkest: see on pöördepunkt, mille puhul tingimused enne ja pärast seda „momenti” on üksteisest „märgatavalt erinevamad” kui enne ja pärast „enamikku” teisi hetki. Ma lisasin sõnad „moment”, „märgatavalt erinevam” ja „enamik” jutumärkidesse, sest päriselt on raske otsustada, kui lühike peaks olema moment, kui erinevad peaksid olema muutunud tingimused ja kui palju haruldasem teistest hetkedest peaks olema see pöördepunkt, et saaksime kutsuda seda „kriisiks”, mitte järjekordseks väikeseks raputuseks või järkjärguliseks loomulikuks arenguks.

Pöördepunkt tähistab katsumust. See survestab leidma uusi toimetulekumehhanisme, kui varasemad meetodid on olnud probleemi lahendamiseks ebapiisavad. Kui üksikisik või riik tuleb välja uute ning paremate toimetulekumehhanismidega, siis ütleme, et kriis on lahendatud edukalt. Kuid nagu me näeme 1. peatükis, pole kriisi lahendamisel erinevus edu ja läbikukkumise vahel üldse nii selge – edu võib olla lihtsalt osaline, ei pruugi kesta igavesti ja sama probleem võib naasta. (Mõelgem Ühendkuningriigile, mis „lahendas” oma rolli maailmas 1973. aastal Euroopa Liiduga liitudes ja hääletas siis 2017. aastal sealt väljaastumise poolt.)

Illustreerime nüüd praktilist probleemi: kui lühike, kui oluline ja kui harv peab pöördepunkt olema, et võtaksime kasutusele sõna „kriis”? Kui sageli inimese elueas või mitu korda aastatuhande jooksul piirkonna ajaloos on kasulik nimetada juhtunut „kriisiks”? Neile küsimustele on erinevaid vastuseid; erinevad vastused teenivad erinevaid eesmärke. Ühe ekstreemse vastuse alusel on „kriisid” pikkade intervallide järel toimuvad haruldased dramaatilised murrangud: need saavad toimuda vaid paar korda inimese elus ja ainult iga mõne sajandi tagant riigi loos. Ühe näitena võib Vana-Rooma ajaloolane kasutada sõna „kriis” vaid 12

kolmel korral pärast Rooma vabariigi loomist umbes 509 a eKr: esimesed kaks sõda Kartaagoga (264–241 ja 218–201 eKr), vabariikliku valitsuse muutumine keisririigiks (umbes 23 eKr) ja Lääne-Rooma kukkumiseni viinud barbarite sissetung (umbes 476 pKr). Muidugi ei pea selliselt mõtlev ajaloolane kõiki muid sündmusi vahemikus 509 eKr kuni 476 pKr tühisteks; ta lihtsalt kasutab terminit „kriis” vaid nende kolme erakordse sündmuse jaoks.

Teises äärmuses on minu UCLA kolleeg David Rigby ja tema kaastöötajad Pierre-Alexandre Balland ning Ron Boschma, kes avaldasid suurepärase uuringu Ameerika linnade „tehnoloogilistest kriisidest”, mille nad defineerisid patendiavalduste esitamise pideva vähenemisena, defineerides sõna „pidev” matemaatiliselt. Selliste definitsioonide kohaselt leidsid nad, et Ameerika linnad läbivad kriise umbes iga 12 aasta tagant, et keskmine niisugune kriis kestab neli aastat ja et igast kümnendist on Ameerika linnad keskmiselt kolm aastat kriisis. Nende jaoks oli see definitsioon viljakandev, mõistmaks suure praktilise väärtusega küsimust: mis võimaldab osal Ameerika linnadest vältida tehnoloogilisi kriise ja teistel mitte? Kuid Rooma ajaloolane jätaks Davidi ja ta kolleegide uuritud sündmused kõrvale kui ühepäevase tühja-tähja, samas kui David vastaks, et ajaloolane jätab peale kolme sündmuse arvesse võtmata kõik 985 aasta jooksul toimunu.

Mina soovin näidata, et „kriisi” saab defineerida erineval moel, vastavalt erinevatele sagedustele, kestustele ja mõju ulatusele. Kasulik võib olla uurida harvu suuri kriise või sagedasi väikseid. Selles raamatus varieerub kasutatud ajaskaala paarist kümnendist ühe sajandini. Kõik vaadeldavad riigid on minu eluajal kogenud midagi, mida nimetan „suureks kriisiks”.

Sellega ei taha ma eitada, et nad kõik kogesid vahepeal ka sagedasemaid väiksemaid pöördepunkte.

Nii individuaalsete kui riiklike kriiside puhul keskendume sageli ühele kindlale tõehetkele: näiteks päevale, mil naine ütleb oma abikaasale, et annab sisse lahutuse; või (Tšiili ajaloos) 1973. aasta 11. septembrile, mil Tšiili sõjavägi kukutas demokraatliku valitsuse, mille president sooritas enesetapu. Mõni kriis saabub tõesti ilma mingi ettehoiatuseta, nagu 2004. aasta 26. detsembri Sumatra tsunami, mis tappis lühikese ajaga 200 000 inimest või mu nõo ootamatu surm elu parimates aastates, kui rong lömastas ülesõidukohal ta auto, jättes maha lesestunud abikaasa ja orvuks jäänud lapsed. Kuid enamik individuaalseid ja riiklikke kriise on pikkade aastate jooksul toimunud muutuste kulminatsioon: näiteks lahutava 13

abielupaari pikaajalised probleemid või Tšiili poliitilised ja majanduslikud raskused. „Kriis” on pikalt kogunenud surve tõttu ootamatult saabunud järsk mõistmine või tegutsema hakkamine. Seda tõde tunnistas otsesõnu Austraalia peaminister Gough Whitlam, kes (nagu näeme 7. peatükis) mõtles 1972. aasta detsembris 19 päevaga välja pealtnäha hiiglaslike muutuste programmi, aga kahandas sõnades nende reformide tähtsust, nimetades seda vaid lihtsalt „leppimiseks juba toimunuga.”

• Riigid ei ole suureks muudetud üksikisikud: need erinevad indiviididest mitmel ilmselgel moel. Miks tasub sellegipoolest vaadelda riiklikke kriise isiklike kriiside vaatepunkti kaudu? Mis on selle lähenemise eelised? Üks eelis, millega puutun sageli sõprade või tudengitega riiklike kriiside üle arutledes kokku, on see, et individuaalsed kriisid on mitteajaloolastele tuttavamad ja arusaadavamad. Seetõttu muudab individuaalsete kriiside perspektiiv riiklike kriisidega „samastumise” ja nende keerukuse mõistmise tavalugejatele lihtsamaks.

Teine eelis seisneb selles, et individuaalsete kriiside uurimine on pakkunud meile tosinast tegurist koosneva plaani, mis aitab mõista erinevaid tulemusi. Need tegurid pakuvad kasulikku lähtekohta vastava plaani koostamiseks riiklike kriiside tulemuste mõistmisel. Näeme, et mõnda tegurit on võimalik võtta üle otse. Näiteks kriisis olevad üksikisikud saavad sageli abi sõpradelt ja kriisis olevad riigid võivad samuti appi paluda liitlasriike.

Kriisis olevad üksikisikud võivad oma käitumises võtta eeskuju teistelt inimestelt, kes seisavad silmitsi sarnaste kriisidega; kriisis olevad riigid võivad laenata ja kohandada lahendusi, mida on rakendanud sarnaste probleemidega maadelnud riigid. Kriisis olevad inimesed võivad võita enesekindlust eelnevate kriiside edukast üleelamisest; sama võivad teha riigid.

Need on otsesed paralleelid. Kuid näeme ka teatud individuaalsete kriiside tegureid, mida pole riikidele võimalik üksüheselt üle kanda, kuid mis on sellegipoolest kasulikud metafoorid riiklike kriiside asjaolude mõistmiseks. Näiteks on terapeutidele osutunud kasulikuks defineerida inimeste ego tugevust. Kuigi riikidel pole ego tugevust, viitab see mõiste sellega seotud riiklikule mõistele, nimelt „riiklikule identiteedile”. Nii nagu riigid leiavad ka inimesed, et nende valikuvabadust kriisi lahendamisel piiravad tihti praktilised kaalutlused, nagu laste eest hoolitsemine või töökohustused. Muidugi ei piira riike laste ja tööga 14