MUINASJUTT
SIIL JA KARU EESTI RAHVAJUTT Siil tuli pikalt reisilt ja tahtis karu juurde elama jääda. Ta palus, et karu lubaks oma koopas talle ühe nurgakese, kus ta külma eest varjule võiks pugeda. Karu ei olnud ka selle nõudmise vastu ja lubas temale oma koopast ühe nurga. Kui siil mõned päevad oli ära elanud, läks ta julgemaks ja ajas oma okkad õige laiali ja oli karule tüliks. Päev päeva järele läks siil pahuramaks, nii et viimaks ei saanud koopaomanik enam sugugi käia; iga liigutuse juures haavasid teda valusasti siili teravad okkad. Karu ütles oma külalisele: „Kallis külaline, ma saan aru, et minu maja meile mõlemale liiga kitsas on. On küll targem, kui sina siit lahkud.” Siil vastas rahuga: „Seda arvan minagi, aga minul on üsna hea siin elada ja jään ka edaspidi siia. Küll see välja läheb, kel kitsas on.” Karu tahtis siili karistada, aga siil ajas okkad kõik püsti ja karu ei pääsenud talle mitte ligigi. Ega midagi polnud parata, karul tuli otsida endale uus pesa. Sellest on tulnudki vanasõna: „Siil ajab karu pesast välja.”
38