Issuu

Nüüd Teine jõulupüha, detsember 2016

len alati nautinud vabalangemist magamise ja unest virgumise vahel. Noid väheseid poolteadvusetuid sekundeid, enne kui avad silmad, kui tabad end uskumas, et uni võib olla sama hästi ka tõelus. Hetk lõputut õndsust või valu, kuni meeled taas käivituvad ja annavad sulle teada, kes ja kus ja milleks sa oled. Sest nüüd, veel viivu võrra kauem, mõnulen tervistavas meelepettes, mis lubab mul mõelda, et võin olla kes tahes, et võin olla kus tahes, et võin olla armastatud. Tajun laugude taga valgust ning tähelepanu koondub plaatinast võrule sõrmes, mis tundub raskem kui tavaliselt, see justkui rõhuks mind. Üle minu on tõmmatud lina, mis lõhnab harjumatult, ning ma kaalun võimalust, et viibin hotellis. Vähimgi mälestus sellest, mida olin unes näinud, hajub. Püüan püsida pinnal, üritan olla keegi ja kusagil, kus ma pole, ent ei suuda. Olen ikka vaid mina ise ning olen siin, kus ma juba tean, et ei soovi olla. Luud-liikmed valutavad ja ma olen nii väsinud, et ei taha isegi silmi avada – kuni meenub, et ma ei saagi seda teha. Mind läbib paanika justkui jääkülm judin. Kordan neid kolme asja peas, klammerdun kõvasti nende külge, nagu võiksid need mind päästa, kuid olen teadlik, et osa loost on puudu, et viimased lehed on välja rebitud. Kui mälestused on nii täielikud kui võimalik, peidan neid peas, kuni nad on küllalt vagurad, et lasta mul mõelda, tunda, püüda kõiges selgust luua. Üks mälestus keeldub kuuletumast, trügib vägisi esile, aga ma ei taha seda uskuda.

Alice Feeney

Mingi masina heli murrab mu teadvusse, viib viimase kui lootusekillu ega jäta järele midagi peale soovimatu teadmise, et leban haiglas. Selle paiga steriliseeritud lehk ajab oksele. Ma vihkan haiglaid. Need on sinna ekslema jäänud surma ja kahetsuse kantsid, kohad, mida ma iial ei külastaks või kus veel vähem pikemalt viibiks. Enne olid siin inimesed, võõrad, nüüd mulle meenub. Nad kasutasid sõna, mida ma eelistasin mitte kuulda. Mulle meenub suur sebimine, kõrgendatud hääled ja hirm, mitte ainult minu oma. Pingutan, et veel enam välja kaevata, kuid vaim veab alt. On juhtunud midagi väga halba, aga ma ei suuda meenutada, mis ja millal. Miks pole teda siin? Võib olla ohtlik esitada küsimus, kui sa vastust juba tead. Ta ei armasta mind. Panen selle mõtte tallele. Kuulen ukse avanemist. Sammud, siis taastub vaikus, ent see on rikutud, mitte puhas. Haistan liisunud sigaretisuitsu, kuulen pastaka krabinat paberil minust paremal. Keegi köhatab minust vasakul ning ma tõden, et neid on kaks. Võõraid öös. Tunnen, et mul on külmem kui varem ja et olen hirmutavalt väike. Ma pole iial tundnud nii suurt õudu kui see, mis mind nüüd valdab. Soovin, et keegi midagi ütleks. „Kes ta on?“ küsib naisehääl. „Pole aimugi. Vaeseke, on alles kaos,“ vastab teine naine. Soovin, et nad poleks midagi öelnud. Ma hakkan karjuma: Minu nimi on Amber Reynolds! Ma olen raadiohääl! Kuidas te ei tea, kes ma olen? Hüüan neidsamu lauseid ikka ja uuesti, aga nad eiravad mind, sest väliselt ma vaikin. Väliselt olen ma eikeegi ja mul pole nime. Tahan end näha, nagu nemad on mind näinud. Tahan tõusta istuli, sirutada käe ning neid puudutada. Tahan jälle midagi

Mõnikord ma valetan

tunda. Ükskõik mida. Ükskõik keda. Tahan esitada tuhat küsimust. Arvan, et tahan teada vastuseid. Nad kasutasid taas toda sõna, sedasama, mida ma ei taha kuulda. Naised lahkuvad, sulgevad enda järel ukse, aga sõna jääb maha, nii et olen nüüd ühes sellega üksi ning mul pole enam võimalik seda eirata. Ma ei saa avada silmi. Ma ei saa liigutada. Ma ei saa rääkida. See sõna kerkib mullina pinnale, lõhkeb pauguga ja ma tean, et see on tõsi ... Kooma.

Siis Üks nädal varem – esmaspäev, 19. detsember 2016

askun varahommikuses pimeduses kikivarvul alumisele korrusele, ettevaatlikult, et meest mitte äratada. Kõik on nii, nagu olema peab, ometi on mul tunne, et midagi on puudu. Tõmban kaitseks külma eest raske talvemantli selga ja lähen läbi maja kööki, et alustada tavapärast rutiini. Hakkan tagauksest pihta ja liigutan korduvalt linki, kuni olen kindel, et uks on lukus. Üles, alla. Üles, alla. Üles, alla. Järgmiseks jään suure gaasipliidi ette seisma, käed küünarnukist kõverdatud, nagu asuksin juhtima muljet avaldavat pliidiraudade orkestrit. Sõrmed moodustavad harjunud kuju; keskmine ja nimetissõrm leiavad mõlema käe pöidla. Pomisen vaikselt omaette, kuni kontrollin visuaalselt, kas kõik nupud ja nupukesed on välja lülitatud. Teen täieliku ülevaatuse kolm korda, sõrmeküüned klõpsuvad kokku, loovad morsetähti, mida ainult mina ise oskan lahti mõtestada. Viimaks rahul, et kõik on korras ja kombes, asutan köögist lahkuma, viivitan veel uksel, kaalun, kas täna on see päev, mil peaksin pöörama ringi ja kogu rutiini uuesti läbi tegema. Ei ole. Hiilin üle naksuvate põrandalaudade esikusse, võtan koti ja kontrollin selle sisu. Telefon. Rahakott. Võtmed. Panen koti kinni, teen lahti, kontrollin uuesti üle. Telefon. Rahakott. Võtmed. Kolmandat korda kontrollin teel välisukse juurde. Seisatan viivuks ja ehmun, nähes naist, kes mulle peeglist vastu vahib. Mul on nägu, mis võis kunagi olla kaunis, kuid mida nüüd on raske ära tunda. Segu hele-tumedast paletist. Pikad

Mõnikord ma valetan

mustad ripsmed raamivad rohelisi silmi, mille kohal on paksud pruunid kulmud ning all nukrad varjud. Nahk põsesarnadel on pingul nagu kahvatu lõuend. Juuksed on nii pruunid, et näivad peaaegu mustad, laisad sirged salgud ideevaegusest lihtsalt õlgadel puhkamas. Tõmban sõrmedega korraks läbi juuste, enne kui need hobusesabaks kokku kraabin, takistan neid näole langemast juuksekummiga randme ümbert. Huuled paotuvad, nagu tahaksin midagi öelda, kuid suust vallandub vaid ohe. Vastu vaatab raadionägu. Meenub aeg, ning ma tuletan endale meelde, et rong minu järel ei oota. Ma pole jätnud hüvasti, ent ei usu, et see midagi loeb. Kustutan tule ja lahkun majast, kontrollin kolm korda üle, kas välisuks on lukus, enne kui mööda kuuvalget aiateed edasi rühin. On veel vara, aga ma jään hiljaks. Madeline on nüüdseks juba kontoris, kõik ajalehed peagi loetud, iga väärt lugu välja rebitud. Produtsendid kammivad leheribasid läbi, kuni kärgatab käsk hankida talle hommikuseks saateks parimad intervjuud. Taksod on teel, et võtta peale ja tuua kohale ülearu erutatud ning napi ettevalmistusega saatekülalisi. Iga hommik on erinev, ent ometi on neist saanud täielik rutiin. Sellest on möödas kuus kuud, kui ühinesin „Kohvihommiku“ meeskonnaga, ja asjad pole sujunud plaanipäraselt. Paljud inimesed arvavad, et mul on töö, millest enamik näeb vaid und, aga õudusuni on samuti uni. Peatun põgusalt fuajees, et osta endale ja kolleegile kohvi, see järel ronin kivitrepist üles viiendale korrusele. Ma ei kasuta lifte. Manan näole naeratuse, enne kui kontorisse astun, meenutan endale, et see on oskus, mis tuleb mul kõige paremini välja; sobituda inimestega enda ümber. Võin olla Sõber Amber või Abikaasa Amber, kuid nüüd on aeg olla „Kohvihommiku“ Amber. Võin mängida kõiki osi, mida elu on mulle ette söötnud, ma valdan kõiki vajalikke võtteid; olen harjutanud väga pikka aega.

Alice Feeney

Päike on vaevu tõusnud, ent nagu võis arvata, on väike, valdavalt naissoost seltskond juba kogunenud. Kolm värske näoga produtsenti, kofeiinist ja ambitsioonist energiat täis, istuvad kummargil oma laudade kohal. Raamatuvirnad, vanad käsikirjad ja tühjad kruusid ümberringi, tipivad nad süvenenult klahvistikul, justkui sõltuks sellest nende kasside elu. Kaugemas nurgas näen Madeline’i lambi kuma tema erakabinetis. Võtan laua taga istet ning lülitan arvuti sisse, vastan teiste saadetud soojadele naeratustele. Inimesed pole peeglid, nad ei näe sind nii, nagu sa ise end näed. Sel aastal on Madeline’il olnud kolm isiklikku assistenti. Keegi ei püsi kuigi kaua, enne kui ta neist vabaneb. Mul pole tarvis erakabinetti ja ma ei vaja isiklikku assistenti, mulle meeldib istuda siin koos kõigi teistega. Koht minu kõrval on tühi. Ootamatult pole Jo’d ikka veel kohal ning ma muretsen, kas midagi on lahti. Heidan pilgu vabale kohvile, mis kipub jahtuma, siis veenan end viima selle Madeline’i kabinetti. Nimetan seda rahupakkumiseks. Seisatan avatud uksel nagu vampiir, kes ootab kutset siseneda. Tema kabinet on naeruväärselt väike, sõna otseses mõttes nagu suuremat sorti seinakapp, sest ta keeldub ülejäänud meeskonnaga koos istumast. Raamitud fotod Madeline’ist koos kuulsustega täidavad tihedalt iga viimast kui tolli libaseinal ning laua vastas seisab väike auhinnariiul. Ta ei tõsta pilku. Ma vaatlen tema inetuid lühikesi juukseid. Tumedate traatide all annavad endast märku hallid juured. Tema lõualotid puhkavad üksteise otsas, sellal kui ülejäänud osa rullis kerest varjub õnneks tumedate kottis riiete alla. Laualamp särab vastu klaviatuurilt, mille kohal hõljuvad Madeline’i sõrmustatud käed. Tean, et ta näeb mind. „Mõtlesin, et vahest kuluks teile ära,“ ütlen ma, pettunud sõnade lihtsusest, arvestades aega, mis mul nende leidmiseks läks. „Pane lauale,“ vastab ta silmi ekraanilt tõstmata.

Mõnikord ma valetan

Oled teretulnud. Pisike puhur undab nurgas ning kõrbelõhnaline soojus keerdub mu jalge ümber ülespoole, hoiab mind paigal. Leian end jõllitamas sünnimärki tema põsel. Mõnikord mu silmad teevad nii: keskenduvad inimeste vigadele, unustavad, et nood võivad näha mind märkamas asju, mida nad minult pigem ei ootaks. „Oli teil tore nädalavahetus?“ võtan ma riski. „Ma pole veel valmis inimestega suhtlema,“ ütleb ta. Jätan ta rahule. Tagasi oma laua juures, sirvin läbi virna posti, mis on reedest saati laekunud: paar võika välimusega romaani, mida ma iial ei loe, mõni fännikiri ning kutse heategevusgalale, mis köidab tähelepanu. Rüüpan kohvi ja unistan, mida ma võiksin kanda ja keda kaasa võtta, kui läheksin. Peaksin tegema rohkem heategevustööd, tõepoolest, lihtsalt näib, et ei leia selleks kunagi aega. Madeline on Lapse Kriisiabi esindusnägu, nagu ka „Kohvihommiku“ hääl. Olen alati leidnud, et tema tihe side riigi suurima lastele suunatud heategevusega on pisut kummaline, arvestades tõsiasja, et ta vihkab lapsi ja et tal endal pole kunagi ühtki olnud. Ta pole isegi abielus olnud. Ta elab täiesti üksi, olemata iial üksildane. Post viimaks sorteeritud, loen läbi infominutite märkmed tänahommikuse programmi kohta, sest alati on kasulik omada enne saadet veidi taustainfot. Ma ei suuda leida oma punast pastakat, nii suundun kirjatarvete kapi juurde. Seda on värskelt täiendatud. Heidan pilgu üle õla ja kohe tagasi korralikult virnastatud varudele. Kraban peoga märkmepaberit, siis kahman mõne punase pastaka ning topin taskusse. Võtan neid veel, kuni kõik on otsas ja karp tühi. Jätan teised värvid puutumata. Keegi ei tõsta pead, kui kõnnin tagasi oma laua juurde, nad ei näe, kuidas tühjendan taskud sahtlisse ja keeran selle lukku. Just siis, kui hakkan muretsema, et mu ainus sõber siin ei ilmugi täna välja, jalutab Jo sisse ning naeratab mulle. Ta on

Alice Feeney

riides nagu ikka, sinised denimi teksased ja valge topp, justkui ei suudaks ta üheksakümnendatest edasi liikuda. Saabastel, mida ta oma jutu järgi vihkab, on kontsad ära tallatud ja tema blondid kiharad on vihmast märjad. Ta võtab sisse koha minu oma kõrval, ülejäänud produtsentide vastas. „Vabandust, et hilinesin,“ sosistab ta. Mitte keegi peale minu ei märkagi. Viimasena saabub Matthew, programmi toimetaja. Selles pole midagi iseäralikku. Tema kitsad puuvillased püksid on õmblustest pingul, madal talje jätab ruumi paisunud pihale. Püksid on mehe pikkade jalgade jaoks pisut liiga lühikesed, paljastades värvikad sokid pruunide läikivate kingade kohal. Ta suundub joonelt oma korras laua juurde akna all, ilma et kedagi tervitaks. Miks juhib mees naiste meeskonda, kes toodab saadet naistele, käib üle minu mõistuse. Aga teisest küljest, Matthew riskis ja andis mulle selle töö, kui mu eelkäija äkitselt lahkus, nii et peaksin olema tänulik. „Matthew, kas saad tulla minu kabinetti, nüüd kus sa kohal oled?“ hõikab Madeline üle toa. „Ja ta arvas, et tema hommik ei saa enam hullemaks minna,“ sosistab Jo. „Kas pärast tööd ikka joome ühe klaasikese?“ Ma noogutan, tunnen kergendust, et ta ei kavatse kohe pärast saadet jälle kaduda. Jälgime, kuidas Matthew kahmab oma märkmed ja kiirustab Madeline’i kabinetti, tema toretsev mantel jätkuvalt külgedel lehvimas, nagu sooviks see, et saaks lennata. Mõni aeg hiljem tormab mees välja, näost punane ja ähmi täis. „Lähme parem stuudiosse,“ ütleb Jo, katkestades mu mõtted. See näib olevat hea plaan, seda enam, et oleme kümne minuti pärast eetris. „Vaatan, kas Tema Majesteet on valmis,“ vastan, ise rahul, kui näen, et suutsin panna Jo naeratama. Taban Matthew’ pilgu, kui ta kõrges kaares kulmu minu poole tõstab. Ma poleks tohtinud seda valjusti välja öelda.

Mõnikord ma valetan

Kuna kell peagi kukub, liiguvad kõik oma kohtadele. Meie Madeline’iga suundume stuudiosse, võtame taas sisse harjumuspärase positsiooni pimendatud kesklaval. Meid jälgitakse läbi päratu suure klaasakna turvalisest galeriist nagu kaht väga erinevat looma, kes on eksikombel pistetud ühte ja samasse suletud ruumi. Jo koos ülejäänud produtsentidega istub galeriis. Ruum on kirev ja kärarikas, miljoni eri värvi nupu ja nupukesega, mis näivad tohutult keerukad selle kõrval, kui lihtsat asja me tegelikult ajame; me vestleme inimestega ning teeme näo, nagu naudiksime seda. Stuudios on, vastupidi, hämar ja ebamugavalt vaikne. Siin on ainult laud, mõni tool ja paar mikrofoni. Madeline ja mina istume varjus ning ignoreerime vaikselt teineteist, ootame, kuni süttib punane tuli ja me oleme eetris, et alustada saatega. „Tere hommikust ja tere tulemast esmaspäevasele „Kohvihommikule“, mina olen Madeline Frost. Tänase saate teises pooles liitub meiega enim müüdud autor E. B. Knight, kuid enne veel arutleme peretoitjaist naiste arvu kasvu üle ning tänaseid sissehelistajaid kutsume üles võtma ühendust kujuteldava sõbra teemadel. Kas teil lapsena oli mõni selline? Vahest on veel praegugi ...“ Tema tuttav eetrihääl rahustab mind ning ma lülitun autopiloodile, ootan oma järge, et midagi öelda. Huvitav, kas Paul on juba ärganud. Viimasel ajal ei tunne teda enam ära; ta on õhtuti oma kirjakuuris kaua üleval, tuleb magama alles enne seda, kui mina ärkan, või üldse mitte. Talle meeldib kutsuda kuuri onniks. Mulle meeldib nimetada asju õige nimega. Me veetsime kord õhtu E. B. Knightiga, kui ilmus Pauli esimene romaan. See juhtus nüüd juba üle viie aasta tagasi, varsti pärast seda, kui me esmakordselt kohtusime. Mina olin tollal telereporter. Kohalikes uudistes, ei midagi erilist. Kuid iseenda nägemine ekraanil sunnib tõesti välimuse nimel vaeva nägema, erinevalt raadiost. Olin siis sale, ei osanud kokata; enne Pauli polnud kedagi, kellele süüa teha, ja enda pärast pingutasin

Alice Feeney

harva. Pealegi olin tööga liiga hõivatud. Tegin peamiselt lugusid asfaldiaukudest või plekivargustest kirikukatustelt, kuid ühel päeval otsustas sekkuda õnnelik juhus. Meie kultuurielu reporter jäi haigeks ja mind saadeti tema asemel intervjueerima üht supertegijast noort autorit. Ma polnud isegi tema raamatut lugenud. Olin pohmellis ja panin pahaks, et pean tegema nende heaks kellegi teise tööd, kuid see kõik muutus, kui mees sisse jalutas. Pauli kirjastaja oli üürinud intervjuuks sviidi Ritzis, see nägi välja nagu lava ning ma tundsin end nagu näitleja, kes polnud teksti pähe õppinud. Mäletan, et pind oli jalge alt kadumas, aga kui ta mu vastas toolil istet võttis, taipasin, et mees on veel rohkem närvis kui mina. See oli tema esimene teleintervjuu ning mul õnnestus ta kuidagimoodi maha rahustada. Kui ta pärast minu visiitkaarti küsis, ei arvanud ma sellest õieti midagi, aga minu kaameramees kommenteeris naudinguga meievahelist „keemiat“ kogu tagasitee autoni. Tundsin end nagu kooli tüdruk, kui ta tolsamal õhtul helistas. Me vestlesime ja see oli kerge, justkui tunneksime juba teineteist. Ta ütles, et peab nädala pärast minema raamatuauhindade üleandmise tseremooniale ning et tal pole kaaslast. Teda huvitas, kas ma olen vaba. Olin vaba. Istusime E. B. Knightiga ühes lauas ja see oli nagu õhtusöök legendiga ning pealekauba väga meeldejääv esimene kohting. Daam oli võluv, tark ja vaimukas. Olen oodanud temaga taaskohtumist kannatamatult sellest ajast saati, kui teadsin, et teda on palutud saatekülaliseks. „Meeldiv teid taas näha,“ ütlen, kui produtsent ta stuudiosse toob. „Teid samuti,“ vastab ta istet võttes. Mitte vähimatki äratundmise virvet; kui kerge on mind unustada. Tema kaubamärk, valge siilisoeng, raamib väikest kaheksakümneaastast nägu. Ta on igati laitmatu, koguni kortsud on kenasti korrapärased. Välimus viitab auväärsele eale, ent vaim on vilgas ja virge. Tema põsed on ruužist roosad ning sinised

Mõnikord ma valetan

silmad elutargad ja valvsad, vilavad stuudios ringi, enne kui kinnituvad sihtmärgile. Ta naeratab soojalt Madeline’ile, nagu kohtuks kangelasega. Külalised teevad seda mõnikord. Mind see ei häiri, üldsegi mitte. Pärast saadet paigutume kõik aruteluks koosolekuruumi ümber. Istume, ootame Madeline’i, ruumis jääb vaikseks, kui ta viimaks saabub. Matthew asub lugusid läbi võtma – mis läks hästi, mis mitte. Madeline’i nägu ei väljenda rahulolu, tema suu väändub, nii et näib, nagu harutaks ta taguotsaga kompvekki paberist lahti. Ülejäänud meist on vait ning ma lasen mõtted taas rändama. Sära, väike täheke ... Madeline lõikab kulmukortsuga vahele. imetlen sind väheke. Ta laksutab keelt, pööritab silmi. Kõrgel taevas üle maa ... Kui Madeline’i sõnatu kriitika otsa saab, tõuseb meeskond püsti ja hakkab rivis välja marssima. teemantina särad sa. „Amber, kas tohib paar sõna?“ ütleb Matthew, tirides mu unelmatest välja. Tema tooni arvestades pole mul valikut. Ta suleb koosolekuruumi ukse ning ma võtan uuesti istet, uurin vihjet otsides tema nägu. Nagu ikka, on seda võimatu lugeda, täiesti tundetühi; tal võis just äsja ema ära surra ja sa ei oska aimatagi. Ta võtab küpsise taldrikult, mille jätame külaliste jaoks lauale, ja annab mulle käega märku teha sama. Ma raputan pead. Kui Matthew’l on midagi tähtsat öelda, siis näib ta alati valivat teatraalse tee. Ta üritab mulle naeratada, kuid tüdineb peagi pingutusest ning haukab selle asemel küpsist. Paar kübet leiab koha tema kitsastel huultel, mis aina avanevad ja sulguvad nagu kuldkalal, justkui ei leiaks ta sobivaid sõnu. „No ma võiksin arendada seltskondlikku vestlust, küsida, kuidas sul läheb, teha näo, et hoolin, no midagi taolist, või

Alice Feeney

asuda kohe asja juurde,“ ütleb ta. Hirmusõlm kerib end mul kõhus kokku. „Lase edasi,“ ütlen ma, soovin, et ta seda ei teeks. „Kuidas te nüüd Madeline’iga läbi saate?“ küsib ta, võttes järjekordse ampsu. „Nagu ikka, ta vihkab mind,“ vastan liiga varmalt. Nüüd on minu kord kanda võltsnaeratust, hinnasilt veel küljes, nii et saan selle tagastada, kui olen lõpetanud. „Jah, tõepoolest, ja see on probleem,“ ütleb Matthew. Ma ei tohiks olla üllatunud, ent ometi olen. „Tean, et ta ei teinud su elu kergeks, kui meeskonnaga liitusid, aga tal on olnud samuti raske sinuga kohaneda. See pinge teie kahe vahel ei paista vaibuvat. Sa võib-olla arvad, et inimesed ei pane tähele, aga panevad küll. Teie kahe head omavahelised suhted on saate ja kogu ülejäänud tiimi huvides tõesti tähtsad.“ Ta vahib mulle otsa, ootab vastust ja ma ei tea, kuidas seda anda. „Kas arvad, et saaksid oma suhteid temaga siluda?“ „No ma võin proovida ...“ „Hästi. Kuni tänase päevani ma ei taibanud, kui õnnetuks see olukord teda teeb. Ta esitas nagu ultimaatumi või nii.“ Ta vakatab ja köhatab kurgu puhtaks, enne kui jätkab. „Ta tahab, et vahetaksin su välja.“ Ootan, et ta räägiks edasi, aga seda ei juhtu. Tema sõnad hõljuvad meie kahe vahel, sellal kui üritan saada neist selgust. „Kas lased mu lahti?“ „Ei!“ protestib ta, ent nägu räägib muud, kuni ta kaalub, mida öelda järgmiseks. Tema käed saavad teineteisega rinna esisel kokku, peopesad vastakuti, ainult näpuotsad koos nagu ihuvärvi kirikutorn või innutu palve. „Noh, mitte veel. Annan uue aastani aega asja parandada. Mul on kahju, et see kõik juhtub just enne jõule, Amber.“ Ta harutab oma pikad ristis jalad lahti, justkui nõuaks see jõupingutust, enne kui tõmbub minust nii kaugele eemale, kui tool vähegi võimaldab. Tema suu reageerib, vajub vormist välja, otsekui oleks ta just

Mõnikord ma valetan

maitsnud midagi äärmiselt ebameeldivat, kuni ootab vastust. Ma ei tea, mida talle öelda. Mõnikord mõtlen, et kõige õigem on üldse mitte midagi öelda, vaikust ei saa valesti tsiteerida. „Sa oled suurepärane, me armastame sind, aga sa pead mõistma, et Madeline on „Kohvihommik“, ta on esindanud saadet kakskümmend aastat. Kahju küll, aga kui pean teie kahe vahel valima, siis on mu käed seotud.“

Nüüd Teine jõulupüha, detsember 2016

üüan ette kujutada oma ümbrust. Ma pole üldpalatis, selleks on liiga vaikne. Ma pole surnukuuris; tunnen, et hingan, kerge valu lööb rindu iga kord, kui kopsud hapnikust ja pingutusest paisuvad. Ainus asi, mida kuulen, on mingi masina summutatud heli, mis läheduses kiretult piiksub. See on kummaliselt lohutav: mu ainus seltskond nähtamatus maailmas. Asun loendama piikse, kogun neid pähe, kardan, et need võivad lõppeda, ega ole kindel, mida see võiks tähendada. Järelikult leban üksikpalatis. Kujutlen end aheldatuna oma kliinilises kongis, kus aeg nõrgub pikkamisi mööda nelja seina alla, moodustab poriseid lompe, mis tasahaaval ülespoole kerkivad ja mu ära uputavad. Kuni selle ajani viibin lõputus tühjuses, milles illusioon on reaalsuse abikaasa. See on kõik, mida ma just praegu teen, ma olen ja ootan, mida, ma ei tea. Mind toodi tagasi oma masinavärki pigem elusolendi kui inimolendina. Väljaspool nähtamatuid seinu läheb elu edasi, aga mina olen liikumatu, kõnevõimetu ja jälgimise all. Füüsiline valu on tõelisus ja nõuab, et seda tuntaks. Kaalun, kui tõsiselt ma vigastatud olen. Kruustange meenutav surve peas üha kasvab, taob südamelöökidega ühes rütmis. Hakkan hindama oma keha pealaest jalatallani, otsin tulutult selgust loovat diagnoosi. Mu suu on sunnitult lahti, tunnen huulte ja hammaste vahele kiilutud võõrkeha, mis surub keelele ja suundub kurgust alla. Mu keha näib veidralt võõrana, nagu võiks see kuuluda kellelegi teisele, aga kõik on olemas, kuni jalgade ja varvasteni välja. Tunnen kõiki kümmet ja see loob

Mõnikord ma valetan

nii suure rahuldustunde. Olen tervenisti siin, kehas ja vaimus, on lihtsalt tarvis, et keegi mind uuesti sisse lülitaks. Huvitav, kuidas ma välja näen, kas keegi on kamminud mul juukseid või pesnud nägu. Ma pole edev inimene, oleksin pigem kuuldav kui nähtav, eelistatult üldse märkamatu. Ma pole midagi erilist, mitte nagu tema. Õieti olen pigem nagu vari. Väike tume laik. Kuigi kardan, ütleb mingi ürgne vaist, et tulen sellest välja. Minuga saab kõik korda, sest peab saama. Ja on alati saanud. Kuulen ust avanemas ning samme voodile lähenemas. Läbi looritatud vaatevälja näen enda kohal liikuvaid varje. Neid on kaks. Haistan odavat lõhnaõli ja juukselakki. Nad räägivad, aga ma ei saa sõnadest päris täpselt aru, veel mitte. See on lihtsalt müra, nagu ilma subtiitriteta välismaine film. Üks võtab lina alt mu vasaku käe. See on kummaline tunne, nagu lapsena, kui tegid, justkui oleksid jäsemed lõdvad. Võpatan sisemiselt, kui tunnen nahal tema näpuotsi. Mulle ei meeldi, kui võõrad mind puutuvad. Mulle üldse ei meeldi, kui mõni mind puudutab, isegi mitte tema, enam mitte. Ta mähib midagi mu vasaku õlavarre ümber ja ma järeldan, et žguti, kuna see tõmbub mu ihul pingule. Ta asetab käe õrnalt tagasi ning jalutab teisele poole voodit. Teine õde, oletan, et just need nad on, seisab voodijalutsis. Kuulen paberi krabinat uudishimulike sõrmede vahel ja kujutan ette, et ta loeb seal romaani või mu haiglatoimikut. Helid muutuvad teravamaks. „Viimane, kes on üle anda, siis võid minna. Mis temaga juhtus?“ küsib mulle lähemal olev naine. „Tuli eile hilisõhtul sisse. Mingi õnnetus,“ vastab teine, kes rääkides liigub. „Laseks õige veidike päevavalgust sisse, vaatame, kas läheb pisut rõõmsamaks.“ Kuulen akna eest tõmmatavate kardinate tõrksalt kriipivat heli ja leian end varjundi võrra heledamas hämaruses. Siis, ilma hoiatuseta, torkab miski terav mulle käsivarde. See on ebamaine tunne ja ma tõmbun valust kokku. Tajun, kuidas midagi jahedat voolab naha alla,

Alice Feeney

imbub ihusse, kuni saab osaks minust. Nende hääled toovad mu tagasi. „Kas lähisugulasele on helistatud?“ küsib vanema häälega õde. „Abikaasale. Prooviti mitu korda, otse kõneposti,“ vastab teine. „Oleks arvanud, et mees märkab, kui naine on esimesel jõulupühal kadunud.“ Esimene jõulupüha. Sorin oma mäluraamatukogus ringi, kuid liiga paljud riiuleist on tühjad. Ma ei mäleta jõuludest midagi. Harilikult veedame need koos minu perega. Miks pole kedagi minu juures? Märkan, et suu on kohutavalt kuiv, ja tunnen hüübinud vere maitset. Annaksin tilga vee eest mida tahes ning kaalun, kuidas võita nende tähelepanu. Keskendun tervenisti suule, et huuled võtaksid kuju ja jätaksid jälje, kuitahes pisikese, kurdistavasse vaikusesse, ent midagi ei juhtu. Olen iseenda sees lõksus viibiv vaim. „Noh, olgu, lähen ära koju, kui sulle sobib.“ „Näeme hiljem, tervita Jeffi.“ Uks avaneb ning ma kuulen kauguses raadiot. Kõrvu kandub tuttavlik hääl. „Ta töötab muideks „Kohvihommikus“. Kui ta sisse toodi, leiti käekotist töökoha läbipääsuluba,“ räägib õde, kes asutab lahkuma. „Kas praegu ka? Pole temast kunagi kuulnud.“ Ma kuulen teid! Uks langeb kinni, vaikus naaseb ning siis olen ma kadunud, mind pole enam, karjun hääletult pimeduses, mis on neelanud mu endasse. Mis minuga juhtus? Sisemisest appikarjest hoolimata olen väliselt vaikne ja täiesti liikumatu. Päriselus makstakse mulle selle eest, et ma raadios räägin, aga nüüd olen sunnitud vaikima, nüüd olen ma eikeegi.

Mõnikord ma valetan

Pimedus paneb mõtted peas pekslema, kuni ukse taasavamise heli katkestab kõik. Oletan, et ka teine õde lahkub minu juurest, ning tahan valjusti hõigata, anuda teda jääma, selgitada, et olen ainult küülikuurus pisut eksinud ja vajan veidi abi, et tagasiteed leida. Ent ta ei lahku. Ruumi on sisenenud keegi teine. Tunnen tema lõhna. Kuulen tema nuttu ning tajun teda haaravat kabuhirmu, kui ta mind vaatab. „Mul on nii kahju, Amber. Ma olen nüüd siin.“ Ta hoiab mu kätt natuke liiga kõvasti. Mina olen see, kes on iseend kaotanud, tema kaotas mu aastaid tagasi ja nüüd mind ei leitagi üles. Tuppa jäänud õde väljub, et anda meile ruumi või privaatsust või ehk lihtsalt sellepärast, et ta hoomab, et olukord on liiga ebamugav, et miski pole nii, nagu olema peaks. Ma ei taha, et ta läheks, ma ei taha, et ta jätaks mind temaga üksi, aga ma ei tea, miks. „Kas sa kuuled mind? Palun, ärka üles,“ kordab ta ikka ja jälle. Mu vaim kohkub tema hääle kõlast tagasi. Kruustangid kolju ümber pigistavad veel kõvemini, nagu muljuks tuhat sõrme mul meelekohti. Ma ei mäleta, mis minuga juhtus, aga ma tean vankumatu veendumusega, et see mees, minu abikaasa, oli sellega kuidagi seotud.

Siis Esmaspäev, 19. detsember 2016 – õhtupoolik

lgul olin tänulik, kui Matthew ütles, et võin võtta ülejäänud päeva vabaks. Meeskond oli juba lõunaks laiali pudenenud, mis tähendas, et võin vältida liigseid küsimusi või teeseldud osavõttu. Alles nüüd, kui rajan endale Oxford Streetil turistide ja poodlejate summas teed nagu vastuvoolu ujuv lõhekala, taipan, et ta tegi seda omaenda huvides; mitte ükski mees ei taha istuda ja vahtida pisaraplekilist nägu teadmisega, et ta ise on vastutav. Kuigi on detsembrikuine õhtupoolik, on taevas eresinine, päike pressib hajusate, veel sündimata pilvede vahelt välja, et luua uduvine ja kõheluse taustal illusioon ilusast päevast. Ma lihtsalt pean peatuma, et järele mõelda, ja seda ma teen. Kohe keset rahvarohket tänavat, kõigi teiste meelehärmiks. „Amber?“ Tõstan pilgu naeratava näoga pikale mehele, kes seisab otse minu ees. Algul ei meenu midagi, ent siis vilksatab äratundmine, millele järgneb mälestuste tulv: Edward. „Tere, kuidas käsi käib?“ õnnestub mul sõnada. „Suurepäraselt. Rõõm sind näha.“ Ta suudleb mind põsele. Ma ei pruugiks hoolida, kuidas ma välja näen, kuid mähin käed endale ümber, nagu püüaks end peita. Märkan, et ta paistab peaaegu täpselt samasugune. Ta pole vaat et üldse vanemaks jäänud, hoolimata neist kümnest aastast, mis peaks olema möödas ajast, mil teda viimati nägin. Ta on päevitunud, nagu oleks just naasnud mõnelt soojalt maalt, blondid salgud pruunidel juustel, ei mingit märki