Minu Tokyo
Kirjastus on andnud oma parima, ühendudes raamatus kasutatud materjali autoriõiguste haldajatega. Kui on kellelgi pretensioone, palun kirjutage info@petroneprint.ee.
Autoriõigus: Liisa Berezkin ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimetaja: Meelike Eenpuu-Villup Toimetaja: Maarja Yano Keeletoimetaja: Agnes Piiritaja Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Fotopoogen: autori erakogu, kui ei ole tähistatud teisiti
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-293-7 (trükis) ISBN 978-9916-82-294-4 (epub)
Tōkyō rahvaarv maakaardil põhineb 2026. aasta andmetel.
www.petroneprint.ee
Sisukord
Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Sisseelamine ehk ristsed ja ristmikud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14 Kired ja maskid suurlinnas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34 Keeleoskus 30% ehk paanikaosakond . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52 Metsik pool ehk subkultuuri sukeldumine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 66 Paradiisi reeglid ehk tea oma kohta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88 Maavärin ja kustunud tuled . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 104 Salauks religiooni siseilma . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .118 Rollimäng ja kureeritud tegelikkus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 138 Kodu ja lõputu kohandumine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147 Tōkyō lähiümbrus ja pühadel radadel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165 (Ameti)koht, kus on luba jääda iseendaks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 181 Unistuste maa uhke teejuht . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 197 Vastasseis ja trots: paradiisi pole olemas? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 221 Sõõm värsket õhku ehk tutvumine LGBT-skeenega. . . . . . . . . . . 234 Väljumise spiraal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 254 Epiloog. Ja siiski, tänulikkus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 267
Lisa 1. Mõned nipid reisijale. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 274 Lisa 2. Tualettruumi eri . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 277 Lisa 3. Muusika- ja filmisoovitused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 279
ÜHIKAS
YOYOGI PARK
PÜHAMU
MEIJI JINGU
KOENJI JAAM
KODU
NERIMA JAAM
TAKAO MÄGI
미
00
CHICHIBU
KEISRIPALEE
TÖKYÖ TOWER
SHIBUYA JAAM
HARAJUKU JAAM
SHINJUKU JAAM
WILD SIDE
LIVE HOUSE
IKEBUKURO JAAM
RAINBOW
BRIDGE
TÖKYO SKYTREE
Senso-ji tempel
ASAKUSA JAAM
RAHVAARV: 14 254 039
PINDALA: 2 194 КМ2
TÖKYÖ
Saateks „Mitut keelt sa oskad?“ Taolist küsimust tuleb ikka vahel vestluses ette. „Ah... no ainult nelja.“ „Ainult?“ „Pingutuse või andekusega pole siin mingit pistmist. Võib ju kõlada uhkelt, aga tegelikult on see kõik puha juhus. Eesti keel kodust, vene keel Peterburis elamisest, inglise keel raamatutest ja meediast – see on ju kõigil. Jaapani keel...“ „Jaapani keel! See on ju nii keeruline! Kuidas sa seda ometi õppisid?“ „Mis ma nüüd nii väga õppisin, eks ta esialgu jäi lihtsalt külge...“
Obsessioon. Kinnisidee. See on edasiviiv jõud. Igasuguse keeleõppe aluseks on huvi. Huvi ei saa sundida. Huvi võib tabada sind ootamatult ja muuta elu igaveseks. Jaapaniobsessioon niitis mu jalust ja viis mu peadpööritavatele seiklustele. Alguses Tōkyō-reisidele, siis Tallinna ülikooli EHI magistrantuuri jaapani keele ja kultuuri õpingutele, sealt edasi seitsmeks aastaks Tōkyōsse elama.
Kõik sai alguse 2005. aastal, mil olin just pärast Tartu kõrgema kunstikooli lõpetamist astunud aastasesse õpetajakoolitusse. 19aastasena Tartus elades arvasin, et tean üsna hästi, mis mulle meeldib. Mu pärusmaa oli metal’i ja gooti skeene*, kapis peale mustade riiete midagi muud polnud. Olgugi et mitte kõik skeene eripärad ei olnud mulle meeltmööda, defineerisin end siiski just nii. Kuhugi peab ju kuuluma. Kuskilt gooti foorumist leitud tolleaegne sakslasest kirjasõber mainis kord muuseas, et talle on lisaks Queenile ja Manowarile palju mõju avaldanud üks jaapani bänd nimega X Japan. Mis ebaoriginaalne nimi! Lubasin viisakusest, et uurin asja. Niipea kui esimene lugu mängima hakkas, unustasin kogu ümbritseva. Pikkade värviliste juuste,
teatraalse meigi ning androgüünsete riietega jaapani mehed esitasid jumalikku muusikat, kus klaver, trummid ja kitarr olid perfektses sümbioosis. Ootamatu ilu oli mind pimestanud ja jalust maha löönud. Jõllitasin ekraani, üks video järgnes teisele. Pärast seda, kui olin näinud ülipikkade roosade juuste ja paksu meigiga X Japani kitarristi artistinimega hide oma soololugu „Tell Me“ esitamas, tegin midagi enda kohta täiesti ekstreemset. Suundusin otsejoones poodi, ostsin *
Metal-muusika on raskemuusika žanr. Gooti metal on eraldi alažanr, kus olulisel kohal on tume esteetika. Nii metal’i kui ka gooti skeenel on lisaks ühisele muusikamaitsele ka välja kujunenud riietumisstiil ja lausa interjöörieelistused.
erkroosa salli ja läksin sellega välja. Mäletan seda päeva igavesti. Mitte miski polnud enam endine. Kui midagi teen, siis põhjalikult. Tahtsin teada, ei, lausa pidin teadma, mida hide ja teised X Japani liikmed intervjuudes räägivad. Nakatasin muusikaga kibekiiresti oma paar lähedast sõbrannat ning tormasime kõik ummisjalu Tartu ülikooli jaapani keele kursustele. Kindlasti polnud ma eeskujulik õpilane. Minu hinded kursusel olid kehvad, kodutöö oli alatasa tegemata. Iga vaba hetk kulus X Japani ja teiste vastavastatud jaapani bändide muusikavideote ja intervjuude vaatamisele. Lõpuks võitiski toores entusiasm – hakkasin keelest tasapisi aru saama ja lonkides tuli järele ka grammatika. Pärast õpetajakoolituse lõpetamist asusin tööle kunsti ja kunstiajaloo õpetajana ühes Tartu gümnaasiumis. See oli minu esimene päris töökoht ja ma polnud harjunud, et mu pangakontole laekub igakuiselt kindel summa raha. Oskasin mängleva kergusega raha kokku hoida. Kust selline oskus? Olin juba neli aastat Tartus üksi elanud ja harjunud nappide vahenditega hakkama saama. Eestlasest ema ja venelasest isa elasid Peterburis. Peterburis olin ka ise 16aastaselt keskkooli lõpetanud. Tänu vanemate pingutustele oli kodune keel eesti keel ja lapsepõlves veetsime aastast pea pool Eestis vanaema juures. Eestis pikemalt olemise nimel olime õega de facto koduõppel, kooli- ja klassiühtsustunne oli võõras. Kaks maad, kaks kultuuri, aga mitte
ühtegi gruppi, kuhu kuuluda. Eestis kiusati mind lapsena, sest olin venelane. Venemaal kiusati, sest olin eestlane. Kuuluvusvajadus oli alatasa täitmata. Kuuluvustunde puudumisest sai pidev seisund. Kui keskkool lõpetatud, siis valisin Eesti. Otsustasin, et kui üritada kuhugi kuuluda, siis Eestisse, Tartusse. Vanemad ja noorem õde jäid Peterburi. Tartus oli hea, kuid kuuluvustunnet ei tekkinud. Ekslesin ühest seltskonnast teise, ühest suhtest teise. Jaapan haaras minusuguse triiviva teismelise kerge vaevaga kaasa. X Japan oli meelitanud mind jäneseurgu, kus iga käänaku tagant avanesid aina uued ja uued imed. Ekraanilt paistvate imede vahtimisele järgnes vältimatu. Pidin saama imedest pakatavas paradiisis jala maha panna. Tänu õpetajatöölt kõrvale pandud rahale sõitsingi 2006. aastal esimest korda Jaapanisse reisile. Sihtkohaks muidugi suurlinn Tōkyō koos kõigi võimalustega. Kaks kuud möödusid vaimustuse virvarris. Jooksin meeleheitlikult ühest poest teise, ühest klubist teise, ühelt kohtingult teisele. Liiga vähe aega. 2006. aasta talvel ja 2007. aasta suvel järgnesid veel kaks reisi. Ikka liiga vähe aega, et saada seda, mida ma kõige rohkem igatsesin. Ma ei tahtnud lihtsalt kogeda paradiisi, ma tahtsin seal elada. Ma tahtsin sinna kuuluda. Tahtsin olla osa sellest kirevast, pöörasest, niivõrd teistsugusest maailmast.
2008. aastal astusin Tallinna ülikooli EHI magistrantuuri jaapani keele ja kultuuri õpingute erialale. Kolisin Tartust Tallinnasse, elades oma südames tegelikult hoopis Imedemaal. Silme ees oli üks ja kindel siht – saada Tōkyōsse õppima. Parim võimalus selleks oli saada Jaapani valitsuse pakutav MEXTi stipendium, mis katab nii õppe- kui ka elamiskulud. Minu ligi viis aastat kestnud Jaapani-obsessioon päädis lõpuks sellega, et suutsin veenda suurt hulka tähtsaid inimesi, et nad mulle Jaapanisse minekuks rohelise tule annaksid. Selleks oli vaja sooritada edasijõudnu taseme keeleeksam ning esitada uurimistöö kava. Positiivse soorituse tulemuseks oli tagatud kaks aastat Tōkyōs. Kas minu eesmärk oli minna Tōkyōsse õppima? Ametlikult jah, vähemalt just seda ma väga veenvalt nii ülikoolis kui saatkonnas lubasin. Tegelik eesmärk? Saada paradiisile ja selle pakutud võimalustele veel lähemale. Suhelda ja võimalusel kuuluda. 2010. aastal Jaapanisse sõites on mul olemas teadmine, et vähemalt suhtlemisega saan Tōkyōs kindlasti suurepäraselt hakkama.
Sisseelamine ehk ristsed ja ristmikud Lennuk, millega ma Tōkyōsse lendan, kukub peaaegu alla. Lennujaama kohal tabab meid ülitugev turbulents, asjad lendavad ja inimesed karjuvad. Mina aga vaatan vaikides aknast paistvaid õitsevaid aprillikuu kirsipuid. Turtsatan peaaegu naerma, kujutledes vaimusilmas ette irooniat, et oodatud kolimine Jaapanisse võiks lõppeda enne maapinnale saabumist. Korraks kihvatab isegi kahtlus, et kas pole tegu mingi märgiga, et elu sellel maal saab olema üsna konarlik ja turbulentne. Samas see mõte ei kohuta mind, pigem tekitab ootusärevust. Tunnen, nagu oleksin läbinud mingi dimensioonidevahelise piiri, läbinud edukalt ristsed. Kuna tugeva tuule tõttu polegi Tōkyō Narita lennujaamas maandumine võimalik, siis pöördub lennuk Tōkyōst lõuna poole ning maandub hoopis suurlinna Ōsaka lähedal Kansai lennujaamas. Antakse võimalus oodata kannatlikult õhkutõusmist või alternatiivina väljuda Kansai lennujaamas. Kraban oma asjad, jään uskuma lennujaama töötaja kinnitust, et pagas saadetakse mulle järele, ning ostan pileti Tōkyōsse väljuvale shinkansen’ile*. Lisaks ostan ka paki suitsu ja sean end sisse suitsetajate vagunis. Mitte *
Jaapani kiirrong.
sellepärast, et ma jubedalt tahaks, vaid sellepärast, et ma saan. Aastal 2010* kehtivad Jaapanis teistsugused reeglid kui Eestis ja ma kavatsen neid nautida. Pagasit mul küll pole, selle eest aga raske seljakott ja Eesti külmast kevadest kaasa tulnud riidekuhil, millega pean Tōkyōsse jõudes rändama vähemalt kolme eri rongiga läbi tohutu mitmekümnekilomeetrise läbimõõduga linna läänes asuvast Tōkyō kiirrongide lõppjaamast itta. Sihtkohaks on mulle elupaigaks määratud tudengite ühikas Seijō-Gakuenmae jaama lähistel. Vaatamata varakevadisele aastaajale on meeletult palav. Ülerahvastatud Tōkyō metroo neelab mu alla ning loksun higistades ja ajavahest tingitud väsimusega võideldes läbi hiiglasuure linna. Tunnen kohe rongi astudes, kuidas mind ründavad kõikidest suundadest värvilised reklaamid. Kasutusel on kõik pinnad ja vahendid, et talletada mu ajusoppi mõne toote või teenuse absoluutne vajadus. Kusagil mujal pole reklaami nii rikkalikult ja mitmetasandiliselt kui rongides ning rongijaamades. See on ka loomulik, sest rongijaamad on Tōkyō lugematud südamed ning rongiliinid veresoonkond, kuhu kõik inimesed paratamatult satuvad. Rongiliinide võrgustik on asendamatu, sellel põhineb kogu suurlinna struktuur. Vagunites on reklaam lisaks iseenesestmõistetavatele plakatitele ja ekraanidele ka käepidemetel ja ustel lugematute kleebistena. *
Üleriigiline siseruumides suitsetamise keeld viidi Jaapanis sisse 2020. aasta aprillis.
Ronge vahetades ei jõua ma isegi tunda rõõmu ja mõnu sellest, et olen oma lemmiklinnas tagasi.
ō ō
Lasen rahvamassidel end kanda. Tunnetan suure rongijaama rütmi. Jaapanis on vasakpoolne liiklus, mis kehtib ka jalakäijatele. Kui jääd vastuvoolu sisse, siis pühitakse sind teadmata suunas minema. Ohutult seisma võib jääda ainult seina ääres. Suurtes jaamades, nagu näiteks Shinjuku ja Ikebukuro, toimub enamik ümberistumisi maa all. Pealtnäha on jaamade lõpmatud koridorid kõik ühesugused ja õige suuna leidmine tundub võimatu, kuid strateegiliselt paigutatud sildid viivad justkui iseenesest kohale. Tunnen, et Tōkyō on minu juhtimise üle võtnud. Lõpuks, jõudes õigesse peatusesse, avastan, et ühikani on kaks kilomeetrit maad. Olgu, kõnnin – buss on minu väsinud aju jaoks liiga keeruline ja takso on liiga kallis. Olles jõudnud ühikasse, antakse mulle vaevalt paarkümmend minutit aega, et visata oma asjad kuhugi tuppa, ning kästakse koguneda õues, et siis kambakesi immigratsioonibüroosse suunduda. Tunnen, et olen ajavahe ja füüsilise väsimuse tõttu teadvuse kaotamise piiril. Ülejäänud uued tudengid kädistavad rõõmsalt omavahel juttu vesta, mina aga taarun omaette ja unistan õllest ja snäkist. Tōkyō on hiiglaslik. 90 korda 25 kilomeetrit, ligi 2000 ruutkilomeetrit. Käik Tōkyō lõunaosas Shinagawa jaamas asuvasse immigratsioonibüroosse võtab tublisti üle tunni aega. Lõpuks, lõpuks ometi olles tagasi ühikas ja oma toas, tuletan endale meelde, miks oli vaja seda just täna ja kohe
teha. Kellegi juhendamisel selle kadalipu läbimine on kindlasti lihtsam, kui hiljem üksi pusida. Jaapanis on Bürokraatia, suure algustähega. Selleks et saada telefoni kasutada, on vaja pangakontot, selleks et saada pangakonto, on vaja sissekirjutust, selleks et saada sissekirjutus, peab olema luba riigis viibida. Luba riigis viibida pole kuidagi digitaalselt esitatav, vaja on läbida paberimajandus immigratsioonibüroos. Kuigi olen pärast asjaajamisi rampväsinud, teadvustan endale, et vastu vaielda või viriseda pole mõtet. Ise ma siia ronisin, tuleb täita reegleid.
Selle sama päeva õhtul, mil mu lennuk pidi peaaegu alla kukkuma ja olen läbinud oma esimesed bürokraatiaristsed, istun tolmusel teepervel paarkümmend meetrit ühikast eemal. Tundub, et see päev ei lõppegi kunagi. Kell on seitse õhtul ning päike hakkab loojuma. Käes on mul maitselt longerot meenutav 9protsendise alkoholisisaldusega chūhai, mis on kirjeldatav kui „muu alkohoolne jook“ (koostises kange alkohol, siirup ja ohtralt keemiat), ja pakk senbei’sid ehk riisikreekereid. Minu kõrval istub Hailey, minu uus sõber. Märkasin teda koos paberimajandustretil käies, tal on kirevad riided ja palju värvilisi tätoveeringuid. Teiste välismaalaste seas