„Ma tõesti ei saa aru, miks sa seda kõike ei tee,“ ütleb kolleeg ühe kohvipausi lõpus tassi loputades. Kõik meie igapäevased võimsad võlusõnad – arengukava, enesehindamine, riskihaldus, jätkusuutlikkus, säilenõtkus – pudenevad üksteise järel põrandale nagu sillerdavad pärlid rebenenud helmekeest ja veerevad laudade alla peitu. Korraga täidab ruumi üksainuke küsimus, suur ja tugev nagu Tamme-Lauri tamm: „Ja m i k s sa siis seda kõike ei tee?“ Tõesti, miks ometi?
Mida tunneb üks eesti ema, kelle lapsed on äsja kõigi kõrgemate ja madalamate koolidega maha saanud ja alustanud iseseisvat elu? Island tundub olevat üks sellistest kohtadest, kus kaks eesti ema võiks ära kuluda. Tule ja jää maa võttis meid vastu, üllatas ülepäeviti, esitas väljakutseid, pani ahhetama, jahmatas, ehmatas, hirmutas, vihastas, võlus, õpetas – ning pani ennast austama ja armastama. Tule ja jää maa. Me tulime – ja meie süda jäi. Nii et me pidime muudkui uuesti tulema. Meie kannul jõudis Islandile veel terve plejaad eesti emasid ja isasid.
