Samade tegelastega raamatud on ka „Marta varbad“ ja „Marta kargab“, „Anna hambad“, „Meie Eesti“, „Tere, meie Eesti!“, „Leena peenar“ ja „Leena läheb lasteaeda“, „Kurru-Nurru vurrud“, „Lennukiga lõunamaale“, „Maal mamma juures“ ja „Mamma köök“.
Teksti autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2026
Piltide autoriõigus: Piia Maiste ja Petrone Print OÜ, 2026
Konsultant: Sulev Iva
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Sander
Kunstnik ja kujundaja: Piia Maiste
Trükk: Print Best OÜ
ISBN: 978-9916-82-206-7
www.petroneprint.ee
Aitäh Eesti Kultuurkapitalile toetuse eest!
TALVE ESIMENE PAEV
Lumi tuli eile maha. Täna sõidavad Marta, Anna ja emme maale mamma juurde.
„Aga miks mina ei saa?“ poriseb väike Leena mõttes.
„Rohkem kedagi autosse ei mahu!“ Nii ütleb issi ja seda näeb Leena ise ka. Ta vajutab nina lössi vastu akent ja vaatab, kuidas auto kaugele sõidab.
Auto on täna täis igasuguseid tähtsaid asju. Marta, Anna ja emme viivad mammale toitu ja muud kraami, et mamma talvel maal üksi hakkama saaks. Uue lumelabida, suure paki pesupulbrit ja vetsupaberit ja hiiglasuure koti kassitoitu, sest mamma maja juures elab umbes kümme kassi... Ja uue kelgu viivad nad mammale igaks juhuks ka.
Äkki läheb vaja!
Mammal on hea meel küll, et emme, Marta ja Anna tulid. Isegi kelgu üle on hea meel. Vist on?
„Mamma, miks sa nii imeliku näoga oled?“ pärib Marta. „Kas midagi on juhtunud?“
„Aheinoh,“ ütleb mamma. „Mul om üts uudis. Kas teile üteldä vai äkki lääti hullus mu jutu pääle?“ Mamma kissitab korraks silmi ja sosistab: „Kassil omma pojah!“
Mida, kassidel on pojad! Kassipojad!
Anna kiljatab. Marta hüppab püsti. Anna juba otsib mütsi.
Martal on juba saapad jalas. Anna on juba eeskojas.
Kellel on pojad? Kus on pojad? Kas neid katsuda ka saab?
„Pidäge nüüt kinni!“ hüüab mamma.
„Oodake!“ hüüab ka emme. „Peame enne aru!“
„Mis aru?“ hüüab Anna. „Pole aega! Kus nad on?“
„Tark ei torma,“ ütleb emme. „Tulge siia, kuulake. Las mamma kõneleb!“
Ja mamma kõneleb.
„Tuu kass, Karamell! Ütel pääväl mina panni tähele, et Karamell om är kaonu. Ma mõtli, et Karamell om otsa saanu. Küll ma kurvasti! Tuu oll peris ammu, kats vai kolm kuud tagasi.
A äkki ütel pääväl naksi ma mjäutamist kuulma. Mjäu ja mjäu, säändse peenikese helüga! Mjäu ja mjäu!“
„Mjäu ja mjäu!“ piiksub Anna rõõmsalt mamma jutu vahele.
„...Kui ma olõ laudan,“ jätkab mamma, „siis ma kuulõ toda „Mjäu ja mjäu!“. Kost tuu tulõ? Ei saa aru. Ja kas om iks mjäugminõ? Äkki omma hoobis hiirepojah?“
„Hiirepojad?... Sul on ju kümme kassi?“ hakkab Marta arutama. Aga Anna on kärsitu: „Mamma, ma tean: need on kassipojad! Ma tean! Lähme ruttu, tule ja näita, kus sa seda näugumist kuulsid!“
Nii ei saagi mamma rohkem aru pidada ja emmega teed juua, sest Marta ja Anna toovad mamma saapad ja mütsi ja räti ja laudas talitamise palitu ja sikutavad mamma eeskotta ja õue ja lauda poole.
Eks ikka vana tähtsat tööd tegema: kasse luurama!
Emme naerab: „Nagu mina lapsena!“ Aga emme ei tulegi lauta. Sest keegi peab ju toas õunakooki tegema ja tagumise kambri soojaks kütma. Et saaks pärast mõnusalt olla ja kooki nosida! Äkki juba koos kassipoegadega?
ÕHTUL LAUDAS
Õues on hämar, aga mitte pime. Lumi hiilgab ja kuuvalgus sätendab lumel. See on nagu
muinasjutt, mõtleb Anna, kui ta koos mamma ja Martaga läbi lume lauda poole krudistab. Muinasjutu nimi on „Maal mamma juures“!
Mamma sikutab lauda eesukse lahti, sealt läheb edasi teine uks. Mamma sikutab ka selle lahti.
Oh, kui hea vana armas laudalõhn! Ja vana armas laudakisa. „Ka-ka-ka-kaaaa!“
kaagutavad Kuri Tädi, Hall Haldjas ja teised kanad.
„Kikerikii, kukeleegu, kuulutus, kuulutus, saabusid mamma ja need kaks kentsakat kuju, kes suvel siin elasid!“ Nii kuulutab muidugi kukk Anton.
Ka Kitseke karjub heleda häälega. „Süüa, süüa!“ kisab Kitseke kitsede keeles.
Nojah, selles lärmis pole küll mitte mingit kassipoegade mjäugumist kuulda!
„Tss!“ ütleb Anna. „Olge tasa! Taa-saa!“ Aga mitte keegi ei kuula ta sõna.
„Nii taa om! Ku ma ütsindä siin käin, siis mu pääle küll ütski kana ei kaaguta,“ ütleb mamma. „Ütspäiv ma panni omale tõsõ mütsi pähä, siis nad küll kaagutiva tõistmuudu ku muidu! Tõnõ müts, tõnõ müts!“ Ja mamma naerab.
„Kust sa seda piuksumist või mjäugumist kuulsid?“ uurib Marta mammalt kõva häälega, üle kanade kisa.
Mamma mõtleb ja näitab ülespoole: „Eks ta vast säält laka päält tulli!“
Mõtleb natuke ja näitab seina peale: „Vai säält kuurist?“
„Üks samm korraga. Alustame siis laka pealt!“ Nii otsustab Marta ja teisedki on nõus. Kassipoegade otsimise kamp läheb laudast välja. Jah, Kitseke ja Anton ja Hall Haldjas on kõik väga armsad ja on tore neid uuesti näha... aga kassipoegade piuksumine on ikkagi palju huvitavam!
Lauda eeskojas on üks suur redel, sellest üles ronides saabki lauda peale: seal on põhku ja heina ja äkki kassipojad ka?
„Minge üles, ma ei tulõ, mul om jalg vallus!“ ütleb mamma. „A ärke emmele ütelge, et mul om jalg vallus. Minge, minge nüüt! Ma valva siin all.“
Marta ees, Anna järel, ronivad tüdrukud ettevaatlikult redelist üles. Redel kägiseb. Kõik on samamoodi nagu suvel, needsamad lõhnad, needsamad laudahääled.
Ainult et kõik on natuke pimedam ja hirmsam kui suvel!
„Kas mäletät, sääl laka pääl om suur mulk!“ hõikab mamma alt.
„Jaa, mäletame!“ hõikab Marta.
„Et ti säält alla ei sata!“ hoiatab mamma ja palub: „A kas ti või visada veidükese põhku mulgust alla?! Suurõ latsõ, saati hakkama!“
Saavad ikka hakkama. Pahmakas põhku lendab õhus, katab korraks augu ja vajub siis alla, lauta. On kuulda, kuidas kanad hakkavad järsku hoopis teise häälega kaagutama, kits karjub ja kukk kireb: „Kuulutus, kuulutus, kukeleegu, lauda laest sajab põhku!“
Küll siin mamma juures on ikka põnev, mõtleb Anna. Ja aina põnevamaks läheb!
KUKE KISA JA PILKUDE KEEL
„Läämi är tarrõ!“ hõikab mamma veel kord.
„Tuleme hommikul jälle!“ hõikab emme. „See ei ole niisama lihtne!“
„Tsss! Tasa, emme!“ sosistab Marta.
Lugu on nüüd selline, et mamma istub lauda eeskojas redeli peal ja emme on toast tulnud vaatama, mis toimub. Nii istub emme mamma kõrval lauda eeskojas pange peal. Nad vaatavad üles laka poole ja ootavad.
Laudas on vaikseks jäänud, ainult üks kana natuke kaagutab – aga see ongi laudavaikus, kui ainult üks kana natuke kaagutab. Ja kukk Anton ütleb vahepeal omaette kõva häälega rahulikult: „Kukk! Kukk!“
Seepeale ütleb Kitseke: „Mekk! Mekk!“ Tundub, et ka Kitseke ja kanad ja kukk Anton justkui ootaks midagi.
Marta ja Anna kükitavad lakas põhu peal. Kükitavad ja ootavad. Üks vaatab ühele poole, teine teisele poole. Nende kõrvadesse lendavad kokku kõik pisikesed hääled, mis laudas ja eeskojas ja...
Ja siis! Siis kuulevadki nad seda. Mis see on? Kõlab nagu piuksumine.
Marta vaatab Anna poole ja Anna vaatab Marta poole. Nad on kaks õde, kaks tarka tüdrukut, nad saavad teineteisest ilma sõnadeta aru.
„Ole tasa!“ Nii ütleb Anna pilk.
„Ära ütle midagi!“ Nii ütleb Marta pilk.
Nad hiilivad õige vaikselt selles suunas, kust tulevad piuksuvad hääled.
Aga siis vajuvad nende pilgud kurvaks.
„Mis me nüüd teeme?“ küsib Anna pilk.
„Siit ei saa ju kusagile edasi minna?“ imestab Marta pilk.
Kuidas see saab olla võimalik? Kusagil seal põhkude sees või põhkude taga, katuse ääre all räästa sees on koht, kust tuleb peenike ja mitme häälega piuksumine, mis kostab nagu „mjäu, mjäu...“. Aga sinna ei saa ju minna? Igal pool on põhk.
„Peaks arutama?“ küsib Anna pilk.
„Lähme sinna, lähme alla!“ näitab Marta peaga.
Ja nad hiilivad vaikselt redeli juurde ja ronivad alla. Täitsa vaikselt! Vaid laudas kireb korra kukk: „Kuulutus, kuulutus! Kuulda on liikumist!“
„Noh!“ ütleb mamma poolsosinal. „Targad tütrikud! Olõti vakka!“
„Me mammaga saime ka aru, et nüüd tuleb kuss olla,“ kiidab emme.
„Mis me nüüd teeme?“ sosistab Marta. „Nad on seal kusagil põhu all peidus.“
„Kassid õpetavad kannatlikkust,“ ütleb emme.
„Ja kavalust!“ muheleb mamma. „Piämi noid nüüd meelitämä nakkama!“
