SISUKORD
HUNT
Ma olin näinud unes, et hunt murdis mu maha, ja ma tahtsin sellest kellelegi rääkida. Olin olnud mingis onnis ja pannud uksed ööseks korralikult kinni, teades, et metsas kondavad öösiti ringi hundid, aga siis avasin ma mingil põhjusel öösel ukse ja suur hall näljane elukas tungis sisse. Kõigepealt näksas ta mind sõrmedest ja siis surus nurka. Enne kui hunt minu kõri kallale sööstis, jõudsin mõelda, et selline see siis ongi – surm. Nüüd ma siis lähen. Seejärel ma ärkasin ja tundsin vajadust sellest
10 kellelegi rääkida, aga voodi parem pool oli külm ja tühi ja ma keerlesin ja vähkresin, kuni uinusin uuesti alles vastu koitu, kuigi mis koit see sel laiuskraadil talvel ka nii väga on.
Hommikul katsusin lõhnatuid konarusi ja volte linal ja libistasin sõrme üle tühja padja. Viimati oli ta olnud seal viis ööd tagasi. Mu nahk sügeles. Kihelus, mida ma tundsin, oli oma juured ajanud mu soontesse, naha alla. Oleksin pidanud ennast luuni lahti kratsima, et sügelus lakkaks.
Keskpäeval läksin ma kunstimuuseumisse, sest mul oli üks töökohtumine muuseumikohvikus ja tundus raiskamisena mitte heita ühtlasi pilk peale ajutistele näitustele. Seal olid mingid itaalia transavangardistid, kelle maalid mind ükskõikseks jätsid. Töökohtumise ajal
mõtlesin tema peale. Selle lohkuvajunud tühja voodipoole peale, sõnumite peale, mis olin temalt saanud
üleeile: „igatsen”, „väike vein enne magamaminekut”, „mõtlen sinule”, „oot, panen tel ära. M on mu kõrval praegu”. *
Jah, ma olin see, keda nimetatakse armukeseks. Või mis need teised sõnad on? Hoor-lits-lirva-liignaine-muidunaine-salanaine-altnaine-väärnaine. Värdnaine!
A ööbis minu juures, siis kui ta tööasjus Tallinnas käis. Me tutvusime, muide, juba lapsena. See võiks olla üks säärastest lugudest, mida pulmas või ühistele lastelastele rääkida, kui meie suhe ei oleks oma olemuselt olnud selline, ent rääkida polnud sellest kellelegi.
Kohtasin teda ühes väikelinnas, kuhu me varateismelistena sõbrannadega mingil põhjusel sõitsime. Me tegime salaja lõket ja ööbisime pargipinkidel ja sõitsime hommikul esimese bussiga tagasi, aga selle öö jooksul õnnestus meil tutvuda paari kohaliku poisiga. A ja mina jäime e-kirju vahetama, me filosofeerisime ja arutlesime elu mõtte üle, aga paari meist ei saanud, vahest sellepärast, et me olime millegi sellise jaoks kaugelt liiga noored.
Kui ma teda kakskümmend viis aastat hiljem teatrietenduse lõppedes nägin, tundsin ta kohe ära. Ta töötas valgustajana. A ei mäletanud meie suhtlust lastena, aga sellest hoolimata jäime hõredalt suhtlema. Meie romanss sai tõelise hoo sisse siis, kui A oma naisest tüdis, aga ei tahtnud päris lahku ka minna, sest teate küll: varblane peos ja nii edasi. Selleks ajaks oli ta liikunud edasi suurürituste valgustehnika rendi juurde ja see töö pakkus võimalust mööda Eestit ringi reisida. Tal oli minu juures lausa oma hambahari.
Ja päev pärast käiku kunstimuuseumi see kõik algaski.
See, millest ma nüüd jutustan. A ei vastanud tol päeval ühelegi mu sõnumile. Ta helistas mulle tagasi alles hilisõhtul.
„Anna andeks,” ütles ta erutatud sosinal. „Madlit ründas hunt.”
„Mida?”
„Madlit ründas öösel hunt. Ta läks õhtul õue ja mingi hunt oli kuidagi meie aeda tunginud.”
„Kuidas tal on?”
„Enam-vähem. Pääses mõne kriimuga. Ta röökis, ma jooksin õue ja suutsin looma minema hirmutada. Aga kujutad sa ette – hunt oma aias!”
Ma tahtsin talle öelda, et ka mind ründas hiljuti hunt, küll unes, aga ma oleksin sellest hoolimata vajanud tema tuge ja ta oleks võinud ka minu hundi minema peletada, aga seda ma millegipärast ei öelnud.
„Issand jumal,” ütlesin ma kohusetundlikult. „Kui kohutav.”
„Jah. Me peame vist elektriaia panema. See on see elu siin metsa serval.”
„Kui kohutav,” kordasin ma tuimalt.
Pärast seda hundiööd ei suhelnud me pea nädal aega. Arusaadavalt hoidis A oma kalli naise kätt. Temast oleks olnud sündsusetu saata armukesele sõnumeid,
kui oma naine vaevles hundirünnakust saadud haavade käes.
Järgmisel korral me kohtusime poolteist nädalat hiljem minu juures. A oli kuidagi teistsugune, kummalisel kombel energilisem ja rõõmsameelsem. Ilmselt tõstis hundirünnaku järel naise käe hoidmine tema mehelikku eneseuhkust. Tõenäoliselt oli see koletu sündmus neid ka lähendanud, nad olid ilmselt mitu korda armatsenud, A oli olnud väga ettevaatlik, et naise tohterdatud ja plaasterdatud haavad viga ei saaks. Võiks ju järeldada, et säärased sündmused paneksid meest oma salaafääri lõpetama, aga selliseid järeldusi võib teha ainult mõni väga eluvõõras inimene. Eluohtlikud olukorrad süstivad mehesse eluisu, tuletavad meelde elu haprust ja selles pöörases elujaatavas joovastuses on tema testosterooni ühele naisele liiga palju.
A rääkis terve õhtu – oksendamiseni, andke mulle andeks – sellest rünnakust, uuest aiast, mille ta maja ümber panna laseb, haiglasse sõidust, huntide populatsioonist tema kodumetsas, Madli kangelaslikkusest.
Ma tundsin ennast nagu puuris. Mu nahk sügeles. Vahepeal näis, nagu sügeleks kogu mu sisikond. Oleksin tahtnud kääridega kõhtu augu lõigata – nii nagu jahimees lõikas hundi kõhu lõhki, et Punamütsike ja vanaema välja aidata – ja sügada, torkida, kiskuda kõik sealt
seest välja. Vahest oli minu sisse lõksu jäänud mingi
Punamütsike. Vahest nad kõik korraga – tüdruk, vanaema ja ka hunt ise –, nad kõik ootasid väljalaskmist, vabastamist, elustamist.
Ma oleksin parema meelega ta tolleks ööks hotelli saatnud, jah, sinna, kus ta Madli teadmise järgi ööbis, aga ma ei tahtnud draamat teha, see oli viimane, mida ma oleksin soovinud: vaielda, tülitseda, nutta, asju pakkida või veel hullem – loopida. Ta oli väga kirglik, me olime ärkvel poole ööni. Nii nagu tema abielu oli saanud uue hingamise, oli rünnak ka justkui meie suhet turgutanud. Aga ainult justkui. Tundsin kummalist tunnet, et midagi on väga viltu läinud, ebaõnnestunud.
Vaatasin A-d, kes vastu koitu uinunud oli – taaskord, mis koit see meie laiuskraadil talvel ka nii väga on –, vaatasin seda, kuidas ta sobitus täiuslikult minu madratsi kumerustega, nagu oleks voodi ja linad valatud vormi tema keha järgi, tema kõhetu, kergelt lihaselise varakeskealise mehe keha järgi. Mõtlesin, et aga kui ta kolikski minu juurde, kas see oleks nii halb, kas ma jaksaksin taluda tema tujusid ja lubada teda oma ellu, rääkida talle asjadest, millele ma mõtlesin, nagu näiteks need transavangardistide maalid, mis mulle ei meeldinud, või sügelus, mille allikat ma tuvastada ei suutnud.
Ma polnud aastaid sellistest asjadest kellelegi rääkinud,
igapäevastest tühistest mõtetest, päevastest käikudest, kohatud tuttavatest, oma tunnetest. Kas ma tahaksin? Voodi sobis hästi tema kehakujuga. Minu kehal olid veel tema puudutuste jäljed. *
Kuu aega hiljem juhtus see uuesti.
„Meie õuel käis jälle hunt!”
„Kas keegi sai viga?”
„Ei, seekord õnneks mitte. Ma pean kohalike jahimeestega rääkima. Võib-olla on see loom haige, et ta niimoodi inimeste juurde tahab tulla.”
„Räägi kindlasti.”
Ma vajutasin kõne kinni. Mu pea valutas kohutavalt. Olin ärganud tundega, nagu oleks minust rong üle sõitnud – mu keha oli valus, liigesed tulitasid, nahk kiheles, luud huugasid, lihased tuikasid. Olin ilmselt haigestunud.
Võtsin kaks paratsetamooli tabletti ja tühistasin tolle päeva kohtumised. Õhtuks oli mu olemine juba märgatavalt parem.
Me vahetasime A-ga sõnumeid terve päeva, aga ma ei andnud talle teada, et olen haige. Ehk vääriksin ka mina kaastunnet, mitte ainult huntidest ohustatud naised? Ma istusin, tekk õlgadel, WC-poti suletud kaanel ja vaatasin A hambaharja, mis kraanikausi kõrval eraldi
16 topsis seisis, nagu oleks see osanud mulle midagi öelda.
Seda oli vähe kasutatud, harjased polnud hakanud veel lahku turritama. Hari oli kuiv. Kas ta oli tõesti siin nii vähe käinud?
Ma ise olin ju selle kõigega nõus olnud. Ja nüüd järsku olin ma nagu loomaaialoom, kinni oma raudvõrega puuris. Mu tunnetele polnud selles puuris ruumi, õigemini neid ei tohtinud üldse olemaski olla.
Vaatasin kraanikausi kohal rippuvast peeglist oma peegelpilti. Ma olin kriitjalt kahvatu, silmade all rippusid tumesinised kotid. Selles mulle vastu vahtivas näos oli midagi elajalikult õelat. Kas see olin tõesti mina?
Vaatasin esikupõrandat. Põrand oli mullane.
Järgmisel nädalal tuli A minu juurde koguni kolmeks ööks järjest. Ta aitas valgustada üht Tallinnas toimuvat suurüritust. Tema tööpäevad olid pikad ja rasked, aga õhtud me veetsime koos. Ta oli liiga väsinud, et rääkida või koos filmi vaadata, seega ma lihtsalt lebasin vaikides tema kaisus. Seda, mis tal mulle pakkuda oli, oli väga vähe – oma kõhetut lühikest keha, mis oli küll soe, aga mitte huugav; ühtlaselt voolavat hingeõhku mu kaelal; tasast nohinat; kätt, mis mu kehal lebas. Võtsin tema sõrmed oma sõrmede vahele, kullast abielusõrmus puudutas
17 mu sõrmenukke. Tõstsin sõrmustatud käe enda silme ette. Mõtlesin: huvitav, et ma pole kunagi seda säbrulist sõrmust lähemalt vaadanud.
„Mis muster see siin peal on?” küsisin ma.
„Madli joonistas selle ise,” ütles A säärase uhkusega, nagu räägitakse oma lapse esimestele kunstiteostele osutades. See muster oli tõesti nii algeline, nagu oleks selle joonistanud laps. Isegi need transavangardistid olid osavamad.
Ja siis ei tulnud ta mitu nädalat. Ka tema sõnumid harvenesid, ilmselt eluisu tulv, mille hundirünnak oli vallandanud, hakkas kokku kuivama. A tõmbus tagasi varjuks, mis ta minu jaoks alati oli olnud. Mehe vari minu voodil.
Nende maja ümbritses nüüd uus aed ja kohalikud jahimehed olid haige hundi suhtes valvel. Minu keha sügeles endiselt, vahel kadus sügelus päevadeks, isegi nädalaks, aga siis tuli see uue hooga tagasi. Mulle tundus, et ma hakkan muutuma millekski muuks, et mu keha sügeleb justkui muutumise valus, nagu nahka ajava mao siugjas keha.
Kuu aega pärast hundi teist külaskäiku ärkasin kohutava tundega. Midagi oli väga valesti läinud. Tundsin, et olin hakkama saanud millegi koletuga, ehkki ma ei mäletanud
18 oma unenägusid. Katsusin millegipärast oma suud. See oli verine. Kompasin keelega suu sisemust ja huuli, ma ei tundnud kusagil olevat ühtegi haava. Tõusin istuli.
Voodi oli mullane. Mu keha sügeles kohutavalt.
A ei helistanud mulle. See tähendab siis seda, et hunt ei ole uuesti rünnanud, ütlesin endale millegipärast, ehkki ma ei tea, kas ma seda uskusin. Mis minul sellest hundist? Saatsin talle sõnumi, millele ta ei vastanud.
Käisin kiirelt duši all, panin riidesse, pesin hambad, meikisin end. Otsustasin haarata kohvi tee pealt, miski sundis mind kodust rutuga lahkuma. Tänaval suutsin endalt küsida: miks oli mu voodi mullane? Pidin sel päeval kontorisse koosolekule minema ja mul polnud enam aega sellele kõigele mõelda. „Oled sa haige?” küsis mu kolleeg. Raputasin pead.
Mõne tunni pärast helistasin A-le, aga ta ei võtnud vastu. Saatsin veel ühe sõnumi, helistasin veel korra. Ei midagi. Ärevus hakkas kasvama. Mida ma ometi teinud olin? Helistasin veel ja veel, istusin tühjas koosolekuruumis, telefon andmas ühtlaselt kutsuvat tooni.
„Kui kohutav. Sa lugesid juba?” küsis kolleeg, kui oma laua juurde tagasi jalutasin. Tundsin, kuidas mu kõht tõmbus krampi. Käed hakkasid värisema, kõik veresooned mu peas tõmbusid hetkega külmaks, iiveldas. Sügelus oli kadunud. Mu keha oli jäine ja kange.